Meie väike maailm

Lõbus lastelauluke aga kas ikka on...

2012-01-30T09:19:00.002+02:00

Joonatan esitas meile täna hommikul sellise luuletuse:

Jänku hüppas metsa all

Lõbus tuju oli tal

Hüppas ikka hips ja hops

Sabaots tegi sips ja sops

Aga eemal kõndis kurg

Küht on tühi, meel on kurb

Pikka nokka plagistas

Pilliroogu sahistas

Siin jäi salmikene pooleli ning noor taidleja asus uute tegevuste kallale, kuid emme mõtleb siiani, et ei tea, kas jänkukene ikka pääses näljase kure käest pakku.

Ilusat Vesidraakonit!

2012-01-23T12:21:00.002+02:00

See on Emili pilt vesidraakonist. Nagu näete, siis draakon ujub (on üleni vee sees), tal on lilla keel ja purskab punast tuld.

Joonatan muidugi näitas üles erilist võhiklikust. Meie Emiliga joonistasime ilusti algava aasta puhul vesidraakoneid ning mürtsumees tuli ja teatas südamerahus, et "mulle ka krokodilli!" Eino aitäh - vesidraakonil ja krokodillil võiks ikka ju vahet teha. Meie katsed teda zooloogia alal harida ei viinud kuhugi, jäigi lõpuni kindlaks, et tegemist on krokodillidega.

Mõni sõna elust lastega

2012-01-23T11:30:00.002+02:00

Eile tabasime Allaniga ennast rahulikult elutoa diivanil istumas, samal ajal kui lapsed kahekesi teisel korrusel mängisid. Väga mõnus oli. Sai isegi juttu ajada ilma, et mingi muu teema koguaeg vahele sõidaks. Meie lapsed on nüüd 4 ja 2 ning mängivad järjest rohkem teineteisega. Nad võivad isegi kuni tund aega järjest omaette verandal toimetada. Muidugi on neil ka hetki kus neljasel katus sõidab ja kahene jonnib nii mis jaksab, kuid võin ausalt öelda, et minul on oluliselt lihtsam kui Emili on lasteaiast kodus. Tihtipeale on just Emili see, kes suudab Joonatani motiveerida käituma soovitud viisil (loe: nõustuma koos meiega õue tulema või mitte aelema keset porist kõnniteed). Kui Emili on lasteaias alustab Joonatan juba kuskil hommikul kell 10 juttu, et läheme Emilile järgi ning on äraütlemata nördinud, kui selgub, et enne hilist pärastlõunat seda ikkagi teha ei plaanita.

Ühtlasi meenutasime eile ka elu kaks aastat tagasi, kui Emili oli kahene ja Joonatan paarikuune. Ausalt öeldes ei saa ise ka aru, et kuidas me hakkama saime. Müstika. Pidime ikka parajad kangelased olemas, sest Emili ju lasteaias ei käinud. Nojah kahene Emili oli ikka midagi hoopis muud kui kahene Joonatan aga ikkagi. Emili näiteks pani end selles vanuses ise riidesse, Joonatan ei tea riietumisest midagi ja kui meie talle riideid selga ei paneks, siis ta ilmselt olekski paljas kui porgand. Emili oli ka eriliselt rahulik ja mõistlik, Joonatan seevastu vaikusest ja rahust suurt ei pea, reeglitest ei hakka rääkimagi. Teisest küljest oskab Joonatan näiteks tagurpidi hüpata (neljane Emili ei oska), kukerpalli teha, kõikjale ronida ja kukkuda nagu filmis st. ta on omandanud väärtoskuse kukkuda haiget saamata. Nojah Emili kahesena juba magas ilusti öö otsa, samas kui Joonatan ikka ärkab päris mitu korda. Paar nädalat tagasi kolisime Joonatani koos voodiga Emili tuppa magama. Sellest tulenevalt näeb meie öiene elukorraldus nüüd välja nii, et issi laiutab 1,6m laias abieluvoodis ja emme magab lastetoas Joonatani voodi ees madratsil. Mida me antud ümberkorraldusega võitsime?? Nojah, Allan kindlasti võitis.

Mis ma selle heietusega öelda tahan. Laste väike vanusevahe on hea asi küll (nüüd kui saab juba vilju nautida) aga ma ei ole kindel, et ise viitsiks seda esimest aastat kui üks on 2 ja teine 0 uuesti läbi teha. Inimene on ju mugav ning päris hea on kui saab jälle magada ja lugeda ja teatris käia ja... Võibolla mõtlen juba aasta pärast teisiti, eks paistab. Huvitav kas kaksikud on keerulisem kui 2 ja 0?? Aga teile kõigile (Eveli, Anni), kellel on veel see 2 ja 0 või 3 ja 1 periood käsil, siis pidage vastu valgus tunneli lõpus juba paistab. Natuke veel ja läheb kõvasti kergemaks.

Angry Birds

2012-01-18T21:58:00.002+02:00

Me Joonataniga ise küll ei leia, et me just ülemäära rohelisi põrsaid meenutaks (iseloom ei ole ka just teab mis sarnane), kuid täna juhtus igatahes selline lugu, et toimetame meie rahumeeli oma elutoas, kui ühtäkki käib vastu akent korralik mütakas. Ma esialgu mõtlesin, et ehk keegi viskas lumepalliga, kuid lähemal vaatamisel selgus, et aknaklaasil olid mõned suled ja akna taga õhus lendles samuti sulgi. Jube kummaline pilt. Tegin siis akna lahti ning vaatasin alla ning all paksus lumes lebaski tiivad laiali väike tihane. Siputas veel ennast ning siis jäi täiesti vaikselt lebama. Ümberkaudsetel põõsastel istusid linnukese sõbrad-sugulased ning käratsesid paaniliselt. Seisin ja vaatasin ning ei osanud kohe midagi ettevõtta. Kiire SOSkõne abikaasale varustas mind tegevuskavaga. Panin Joonatanile multikad, endale üleriided ning haarasin kaasa kaltsudega täidetud paberkoti. Eesmärgiks siis, et kui lind on veel elus panen kotti ning toon trepikotta sooja ning eks siis paistab. Ise mõttes palusin, et "ära ole surnud!". Maja taha jõudes aga ei leidnudki eest tiivad laiali värvukest, vaid linnuke istus ilusti lumel ja vaatas mulle otsa. Järgmisel hetkel tõusis ta lendu ning kadus koos oma sõpradega kõrvalhoovi suunas. Ilmselt lindudel sai lihtsalt villand sellest, et me Jõuluvanalt kingiks saadud söögimaja veel mitu nädalat hiljemgi üles ei ole pannud ning tuldi nö puust ja punaseks tegema. Annan siinkohal teada, et saime vihjest aru ning hiljemalt laupäevaks on maja rõdul ning seemneid täis. Ärge palun meid rohkem pommitage, eks!

Loogiline!

2012-01-06T10:48:00.002+02:00

Emili ja Joonatan vaatavad meil viimasel ajal õhtuti ETV2 pealt Bullerby lapsi. Emilile on need lood tuttavad, sest Viljandis olles loeb vanaema Lembe (või AabaEebe nagu Joonatan teda kutsub) alati Bullerbyt unejutuks. Täna hommikul teatas Joonatan emmele järgmist:

Joonatan: Olen Bullerby laps.

Emme: Sa oled Bullerby laps?

Joonatan: Jaa. Emme on Buller.

Loogiline. Koeralapse ema on koer, Bullerby lapse ema on Buller.

Koomikud

2012-01-04T16:24:00.002+02:00

Joonatan kasvatab jälle tagumisi hambaid ning seoses sellega on taastunud ka kena komme lõunaunejärgselt pooltunnikest (paremal päeval koguni terve tund) emme süles joriseda ning kurta oma kurba elu ning rasket saatust. Olemegi parajasti jõudmas ühe sellise jorisemismaratoniga lõpusirgele ning Joonatan võtab lõpuks jala alla ning suundub ettevaatlikult köögi suunas. Paraku jääb talle üks salakaval ajakiri täpselt teele ette ning sellele astudes kukub Joonatan nagu Chaplini filmis filigraanselt ristseliti maha. Emme hoiab hinge kinni ning valmistub mõttes juba jorisemismaratoni kordusetenduseks. Hetk hiljem teatab Joonatan väga üllatunud häälel "Naljakas!" ning hakkab laginal naerma. Ütleme nii, et sama eeskava kõnd-ajakiri-kukkumine-"naljakas" tuli meie kohalike stand-up koomikute (Emili ja Joonatan) esituses ühe uuesti ja uuesti kordamisele ning publik ei jõudnud ära naerda.

Mõned naljad on ikka aegumatud!

Tarkmees taskus ehk teoorias ollakse tugevad

2011-12-30T19:32:00.002+02:00

Joonatan joob õunamahla ning valab siis pool tassi endale täiesti teadlikult sülle.

Emme: Oh, Joonatan! Pagan küll!

Joonatan: Väga inetu!

Emme: On küll inetu, jah.

Joonatan: Väga , väga inetu!

Emme: Just. Väga, väga inetu.

Joonatan: Ei tohi teha nii. Mahla valada.

Piparkoogipagarid

2011-12-14T11:22:00.002+02:00

Väikesed pagarid esipagari (issi) eestvedamisel piparkoogitainast valmistamas. Õigemini küll sellesse auke torkamas aga Emili segas ka jahu soodaga ning aitas sõtkuda. Joonatan tuli paraku ettevalmistavate toimingute ajaks köögist eemaldada, sest vastasel korral oleks ta peadpidi potti roninud. Täna seisab ees siis sellest taignast kookide küpsetamine. Hetkel ei ole veel selge mil viisil seda teostada, sest ähvardab ilmne oht, et lapsed pistavad koogiteo käigus suurema osa taignast nahka. Ühtlasi peaks täna saabuma ka kuusk. Tavaliselt ehime me kuuse keskturult ostetud ülivärviliste kommidega, mis siis pärast pühi nahka pistetakse. Ei tea kui suur on tõenäosus, et Joonatan meil esimeste päevade jooksul kuuske paljaks ei söö? Ta on nimelt äärmiselt suur maiasmokk ning pere põhiline pättuste korraldaja. Keelamine on tema puhul samuti rohkem suusoojaks ning keelajale endale, sest Joonatanil on sellest küll sügavalt ükskõik. Seni pole veel suurt midagi sellepärast tegemata jäänud, et ei lubata. Ta isegi vahel kõnnib mööda tuba ringi ning seletab vaikselt kaval nägu ees "Sa ei tohi niimoodi teha!". Ei teagi kohe, kas tegemist on enesesisestusega või vanemate kulul tehtud hea naljaga.

Tudukombe

2011-12-10T16:55:00.003+02:00

Oi sõbrad! Elu on ikka ilus. Minu kallis õde on seisukohal, et kui oma südamesoovid universumile edastada, siis universum võtab kätte ning täidab need. Täna hommikul läbi Viru keskuse kõndides, pidin tõdema, et nii see ongi. Universumil läks küll mõni hea aasta aega, kuid nüüd on nad siin.

Ma usun, et kõik lapsevanemad teavad, kes või mis on tudukombe. Selline mõnus ühes tükis magamisriie, mille saab enne uinumist selga tõmmata ning mis kenasti kogu kere kinni katab ning teki olemasolu või selle puudumine pole enam üldsegi tähtis. Soe on ikkagi. Umbes neli aastat tagasi kui meie perega liitus Emili alustasin mina igatalvist soigumist teemal, et miks oh miks küll ei tehta meie kliimas täiskasvanuile selliseid imelisi tudukombesid. Eriti tundsin puudust just eelmisel kahel talvel, kus öine temperatuur akna taga sageli 20 külmakraadist allapoole langes. Kevadsuvel soigumine arusaadavatel põhjustel katkes, kuid vaid selleks, et hilissügisel alata uue hooga.

Ja nüüd, mida ma Seppälä vaateaknal näen. Mul jäi suurest rõõmust kohe süda seisma. Ongi olemas - tudukombed täiskasvanuile. Jippiii!! Jõuluvana, kui sa seda nüüd loed, siis tea, et minu suurusnumber on midagi L kanti.

Jään nüüd pikisilmi jõule ootama ning siis andku talv minu poolest tuld, kasvõi miinus 30, mina olen valmis.

Muide ma olen täiesti veendunud, et antud riideese osutub täiesti asendamatuks ka Eestimaa suves telkides.

Esimene advent

2011-11-29T23:41:00.003+02:00

Tuleme Emiliga lasteaiast koju ning möödume majast, mille esimese korruse akendele paigaldatakse trelle.

Emili: Mis nad teevad?

Emme: Panevad akende ette trelle.

Emili: Miks nad need trellid panevad?

Emme on kerges kimbatuses, sest kuidas sa ütled lapsele, et pahatahtlikud inimesed võivad akendest sisse ronida.

Emme: Trellid on selleks, et keegi ei saaks aknast sisse tulla.

Emili (ehmunud häälel): Oi, aga kuidas siis päkapikud saavad?

Emme: Võibolla seal korteris ei ela lapsi ja neil ei käi päkapikke.

Emili: Ärme meie küll endale trelle pane!

Lühis

2011-11-28T00:55:00.003+02:00

Ja jõudiski kätte see päev, mille kohta ma teadsin, et ta varem või hiljem saabub, kuid ei saa just öelda, et ma seda oodanud oleks. Nüüd on see siis juhtunud ning südamel on kohe kergem ning hing on rahulikum. Täpne hetk ise nägi välja selline, et lähenen mina autoga fooriga ristmikule. Kuna fooris on punane tuli, siis otse loomulikult haaran ma automaatselt käigukasti kõrvalt laekast meie väravapuldi ning üritan seda foorile suunates muuta punast tuld roheliseks. Korduvast nupulevajutusest ei ole paraku mingit kasu, punane tuli põleb visalt edasi ning ma olen sunnitud auto peatama. Te ei taha teada, milline oli sel hetkel minu kõrval istunud kalli abikaasa näoilme. Minu võibolla mitte just kõige ratsionaalsemat teguviisi võib põhjendada võimalike variantidega. Variant A. mina olingi eelmises elus Bellatrix Lestrange; variant B mul on varane alzheimer; variant C minu alateadvus on oma arengus tehnikast ettejõudnud.

Tegelikult oli üsna ootuspärane, et tegelik maailm ja väljamõeldud maailm minu peas ühel hetkel kokkujooksevad ning lühis tekib. Jääb üle ainult loota, et järgmine lühis sama koomiline saab olema.

Joonatan kaks (Moo-na-tann kats)

2011-11-17T20:10:00.005+02:00

Eks ta ole, tsiteerides ühte mu lemmikblogi, siis ega see blogi siin ennast ise ei kirjuta, paraku. Joonatanpoisi sünnipäevast on juba rohkem kui nädal möödas, kuid siin valitseb endiselt vaikus. Vabandame ette ja taha ning paneme sel puhul ikka paar rida kirja ning paar pilti

ülesse.

Alustuseks mõni sõna sünnipäevalapse kohta. Soeses kõrgesse vanusesse jõudmisega on Joonatan saanud endale kaks uut südamesõpra, kes ei lahku temast ei päeval ega ööl. Need on nimelt seltismehed "Ise" ja "Ei taha". Ise tuli esimesena juba mõni kuu tagasi, kuid Ei taha kolis küll elamisse täpselt sünnipäeval. Seoses sõprade pideva kohaloluga tuleb absoluutselt kõiki asju teha ise (ja oh seda maailmavalu ja traagikat kui selgub, et ise ikka ei saa) ning kõigile küsimustele/ettepanekutele vastata "ei taha". Täna näiteks ei olnud kell veel pool kümme hommikulgi, kuid emme oli juba vähemalt 100 (sada) korda kuulnud poja suust "ei taha". Eriti narr on lugu, kui Joonatan mingil hetkel pakutava abikäe (näiteks trepist laskumisel) meeltesegaduse hoos vastu peaks võtma. Kui ta siis sellest abist teadlikuks saab, järgneb selline nutt ja hala, et anna olla. Harvad pole ka hetked, kus avalikus ruumis (tänaval, kaubanduskeskuses jne) silmanäoli maha viskutakse ning kõigile möödujaile oma muret kurdetakse ning mõistmatuid vanemaid manatakse. Eriti nüri on selle kõige juures komme end mitte selili vaid just kõhuli heita ning karjumise käigus ka asfaldti või poepõrandat lakkuda. Õnneks on tegemist teise lapsega ning emme nahk on võrreldes paari aasta taguse ajaga ikka kohe paar senti paksem. No olgem ausad, kui endal parasjagu kiire ei ole, siis minu poolest karjugu ja aelegu, mida tõesti enam ei huvita, et mida teised inimesed arvavad. Kui aga kiire on, siis haaran julmalt kaenlasse ning tassin kuhu tarvis. Läbirääkimistesse ei lasku. Elu on tõestanud, et kui Emiliga sai pea igal teemal läbirääkida (küll teinekord väga pikalt) siis Joonataniga on see mahavisatud aeg ja vaev. No kui just Automultikat vastutuleliku käitumise korral ei lubata, kuid reeglina ei lubata. Emili muidugi ei harrastanud ka sellist tubateatrit.

Enamus ajast on meite mehike küll õnneks heas tujus ning tõeline naerupall või nagu Emili ütleb "mürtsumees ja naljahammas". Ja mürtsu teeb ta ikka kõvasti. Jookseb, hüppab, laseb kukerpalli ning ronib sinna kuhu saab ja sinna kuhu võiks mitte ronida. Leiutab pidevalt uusi trikke ja nippe. Ükspäev näiteks leiutas emme ja alumiste naabrite suureks rõõmuks söögilaualt allahüppamise mängu. Mina sealt alla hüpata ei julge, Emili ka ei julgenud, kuid Joonatani jaoks ei olnud see mingi eriline kõrgus. Emili muidugi teeb kõik trikid uljalt järgi ning nii mul siin siis toimubki pidev kodune parkuur. Trikimehel endal on ka stabiilselt muhk peas või sinikas otsaees.

Jutt on Joonatanil nüüdseks ka jooksma hakanud. Diktsioon on küllaltki hea ning enamus tekstist arusaadav. Eriti vahvad on mängud, kus Emili laseb Joonatanil erinevaid sõnaühendeid järgi ütelda. Sõnavara areneb iga päevaga ning minu meelest on juba küllaltki hoomamatu. Pikki lauseid veel ei moodustata, kuid paari kolme sõnalisi juba küll. Pereliikmeid kutsub nii nimepidi (Emili on Lililii) kui ka emmeks-issiks. Ühtlasi on väga levinud pöördumine "kallis". Näiteks kojusaabunud issit võidakse vabalt tervitada lausega "Tere, kallis!". Kallistama on Joonatan ka kõva ning naljalt ei pääse keegi meie juurest minema ilma kohustusliku "lalli-lallita".

Huvialadest rääkides ei ole tarvis pikka juttu teha. Autod, autod, autod, no ja lisaks veel traktorid, bussid, trollid, trammid, kombainid, helikopterid, lennukid, mootorrattad ja lõpetuseks veelkord autod. Täpselt nii ongi ja ma ei liialda. Youtube'st nõuab Top Geari ning ajalehtedest käib autoreklaame vaatamas. Autosid söödetakse ja autosid võetakse kaissu. Autoosade õpetamisel oleme jõudnud piirini, kust meie teadmistega enam edasi ei lähe. Ilukilp ja valuveljed on selged ja kui mootori vastu peaks huvi tundma hakatama, siis saadame suvel onu Toomase töökotta sulaseks.

Lõpetuseks paar pilti pidustustest ka.

Õigel päeval käisid meil külas Binnie (nagu juba traditsiooniks saanud) ning Katrin koos Tuule ja Kadriga. Oli väga mõnus kodune päev. Ka mõlemad vanaemad ning vanaisa Väino said aega läbi astuda.

Veidi suurem pidu toimus pool nädalat hiljem Tartus, kus lisaks vanavanemaile olid külalisteks veel Pia ja Ott ning Oskar ja Sofi ning nende vanemad. Autopark sai tubli täienduse ning mängimist jätkus kohe pikemalt. Pildil on Joonatan just saunast tulnuna ning näeb minu meelest väga väikese onu Mihkli moodi välja.

Mõned mõtted

2011-11-17T19:59:00.004+02:00

On hommik. Allan ja Joonatan toimetavad alumisel korrusel ning emme ja Emili põõnavad ülemisel. Kätte jõuab aeg, mil ka naised peavad ennast maast lahti saama, sest Emilil on lasteaia päev.

Allan ( valjuhäälselt trepi juures): Liisu! Liisu!

Joonatan (sama valjuhäälselt): Mulle ka Liisu!

Emili naaseb lasteaiast ning teatab: Tead emme, täna ma ei käinudki lasteaias.

Emme: No kus sina siis päev otsa olid?

Emili: Meil ei olnudki täna lasteaed. Meil oli seal täielik hullumaja. Umbes nagu see Kollimaja seal Soome lõbustuspargis.

Veidi hiljem selgus, et hullumaja sai tekkida, kuna kasvatajal oli hääl ära ning eks siis lapsed kasutasid kiirelt juhust ning lärmasid pool päeva nagu torust tuli. Olla olnud väga tore.

Baby-led Weaning edasijõudnutele

2011-11-01T13:35:00.003+02:00

Joonatan sööb koos emmega hommikust ning seekord serveeritakse keedumune. Joonatan väga armastab keedumune ning esimene muna kaob kiirelt kõhusügavustesse. Teise muna juures otsustab poiss pista nahka ainult kollase ning valgest teeb seda hammastega veidi kujundades kena väikse autotunneli (ise teatab uhkelt, et "autotunnel" ega emme muidu ei taipaks). Järgnevalt asuvad Joonatani alatised lauakaaslased väike punane Ferrari-auto ja väike kollane ralliauto mõnuga läbi tunneli põristama. Emme küll hetkeks leiab, et äkki peaks alustama mõttevahetust teemal "toiduga ei mängita", kuid loobub siiski sellest plaanist. Keelavaid-õpetavaid mõttevahetusi, või õigemini papagoilikke monolooge (siit ka Joonatani kuldvaramusse kuuluv lause "Emme (on) papagoi!"), mahub meie päevadesse niigi rohkem kui küll ning enamus neist on ka täiesti vältimatud nagu näiteks igapäevane "Joonatan palun ära hüppa trepi peal!". Kui ma oleksin võlur, siis ma võluksin trepijuurde sellise liikumisanduriga valjuhääldi, mis Joonatani trepile jõudes teataks "Ettevaatlikult! Palun ära hüppa trepi peal! Käime ilusti tipa-tapa!" . Aga tulles tagasi hommikusöögi juurde, lasin siis Joonatanil rahus autodega tunnelis põristada, kui äkki peatus poisi pilk laual asetseval munakoorte taldrikul. Järgnevalt võttis ta suurima neist kätte, uuris seda veidi ning pani siis suhu ning hakkas isukalt närima. Emme ei osanud kohe ööd ega mütsi öelda. Kuna munakoored on tuttavate talukanade omad ning kümme minutit keenud, ei olnud taaskord väga põhjust keelama hakata. Esimene munakoor söödigi ära, ka teine pisteti suhu, kuid see siiski otsustati pärast korralikku läbinärimist taas väljastada. Ehk siis loo moraal - kellel veel 20 aastat tagasi lubatud kartulikoored on söömata võib Joonatani eeskujul munakoortega proovi teha.

Sügis

2011-10-10T14:06:00.000+03:00

Sel sügisel on olnud ikka kohe ridamisi imelisi leheriisumise ilmu ning meie pere lapstööjõud on juba täitsa arvestatavas eas. Üksi karja veel ei saadaks aga pisut rehaga vehkida ning lehekoormail raskuseks olla juba täitsa võib. Ma ausalt öeldes ei mäletagi teist nii ilusat ja päikest täis sügist.

Emili oma sünnipäevaks saadud jalgrattaga esimesi katsetusi tegemas. Sõidab täitsa ilusti. Ainus mure on, et ise rattale ja sealt maha ei saa. Samas rattahooaeg saab ju kohe läbi ning loodetavasti on kevadeks juba kasvu ja rammu ka lisandunud.

Joonatan päris teisele lapsele kohaselt vanema õe jooksuratta. Esialgu kasutab seda küll rohkem käimistoena kuid ka temalt ootame kevadel märgatavat arengut. See jooksuratas on ikka üks tõsiselt hea asi. Emili kasutas seda poolteist aastat ning ilma selleta ei oleks me kodulähedasest pargist kaugemale ilmselt saanudki. Tegelikult oleks Emili võinud sellega veel poolaastakest sõita, kuid Joonatan nõudis ratast väga järjekindlalt ja valjuhäälselt endale ning neiu ise soovis sünnipäevaks jalgratast.

Lililii

2011-10-05T14:20:00.002+03:00

Joonatan nimelt kutsub Emilit juba mõnda aega Lililiiks (rõhk viimasel i-l) ning kuna see nimi Emilile endale ka väga meeldib, siis juhtub, et vahel ka vanemad seda varianti kasutavad. Viimasest kokkuvõtvast kirjtükist Emili iseloomu, arengute jne teemal on juba kõvasti aega mööda ning uus vanusenumber ka juba ettekeeratud, seega taaskord heietus teemal, et milline see meie väike tüdruk siis täpsemalt on.

Emilit iseloomustab minu arvates hetkel kõige paremini ingliskeelne sõna "moodswings". Maakeeli siis tujukõikumised või midagi sellist. Tuju ja meeleolu kõiguvad meil siin ikka nii, et vähe pole ning kui on parasjagu päike siis ikka kohe PÄIKE ja kui päikest pole siis on maailma üks tohtut hädaorg. Nagu juba varem olen kirjutanud, siis Emili meeleolu on tihti see, mis ülejäänud pereliikmete heaolu ära määrab, sest tigetseva-mossitava-vinguva-plõksiva Emiliga ei ole eriti vahva koos olla ning miskit mõistliku tegevust või vestlust arendada. Samas kui neiu suvatseb heas tujus olla, on kohe ka kõigil teistel lihtsam. Kui varem võis olekud jagada vingumine vs. rõõmsus ja leplikkus siis nüüd on sinna kehva tuju poole peale lisandunud veel vastuvaidlev-plõksiv olek, mida me ausalt öeldes ootasime ca 10 aasta pärast ja mitte juba nüüd. See on kohe päris hirmutav Emili, kes ennast siis näitab ning vanemad ei oska sellega suurt mõistlikku midagi peale hakata. Võtab ikka tummaks küll, kui su enda laps sinuga räägib toonil, mida viimati sai kuuldub enda pubekapõlves. Õnneks seda külge Emili siiski väga tihti ei näita meile ning reeglina on temaga ikkagi väga lihtne asju ajada.

Nelja-aastane Emili on võrreldes kolme-aastase Emiliga kõvasti julgem ja hakkajam. Olen kohe täitsa ise pealt näinud kuidas ta mänguväljakul võõraste lastega vestleb (ise küll ei algata vestlust) ning lasteaia hoovis ronib, jookseb, kiigub ja möllab nüüd juba nagu kogu ülejäänud rühm. Eelmisel aastal nimelt kehastus Emili absoluutselt iga kord kui nad õue läksid viiendaks kasvatajaks ning siis passis seal kasvatajate kõrval terve aja. Talvekombe tuli aiast kevadel täpselt sama puhtana tagasi kui ta sügisel sinna viidi, samal ajal kui nii mõnigi lapsevanem pidi ilmselt iga nädalavahetus kombet pesema. Füüsilises aktiivsuse toimunud areng on suuresti seotud ka koduse nakatava eeskujuga, sest kui sinust kaks aastat noorem vend ikkagi julgemalt ronib, kõrgemalt hüppab ja vaat, et juba kiiremini jookseb, siis ei jää endalgi üle muud kui jalad kõhu alt välja võtta.

Tubastest tegevustest meeldib Emilil väga joonistamine (pidavat suurena kunstnikuks hakatama), milles ta minu "objektiivsel" hinnangul on täitsa kõva käsi, puzzlendus, lauamängud (tsirkus, Funny Bunny, Loto, Memory). Teeb esimesi samme ka kirjutamises ja lugemises. Tähti tunneb, mõnda asja juba kirjutab. Numbreid veel ei tunne ega kirjuta (pole ka nagu tarvis) kuid see eest loendab kuhugi sinna 50 ja 100 vahele ning matemaatika alged oleks nagu ka olemas st. loendab kokku ning kümnepiires liidab ka kui vaja.

Väga armastab laulmist ja tantsimist. Emili tahaks väga rahvatantsu trenni minna, kuid nii väikeste trennid on kõik Mustamäel ning me väga ei soovi endale seda logistilist lisastressi. Lauluringe siin läheduses muidugi on kõvasti (ja kõvu), kuid Emilile oleks füüsiline liikumine kindlasti kasulikum ja arendavam ning seetõttu ei ole teda kuhugi laulma ka viinud. Tegelikult on kogu selle trennindusega ju aega ka veel maa ja ilm ning see õppeaasta jätkame ainult 4 päeva nädalas aias käimisega (kolmapäev on kodupäev).

Veel meeldivad Emilile endiselt raamatud ja kui neid talle ette loetakse. Sellest tulenevalt on Emilil ka kaks päris tõsist hirmu - ta nimelt kardab Kurja Nõida ja Suurt Kurja Hunti. Kõik selgitused nende olendite olemasolu või selle puudumise kohta ei vii kuhugi. Eks ta ju ole ka nii, et ka kujuteldav maailm on tegelikult ju olemas ning päkapikke ei usu meie peres teatavasti mitte ainult lapsed. Aga nende kurjamitega on küll see lugu, et kui mäletaks siis ütleks kohe paar krõbedamat sõna sellele isikule, kes Emilile Grimmide raamatu kinkis. Emili käsul on see raamat küll nüüdseks silma alt eemaldatud, kuid Nõid ja Hunt passivad lapse peas endiselt nagu äädikakärbsed sügisesel õunal. Seoses raamatutega tutvustasin nüüd ka Emilile raamatukogu ja selle toimimise põhimõtet. Esmareaktsioon oli, et miks me need raamatud tagasi peame viima, kuid veidi hiljem jõudis kohale, et siis saab ju nii palju erinevaid raamatuid lugeda ning tundub, et Emilistki võib tulevikus Torupilli raamatukogu püsiklient saada.

Vaikselt on laps asunud ka kino- ja teatrimaailma avastama ning üritame selleski vallas endiselt aktiivsed olla, kuigi pere noorim liige ei lase meil liiga tihedaks külastuskalendrit siiski planeerida. Joonatanile tuleb ju siis alati hoidja leida, sest kui lühemale seansile kinno veel kannatab teda kaasa võtta (muide uuest Lotte filmist vaatas 3/4 ilusti istudes ära aga seal oli üheks peategelaseks ju ka mootorratas) siis teater oleks sellele mehele küll liig mis liig.

Viimase aja püsiteemaks Emili mõttemõlgutustes on kujunenud surm ning surmajärgne elu ning eks me siin ürita lapse sellesuunaliste arupärimiste peale korrektseid vastuseid anda. Samas kui kõige ausam vastus oleks tihtipeale, et ma ei tea. Küll on aga Emilil tekkinud veendumus, et tema vanemad on ka pärast surma tema vanemad edasi ning et suremisega on kõigil veel aega küll. Ainsaks erandiks siinkohal endiselt vanavanaema Linda, kelle kohta tehtud viimane ennustus "vanaema Linda läheb oma sünnipäeval taeva" taaskord kõigi rõõmuks ainult noore hiromandi andeprooviks jäigi.

Niipalju siis hetkel Emilist, järgmises peatükis räägime Moo-na - nanist (nagu mees ise ütleb) ning siis katsume anda väikese ülevaate ka laste omavahelistest suhetest või nende puudumisest.

Need tähtkujutargad ikka teavad, mis räägivad

2011-10-03T19:58:00.004+03:00

Mängisime Emiliga Funny Bunnyt ning kui mäng lõppes, tahtsin mina veidi arvutiga tööd teha. Emili ei suutnud endale ise tegevust leida ning käis ümber minu ning soigus, et tal on igav ja tundis huvi, et mida ta nüüd teha võiks. Pakkusin lambist, et korista oma nukumaja ära. Laps sattus ideest vaimustusse ning nüüd möllab juba ligi pool tundi ennastunustavalt oma toas ja kuulda on ainult nukkude tunnustavat mõminat. Kusjuures ta koristab ka teisi ruume meie majas täiesti omaalgatuslikult ning tõreleb teiste pereliikmete (eeskätt Joonatani) kallal, kes neid pidevalt segamini ajavad. Jääb vaid loota, et koristamisharjumus ajapikku ainult süveneb, kuid samas võiks see ikka normaalsuse piiridesse jääda. Ma nagu väga ei tahaks omas kodus sõimelda saada, kui juhtun tassi või sokki kuhugile vedelema jätma.

Emili neli

2011-09-20T21:05:00.000+03:00

Nagu juba viimastel aastatel kombeks, saabub sügis meile alati Emili sünnipäevaga. Viimaks oli Emili ise ka juba jõudnud ikka, kus ta teadis pidupäeva pikisilmi oodata ning luges ikka korralikult ligi kaks nädalat, et "mitu ööd veel äramagada on". Kõik teised pereliikmed ootasid suurt sündmust samuti pingsalt, ainsaks erandiks reeglile siiski Joonatan, kes õe aasta kõrghetkest ei osanud suurt midagi arvata. Veidi etteruttavalt olgu siiski öeldud, et pidu meeldis Joonatanilegi väga ning pidutseda see mees juba mõistab. Kuna neli on vist veel viimane vanus, mis suurt mängutoa sünnipäeva ei eelda ning meie korter on ka piisavalt suur ning mitte ülemäära möbleeritud ja saigi otsustatud, et pidu toimub kodus. Ettevalmistustega alustasime varakult ehk sünnipäevale eelnenud nädalal ning esmalt asusime teostama paari aasta taguselt Nora sünnipäevalt saadud ideed, et ka kõigile väikestele külalistele võiks pisikesed kingitused teha. Ideed edasiarendades mõtlesime välja toreda kingituste peitmise mängu, kus siis iga laps peab oma paki ise üles otsima ning ideed veelgi edasiarendades otsustasime, et Emili võiks tüdrukute kingitused ise valmis meisterdada. Nii juhtuski, et ühel nädalasisesel hommikupoolikul seadis emme koos kahe lapsega sammud paar tänavavahet eemal asuvasse Karnaluksi, eesmärgiga muretseda kotitäis pärleid/helmeid ning rull venivat nööri, millest siis sünnipäevalaps pidi kaheksa käevõru valmismeisterdama. Kõik vajaliku me Karnaluksist ka saime, paraku jätsime lisaks rahale endast maha ka hulga närvirakke, sest üliagar ligikahene lahtiste pärliriiulite vahel käitus täpselt nii nagu karta võis. Seevastu kodus naelutas pärlikauss mõlemad lapsed pooleteiseks tunniks laua taha ning sel ajal kui Emili kingitusi meisterdas, tõstis Joonatan pärleid tuima järjekindlusega ühest kausist teise ning kui see mäng ennast ammendas, siis tõi mängunurgast bussi ning asus neid ükshaaval bussi toppima. Õhtul tegid emme ja Emili veel toorsokolaadikomme ning kingipakid külalistele olidki valmis.

Sünnipäevahommikusse oli nagu ikka planeeritud traditsiooniline üleslaulmine, kuid sellele plaanile tõmbas paraku kriipsu peale päevakangelane ise, kes ühes oma noorema vennaga leidis, et jube äge on kell 6 hommikul ärgata. Sellisel kellaajal ei olnud meil lauljaid küll kusagilt võtta ning kuidas sa hing ikka laulad juba ärkvelolijat ülesse. Issil ei jäänudki siis muud üle, kui jalad alla võtta ning lastega mängima suunduda, samas kui emme veel paar tundi tukastas. Pidulik kinkide üleandmine toimus siis mõnevõrra hiljem. Edasi saadeti Emili koos oma mõlema vanaemaga Nukuteatrisse ning sealt naasnuna ka varasest ärkamisest tingitult lõunaund magama, millest iseenesest oleks ju võinud küll sünnipäevalast ka üleslaulda, kuid jäime siiski pehmete äratusvõtete juurde. Pärastlõunal aga hakkasidki riburada saabuma külalised ning pidu kujunes väga meeleolukaks ning mängurohkeks. Mängisid nii lapsed (põhiliselt plastiliiniga), lapsevanemad (Scrabbelit) kui ka vanavanemad (ligi kaks tundi ennastunustavalt Emilile kingitud mängu Funny Bunny). Kingitusi kogunes terve kuhi ning need kõik meeldisid Emilile väga, kuid kõige rohkem meeldis talle ikkagi pidu ise ning kõik kaugelt ja lähedalt saabunud sõbrad ja sugulased. Peojärgse päeva Emili puhkas ning siis suundus omatehtud toorsokolaadikommid kaasas lasteaeda, kust naases väga armsa raamatukesega, kuhu kasvataja oli kõigi laste poolt just Emilile joonistatud pildid köitnud.

Tublid jooksjad!

2011-09-14T22:16:00.003+03:00

Möödunud nädalavahetus kulges meie peres väga sportlikult. Laupäeval osalesid oma esimesel ametlikul jooksul Emili ja Joonatan ning pühapäeval jooksis isikliku rajarekordi Tallinna Sügisjooksu 10km rajal pereisa Allan, kes ise võttis oma saavutuse kokku sõnadega "kaotasin sel korral ainult kahele roomaleegionärile ja ühele banaanile". Sellega olid kõik jooksuvõimelised pereliikmed oma jooksud teinud. Emme jookseb vabatahtlikult ainult kord aastas trammile ning käesoleval aastal on ka see jooks juba joostud.

Minul on jah paraku jooksmisega kummaline lugu. Ma lihtsalt ei suuda joosta. Suusatada, rattaga sõita, kõndida, ujuda - vabalt kilomeetrite kaupa. Aga joosta - tänan ei. Ma ei suutnud üle paarisaja meetri joosta juba siis kui ma 6 korda nädalas trennis käisin ning kuigi ma olen ka hilisemas elus paar korda jooksmist kui sporti proovinud, olen siiski jäänud arvamusele, et on inimesi (mina nende hulgas), kes ei jookse ning keda jooksma ei õpeta.

Pärast ettenähtud distantsi edukat läbimist tungis Joonatan finishi kõrval asunud kinnisesse tsooni ning tegi endale Haribo kommikottide vahele pesa. Sellel pildil palume lahkesti tähelepanna ka vanemate ülimast ettenägelikkuse puudusest tingitud "huvitavat" jooksujalatsite valikut. Me nimelt arvasime, et lastejooksul osaleb ainult Emili ning riietasime Joonatani kummikutesse. Seda, et Joonatan ei suuda jooksmata jätta kui kõik teised jooksevad, oleks võinud kogenud lapsevanemad muidugi juba enne teada.

Uhke kommikoti ja diplomi omanik finishis.

Nüüd te siis teate, miks Eesti võitis

2011-08-25T12:57:00.000+03:00

Eks ikka sellepärast, et sellised spordisõbrad kohapeal kaasaelamas käisid. Emilile oli see esimene kord sporti vaatamas käia ning kuigi emme oli eelnevalt pisut kahtlev, et kas ta ikka peab seal vastu, siis kõik kõhklused olid asjatud. Kui spordisõbrad hilisõhtul Saku suurhallist naasid oli Emili elevus ise ning teatas kohe tuppa astudes, et Eesti võitis. Edasi seletas ta, et kõige toredamad olid olnud tantsutüdrukud ning et nad olla vaheajal ka jäätist söönud. Emili ja Allan seetähendab, mitte tantsutüdrukud. Mängust andis laps ka kiire ülevaate, vehkides kätega ning seletades, et kuspool oli Eesti ja kus Hollandi korv. Ühtlasi oli soetatud meeletut lärmi tegev lõgisti ning sellele sekundeeriv pasun. Viimast emme suureks rõõmuks lapsed iseseisvalt puhuda ei jaksa. Hea seegi.

Emiliga Helsingis

2011-08-22T13:38:00.001+03:00

Ja jõudiski kätte üks suve oodatumaid päevi - meie ammu planeeritud reis Soome, ainsaks eesmärgiks Linnanmäki lõbustuspargi külastamine. Algselt oli mõte minna terve perega ning võtta ühes veel üks vanaemadest. Mingil hetkel aga jõudsime otsusele, et Joonatani ei ole nagu väga mõtet kaasa tassida ning hoopis loogilisem oleks noormees koos vanaemaga koju jätta. Selle variandi plussiks veel asjaolu, et me ei ole Joonatani sünnist saati suurt kuskil ainult koos Emiliga käinud. Et mõlemad vanemad ja ainult Emili. Nii siis jäigi, et vanaema Pille ja Joonatan veetsid mõnusalt aega Tallinnas ning meie kolm ärkasime varavalges ning suundusime vikerkaarelaevaga (nagu Emili Viking Line'i nimetab) üle lahe. Ülemine, äärmiselt ebapedagoogiline, pilt annab aimu sellest, mida meie oma lastele juba maast madalast õpetame. Tegelikult kehtib meil peres reegel, et mänguautomaatidega võib mängida ainult laevadel ning kuna seda saabki teha ainult kord-paar aastas, siis ei saa ju lasta enda alaealiste juuresolekust heidutada.

Helsingi tervitas meid ideaalse ilmaga. Oli soe, kuid parajalt pilves ning nii jäigi terveks päevaks. Kuna lõbustuspargi avamiseni oli veel paar tundi aega, suundusime selle lähistel paiknevale suurele Kirbuturule ning mõnusasse Tai restorani sööma. Kõhud täis ronisimegi mäkke ning varustasime end eakohaste käepaeltega ehk siis emme ostis 120cm+ paela, millega pääses kõikjale ning issi ja Emili 100cm+ mis võimaldas sellist veidi rahulikumat karuselli valikut. Olgu öeldud, et Emili ongi täpselt 100cm pikk (või ehk pool sentimeetrit lühemgi)nii, et vedas, et talle selle paela ikkagi saime. Vastasel korral oleks valikus olnud ainult Joonatanisugustele vendadele mõldud atraktsioonid.

Sellest hoolimata tekkis esimese pooltunni järel vanematel tunne, et võib siiski juhtuda, et terve päev tuleb rahulikult tiirlevatel kohvitassidel veeta. Emili nimelt keeldus kõikidest veidi äkilisematest lõbustustest. Samas oli meil Belgia reisist kogemus, et kui ta lõpuks pika veenmise peale siiski midagi proovib, keeldub ta reeglina hiljem sealt maha tulemast.

Päästvaks õlekõrreks osutus seegi kord edasi-tagasi kiikuv piraadilaev. Emili oli terve hommiku rääkinud, et tema läheb piraadilaevaga sõitma nagu Brüsselis. Linnanmäkis aga selgus, et suurde laeva nii väikeseid tegelasi ei lubata ning emme käis üksinda seal trallimas. Küll aga leidus väike laev, kus oli aga see häda, et sinna üle 140cm-seid ei lubatud. Nii oligi Emili olukorras, et kui laevaga sõita tahab, peab seda täiesti üksi tegema. Mõtles ja mõtles, sai hirmust võitu ning läks ja sõitis. Kohe mitu korda järjest ning edasi oli nõus juba enamikke teisigi atraktsioone proovima.

Kokku veetsime Linnanmäkis kuus tundi ning hea meelega oleks päevakese veel veetnud. Suurema osa ajast kulgesime kõik koos, kuid vahepeal tegi emme kõrvalepõikeid, et pisut ameerika mägedel kiljuda, pea alaspidi rippuda või endal siseelundid segiraputada lasta. Sel ajal kui issi ja Emili pildilolevat jäätist konsumeerisid tuhises emme mitmekümnemeetrise torni küljes tolgendades taevasse ning siis samakiiresti uuesti alla. See oli ka emme võimete lagi. Väsinult kuid õnnelikena lahkusime pargist ning suundusime õhtuse laevaga tagasi koju. Emili pidas veel laevaski vapralt vastu, tsillis koos vanematega buffees ning tegi koos Ville Vikingiga pilti, kustus alles siis kui laevalt maha jalutasime. Emme aga nägi lõbustusparki veel uneski.

Väike küpsetaja

2011-08-20T20:22:00.000+03:00

Emili taasiseseisvuspäeva puhul juustu-tuunikala omletikesi valmistamas. Tegi ise algusest lõpuni. Emme ainult lisas koostisosi ning toimetas ahjuga. Emili teeks ja sööks neid ilmselt ülepäeviti.

Dalai Lama ehk lastega linna peal

2011-08-18T21:55:00.000+03:00

Juhtus nii, et tädi Leena ettepanekust kinni haarates arvas emme, et väga hea mõte on keset laste uneaega minna päikesest kuumale Vabaduse väljakule, et kohe vahetult osa saada rahu ja kaastunde saadiku visiidist. Selles mõttes läks hästi, et Joonatan lükkas kärus silma kinni ning esimese osa kõnest ka hoidis selle kinni. Emili aga väga ei viitsinud seista tihkelt täiskasvanute vahel, olles ise neile vööni ning kuulata, mis Dalai Lamal meile öelda on. Nii ta siis aeleski emme jalge ees kivil ning tundis ennast kuskil pool tunnikest päris hästi. Siis emme halastas lapsele ning suundusime tahapoole murule ja puude varju. Seal oli küll õhku ja jahedust, kuid paraku ei kuulnud enam mitte midagi. Olime siis niisama ilusad ning võtsime püha mehe sõnumi teiste meelte kaudu vastu. Hiljem suundusime veel koos tädi Leenaga kohvikusse ning veel hiljem mänguväljakule ning juhtuski nii, et olles kell 10 hommikul lastega kodust väljunud plaaniga minna pooleteiseks tunniks parki, jõudsime koju tagasi alles kell 18.

Puhkus piltides

2011-08-10T20:02:00.000+03:00

Meie suvepuhkusest ülevaadet alustades olgu kohe öeldud, et fotokas oli meil küll kogu aeg kaasas, kuid mõni päev pärast puhkuse algust sai aku paraku tühjaks ning laadijat ei olnud ju keegi taibanud kaasa pakkida ( ega ilmselt ei oleks mahtunud ka, sest auto oli niigi paksult kõikvõimalikku nodi täis ja pagasiluuk sulgus vaid suure tahtejõu abil). Mingil hetkel suundus Allan siiski Tallinnasse "treppi ehitama" ning võttis Mulgimaale naastes laadija ühes ning saime taas klõpsima asuda.

See kena rahvariietes Halliste naine emme ja laste taustal on muide vanaema Lembe.

Loomulikult käisime meiegi laulu- ja tantsupeol ning kui eelmistel pidudel on emme koos kummagi kõhuelanikuga ka kaare all olnud siis seekord piirdusime kõik pealtvaataja rollidega. Tantsupeol käisid küll ainult emme ja Emili. Pidu oli küll pikk, kuid Emilile meeldis väga, iseäranis kõige väiksemad tantsijad. Laulupeo osas olime algul pisut skeptilised ning seda just Joonatani silmas pidades, sest ei olnud meie peres seda vabatahtlikku, kes leiaks, et tuhandete peoliste vahel poissi taga ajada on just see, mis ilusa suvepäeva täiuslikuks muudaks. Siiski ei olnud keegi teine ka nõus peost loobuma ning nii saigi Joonatan ka kaasa pakitud. Etteruttavalt olgu öeldud, et pidutses meie perest kõige kauem ehk koos emmega peo lõpuni ning pärast kodus voodis ka veel tunnikese kuuldud repertuaari valjul häälel läbi võttes. Emili küll lahkus issiga vahetult enne rokiblokki, sest väsimus nõudis oma, siiski jättis pidu ka temasse kustumatu jälje, sest kodus mängitakse laulupidu tänase päevani regulaarselt. Kolme aasta pärast on Emili ilmselt veel liiga noor, et ise kaare alla või tantsumurule pääseda, kuid emmel on küll kindel plaan just seoses tantsumuruga. Ainus nõrk koht plaanis on hetkel, et issi keeldub kategooriliselt kõikidest selleteemalistest ettepanekutest (veel :-)).

Postitantsijad lauluväljakul. See post oli üks äraütlemata tänuväärne tegelane, sest absoluutselt kõik meie läheduses istunud lapsed käisid seal kordamööda kõõlumas.

Varitseb kanu. Vist on mängult rebane.

Üsna varsti pärast laulupidu pühkisimegi pealinna tolmu jalgelt ning suundusime Mulgimaale, kus peastaabiks kujunes Suislepa, kust siis sai tehtud veidi lühemaid või pikemaid otsi Viljandisse, Tartusse, Muhumaale, Saaremaale, Tõstamaale, Häädemeestele, Kiidjärvele ja kindlasti kuhugi veel, mis hetkel ei meenu. Enamasti reisisime kõik neljakesi koos, kuid paar korda õnnestus emmel ka endale ja teistele tõestada, et tema ongi kangelasema ehk reisis koos pärdikutega (tuntud ka Fille ja Rulle nime all) täitsa üksinda. Oli täitsa teostatav (ka telkimine) kuid vaimse tervise säilitamise huvides soovitavalt mitte liiga tihti.

End prillide taha peitev paadiseltskond teel Muhust Kesselaiule. Meie selle suve suurim mereseiklus (eriti tagasisõit Muhku), mille kohta Emili teatas tabavalt, et "ma kartsin, et me läheme põhja ja siis taeva". Tõe huvides olgu öeldud, et ühel hetkel kartis emme ka. Joonatanmees oli aga nii vapper merekaru, et nii kui loksutama hakkas lasi silma joonelt kinni ning toetas pea päästevestile. Kokkuvõttes oli väga tore, kuid tulevikku silmas pidades sai siiski õpitud, et koos lastega ükskõik millise alusega merele ronida ikka ei maksa.

NBA-mees otsib Kesselaiu metsas maasikaid. Leidis ka ja mitte vähe.

Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Muhumaa heinamaal juulikuu varahommikul. Väike aaskäoking sünnipäevalaps Evelile.

Emili, Kutt-Kaarel ja Joonatan proovivad kriketis kätt.

Emmel läheb selle pildi peale kohe nunnumeeter põhja, sest tegemist on ühega esimestest ülesvõtetest, kus meie lapsed käest kinni kulgevad. Ütleme nii, et reeglina nad sedasi ei liigu.

Igasuvine käik Anrepi lõvi juurde sai samuti tehtud. Lõvi aluse maa omaniku kiituseks tuleb öelda, et ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ning isegi muru niidetud nii, et lapsed said päris mitu tiiru ümber lõvi joosta.

Tartus käisime ühel varahommikul lodjaga sõitmas. Tegemist ei olnud just ülearu hea ideega, sest Joonatan püsis paigal täpselt viis minutit (üllatus-üllatus) ning ülejäänud viiskümmend viis minutit ootasid vanemad vaheldumisi lõbusõidu lõppu.

Kui juba Tartus olime, siis käisime ka Vudilas, kuhu eelmisel suvel laste väiksuse tõttu minemata jätsime. Ühtlasi võtsime kaasa ka vanaema Pille ja onutütar Eliise ning lastekarja kantseldamist igapäevatööna tegev vanaema sai ka isiklike põngerjate peal musklit treenida. Vudila oli täitsa vahva. Loodetavasti võtavad nad korralike basseinide ehituse ka peagi ette, sest praegused olid ikka sellised ajutise loomuga ning vesi oleks võinud ka kraadi või kümme soojem olla.

Vanaema Pille teenuseid ja oskusi lastehoiu alal kasutasime kohe rohkesti ning ühel ilusal reedel võtsid emme ja issi koos tädi Leenaga ette reisi Võrru (jah tõesti siiski mitte Sidneysse), et nautida ikkagi sel aastal folgi ajal Poolas tuuritava Svjatra Vatra live'i. Mõnus öine kontsert depressiivses Eesti väikelinnas. Tervitused sealse Kreutzwaldi muuseumi direktrissile, kes sulgemiseelsest kellaajast hoolimata meile väga ülevaatliku ringkäigu tegi.

Folkisime loomulikult ka. Pool ajast koos lastega ning pool ajast ilma. Mõnus ja elamuste rohke oli mõlemal kombel. Pildil seavad sammu noored rahvatantsijad. Tantsupõrand oligi meie laste lemmikkoht ning kuna see asus vallikraavi põhjas siis meeldis ka vanemaile seal väga, sest Joonatan ei saanud suvalisel hetkel suvalises suunas leebet teha.

Folgi järgselt pidi issi paraku Tallinnasse tööle naasma, kuid emme koos lastega jäi veel nädalaks Viljandisse. Ujusime, mängisime ja ujusime veel. Viljandi järved said suvel ikka korralikult läbi ujutud. Noort sumomaadlejat meenutavat kostüümi Joonatani seljas (ülemisel pildil keskel) põhjendab asjaolu, et noormees kukkus eelnevalt ühes oma igapäevariietega järveäärsesse pinnaselõhesse (mis muide varitses täiesti pahaaimamatult keset kaunist muruplatsi). Emmel jättis seda pealt nähes küll süda löögi vahele, sest vanaema suunas kulgev Joonatan lihtsalt ühel hetkel kadus pildilt, kuid õnneks oli väga õnnelik õnnetus ning Joonatan ise ei teinud teist nägugi vaid istus augu põhjas rinnuni lombis rõõmus nagu alati. Riided tuli siiski lapselt eemaldada ning sobiv sumokostüüm ümberkaudsetelt kokku laenata, sest nii targaks meie emme kahe lapsega veel saanud ei ole, et tagavarariided alati kaasas oleks.

Augusti alguses jõudsime veel Muhusse ratsutama ja Saaremaale sõpradele nende suvekodusse külla. Angla tuulikud vaatasime ka taaskord üle, kuid see dolomiidist Disneyland, mis sinna turistide tarbeks vahepealsete aastate jooksul ehitatud oli ehmatas meid küll üpris kiiresti autosse tagasi. Lapsed said siiski korraks vanade põllutöövahendite otsa ronida ning Joonatan oleks sinna ilmselt jäänudki.

Vedamaks oma lapsi juba varakult mööda pühakodasid ning õigustamaks oma ülikooli diplomit sai seekord Püha kirikus ära käidud. Kenasti oli korda tehtud ja valgustatud võlvide peale ning palverändurite kambrisse viiv käik nii, et ka lastel jäi mulje, et kirikus on päris põnev .

Üks päikest täis päev

2011-08-04T15:14:00.003+03:00

Ühel juunilõpu päeval kutsusime endale fotograafi külla ning tema kaasabil valmiski hulk võtteid meist kõigist. Nii eraldi kui koos. Enamus pilte pärineb Kadrioru pargist, kuid mõned kaadrid tehti ka meie kodus.

Ma usun, et kui oleks Joonatani teha olnud siis täpselt sellise koosseisuga oleks olnud suurem osa pilte, sest Joonatan lihtsalt jooksis igal vabal momendil kaadrist välja ning "vaata siga lendab" nalja ikka paarkümmned korda järjest ei tee.

Püüdsime kinni ja panime puu otsa istuma.

Niisama ilusad ja õnnelikud.

Üks minu lemmikpilte.

Esimene folgipääsuke

2011-07-31T21:51:00.003+03:00

Mida teevad lapsed siis kui emad-isad magavad,

lava peal nad tasakesi on. (Juhan Viidingu ainetel)

Selle foto näppasin www.elu24.ee-st (tänud Evelile tähelepanu juhtimast) ning see on tõepoolest jäädvustatud siis kui ema - isa - Joonatan olid koju magama läinud ning Emili koos vanaema ja tädi Leenaga Baskimaa meeste kontserdile suundus. Hiljem Emili rääkis küll, et ta istus kolm laulu lava peal, kuid seda, et ta päris bändi nina all muusikat nautis saime alles hiljem netist teada. Ülejäänud folgi (ja ka teised suvepildid) paneme rahvale vaatamiseks välja siis kui mina ja fotokajuhe taas ühes geograafilises punktis viibime.

Suvesuudlus

2011-07-31T21:41:00.003+03:00

See suudlus läheb kõigile kannatlikele blogilugejatele, kelle me taaskord suvesooja saabudes hüljanud oleme. Vabandame ette ja taha ning lubame peagi paremad olla. Vabanduseks veel, et olime lastega pikalt maal, kus nett ja mobiililevi olid üheksakümnendate lõpu tasemel ning esimene neist lahkus koos perepeaga sootuks ning võimaluse teist omatarbeks ärakasutada minetasime samuti, sest ka mobiililaadija oli paraku pealinna põgenenud. Seevastu õnnestus puhkuse jooksul läbilugeda kohe mitu raamatut.

Et te meid aga lõplikult ei hülgaks siis lubame, et peatselt saabuvad siia meie suveseikluste muljed (sest ega me koguaeg ka maal ei olnud) ning samuti juuni lõpus tehtud klantspildid.

Kuidas ma Viljandi Konsumis Kertu Rakket tegin

2011-07-07T09:30:00.003+03:00

Ühesõnaga..

Olime Joonataniga juba varahommikust saati üleval ning juba enne kaheksat suundusime Viljandi turule maasika ja Pajumäe piima jahile. Pooletunnine maasikasaba üleelatud, marjad käru all ja piim kotis, suundusime kohalikku Konsumisse eesmärgiga osta üks liiter rummi. Selline pisut ehk ebatavaline suvehommikune soov oli tingitud sellest, mul tekkis tahtmine jõuludeks üks marjajook hakkama panna ning kuna maasikaid pakutakse viimaseid päevi, siis ei kannatanud selle teemaga enam suurt oodata. Ma pole kunagi varem rummi ostnud ning seetõttu uurisin alkoholiriiulit kohe eriti hoolikalt. Ka Konsumis oli kenakene saba ning Joonatan ei viitsinud teps mitte kärus vedeleda vaid turnis ringi. Kui siis meie järjekord kätte jõudis ja mina oma tagashoidliku soovi esitasin, teatas kõrval kassa pidaja minu tarbeks riiulilt pudelit koukivale kolleegile valjuhäälselt: "Sa ei saa talle seda müüa. Kell ei ole veel kümme." Seepeale muidugi pöördus kaks kassasabatäit inimesi rõõmuga vaatama, et kes see alkar on, kes ei suuda kümneni ka kannatada ning juba nii vara hommikul oma pudelit nõuab. Kärus turniv Joonatan muidugi lisas kogu olukorrale veel pikantsust juurdegi. Vandusime siis seadusele alla ning lubasime hiljem tagasi tulla.

Lõpetuks fotojäädvustus Joonatani leiutatud uuest magamisstiilist.

Viljandi

2011-06-20T09:40:00.001+03:00

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada kergelt vinguvas stiilis kirjatükki oma lapsepõlvelinnast Viljandist ning viimaseks piisaks karikasse sai juuni algul Viljandi järve ääres avatud Eesti kalleim mänguväljak. Ema arvas, et võiksin kirjutada "Sakalasse", kuid minu väljundiks on pigem ikka see blogi.

Mulle tundub, et Viljandis aetakse asju mingist mulle täiesti arusaamatust loogikast lähtuvalt. Paarkümmend aastat tagasi oli tegemist väga ilusa linnaga, kuid siis asuti linnasüdamesse ükshaaval eriliselt ilmetuid kaste ehitama (Anttila-Bussijaam, Centrum, turuhoone ja see teine kaubanduskeskus seal turuplatsil) ning ilu jäi iga korraga järjest vähemaks. Samas vanalinnal on muinsuskaitse keeld peal ning seetõttu jäid sinna kastid ehitamata ning ilus on seal endiselt, kuid sinna seevastu rajati mõne aasta eest tõeline linnakujunduslik "pärl" nimega Arkaadia aed, mille kohta ka linnaisad ise on pärast tohutut kriitikalaviini tunnistanud, et läks ikka aiataha küll.

Või võtkem juba kümmekond aastat kestnud tubateater ujula ehituse ümber. Kaalutud on üht ja teistpidi, otsuseid tehtud ja konkursse korraldatud, valimistel alati rahvale ujulat lubatud, kuid mida endiselt ei ole ning tundub, et ka ei tule, on ujula.

Või siis see, et täiesti toimivad Kultuurimaja ja Noortekeskus pandi rohkem kui aasta eest kinni, kuid tänaseks päevaks ei ole kummagi renoveerimisega algust tehtud.

Tulles tagasi mänguväljaku juurde siis iseenesest on ju tore, et järve äärde ilus ja uhke ning laste ning noorte kehalisi võimeid arendav mänguväljak rajati, kuid kui kogu see ilu läks maksma vanas rahas ca 2 miljonit. Arvestades, et enne seda oli Viljandis täpselt kaks mänguväljakut, millest üks paarkümmend aastat tagasi ehitatud ja kergelt amortiseerunud, tekib vähemalt mul õigustatud küsimus, et kas sama raha eest ei oleks mitte võinud igasse linnaossa ühte korralikku paari kiige, liumäe ja liivakastiga väljakut rajada selmet teha "Eesti suurim ja kalleim" alla järve äärde, kuhu mänguväljakute põhisihtrühm ehk kärudega emad nii ehk nii igapäevaselt ei jõua. No ma tahaks näha, kes jaksab sinna järve äärde (ning hiljem väsinud peast sealt tagasi mäkke) jalutada eriti kui lisaks kärule veel ka mõni omil jalul liikuv 3+ peaks kaasas olema. Me sattusime juuni keskel Sillamäele, olime seal kuskil 45 minutit ning nägime 8 (kaheksat!) mänguväljakut.

Lõpetaks nüüd selle hala mälumängu küsimusega.

Nimetage Eesti linn, kus ei ole ujulat, kino, töötavat kultuurimaja, noortekeskust, ühtegi toredat ja lastesõbralikku söögikohta? Õige vastuse leiab pealkirjast :-).

Tasakaalustamaks kriitikat ning juhtimaks tähelepanu positiivsele - minge Viljandisse ja vaadake millised lilledest linnakaunistused seal juba mitmendat aastat on. Lihtsalt imeilusad! Või minge teatrisse. Või pärimusmuusika aita. Või järve ujuma. Või lossivaremetesse piknikule. Või ostke varahommikul Kivi pagariärist jumalikke saiakesi. Või minge minu ema aiamaale salatit sööma :-). No Folgile tulete te ju niiehknii.

Hobustel külas

2011-06-15T21:10:00.005+03:00

Eelmisel nädalal võtsime Eveliga oma neli last ja viisime nad Iida-Leena hobustele külla. Minu suureks üllatuseks ei pakutudki enam suurt Ronjat koos väikese varsaga vaid Vaim oli kasvanud sama kõrgeks kui tema ema. Sellest hoolimata ronis hobusevolask vahepeal ema kõhu alla piima limpsima ning ma tegin Ronjale kohe seltsimehelikult silma. Kuna plaan oli, et Emili ja Kutt Kaarel kasutavad juhust ning teevad paar ringi sõbraliku poni seljas, oli Leena ilusa valge poni juba varakult valmis pannud. Kohapeal muidugi selgus, et ei Emili ega Kutt Kaarel soovi poni selga ronida ning et poni mitte niisama narrida ei jäänudki muud üle, kui tõsta sadulasse ärkvel olevatest lastest ainus, kes ise keelduda ei mõistnud. Joonatanile see mõte päris meeldis ning veidi hiljem näitas ta suurematele tüüpidele, et kõvad mehed võivad ka suurele hobusele selga istuda ning maandus korra ka Ronja turjale.

Emili ja Kutt Kaarel sellest siiski innustust ei saanud ning piirdusid hobuste paitamise ja neile porgandite söötmisega. Hella Mia otsustas seekord unehobustega piirduda ning eks ta targem oligi, sest päris loomade juures oli nii pisikeste preilide jaoks liialt palav ja sääserohke.

Leena, Kutt Kaarel ja Vaim. Taamal paistab ka Ronja.

Man of few words

2011-06-12T16:56:00.000+03:00

Joonatan meil veel eriline sõnakunstnik ei ole ning eesti keelele üleminekuga suurt ei kiirusta. Ta on rohkem elukunstnik ja aega sul siis keeletaipu arendada kui ilm tahab uudistamist ja muskel kasvatamist. Siiski paneme siia kirja tema sõnavara hetkeseisu, et oleks pärast hea vaadata, et mis ja millal.

emme (rõhk viimasel e-l) - tähistab lisaks emmele ka issit, Emilit, vanaemasid ja vajadusel ka teisi lähedal viibivaid naisterahvaid.

amp - lamp. esimene ja endiselt armas, sobib ideaalset sisenenud külalisega vestluse alustamiseks, sest peaaegu alati on millele viibata.

auk - auk. Kui plaadilt kõlab Detektiiv Lotte nn Kosmoselaul (no see laul, kus Lotte ja Bruno erinevatest ametitest laulavad) laulab Emili terve laulu kaasa, Joonatan laulab alati kaasa esimese salmi viimase rea ehk siis "auk".

eeeee...ant - elevant. Ei tea, mida näitab see meie kohta, et mõlemil meie lastest on selles vanuses elevant konkurentsitu lemmikloom olnud.

auh- koer

äu-kass

hõk - kaelkirjak :-)

röh-röh - siga

mõmm - karu

anni! - vaidlustamisele mittekuuluv teadaanne soovist vanni minna

ämm - ei ole paraku tegemist külalisega tulevikust vaid see sõna näitab hoopis, et Joonatan on ikkagi pealinna mees ja tähistab trammi.

brr - auto

dzzz - lennuk, sama kirjapilt on ka helikopterit tähistaval "sõnal", kuid häälduses on siiski väike (vaid lapsevanema kõrvaga eristatav) vahe

aitäh - endiselt kasutusel, kuid paraku ei pakuta seda enam nii külluslikult kui mõni kuu tagasi

õue! - vaidlustamisele mittekuuluv teadaanne soovist õue minna

bljääd - seoses suvekuumaga sõnavarra lisandunud uudissõna, mis tähistab jäätist

mmm! - täheühend, mis tähistab kõiki teisi vajalikke sõnu

Lisaks sellele pidavat Joonatan kasutama veel tervet rida keerulisi ja vähem keerulisi sõnu, kuid neid paraku ainult Emili kuuldes.

Jutust aru saab poiss see-eest suurepäraselt, ütleks lausa, et mõnikord paremini kui tema kaks aastat vanem õde, kelle puhul on vanemate poolt esitatud palvete-käskude mõistmises ja kuulmises tekkinud märgatav taandaareng, kuid sellest juba edaspidi.

Inimene õpib kuni elab

2011-06-10T14:06:00.002+03:00

Me oleme oma praeguses kodus elanud peaaegu 8 aastat ning sellest ajast peaaegu 4 olen mina olnud lastega kodune st. et jalutanud oma maja ümbruses tohutu arvu kilomeetreid ning seda peaaegu iga päev. Möödunud sügisel avastasin oma suureks heameeleks, et minu ülepäevasel kodu-Kadrioru park trajektooril asub Torupilli raamatukogu, kust on võimalik kõike head ja paremat (alates krimkadest ja lõpetades kokaraamatutega) koju laenutada. See raamatukogu on olnud samal kohal ilmselt aastakümneid ja ma ei suuda siiani mõista, miks ma seda kunagi varem ei olnud märganud.

Kuskil kuuaega tagasi avastasin ma oma kodust 5 minuti pikkuse jalutuskäigu kauguselt "uue" mänguväljaku. Selgus, et see mänguväljak on olnud seal juba paar aastat, ma lihtsalt ei olnud seda kunagi varem avastanud. Ulme! Kusjuures mänguväljak on täiesti super - varjuline, aiaga piiratud (Joonatani puhul ülioluline), titekiiged, liumägi, auto, suur linnupesakiik (minu puhul ülioluline) ning kuna asukoht on väga hästi varjatud, siis enamus ajast on väljak ka suht inimtühi, mistõttu õnnestub mul südamerahus kiikuda ilma, et peaks pidevalt muretsema, et äkki tuleb mõni laps, kes ka kiikuda tahab (jultumus kas pole!).

Täna avastasin ma trassilt Kadriorg - kodu "uue" shortcut"i - ka see on seal ilmselt olnud aastakümneid ning teised inimesed seda ka ilmselt igapäevaselt kasutavad, kuid mul polnud õrna aimugi, et sealt oluliselt otsem saab. No käruga patseerides ei ole reeglina ka vahet, kas jõuad koju 5 minutit hiljem või varem, kuid kui jalutuskaaslane kärus põrgulärmi teeb on küll hea kui saab lõigata.

Nüüd ootan huviga, et mida uut ja põnevat mu koduümbrus mulle järgmisena pakub. Sushicat juba kolis meie tänavanurgale. Järgmisena võiks mõni itaallane tulla ja siia lähedusse toreda lastenurgaga pastakoha avada.

Meie lapsed

2011-06-07T21:52:00.000+03:00

Täna võttis Allan meie laste olemuse suurepäraselt kahte lausesse kokku.

" Kas seda liikumisvõimet ei oleks võimalik vähe ühtlasemalt jagada? Üks ei suuda vingumata kolme sammugi teha, samas kui teisel on kogu aeg dünamo tagumikus."

Enam täpselt oleks raske öelda.

Vesteid ja vestlusi

2011-06-02T20:18:00.002+03:00

Emili mesimagusalt: Emme, sa oled mulle niiii armas!

Emmel läheb kohe süda soojaks.

Emili jätkab: Aga sa oled mulle veel armsam, kui sa mulle midagi ostad!

Wtf.....

Järgnes mõistukõne teemal, et asjadest hoopis toredam on ju koos midagi teha. Mõistukõne lõpuks oli Emili vähemalt näiliselt jõudnud emmega samale järeldusele.

Emili, Joonatan ja Kutt Kaarel kaevavad hoogsalt mänguväljaku nurgas heki varjus.

Eveli ( Kutt Kaarli ema): Mis teie seal teete?

Lapsed ( vähemalt need, kel inimkeel käpas): Me kaevame Rotaliat välja!

Hetk hiljem järgnes Kutt Kaarli ahastav hüüatus: Rotalia, kus sa oled?

Emad piirdusid mõnusa muigega ning jätsid Rotalia sügavama sisu ja olemuse lahtiseletamise laste isadele, kui antud teema spetsialistidele. Loodame, et viimased selle tähtsa tööga liialt ei viivita, sest Emili suust on olnud kuulda ka eksiarvamusi stiilis "kängurud elavad Rotalias".

Kuum poiss ja kuumad ilmad

2011-05-11T16:51:00.003+03:00

Saime just kindad käest ja kampsunid seljast ning tõeliselt vabas õhus viibimist nautima hakata, kui Joonatan otsustas, et stopp ning ärkaski eile hommikul kere korralikult kuum.

Kui kere ei oleks käe all tuline tundunud, ei oleks aru saanudki, et poisil midagi viga võiks olla. Isu oli endiselt hea ning meel rõõmus, ülevoolavast energiast ei hakka rääkimagi. Paraku näitas kraadiklaas 38,5 ning hommikusse planeeritud Ronja ja Vaimu külastus ning õhtune Kutt Kaareli ja Hella Mia liivakasti hooaja avamine lükkusid kuhugi tulevikku. Istusime siis nagu kolm põrsakest nelja seina vahel ning vaatasime aknast õue. Joonataniga toas istumine aga paraku ei ole kõige lõbusam, sest ta nii väga tahab õue ning kõik tubased mängud ammenduvad üpris ruttu. Nii olimegi pärastlõunaks sellises seisus, et pähe tulid ainult jaburad ideed ning nii juhtuski, et issi kojutuleku ajaks tervitasid teda emme, Jänes ja Piraat. Vot sellised siis:

Mõlemad nöod valis välja Emili ning õnneks sattus Joonatanile väga kiirelt teostatav maaling. Värvimise ajal vaatasid lapsed arvutist Jussi tuulerõugete klippi, sest me esiotsa kahtlustasime Joonatanil tuulerõugeid. Nimelt aprilli lõpus Tartus lastehaiglas Joonatani igaks juhuks kuulamas käies (kust muide saime diagnoosi "äge bronhiit" - oligi väga äge, sest sai poisile aurumasinaga auru tehtud ning Joonatan käis veel päevi hiljem endale ise nurgas seisva aparaadiga auru tegemas ning seletas juurde "uua-uua-uua") olid ühed äärmiselt "vastutustundlikud" lapsevanemad tuulerõugetega erakorralisse vastuvõttu tulnud. Siiski kuna ka tänaseks ei olnud lisaks palavikule ühtegi muud haigusnähtu tekkinud, siis ilmselt ikka ei ole tuulerõuged ning meie hetke diagnoos on kolmepäevapalavik. Loodame väga, et hiljemalt reede õhtuks on palavik oma töö teinud ja lahkunud, sest siis tahaks nagu Viljandisse ja Suisleppa suunduda. Arvestades, et oma kallil issil palume täna lahkesti metsa minna (ja ta muide lähebki, nädalaks) siis ei oleks just parim väljavaade kogu selle nädala kahe lapsega Tallinnas nelja seina vahel istuda.

Eriti masendav oleks kui peaks Eurovisiooni üksinda (lapsed ju magavad) ja täiesti kainena vaatama. Samas ega keegi ju ei käsi seda vaadata võib ka magama minna :-).

Okey - aitab halast!

Jänesed ja Karu

2011-05-03T20:34:00.003+03:00

Elu raske on, kui Karu kõrva karjub.

Kes see sedamoodi magamagi harjub.

Täna jälle Karu karjus, voodit müksis.

Sestap Jänestel on jälle jänes püksis.

"Jäneste laul" muusikalist Detektiiv Lotte

Osades:

Karu - Joonatan

Jänesed - emme ja issi

See salm võtabki ilusti kokku meie viimaste aegade ööd siin. Täna öösel näiteks magas Karu nagu nott poole kümnest kolmeni ning siis tõusis püsti, tegi suu pärani ning hakkas karjuma. Karjus pisikeste pausidega viieni. Kõik Jäneste püüdlused teda magama meelitada nähti hoobilt läbi. Kell viis siis viskas Isajänesel üle, haaras Karu kaenlasse ning suundus alumisele korrusele. Seal nad siis toimetasid ning Red Hot Chilly Peppersi abil õnnestus mingil hetkel ka Karu uimastada ning tunnikeseks magama saada. Kell seitse oli Karu jälle ärkvel ning valvekorra võttis üle Emajänes, kes ise teki alla varjudes ning endiselt magada üritades (massohismi kõrgem vorm) lasi Karul tunnikese enda kallal laamendada (söösthüpped magajale kaela, hammustamine, patsutamine, kõrva karjumine).

Osatäitja Magatud tundide arv Seisund hommikul

Karu 6,5 rõõsa, rõõmus ja täis tegutsemislusti

Isajänes 2,5 pehmelt öeldes väsinud

Emajänes 4 pehmelt öeldes väsinud ja lisaks veel väga tige

Eriti äge on, et see pole meil miski uus näidend vaid üle-eelmisel hooajal juba oli menuk mängukavas. Tollane Karu osatäitja aga seekord kaasa ei teinud vaid magas hommikuni oma toas nagu nott.

Kõikvõmalikud teooriad (no neid on ikka paarkümmend olnud) sellest, et miks meite Karud ei maga vaid selles vanuses öösiti tundide kaupa karjuvad on ühel või teisel viisil mitte vettpidavateks osutunud. Jäänud on kaks viimast võimalust:

a. Karu ei maga selle pärast, et meie tahame, et ta magaks, sest selles vanuses teatavasti ei tehta vabatahtlikult midagi mida vanemad soovivad, et nende võsuke teeks. Riidesse panekul visatakse ju ka vibusse ning näopesu saadavad ruiged ning pisikeste jalgade trampimine.

b. Ilmselt oleme me ise nad esimese 1,5 aastaga täiega metsa keeranud.

Ainsaks lohutuseks ongi meil praeguse Karu eelkäia, sest me mäletame hästi seda hetke kui ta täpselt pooleteiseseks saades lõpetas äkki öise karjumise ning hakkas hommikuni magama.

Joonatan saab aasta ja kuue kuuseks Emadepäeval ning ei ole vist tarvis lisada, et millist kingitust ema talt seks puhuks ootab.

Issi on Jänes, oi vabandust, Tiiger

2011-04-25T15:18:00.001+03:00

Enamus inimesi ilmselt värvis möödunud nädalavahetusel mune. Meie värvisime hoopis issi ära ning täitsa ilus ja kirju ja pidupäevane sai. Koksima teda seekord ei hakanud, sest eks ta vatti näeb siin emme ja lastega niigi iga päev.

Asi sai tegelikult alguse sellest, et Emilile kingiti näomaalingute komplekt, kuid nagu arvata oligi, keeldus neiu kategooriliselt seda enda peal kasutada laskmast. Küll aga leidis positiivset vastukaja emme poolt möödaminnes tehtud ettepanek, et värvime siis issile hoopis näo pähe. Ilu nõuab ohvreid ning nii me siis issist Tiigri tegimegi.

Järgmisena tahaks emme väga Joonatani mõneks koletiseks teha ning temaga siis mänguväljakule ( või Emilile lasteaeda järgi) minna, kuid seda saab paraku ainult poisi lõunaune ajal tasakesi toimetades teostada. Võibolla võtame selle varsti plaani.

Euroopa südames - 2. osa

2011-04-18T21:58:00.001+03:00

Leidke pildilt emme ja Emili

Olles lennureisist väljapuhanud ja sugulastega esimesed kallistused vahetanud, suundus issi koos onu Annoga kohalikule Rotalia kommersile ning emme ning vanaema Lembe koos hulga lastega Inna juhendamisel linna keskusega tutvuma. Paadunud erasektori inimestena ei olnud ei emmel ega issil varem Brüsselisse asja olnud. Järgmisel päeval suundusime tervelt üheteistkümnekesi (7 suurt ja 4 väikest) Hasseltisse täies õites Jaapani aeda vaatama ning pikniku pidama - oli väga mõnus ja soe ning 9 piknikulist sai reeglina kogu seda õndsust ka nautida, 10nes põgenes pidevalt suvalises suunas (me ei hakka mainimagi, kes see 10nes oli) ning 11nes siis järgnes varjuna ning üritas põgenikku tagasi tuua. Hea oli see, et 11nes inimene pidevalt vahetus. Kogu reisi vältel tegime veel hulgaliselt inimkatseid koos Joonataniga erinevates söögikohtades einestada ning mingist toidu või hetke nautimisest küll kordagi rääkida ei saanud. Hea kui sai taldriku tühjaks süüa ilma endast täiesti välja minemata. Tuleb tõdeda, et vaikselt hakkame juba mõistma neid lapsevanemaid, kes lastega välja sööma minekut ilma multikaid näitava pisividinata ette ei kujuta.

Aga tulles tagasi reisimuljete juurde, siis järgmisse päeva olid planeeritud Brüsseli poolt pakutavast hommikupoolikusse Autoworld ning pärastlõunasse Mini Euroopa. Autoworld sai kavva võetud just eeskätt Joonatani silmas pidades, kuid noormees lasi teel muuseumisse silma looja. Tegime siis plaanid ringi ning jalutasime pargis lootuses, et ehk magab natuke ja varsti virgub. Magas sügavalt. Edasi kohtusime mänguväljakul vanaema Lembe ja Meriliniga ning tüdrukud siis hullasid seal tunnikese. Autohuviline magas endiselt sügavalt. Otsustasime siiski muuseumisse suunduda, lootuses, et ehk tee peal ärkab. Ei ärganud. Nii me siis läksimegi autosid vaatama, pere ainus tõsine motorist kärus sügavas unes. Olgu kohe öeldud, et magas terve külastuse maha.

Vanaema koos laspselastega liivas hullamas.

Noored daamid ilusa autoga.

Joonatani ärkamise ajaks olime jõudnud muusemi poodi ning siis koges Joonatan elu kõige ilusamat lõunaunest ärkamist. Mees, kes reeglina pool tunnikest unisena emme süles joriseb, tegi luugid lahti, nägi kõikjal enda ümber riiuleid sadade väikeste autodega ning oli täpselt sekundiga maas ning näpp püsti ja nina vastu klaasi. Lasime tal siis südame rahus poes ringi uudistada ning ostsime ühe pisikese punase Fordi koju kaasa ka.

Edasi viis teekond meid metrooga läbi linna ning metroos leidis aset järgmine vahejuhtum alapealkirjaga " Eesti laps sai väljamaale".

Rahvastäis vagun.

Emili valjuhäälselt: Issi, kas sa tead, et need, kes on musta värvi, need on neegrid!

Issi ei reageeri piisavalt kiiresti.

Emili jätkab teise vanema poole pöördudes: Emme, kas sa tead, et need, kes on musta värvi, need on neegrid!

Ka emme ei jõua piisavalt kiiresti reageerida, sest nii issi kui vanaema Lembe on itsitama hakanud.

Emili mõeldes, et äkki vanemad ei saa päris täpselt aru, kellest või millest jutt käib, näpuga kaasreisija poole osutades: Emme! Näe, neeger!!

Õnneks kaasreisijad eesti keelt ei mõistnud.

Mini Euroopasse jõudes olid kõigil juba kõhud tühjad ning läbisime taas kohustusliku kava, kus osa seltskonnast sõi ning teine osa ajas põgenevat Joonatani mööda söögikohta ning sellega piirnevat ala taga. Poleks uskunudki, et nii väike laps nii väle võib olla.

Meie mehed karussellil.

SIIN EI OLE KALA!

Järgnevalt jagunes meie reisiseltskond kaheks - Emili ja Joonatan jäid koos vanaemaga Brüsselisse, kus nad veetsid suurema osa ajast koos Merilini, Eliise ja tädi Moonikaga ning emme ja issi suundusid kaheks ja pooleks päevaks Amsterdami. Mmmmmmmmmm......

Amsterdam oli tuuline ja jahe, kuid muuseumid olid huvitavad, hotell suurepärane, õlu hea ning linn ise täiesti võrratu. Lisaks kõigele muule sai teoks ka emme aastate pikkune unistus minna õhtul magama ning ärgata hommikul siis kui iseendal uni ära läheb. Me küll ei ole kõiki Euroopa pealinnu külastanud, kuid Amsterdam kuulub kindlasti meie mõlemi esikolmikusse.

Siiski jäi meile arusaamatuks, et mil moel neil seal lapsed ellu jäävad, sest mõningase vaatluse tulemusena tundus ilmvõimatu, et Joonatani sugune tegelane seal päevagi vastu peaks ilma jalgratta alla jäämata või kanalisse kukkumata. Kuigi me armastama oma väikseid pärijaid väga, tõdesime selle kahe päeva jooksul ikka korduvalt, et "issand kui hea, et nad on Brüsselis" - usutavasti kõik lapsevanemad saavad sellest aru.

Ühtlasi leidsime me Amsterdamist kaks suurt (ikka mitmekordset) raamatupoodi, kus müüdi ainult ingliskeelset kirjandust. Täielik imedemaa, ma ütlen! Ainult tänu tahtejõule ning meeldetuletusele kohvrite piirkaalust tagasilennul, lahkusime sealt kõigest paari raamatuga. Kokaraamatute osakond oli eriti muljetäratav ning sealt sai koju kaasa toodud "Moro. The Cookbook" ja "The hummingbird bakery. Cake Days." Esimesest on esimesed road juba valminud ning teisest valis Emili Lihavõteteks tehtava koogi juba välja. Esimese hooga lappas Emili terve raamatu läbi ning teatas absoluutselt iga pildi juures, et teeme seda - täpselt nii ilus raamat ongi!.

Teine koht, kus emmet shoppamisvaimustus tabas oli apteek ( jah te lugesite õigesti). Nimelt avastas ta seal, et Hollandis müüakse ju homoöpaatilisi ravimeid tavaapteegis ning nii ta veetiski tubli pooltunni riiuli ees hollandi keelseid silte lugedes (mis muide on täiesti loetav, kui on eelnevad teadmised inglise, saksa ja rootsi keeltest :-)) ning karpe korvi korjates.

Igatahes jäi see linn meie südameisse ning kindlasti läheme sinna kunagi veel.

Algne loosung Linnamuuseumi õuel teatas " I am sterdam", kuid selleks hetkeks kui me pildistama jõudsime olid ülejäänud tähed paraku minema viidud.

Brüsselisse naastes selgus, et ka ülejäänud osa perekonnast oli vahepeal kenasti hakkama saanud ning Joonatan, olles tõeline dzentelmen, ei pakkunudki vanaemale võimalust öösel tund või paar karjumist kuulata, sellised kontserdid jäid endiselt neile, kes neid hinnata oskavad ehk emme kuulas järgneval ööl kohe pikalt ja huviga, et mis poisil südamel.

Edasine programm nägi ette Europarlamendi ühiskülastust, sest seal töötavad teatavasti (isegi Emili teab) nii onu Mihkel kui onu Anno. Noored daamid leidsid istungite saali põrandast augu ning lõbustasid endid pikalt sellega, et kes seal augus elab ja kas ta hammustab, kui näpp sisse pista.

Tulevane eurojurist annab tööle pihta!

Päev enne ärasõitu käisime veel Brugges ning selle külje all asuvas lõbustuspargis, kus leidus sobilikke lõbustusi igale vanusele. Põhiliseks karussellitajaks ja kiikujaks kujunes oodatult emme, kuid kui Emili pärast mõningast veenmist ka atraktsioone külastama soostus, keeldus ta reeglina neilt vabatahtlikult lahkumast, nii et võib tõdeda, et selles osas traditsioonid jätkuvad ning on kellega kümne aasta pärast tõelistele ameerika mägedele minna.

Tagasilend oli edasilennust sündmustevaesem ehk kõik reisiseltskonna liikmed suutsid pildi kenasti taskust väljas hoida. Joonatan oli lausa nii kõva mees, et trallis veel kell üks öösel mööda Tallinna lennujaama ratastega kohvri järel joostes ringi.

Suur tänu kõikidele europealinlastele meid võõrustamast ning kindlasti tuleme kunagi jälle, sest sajast muuseumist 97 jäid ju külastamata.

Euroopa südames - 1. osa

2011-04-10T21:34:00.000+03:00

Ja juhtuski nii, et ühel kevadisel ööl ärkasid Emili ja Joonatan tavalisest tunde varem, võtsid kaasa oma vanemad ja vanaema Lembe ning terve hunniku kohvreid ning suundusid lennujaama, et võtta ettekauaoodatud lennureis Brüsselisse, et lõpuks ometi järgi vaadata kuidas väikesed ja suured sugulased seal elavad. Emme ja issi pisut pelgasid, et ehk on lapsed öisest ärkamisest tingitult virilad, kuid väiksed vaprad reisisellid avastasid hoopis, et öine inimtühi lennujaam pakub harukordset võimalust juba enne hommikusööki kilomeeter või paar mahajoosta. Lennujaamas selgus ka tõsiasi, et planeeritud läbi Riia lendamise asemel pakutakse võimalust lennata läbi Helsingi, tundus mõistlik pakkumine olevat. Paraku selgus ka tõsiasi, et emme tervis, mis õhtul magama minnes oli olnud igati korras, halveneb suisa minutitega ning Helsingi lennule suundus ta juba vägagi tugeva kõhuvaluga, lendamine ei teinud olukorda paremaks, pigem vastupidi ning Helsingi lennujaamas tahtis pilt juba vägisi tasku minna ning reisiseltskonna täiskasvanud liikmete vahel leidis aset arutelu teemal, et kas lennata edasi või suunduda haiglasse. Emme enam lauseid moodustada ei suutnud ning osales mainitud keskustelus ainult näiliselt. Otsustati siiski edasilendamise kasuks. Õnneks oli Brüsseli lennuk väga mugav ja pooltühi ning stjuardessid pakkusid ka lahkelt valuvaigisteid. Emme ennustus, et suuretõenäosusega need lahkuvad tablettidega mitte harjunud organismist sama teed kui sinna sisenesid, sai mõni minut hiljem ka tõeks. Siiski muutus enesetunne niipalju paremaks, et õnnestus uinuda ning paar tundi hiljem vahetult enne Brüsselit ärgates, pidi emme tunnistama, et enesetundel pole enam väga vigagi ning ta oli taas võimaline suhtlema täislausetega ning märkama, et ka tema lapsed on lennukis. Tuli välja, et Emili ja Joonatan olid vahepealse aja täitnud söömise, vahekäiku mööda edasi-tagasi jooksmise ning stjuuardesside võlumisega. Joonatan olla ennast korraks isegi kokpiti võlunud. Vaadanud, et emme on taas kontaktne kolis poiss muidugi koheselt viimase sülle ning lasi seal kümmekond minutit enne maandumist silma looja, oleks ilmselt lasknud juba tunde varem, kuid polnud lihtsalt võimalust. Magavana koliski Joonatan issi kõhule Ergo kotti ning ärkas alles siis kui suur lennujaam läbitud, kohvrite ja vastutulnud onu Mihkli, onu Anno ja Eliisega taaskohtutud ning autodesse jagunetud.Ühtlasi sai selle kõigega kinnitust ka issi arvamus, et emmega on koos lastega keeruline kaugemale reisida, sest ta jääb igal reisil haigeks. Tõsi ta on – meenutame nii palavikus Lissaboni kui totaalse toidumürgitusega Tbilisit - ning poleks meil seekord vanaema Lembet kaasas olnud oleks emmel ilmselt pilt tasku ja issil lõplikult juhe kokku jooksnud. Aga igatahes Brüsselisse me jõudsime ning seal tervitasid lisaks suurtele ja väikestele sõpradele meid päike, kevad ja õites linn. Emili ja Joonatani ning nende vanemate edasistest seiklustest Euroopa südames juba edaspidi – püsige lainel!

Mõned pildid ka esimestest päevadest Brüsselis.

Emili ja Merilin aelemas kohalikul skulpuuril.

Mingi Ida-Euroopa jorss belglase auto kallal.

Noored daamid Emili ja Eliise said sõpradeks.

Piknik Jaapani aias õitsvate kirsside all.

Aga päev enne ärasõitu tegeldi Tallinnas sellise ajaveetmisvormiga - ühtlasi on tegemist ka Eccco, Huppa ja Lenne mitteametliku reklaamiga, sest vettpidavad riided osutusid tõesti ka vettpidavaiks.

Süües läbi sünnipäevanädala

2011-04-03T11:00:00.001+03:00

Pidupäeva hommik koos võileivatordiga, mille kohta Emili väitis, et issi ise valmistas ja tema aitas. Taaskord näide teemal "lapsesuu ei valeta".

Kuigi number ei olnud ümmargune sai sel korral sünnipäeva tähistatud kohe pikalt ja mõnuga.

Teisipäeva hommikul jätsin lapsed tädi Leena hoolde ning valisin hommikusöögiks ja essee kirjutamiseks cafe More'i , õhtul käisin koos ülikooliajast pärit sõpradega sulgemiseelses Tigus, kolmapäeval koos Allaniga Platzis ( lisaks veel bowling ja Kormoranid), neljapäeval puhkasin kõhtu ja kogusin jõudu, reedel taas cafe More'is ema ja Joonataniga lõunatamas ning õhtul väga heade sõprade ja rohke veiniga F-hoones ning pidustustele sai punkt pandud laupäeval koos Leena ja Heinrichu, Allani, Emili ja Joonatani ning minu vanematega Kaberneemes OKOs. Kuigi kõik kohad ja inimesed pakkusid palju naudinguid ja rõõmu, oli pühapäevaks küll tekkinud tunne, et nüüd istuks natuke aega kodus ja sööks praekartuleid. Ma olen kogu aeg mõelnud, et küll restoranikriitikuil võib ikka ilus elu olla, kuid tuleb tunnistada, et selline asi võib ikka väga ruttu tüütuks muutuda ning peale paari kuud nad veavalt, et enam midagi eriti naudivad.

Nädalanali pärineb sel korral aga bowlingusaali baaridaamilt, kes Allani küsimusele, et kas teil siidrit ka on, vastas täiesti tõsimeeli - kas maasika, vaarika või ploomi? Ma algul arvasin, et ta kuulis valesti ja pakub meile mingeid mahlu, kuid siis selgus, et ta pakkus tõsti nimetatud Fizze (või oli see Kisse). Huumori muutis täiuslikuks fakt, et nende külmakapi sisu uurides, leidsime ise sealt ka täiesti korraliku kuiva siidri üles. Huvitav, kas Eesti on ainus riik Euroopas kus siidrit küsides võid pahaaimamatult kihiseva ploomijoogi õnnelikuks omanikuks saada?

Emili leidis Kaberneeme rannast südamekujulise kivi ning kinkis selle emmele sünnipäevaks.

Emili ja Joonatani lemmikpuder

2011-03-27T21:44:00.001+03:00

Ei see ei ole tavaline tatrapuder :-), tegemist on hoopis tatra-kinoa pudruga. Kolm osa tatart ja 1 osa kinoad. Muidu tehakse nagu tatraputru ikka, et algul röstid tange kergelt õlis või võis ning siis kuum vesi peale, pisut soola ning kaane all pehmeks hautada, nii et jääb mõnus teraline ja mitte liiga lödi. See puder tekkis meil aga täitsa juhuslikult juba tükk aega tagasi. Nimelt Emili nagu enamasti ikka hommikuti nõudis tatraputru (muide kui hommikul panna puder juba enne Emili ärkamist hakkama, siis kööki jõudes teatab Emili üliõnneliku ja kavala näoga "ma tunneks nagu tatrapudrulõhna "), kuid tatrapurk kapis oli paraku peaaegu tühi. Emili keeldus kategooriliselt teistest võimalikest pudruvariantidest ning siis emme asuski kapis tuulama, et leida midagi, mis sinna pudrusse veel võiks sobida ning näppu jäi kinoapurk - mõeldud tehtud ning nii sündiski maailmaparimhommikupuder. Mingi nipiga need kaks teravilja sobivad ideaalselt ning lisaks sellele on ju tegu ka praktiliselt kahe kõige tervislikuma teraviljaga - vitamiinid, mineraalid ja muud laste sõbrad kõik kenasti kohal ning gluteenivabad ka veel. Me küll otseselt gluteeni ei karda, kuid arvestades, et tegemist on pastasõltlaste perekonnaga siis gluteenivaba hommikusöök on täitsa omal kohal.

Sööme me seda putru siis hapukoorega ning kes veel ei teadnud, siis võtke teadmiseks, et Nopri hapukoore topsil on traktoripilt. Meie ka enne ei teadnud, kuid Joonatan juhtis täna hommikul sellele tähelepanu.

Ja saigi läbi

2011-03-21T21:29:00.002+02:00

Ma vean kihla, et mitte üks blogilugeja ( no ok Allan ehk väljaarvatud) ei suuda ära mõistatada, millest sellise pealkirja all juttu tuleb.

Aga otseloomulikult sellest, et laskesuusahooaeg sai läbi.

Sellest, et meie pere tugitoolisportlane olen mina, on juba varem juttu olnud. Suvisel ajal jääb antud hobi õnneks üsna soiku, erandiks ehk ainult jalgpalli suurvõistlused ja kergejõustik ning viimane ainult juhul, kui mõni eestlane ka kõrge koha eest heidab, jookseb, hüppab või kõike nimetatut teeb. Niisama jooksvaid Bolte ma vaadata ei viitsi. Kuid kohe kui viimanegi laik maad on kattunud valge lumekihiga (või veidi enne seda) lülitub mingi osa minust Eurospordi lainele ning nädalalõppude tegemised ajastuvad nagu iseenesest vastavalt laskesuusaülekannetele. Allani suureks rõõmuks ETV reeglina laskesuusatamist üle ei kanna ning seetõttu ei täida meie elamist iganädalaselt Kuuse Lempsi kliseedest pikitud jaur. Eurospordi kommentaatorid oma brittish englishi ja südamliku huumoriga teevad seevastu südame soojaks. Isegi lapsed olen ma telepildiga ära treeninud ning kui Oslo MMi ajal telekas erandkorras ka murdmaasuusatamist pakkus, siis mõni hetk seda jälginud Emili küsis täiesti tabavalt, et "Millal nad laskma hakkavad?" Tõepoolest...

Ühesõnaga alates novembrist on saanud kaasa elada ja pöialt hoida ning nüüd ongi siis käes see kurb hetk, kus tuleb juba tõeliselt armsaks saanud sportlased teenitud suvepuhkusele lubada ning loota, et nad sügistalvel taas vormis oleksid.

Ma olen juba mõnda aega unistanud, et kui mina oleks eduka ettevõtte omanik või lihtsalt rikas inimene, siis mina hakkaks joonelt Eesti laskesuusatajate sponsoriks, sest võrreldes enamike kaasvõistlejatega on nende rahastamine ikka allpool igasugust arvestust. Nii, et kui keegi, kellel on palju raha peaks seda juttu siin lugema, siis võetagu see mõte kaalumisele :-).

Egas midagi - kuni detsembri alguseni tuleb ise oma vaba aeg ära sisustada ning päevaste toimetuste kõrvale mingi muu helitaust leida.

Emili kolm ja pool

2011-03-18T21:47:00.001+02:00

Emili sai kolm ja pool aastat vanaks ja kuigi me seni ei ole selliste mittepärissünnipäevade puhul suured tähistajad olnud, otsustasid emme ja Emili sel korral kohe päris torti teha. Tädi Anni ütles selle kohta muidugi tabavalt, et põhjuse leiab alati. Retsepti võtsime Nami-Nami kokaraamatust. Siinkohal kasutame juhust, et edastada Pillele juba ammu keelel olnud kiidusõnad - see on üks äraütlemata hea kokaraamat. Me oleme sealt ikka juba õige mitu lemmikut leidnud, näiteks neid väikseid tuunikala omlette oleme vist küll juba pea kümme korda teinud. Aga tulles tagasi tordi juurde, siis aluseks võtsime Printsessitordi retsepti, kuid noore daami ettekirjutus nõudis, et tort peab roosa olema ning nii me seda martsipani siin kuivatatud vaarikatega värvisimegi. See oli üldse esimene kord, kus emme martsipanikattega torti tegi ning tulemus jäi täitsa rahuldav. Nagu pildil näha siis tordimeistrid ise on igatahes rahul.

Külalised kutsusime endile ka - Kutt Kaareli ja Hella Mia koos nende emmega.

Kui kahepeale on väljakäia 4 last vanustega 3,5; 2; 1,4 ja 7kuud siis ei ole veel nii, et emad joovad kohvi ja lapsed mängivad. Sellistes vanustes lapsed teatavasti mängivad igaüks oma mängu. Hiljem küll selgus, et siiski on üks mäng, mida kolm vanemat last on nõus kõik koos ja kohe tükk aega mängima, kuid sellest edaspidi. Ülemisel pildil tegutseb lasteaednikuna tädi Eveli ning kasutusel on hindamatud mänguasjad ehk pokkerizetoonid. Juhime siinkohal tähelepanu ka äsja 7kuuseks saanud Hellale, kes nagu pildilt näha istub (lastearstile kohe rahustuseks, et ta ise läheb istuma) ning ühtlasi ka käputab, olles ise samas kaalus, mis Joonatan. Respekt!

Igatahes, kui kodus oli juba piisavalt lastega mürgeldatud, tekkis emmedel "hiilgav" plaan võtta kõik neli järeltulijat kaasa ning minna riideid shoppama. Tegemist ei olnud küll tavalise poega vaid sellise kinnise salongi tüüpi kohaga (www.amaranthrose.eu). Õnneks oli selles kohas ka omalaadne lastemängutuba ehk kitsas ja tühi koridor, kus siis kolm vanemat tegelast kümnete minutite kaupa itsitades edasi- tagasi jooksid, kuni kõigil oli keel vestil ja kõvematel meestel ka pea otsas märg. Hella aga istus keset salongi, imetles järjest uusi riideid proovivaid emmesid ning oli lihtsalt ilus. Ostud said igal juhul tehtud ning kogu salongi sisustus jäi laste pingutustele vaatamata ka terveks.

Kahe näoga mees ja natuke hala ka

2011-03-08T21:42:00.001+02:00

Alustuseks pilt teemal, milleks meile mänguasjad kui saab köögis konservide sahtlisse ronida ning neid sealt lahkelt õele ulatada, kes viimased kauniks torniks laob. Järgnes muidugi see, et Joonatan virutas torni ümber ning Emilil vedas, et vigastusteta pääses.

Järgnevalt süüviks pisut Joonatani olemusse. Mulle tundub, et hetkel on periood, kus Joonatan sarnaneb väga nende "toredate" meestega, kes seltskonnas on tõelised lõvid - viisakad, säravad, flirdivad kõigiga ning ei ole naisterahvast, keda nad külmaks jätaks ning siis kui koju pere juurde jõuavad heidetakse pidurüü õlgadelt ning järgi jääb tõeline türann, kes perekonda terroriseerib ning viha laste ja naise peal välja valab. Kui siis naine seda mõnele sõbrale rääkida julgeb, teda reeglina ei usuta.

Joonatani kohta ka paar õhtut tagasi keegi küsis, et kas ta kunagi kehvas tujus ka on või kogu aeg naerab. Emme hakkas seepeale mõtlema, et tõesti on inimesi, kes on näinud ainult seda Joonatani külge ning kui neile rääkida, et vahel ta päevade (ja ööde) kaupa muud ei teegi kui viriseb, siis tehakse suured silmad, kust võib välja lugeda, et ei usuta. Paraku täpselt nii see on - seltskonnas tõeline rõõmupall ja igavene flirtija, emme ja Emiliga kodus käib toast tuppa nägu mossis ning kui vingumisele piisavalt tähelepanu ei pöörata, siis tuleb seda hammastega nõudma. Tegelikult me saame aru küll, et need samad hambad ilmselt enamus ajast seda virinat põhjustavadki, kuid siiski tekib küsimus, et kaua ometi võib!! Mulle tundub, et tal peaks praeguseks neid juba paar rida seal suus olema.

Siis mõtisklesin veel selle üle, et kuidas need inimesed, kellel on rohkem lapsi (n 3, 4, 5 jne) terve mõistuse ja normaalse närvikava suudavad säilitada. Kui Emilil ja Joonatanil ühel ajal kehv päev juhtub olema, siis minul jookseb ikka juba poole päeva pealt juhe korralikult kokku. Täna näiteks täpselt selline päev oligi. Joonatan vingus, virises ja lärmas ning Emili teatas iga ettepaneku, keelu, käsu või lihtsalt mõtte peale resoluutselt - Ei taha! Ühtlasi korraldasid nad iga viie minuti tagant omavahel mänguasjade pärast lööminguid (no ok, löömiseks asi küll kordagi ei läinud, kuid Emili ei andnud Joonatanile soovitud asju ning Joonatan siis vastas ainsal viisil, mida ta oskab ehk hammustas ja tiris Emilit juustest). Kuna sellisele toredale päevale oli eelnenud öö täis Joonatani hala ja siplemist, juhtuski nii, et päraslõunaks oli emme jõudnud hetke, mida võiks iseloomustada sõnadega Detektiiv Lotte muusikalist "Kartes kisast sõgeneda, tuleb lihtsalt põgeneda!" Põgeneda paraku ei olnud võimalik ning nii emme muutuski sellest kisast järjest sõgedamaks ning ühel hetkel asus ise ka kisama. Mitte, et sellest midagi kasu oleks olnud.

Ühesõnaga jõudsin ma järeldusele, et võimalikud on variandid:

a. need paljulapselised inimesed on lihtsalt super närvikavaga

b. asi toimib põhimõttel, et kui tükk aega kannatada, siis mingil hetkel sa ületad oma ebamugavustsooni ning edasi on elu ainult lill (umbes nagu mediteerimisel, et alguses tuleb ebamugavusest üle saada ja siis sa ei pane seda enam tähele)

c. need on inimesed, kelle meelest selline elu ( et keegi kogu aeg kuskil karjub, hädaldab või keerab miskit käkki kokku) ongi see, millest nad on unistanud

d. nad ei olnud sel päeval koolis kui pereplaneerimisest räägiti

e. nad katsetavad täiesti teadlikult iseendi peal inimvõimete piire

f. no ja alati on ju võimalik ka variant, et kõigi teiste inimeste lapsed on 24/7 väikesed inglid

Okey, aitab halast. Lapsed on eluõied ja nende nimel me ju elamegi! (jah suurem osa ajast peab see tõesti ka paika), kuid ma siiski usun, et ei ole ainuke, kellel on päris tihti ka päevi, kus eelmine lause asendub mõttega, et kas sellist elu me tahtsimegi.

Vesteid ja vestlusi

2011-03-07T20:36:00.001+02:00

Emili meil siin vahel istub ja unistab: Ma tahaksin, et Joonatan oleks juba nii suur, et ütleks: "Tule minuga mängima, Emili!" Joonatan aga ütleb reeglina ikka "ätt", "brr" või "äää" ning Emilil ei jäägi muud üle kui samaga vastata, siis vähemalt tekib tunne, et saadakse teineteisest aru. Laste lemmikmäng käib nii, et istuvad mõlemad laua taga (reeglina mängitakse seda mängu söögi ajal) ning siis Joonatan ajab suu hästi lahti ning hüüab täiest kõrist "äääääääää" ning siis Emili vastab samaga, järgneb homeeriline naer kahel kõril ning nii 10x järjest.

Aga ega Emili alla ei anna, ta ikka igapäev üritab Joonataniga inimkeeles vestelda. Ükspäev esitas ta Joonatanile näiteks sellise eksistentsiaalse küsimuse:

Joonatan, kas sa hakkad ka taevas ingliks, kui sa vanaks saad ja ära surud?

Täpsuse huvides olgu ära mainitud, et Joonatan jäi vastuse võlgu. See ingliks hakkamise teema tuleneb Pipi laulust, aga seda, et vanad inimesed ühel hetkel ära surevad teab Emili hästi. Jõulude ajal vanavanaema Lindal külas käies teatas Emili, et vanaema Linda sureb ka varsti ära. Esimesest ehmatusest ülesaanuna, küsis emme, et kust Emili seda võtab ning laps teatas otseloomulikult, et aga ta on ju nii vana. Õnneks Emilil jätkus taktitunnet ja ta jagas oma ettekuulutust vanematega koduteel ja mitte vanaema Linda kuuldes.

Lisaks huvitavatele jututeemadele on lisandunud ka "huvitavaid" väljendeid. Täna näiteks teatas joonistada üritav Emili värvipliiatseid laua alla loopivale Joonatanile kõva ja selge häälega "Kulat küll, Joonatan!" Mainigem veel, et antud intsident leidis aset keset avalikku mängutuba ning emmel läks oma järglasi vaadates kohe süda soojaks. Seda, kust antud väljend on omandatud ei ole tarvis kaugelt otsida. Usutavasti on Emili seda emme suust ikka korduvalt ja korduvalt kuulnud. Tuleb ilmselt kodus k-kassa sisse seada, ega keegi peale emme ilmselt vaeseks ei jääks, sest issi meil ei vannu, Emili sai ka nüüd teada, et nii ei ole ilus öelda ning Joonatan vannub endiselt serbo-horvaadi keeles.

TEHTUD!

2011-03-07T10:41:00.002+02:00

Ärge nüüd palun pealkirjast valesti aru saage :-). Minu meelest on valimispäev pidulik päev, kus tuleb ikka terve perega valima minna, pärast kohvikusse (seekord küll asendus kohvik Nora sünnipäevaga, kus oli ka väga pidulik) ning siis õhtul kui lapsed on magama läinud laovad emme ja issi laua mõnusaid suupisteid täis ning asuvad diivanile kerra valimisstuudiot jälgima.

Eesti lipuga Emili muidugi tõi valimisjaoskonnas kõigil muige näole ning oli äraütlemata kahju, et ühtegi ajakirjanikku kohal polnud - oleksime ehk lehtegi pääsenud. Hääletamishetkel jaotusime kaheks nagu rannas enne ujumist - mehed ühte ja naised teise kabiini.

Ja täna hommikul seda postitust kirjutades saab muidugi lisada ka :

PALJU ÕNNE VANAISA JAAK!

Ilusat Eesti Sünnipäeva!

2011-02-24T11:38:00.002+02:00

Eesti Vabariik ja Vanaisa Väino on teatavasti ühe päeva mehed ning seetõttu võtsid Emili ja Joonatan ette ja sõitsid pühadeks Tartusse. Pidupäeva hommikul säras ilus päike ning otsustati paukuvat pakast trotsida ning suunduti Toomemäele tähetorni juurde laulma ja kõnesid kuulama. Joonatanmees jäeti küll seekord veel vanavanematega koju trallima. Toomemäel oli ilus ja ülev, emme poetas hümni ajal ikka väikse liigutuspisara ning Emili turnis koos teiste lastega lumehanges.

Sünni Päev

2011-02-17T14:13:00.004+02:00

Keda huvitab, millega emme Emili ja Joonatani kõrvalt veel tegeleb, siis palun väga:

Sünni Päev

Olete kõik oodatud osalema!

Lisaks sellele tegeles emme viimased kaks kuud veel enda koolitamisega ning annab nüüd uhkusega teada, et on diplomeeritud imetamisnõustaja. Nii, et kui keegi soovib sellel teemal nõu või abi, siis võib julgelt minuga kontakteeruda.

Uued tuuled

2011-02-17T10:34:00.002+02:00

Tänasest puhuvad meil siin blogis uued tuuled. Nimelt juhtus nii, et emmel lõid edevuse ja tähelepanuvajaduse lained üle pea kokku ehk siis lisaks Emili ja Joonatani tegemistele võib siit edaspidi lugeda ka emme mõtteid muudel teemadel. Kindlasti jäävad Emili ja Joonatan endiselt blogi peategelasteks, kuid ärge siis üllatuge kui sekka satub mõni retsept, hala päevakajalisel teemal, törts spordijuttu või niisama mõtisklusi. No mis teha kui inimene arvab ja usub, et tema arvamused ka teistele korda lähevad.

Kes õpetas Joonatanile kuidas Riia linna näha?

2011-02-16T14:39:00.002+02:00

Ühesõnaga väljas on - 15C. Suundume mehikesega õue ning nagu alati esimese asjana tatsab tüüp hoovi pargitud autode juurde. Kuna autod kõik seisavad ja meil on kinnine hoov, siis emme väga ei süvene poja tegemistesse vaid pöörab nina päikese poole, sest aega on maa ja ilm ning enne me nii ehk nii edasi ei liigu, kui kõik autod on läbi patsutatud. Ühel hetkel Joonatani poole pilku heites ei suuda emme oma silmi uskuda, Joonatan seisab auto kõrval ajab keele suust välja ning kummardub aegluubis auto suunas. Täpselt kaks sentimeetrit enne väikse roosa keele ja külma metalli kokkupuudet kõlab üle hoovi kiljatus "EI! Joonatan!". Noormees tardub täpselt nii kauaks paigale, et emmel õnnestub kohale söösta ja laps eemaldada. Järgenenud loeng teemal autosid ei lakuta läks küll ühest kõrvast sisse teisest välja ( võis muidugi ka olla, et läbi mitme mütsi ja kapuutsi ei jõudnud tekst kohalegi), sest mõni hetk hiljem üritas noormees sama trikki korrata.

Varem ei ole nagu märganud, et ta autosid lakuks, nii et ilmselt ootas käredat pakast, et juba vanemate lapsepõlvest pärit trikk järele proovida.

Muinasjutumaailm

2011-02-15T11:13:00.000+02:00

Emili on meil suur jutusõber. Pikkadel autosõitudel, kus vahest vingumiseks läheb, saab tihti olukorda päästa kui lapsele mõnda lugu jutustada. Üks tema kauaaegseid lemmikuid on lugu Hundist ja Rebasest, kes lähevad talvel kalale ning kus Rebane (nagu alati) Hundil naha üle kõrvade tõmbab, ise kalad nahka paneb ning Hundi sabapidi jääauku jätab.

Veel meeldib Emilile väga kui talle raamatuid etteloetakse ning hetke lemmik on üks lasteverisoon Grimmide muinasjuttudest. Ma ei teagi täpselt, kuidas see raamat meile sattunud on - pildid on seal tõesti toredad, kuid muinasjuttude olemus läheb sellises lühiversioonis kaduma ning järele jääb suhteliselt kahtlaseid väärtusi edastav soust. Igatahes Emili seda raamatut armastab ning seetõttu tuleb seda talle ka igal õhtul lugeda. Lemmiklooks on kujunenud Hunt ja Seitse Kitsetalle, mistõttu on meie laps kindlal veendumusel, et metsas elab üks tohutu koletis, kelle nimi on Suur Kuri Hunt ning tema suvel vanaemaga marjule küll ei lähe ja parem oleks kui vanaema ise ka ei läheks. See on "tore" lugu veel seetõttu, et teatavasti lõigatakse loo lõpus tallekeste eemaldamise ettekäändel hundil kõht lõhki.

Kuna Emilil meeldib erinevaid lugusid ka läbimängida, siis täna juhtuski nii, et emme ja Emili mängisid seda Hundi ja Rebase lugu. Emili oli Hunt ja emme Rebane. Kui siis emme kalaga punuma pani ning selle põõsa taga üksinda nahka pistis ( nagu originaalversioon ette näeb), otsustas Emili ( ehk siis Hunt) loo lõppu pisut modifitseerida - võttis mängult käärid, kargas rebasele kallale ning lõikas söödud kala kõhust välja, et saaks ikka kalasuppi teha nagu loo alguses kokku sai lepitud. Ühesõnaga laps võttis ühest muinasjutust lõpu ning pani selle sobivalt teisele loole otsa.

Igaks juhuks järgnes sellele kõigele emme õpetliku hääletooniga ettekantud monoloog tõsiasjast, et päris elus sedasi kõhtusid lõhki lõigata ei ole võimalik, et nagu sööd sama sokolaadi ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Jätsime kirurgia olemuse lahtiseletamise kuhugi pisut kaugemasse tulevikku.

Lastesõbralikeim toit

2011-02-11T22:39:00.002+02:00

Taimetoitlased (me ei hakka siin nimesid nimetama) võivad rahuliku südamega selle postituse vahele jätta.

Igatahes tahame täna teile tutvustada parimat võimalikku talvist toitu väikelastega perele õhtusöögiks. Asi sai alguse sellest, et mõni nädal tagasi silmas emme Sadama Turul maheliha letis veisesabasid. Kohe meenus, et Nami-Nami kokaraamatust sai nende kohta loetud ning nii ta nad sealt turult kaasa tassiski. Tänaseks päevaks oleme neid sealt veel paar korda koju toomas käinud, sest selgus, et hautatud veisisabade näol on tegemist roaga, mis oleks nagu mõeldud väikelastega majapidamisse. Viskad aga lõuna paiku sabad koos veini-õlle või mõne muu käepärase vedeliku ning mõne maitsetaimega potti, tund või paar hiljem lisad juurde tükeldatud juurikad ning veel paar tundi hiljem, kui õues juba pime ja pereisa töölt koju jõudnud võtad poti ahjust välja. Ainus toiming kogu ettevalmistuse juures, mis veidi enam vaeva nõuab on sabade pannil pruunistamine. Seda on mõistlik teha siis kui väikelaps õues lõunaund tudib, sest emmel on iga kord selle käigus õnnestunud suituandur vastikult piiksuma ajada.

No ja kui siis toit ahjust väljas, ei olegi enam muud kui laud katta (salvrätikud on siin ka omal kohal) ning asuda asja kallale ning siis te saategi aru, miks on tegemist lastesõbraliku toiduga. Lapsed istuvad nagu Möhk ja Tölpa kumbki vaikselt oma konti järades laua taga ning vanemad saavad rahulikult omavahel vestlust arendada ilma, et keegi pidevalt vahele räägiks, midagi nõuaks või laua tagant lahkuda üritaks. Ja nii ikka hea veerandtundi järjest. Imeline!

Ah jaa - väga maitsev on ka ning soodne samuti.

Unimütsid

2011-02-04T15:15:00.002+02:00

Täna öösel juhtuski siis see imelugu, et Joonatan ärkas ainult 1 korra ca 6.30, mil emmele tundus, et nüüd võiks juba piima väljastada küll ning siis söödigi kõht punni ning põõnati edasi 9ni. See tähendab, et 9st - 6.30ni laps magas - tegelikult küll miski 10ne ajal õhtul ta ka korra kiunatas ja emme tegi hetkeks seljale pai-pai aga see ei lähe ärkamisena päris arvesse ning öösel vist korra või paar pidi teda ühest kohast teise tõstma, sest ta oli kuidagi kummaliselt voodi jalutsisse jõudnud (meie lapsed teatavasti ei maga ühe koha peal). Ühesõnaga teeme risti lakke. Sellega seoses magas ka emme keskööst kuni 9ni (no see väike piimaväljastuspaus välja arvata) nagu kott ning mis selgus hommikul - emme oli jube uimane ja Joonatan jube viril. Tuleb välja, et ega see magamine ei ole miski lihtne töö, kui ikka harjunud ei ole.

Lugejatele veel infoks, et Piimasaali öine sulgemine on meil läinud üleootuste libedalt - iga ööga on ärkamisi järjest vähem olnud ning need järjest lühemad. Suurt nuttu või lausa röökimist ei ole esinenud kordagi ning enamasti aitab, kui poiss kaissu võtta ning "tuttu-tuttu nüüd" paar korda öelda. Ühel ööl paar päeva tagasi ta küll oli miski tunnikese üleval - lihtsalt istus vaikselt keset voodit, vahepeal heitis pikali ja üritas uinuda, kuid ilmselt ei olnud und. Emme siis mõtles, et noh las istub ning hakkas ise silma looja laskma. See paraku ei sobinud teps mitte ning Joonatan asus hoogsalt emmet kätega patsutama (kui mitte öelda peksma) ning näppe silma lükkama. Emmel viksas üle, läks teise tuppa magama ning saatis issi poisile sõbraks. Natuke nad seal jaurasid, kuid varsti oli vaikus majas.

Igatahes oleme nüüd tõeliselt lootusrikkad, et äkki nüüd ongi nii, et magatakse. See oleks küll superluks.

Jätkame toiduteemadel

2011-02-03T12:39:00.002+02:00

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada blogi peategelaste söömisharjumustest. Põhiliselt vist selleks, et oleks hiljem kust vaadata.

Esmalt Emili. Nagu ma vist juba korduvalt olen maininud on Emili söömisharjumustelt tõeline emade unistus. Sööb kõike, peaaegu alati ning kiidab kui on hea toit. Lisaks tunneb ta toidu vastu ka huvi ning uurib alati, et mis täpselt taldrikul on ning palju mineraale ja vitamiine üks või teine komponent sisaldab. See vitamiini ja mineraali teema tuli meil sisse, kui ma kunagi talle idusid pakkusin ning seletasin, et miks ma neid kasvatan ning miks need kasulikud on. Tuleb välja, et lasteaias räägiti neil ka vitamiinidest ning nüüd ongi nii, et kui öelda mingi toidu kohta, et seal on palju vitamiine, siis Emili juba ainuüksi selle pärast pistab mainitud toiduaine nahka. Siiski mõni üksik toit on, mida Emili ei armasta - pikka ega ei söönud ta seeni, nüüd juba sööb; veel väidab ta, et ei armasta baklasauni(baklazaani), kuid alati ta seda välja ei korja ka; rohelised salatilised ka ei lähe väga kaubaks, kuid viimati juba väitis, et rukolat tema sööb. Lasteaias pidavat ta ka alati kõik ära sööma. Viimane fakt mind just ülemäära ei rõõmusta, sest ma leian, et sealne menüü on liiga piimatoodetele ülesehitatud ja magust saavad nad ka liiga palju. Samas aga eks kodus ole eelnevalt kolm aastat tervisliku toiduga põhja laotud ning kui ikka hea isuga ja omaalgatuslikult sööb, siis tähendab, et saab ka hea energiaga toidu. Väga hea on vähemalt see, et lasteaias tehakse toit kohapeal ja ei tooda kuskilt sisse, seda viimast varianti ma ilmselt ei oleks nõus aksepteerima.

Paar sõna ka Joonatanist. Põhitoiduseks on endiselt rinnapiim. Tegelikult oli Emili meil ka selline, kes pisut üle aasta toitus peamiselt ainult piimast ning siis käis äkki klõps ning üleöö hakkas suurtes kogustes päris toitu tarbima. Muid toite Joonatan rohkem maitseb kui sööb. Igat asja reeglina paar ampsu ja mitte rohkem. Laua taga tegeleb pigem toidu laiali loopimise ja lusikaga vastu taldrikut tagumise kui söömisega. Siiski on mõned toiduained, mida Joonatan alati isukalt sööb ning nüüd läheb asi tõeliselt kummaliseks. Joonatan nimelt sööb rohelisi toite. Juba beebieast on alatine lemmik aurutatud brokkoli, sellele lisaks võib veel kindel olla, et süüakse spinatit (ja seda sisaldavaid toite) ning avokaadot. Ilus kas pole? Kõik muu on kuidas kunagi ja kindel ei saa olla. Viimasel ajal lähevad ka õunad hästi peale ning banaan on ka enamasti kindla peale minek. Nii, et kuigi ta suure söömaga ei ole (piima vist tarbib küll liitrite kaupa), võib siiski tõdeda, et kasulikud ained saab ta toidust kätte, sest palju tervislikumaks kui avokaado, spinat ja aurutatud brokkoli vist minna ei anna. Äkki ta teeb mingit ph-dieeti????

Ah jaa lõpetuseks veel, et lauakommetega on meil nüüd ka kord majas. Emili nimelt üritab kodus ka juurutada lasteaias toimivat korda. Korraldusele, et söögiajal ei tohi rääkida vanemad siiski ei olnud nõus alluma, kuid iga kord enne sööki peab emme teatama kõva ja selge häälega, mis on söögiks ning ütlema, kes lauda tohivad tulla ( nagu oleks siin palju variante, eks) ning siis kui kõik istuvad, soovima head isu (nagu varem ei oleksi seda tehtud, eks), millele teised (jah ka Joonatan) peavad vastama aitäh. Edasi järgneb igapäevane kordusõppus teemal, kuidas tuleb kahvlit hoida - Emili õpetab ning vanemad kuulavad.

Muudatus Piimasaali lahtiolekuaegades

2011-01-31T11:54:00.002+02:00

Meie kohaliku piimasaali omanik ja juhataja leidis pärast kuudepikkust ületöötamist, et nii ikka enam edasi ei saa ning nüüdsest on puhvet öösiti suletud. Plaanitavast muudatusest informeerisime varakult ka klientuuri ning seletasime rahulikult, et miks ja kuidas. Juhataja läbis korraliku vaimse ettevalmistuse ning kohale toodi igaks juhuks kui mõni klient peaks lausa laamendama hakkama ka puur, tuntud ka võrevoodi nime all. Nagu arvata võis, jäi midagi ikkagi segaseks ning vihane klient oli öösel puhveti ukse taga, tegi kõvemat häält ning nõudis piima. Juhtisime lärmaja tähelepanu uut töökorraldust kajastavale sildile, võtsime kaissu, silitasime pead ning laulsime karumõmmi unelaulu. Noormees taltus üpris kiiresti ning ülejäänud öö ta tõepoolest andis endast parima, et magama jääda, kuid vanad harjumused on visad kaduma ning nii me siis siplesimegi kahekesi hommikuni - üks tukkus, pisut hiljem jälle virgus, kurtis oma kurba saatust ning seda kõike kümneid ja kümneid kordi järjest. Teine kiitis esimest tema pingutuste eest, sügas selga, jorises laulda ning tundis kaasa nii poisile kui endale. Lõpuks nagu lubatud kell 7.30 tehti mõlema poole rõõmuks Piimasaal jälle lahti.

Esimest ööd kokkuvõttes võib tõdeda, et ei olnudki kõige hullem. Tõeliselt üllatas, et Joonatan ei röökinudki tundide kaupa vaid ta tõepoolest sai aru, mis värk on ja miks nii tehakse ning üritas anda endast parimat. Loodame, et edasi läheb sama hästi!

Ja tuligi ära

2011-01-21T23:23:00.002+02:00

Anname ametlikult teada, et möödunud nädalavahetusel jõudis siis kätte see aeg, mil meie elamisse saabusid esimesed Hello Kitty kaubamärgi tooted. Emme seda lipsuga kassi eriti ei salli, põhjuseid on mitmeid, kuid ei hakka neid siinkohal väljatooma. Kui Emili lasteaeda läks, tekkis emmel küll hetkeks plaan talle T-särk kirjaga "Mina ei kanna lipsuga kassi riideid, sest minu emme ei luba" teha, kuid issi leidis, et nii ei oleks ikka ilus ning eks ta õige oli ka. Emili on senini HKsse suhtunud leigelt, ta on küll maininud, kui kellelgi lasteaias kiisuga sokid, seelik, pluus, pesu või kõik eelpool nimetatud seljas on olnud, kuid endale ei ole neid soovinud. Kui nüüd järele mõelda, siis ta vist ei tea seda mangun-mangun-mangun ning siis nad äkki ostavadki käitumismustrit. Nüüd siis aga kasutati ära emme kodust eemalolekut ning käidi kahekesi vanaema Pillega kaubamajas shoppamas ning kassiga patsikummid leidsidki tee meie neiu juustesse. No mis seal ikka, isegi hea, et niigi kaua läks. Tegelikult on see kaubamajas shoppamas ja kohvikus käimine Emilil ja vanaema Pillel tore traditsioon, mida nad teevad alati kui Tallinnas või Tartus ühiselt päeva veedavad. Emme suurt shopata ei viitsi ning veel vähem koos lastega.

Nüüd aga paneme siis uue kella käima ning jääme huviga ootama, millal meie elamisse esimene Bakugan peaks siginema.

Aruanne vol.1 - Joonatan

2011-01-20T17:26:00.006+02:00

Emmel on siin vahepeal kiireks läinud - koolitab ennast ja korraldab koolitust - seetõttu on blogipidamine pisut soiku jäänud. Vabandame!

Esmalt ütleme teretulemast uutele blogisõpradele. Eelmine nädal oli selles osas kohe eriti viljakas. Kolmapäeval korraldas väike Kertu endale äärmiselt stambivaba sündimise ning laupäeval väljus pakendist väike Aksel. Loodetavasti on Riho ja Nora Adeele suurte lastena igati ülesannete kõrgusel. Emilipoolne käitumisjuhis neile on igatahes, et monopoliseerida tuleb see lapsevanem, kes ei tööta 24/7 piimaandjana.

Edasi paar sõna Joonatanist. Aastavahetusele järgnenud mõnenädalane hingetõmbeaeg on selleks korraks möödas ning paar purihambaid taas hakkama pandud. Selleks puhuks on taaskord masinasse lükatud kauamängiv "Nutt ja hala", kust siis shuffle meetodil esitatakse erinevaid helipalu. Väga popp on laul pealkirjaga "Vaikne vigin", kuid ürpis tihti võib kuulata ka rockhitti "Röögin nagu jaksan". Eelmisel korral kulus hammastel kasvamiseks ca 2 nädalat, me pole veel matnud (asjatut)lootust, et seekord saab ehk üritusega kiiremini ühelepoole. Eks näis!

Ühtlasi on Joonatan alustanud ka vaikset üleminekut beebidekeelelt eestikeele sugemetaga pudikeelele. Sõnavaras on kindla koha leidnud väikelaste tüüpväljendid -

daa-daa (esitatakse käelehvitamisega kellegi ära minekul, iseenda tuttuminekul, kuid ka ilmse vihjena liiga pikalt passima jäänud külalistele, viimasel juhul kui vihjest aru ei saada võib järgneda "puust ja punaseks" lüke külalise jalavarjude kohaletoomise näol).

emme - tuleb esitamise väga harva ja ikka viimases hädas, kuid sisu tundub olevat sama mis eesti keeles

aitäh - väga ilmekalt ning täiesti õigel kohal, pea alati kui Joonatan midagi talle pakutavat vastu võtab. Annab vanematele võimaluse jätta oma lapsest eriti viisaka ja hästikasvatatud poisi muljet.

prrrrr - kõik autod, kärud, traktorid jmv. Ühesõnaga kõik millel rattad all. Oleks tädil rattad all, oleks tädi ka prrr.

ättt - kõik, millel ei ole rattaid all

tädi - tädi Leena kohta.

ädišš - tiss

mämm-määmm-mämm - mis te passite, hakake juba lauda katma!

amp - tähendab endiselt lampi, kuid ka kõiki teisi valgusallikaid

Üldiselt ei ole Joonatan pika jutu mees ning panustab rohkem tegutsemisele.

Juba on märgata ka, et poiss saab eesti keelsest tekstist aru. Tavaliste titelõbustustega pealelendajad stiilis, kus on pall ja too klots saadetakse küll enamasti pikalt ning jätkatakse külma rahuga poolelijäänud tegevust, kuid sageli kuuldud väljend "Ei tohi!" on juba täiesti omandatud. See tähendab Joonatani meelest nimelt, et "Oi kui vahvat asja sa Joonatan teed. Palun tee veel nii ning ära lase ennast jumala eest segada ei pahandavast hääletoonist ega füüsilisest eemaldamisest!".

Vabal ajal on Joonatan aga tõeline päikesepoiss ning kaasinimestega suheldes vana flirt ise. Naeratus on suur nagu irvikkassil ning selle osaliseks saavad kõik, kes talle otsa vaatavad. Põhiliseks hobiks on endiselt kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronimine, mida saadab püüd pea ees allahüppamise teel iseendale kehavigastusi tekitada. Täna näiteks heitis ta ennast üle diivani käetoe ning tema õnn, et tädi Leena oli õigel ajal õiges kohas ning sai viimasel hetkel poisi jalast kinni ning Joonatan jäi nagu filmis peaalaspidi kõikuma.

Veel on väikemees kibe käsi solvumises ning oh seda lärmi ja pisikeste jalgade trampimist, kui miski käest võetakse või mõnele ronimisplaanile kriips peale tõmmatakse.

Ning lõpetuseks ∈⊗∍↑¤♡ℑ✮Ψ❡ (räme sõim serbohorvaadi keeles), millega emme võtab kokku Joonatani käitumise ajal, mil enamik eestimaalastest magusasti magab, sest emakeelset trükimusta poisi uneharjumused paraku ei kannata.

Head uut!

2011-01-02T13:55:00.001+02:00

Ilusat uut aastat kõigile Joonatani ja Emili sõpradele!

Nagu ikka, osutus pühade aeg suhteliselt arvutivabaks ning seetõttu ei saanud/viitsinud ka blogindusega aktiivselt tegeleda, kuidagi palju mõnusam oli ennast diivanil kerra tõmmata, seaprael ning verivorstil kõhus seedida lasta ning lastega mängivaid vanavanemaid uudistada.

Õnneks oli selliseid hetki kohe õige mitu. Samas Joonatanpoiss ajastas oma kahe purihamba kasvuperioodi just kahele jõulu-aastavahetuse nädalale, mistõttu möödusid need tema pideva jorisemisega. Kui siia lisade veel noormehe võimetus treppi-tooli-kappi-kuuske nähes ronimata jätta, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et üks täiskasvanu pidi joriseval tüübil pidevalt nagu isiklik turvamees sabas käima ning kõik enesehävitluslikud plaanid eos lämmatama. Tagantjärgi tark olles võib tõdeda, et tegelikult oli Joonatani ajastus täiesti ideaalne, sest nüüd sai jorinakuulamisvõimalust pakkuda ka vanavanemaile ning onudele - tädile selmet päevade kaupa ainult emmet mainitud tegevusega rõõmustada. Ühtlasi avastasime ka tõsiasja, et kui emme ja issi on silmapiirilt läinud, keeratakse virin kohe hea mitu detsibelli vaiksemaks kui mitte üldse kinni ning lapsevanemad olid varmad sellist ärakadumisvõimalust muidugi ka kasutama. Ei taha siin uhkustada, kuid emme ja issi jõudsid korra isegi kinno!!!

Pühadeaegse pildimaterjaliga ei ole meil paraku ka lood eriti kiita, sest läks suht samuti nagu arvutiga, et kui ikka ise allkorrusel diivanil keras oled, siis nagu ei viitsi minna teiselt korralt fotokat tooma ning jõulude tipphetkil (nagu lasteaia jõulupidu ja Viljandis Jõuluvana tulek) selgus, et kui kaks last ja videokaamera on kahele vanemale veel jõukohane siis kaks last, videokaamera ja fotokas enam mitte. Mõned klõpsud ikka tegime ka.

See ülesvõte pärineb issi töökoha jõulupeolt Nukuteatrist ning näitab, kui lahke poiss meite Joonatan on. Kahjuks sõi noormees ülejäänud piparkoogi täitsa ise ära (ning vanemad oma õppimisvõimetuses lasid sel ka südamerahus sündida), mistõttu esitati hiljem öösel emmele-issile eeskava alapealkirjaga "Täna öösel me ei maga". Umbes pärast kolmandat jõulupidu ja konsumeeritud piparkooke-kringleid lõi alles vanematel lamp põlema, et äkki öised etendused võivad olla seotud õhtuste suhkru liigtarvitamistega. Pärast seda oli Joonatani piparkoogisöömistel selleks aastaks ka kriips peal.

Vahetult enne jõule puhkasid Emili ja Joonatan koos vanemate ja Viljandi vanavanematega Pühajärve Spas, kus tegeleti hoolsalt spordi ja mis seal salata sama hoolsalt ka söömisega (magu tahab ju jõuludeks sissesoojendamist). Lapsed käisid vapralt ujumas ja kelgutamas ning emme-issi said lausa kahel korral suusad alla. Otepää jõululaadal avanes Emilil võimalus koerarakendiga sõita ning nagu pildil näha tehti tüdrukule tänutäheks matsuv musi.

Lapsed hotellitoa kapis seitset kitsetalle mängimas.

Pühajärvelt suunduti Suislepa kaudu Viljandisse, kus onutütar Merilin juba Emilit pikisilmi ootas. Võrreldes suvega oli Emili hulka julgemaks muutunud (lasteaia mõju ilmselt) ning nüüd toimetasid piigad juba hoogsalt üheskoos. Pildil tehakse vanaema Lembele soengut.

Kui soeng tehtud, suundusid neiud ülakorrusele Merilini riidekohvri kallale ning sealt naasesid juba Lumivalguke ning tema noorem õde.

Kohe näha, et vanaema Lembe on suvel-sügisel usinalt marjul käinud ning nüüd on millega hommikuti oma putru kaunistada.

Tüdrukud tädi Iida-Leena valvsa pilgu all piparkooke küpsetamas.

Vanaema Lembe imelisest jõululauast meil pilti pakkuda kahjuks pole, sest kõhud olid tühjad ning kannatust jätkus vaevu vanaisa Jaagu kõne ajaks, pärast seda kostis ainult rahulolevat mõminat. Ühtlasi selgus Viljandis, et Emili on nagu ta ise ütles "kõrvitsaarmastaja" st. kolmeliitrise purgi marineeritud kõrvitsat pani neiu kolme päevaga ilma vaevata kinni ning nõudis lisa.

Nagu pildil näha esinesid nii Emili kui Joonatan julgelt Jõuluvanale. Emili kandis ilusti ette kõik lasteaias õpitud luuletused ja laulud (kokku 5 tükki!) ning Joonatan tantsis, plaksutas ning näitas kus on lamp ("amp!").

Jõuluvana tõi Emilile toreda varesega lauamängu, mida tüdrukud kohe pärast vanamehe lahkumist ka mängima asusid. Mäng sai selgeks loodetust hulka kiiremini ning vanemlik sekkumine osutus pärast esimest mängukorda juba täiesti tarbetuks.

Emili ei olnud aga ainuke, kellele mänge toodi ning õhtul sai vastuse ka küsimus, mida teevad emad-isad siis kui lapsed magavad. Uut maailmamälumängu mängiti hiliste öötunditeni ning nalja (nagu pildil näha) oli nabani. Selliste mängude võlu ei peitu (vähemalt meie peres) mitte selgitamises, et kes on kõige targem vaid pidevas aasimises teemal, kui rumal ikka su lauanaaber parasjagu on.

Esimesel jõulupühal otsustati lumetormile vilistada ning pärast auto asukoha tuvastamist, auto väljakaevamist ning lähima tänavalõigu lahtilükkamist, asusid Emili ja Joonatan koos vanematega teele Tartusse, kus ootasid juba sealsed vanavanemad ning lähisugulased. Viljandisse jäi meist maha vaid vanaema Lembe, sest teised pereliikmed olid juba varem vastavalt Tallinna ja Narva suunas lahkunud. Äraminnes vanaema kallistades teatas Emili oma kõige mesimagusamal häälel: " Ära muretse vanaema Lembe, sinu armas Jaagukene tuleb varsti tagasi!" Selle lausega võitis Emili ka möödunud aasta huumoripreemia, sest läks õige mitu minutit enne kui emme, issi ja vanaema naermise suutsid jätta.

Emili ja onutütar Eliise kuuse taustal poseerimas.

Kõiki kolme last meil ühele pildile saada ei õnnestunud, sest Joonatan lihtsalt on nii kiire mees. Esimese jõulupüha veetsime onu Antsu juures, kus lapsi lõbustas ka Tommi-kutsu, kuid pildimaterjali sellest vahvat õhtupoolikust meil juba ülalmainitud põhjustel pakkuda paraku ei ole.

Jõuludejärgse aja veetsidki Emili ja Joonatan koos turvaisikust emmega Tartus ja Viljandis vanavanemaid rõõmustades, samal ajal kui issi pealinnas paar päeva palgatööd tegi. Vana-aastaõhtuks suunduti aga külla Piale ja Otile ning nende vanematele.

Kaheksanda Novembri Klubi mehed pakivad asju lahti.

Joonatan ja Ott said piduliku sündmuse puhul selga ka päevakajalised T-särgid kirjaga "Tere Euro", et kõik ikka teaksid mis puhul kokku on tuldud ja head-paremat näost sisse aetakse.

Noored daamid lugesid kõigepealt ise ning siis lasid lahkelt onu Ivol endale ettelugeda.

Kui poisid kustusid juba pisut peale kümmet, siis Pia ja Emili pidasid vapralt keskööni vastu ning vaatasid aknast ka kohalikku ilutulestikku. Äärmiselt ootamatule ja kummalisele ettepanekule keset ööd õue minna, et ka suurt ilutulestikku näha, vastasid nad siiski eitavalt.

Kevadeni vastupidada!

2010-12-02T13:24:00.002+02:00

Talv on tore. Lumi on lausa väga tore. Äsjasadanud hangedes tundub isegi Tallinn puhas ja kaunis. Pimedus ja külm ei ole toredad, kuid talutavad. Siiski on üks asi, mis sunnib emmet päevi lugema ja pikisilmi kevadet ootama. Nimelt sai täna õue minnes kiire arvutustehe tehtud ning selle tulemusena teadvustatud fakti, et järgneva 4,5 kuu jooksul peame Joonatani umbes 270 korda talveriietesse riietama. See väljavaade ei mõju eriti rõõmustavalt. Nagu varem oleme juba ka kirjutanud, siis Joonatan annab riietumisprotseduuri jooksul endast parima, et neid riideid talle selga ei pandaks. Ühtlasi saadab oma tegevust (loe: pulgaks viskamine ja väänlemine) enamasti valju lärmiga. Emme vaikselt loodab, et ehk läheb ajapikku paremaks. Peaks ju olema võimalik juba ka selles väikeses peas üks ja üks kokkupanna ehk arusaada, et õues on tore (seda Joonatan juba teab hästi), kuid sinna minekuks tuleb riietumisprotseduur edukalt läbida. Seni tundub, et see teadmine ei ole meie noorhärrat veel tabanud. Ilmselt liigne oleks ka loota, et ta saaks aru lihtsast tõest, et riietumine võtab umbes 2x vähem aega, kui ta lihtsalt laseks sel sündida ning ei kulutaks kogu oma jõudu mainitud tegevuse takistamiseks. Me ei ootagi, et ta riietumisel ise kaasa aitaks (kaugel sellest).

Eriti kummaline on veel see, et umbes samasugune kisa saadab ka talveriiete eemaldamist. Õnneks see protsess on tunduvalt lühem ja vähem valulik kui eelmine.

Samas Joonatani ja tema kindlameelsust tundes, ma nagu hästi ei usu, et meil enne kevadet selles vallas kergemaks oluliselt läheks.

Hommikune huumor

2010-12-01T09:06:00.002+02:00

Tänane päevanali pärineb taaskord meie valvekoomik Emili käest.

On hommik ja emme ning Emili pesevad vannitoas hambaid. Selleks, et kindlastimittehommikuinimesest Emili tuju üleval hoida, teeb emme pesemise vahele pidevalt nalja ning seekord tuleb ettekandele show, kus Emili hambahari üritab kogu aeg oma emme (ehk siis emme hambaharja eest) ära joosta, kuid jääb iga natukese aja tagant kinni (tal on saba otsas selline iminapp). Lõpus maanduvad harjad sõbralikult oma kodus (ehk topsis). Emili leiab, et ühe põgenemiskatse võiks hari veel teha ning Emili hambahari pagebki korra veel kraanikausiääre peale uitama. Kell aga tiksub armutult ning emme otsustab, et on aeg pesemisel otsad kokku tõmmata, et Emili söögi ajaks lasteaeda ning issi mõistlikul ajal tööle jõuaks.

Emme: Emili palun pane oma hambahari nüüd ilusti tagasi topsi. Näed, et tema emme teeb juba hommikusööki.

Emili: Ta ei tee hommikusööki. Ta vaatab hoopis seda seepi.

Kiire pilk hambaharjade topsi suunas ning tõepoolest emme hambaari kõrgub harjastega alusel lebava seebi kohal.

Soo

2010-11-29T10:51:00.003+02:00

Tundub, et meil elab siin mõnes toanurgas see sama Soo, kes Lotte multikas jalanõusid kogus.

Esmalt läksid kaduma issi peokingad (no ikka need pulmadeks ostetud ning paar korda smokiga kantud kallid, mitte tavalised peopastlad). Seejärel issi tutikad talvesaapad (neid jah ei oldud kordagi jalga saanud, sest said Eccost soodukaga järgmiseks talveks ette ostetud). Otsisime, otsisime aga ei midagi. Meil kappe ja panipaiku suht napilt nii, et väga kaua ei olnud vaja otsida. Tegime siis järelduse, et juu sai mingil remondi hetkel keldrisse hoiule viidud ning sealt need siis ilmselt ära varastatigi. Emmele andis see kõik muidugi kuldaväärt põhjuse kuudepikkuseks tänitamiseks teemal, et no kas oli tarvis siis selliseid asju keldrisse viia. Emmele nimelt käib juba ammu närvidele issi komme kõiki asju keldrisse "eest ära" tassida, mistõttu alati kui midagi tarvis läheb, selgub, et see ese on keldris. Keldrivõtit emmel aga ei ole, sest mismoodi sa lähed keset päeva keldrisse, kuhu pääseb õuest ümber maja. Hetkel eeldaks see näiteks iseendale ja Joonatanile talveriiete installeerimist ning keldriukse lahti kaevamist. Ei, aitäh!

Aga tulles tagasi Soo juurde... nüüd siis selgus, et nagu tina tuhka on kadunud nr. 23 talvesaapad, mida Emili paar talve tagasi kandis ning mis sel talvel Joonatanile kandimiseks olid mõeldud. Kuna on üsna kindel, et neid keldrisse ei viidud, tundub olukord eriliselt müstiline. Kõige rohkem on kahju Joonatanist, sest ilm on juba selline, et nõuab villast sokki saapa sisse aga hetkel kantavad jalavarjud sokki enam paraku ei mahuta.

Seega, kallid sõbrad, ega me äkki ei ole kellelegi teist laenanud nr. 23 musti Ecco talvesaapaid?? (vihjeks siis, et laps kellele võisime laenata peaks olema Emilist noorem ja Joonatanist vanem :-)).

Ega kellelgi ei ole kodus seismas nr. 23 talvesaapaid ( eriti hea oleks kui ei oleks roosad)? Me laenaksime 5ks kuuks või seniks kuni meie omad välja ilmuvad.

Kallid vanavanemad - äkki vaatate oma kodus ka selle pilguga ringi, et ega me äkki teile pole neid üle-eelmisel kevadel unustanud.

Kui keegi Lottet, Pipot, Oskarit ja Klausi lendamas peaks nägema, siis saadke siia. Las organiseerivad meie kadunud jalavarjud meile tagasi.

Ja ta ei jäänudki taeva

2010-11-25T22:06:00.003+02:00

Enne kui asume lumiseid pilte näitama paar sõna Joonatani viimase aja saavutusist.

Vahepeal raugenud hammustamislust on jälle pead tõstnud ning arvestades, et lõuapärad on möödunud kuude jooksul tugevamaks treenitud, siis on seda iseäranis raske taluda. Emmel on näiteks paramal käsivarrel kahed täiesti selgelt loetavad hambajäljed. Need on seal konstantselt, sest nii kui ühed kaovad, tehakse uued asemele. Pidavat olema üks homöopaatia aina, mis sel puhul aitab - kui keegi lugejatest teab siis andke palun meilegi teada, sest tervel perel on villand. Nagu koerakutsikat kasvataks.

Teine harrastus, mida igapäev harjutatakse ja täiuslikumaks lihvitakse on komme kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronida/pugeda/ennast või omi näppe toppida. Pääsu trepile takistanud toolid enam meie noorhärrat ei pea, sest ta lihtsalt lükkab ennast kahe tooli vahelt toore jõuga läbi. Ja kaval on ta kurivaim(uke) ka. Täna nägi emme pealt, kuidas esmalt roomati neljakäpakil laua alla, siis lükati sealt välja Emili söögitool, edasi nihutati see raamaturiiuli juurde ning siis juba naginal nagu trepist toolile (Emilil on Tripp-Trapp tool), kõige kõrgemal astmel püsti ning riiulilt kraami kiibitsema. Kui emme oleks vähe taiplikum oleks ta juba eos poisi kavatsused läbi näinud ning turnimisele varakult kriipsu peale tõmmanud. Emme aga nägi küll, et poeg puges laua alla ning asus tooli nügima, kuid mõttes naiivselt, et las pusib, keeras selja ning asus poolelijäänud e-kirja lõpetama. Järgmine pilk üle õla tunnistas juba maast meetri kõrgusel seisvat Joonatani, kes nägi kurja vaeva, et mitme kilost küünalt riiulilt endale kaela tõmmata. Siis läks lapsevanemal kiireks.

Ühesõnaga igav meil siin ei ole ning närvikõdi jätkub igale maitsele.

Nüüd siis lubatud talvepildid:

Joonatan harjutab tehnikat juhuks kui talv peaks jälle lumerohke tulema ning käru teinekord vajama lahtilükkamist.

Lemmiktegevus pargis. Joonatan jälitab tuvisid ning tuvid alahinnates noormehe visadust lendavad temast vaid paari meetri kaugusele. Ja nii kümmekond korda järjest.

Märkas uusi pahaaimamatuid ohvreid, kellele tuul alla teha.

Pika ja visa töö lõpptulemus - kõik tuvid istusid puu otsas ning Joonatan seisis nagu noor kutsikas kael õieli puu all ega saanud aru, miks sõbrad temaga enam mängida ei taha.

Aga vähem kui neli kuud tagasi sai niimoodi õues olla! Ilm on ikka imeline!

Tänane päev

2010-11-23T20:44:00.002+02:00

Emili joob Joonatani tassist Joonatani jooki.

Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.

Emili joob samas tempos edasi.

Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.

Emili joob tassi tühjaks.

Emili: Otsa sai!

Emme: Aga Emili ma ju palusin, et sa Joonatanile ka jätaksid.

Emili: Aga mulle see nii maitses.

Emme: Nii ei ole ilus teha, et sõbrale üldse ei jäta.

Emili: Joonatan ei ole minu sõber. Ta on ainult sinu ja issi sõber.

Emme: Miks ta siis sinu sõber ei ole?

Emili; Ma ei ole temaga veel sõbraks saanud.

Loogiline.

Muidu oli meil siin aga vahva päev. Emme kokkas vinguva Joonatani kiuste 1,5 tundi lasanjet. Õhtusöögilauas selgus aga, et Emilile ei maitse ning noorim pereliige loopis terve toidu imetlusväärse järjekindlusega tükkhaaval laua alla. Ma annan endale küll aru, et võrreldes paljude emadega ei tohiks ma laste söömisteemal üldse vinguda, kuid sellistel hetkedel tekib ikkagi tunne, et mis asja ma üldse pingutan. Sama hästi võiks hommikul suure kausitäie kamapalle keset tuba tõsta ning terveks päevaks oleks rahu majas.

Pärast mängisid aga emme, Emili ja Joonatan kodu. Emili oli emme ning emme oli laps ning Joonatan töllerdas niisama ringi. Emme siis otsustas, et on uneaeg ning laps tuleb magama panna. Mõeldud tehtud. Laps heitis kuulekalt diivanile, laskis endale teki peale panna ning kuulas huviga unejuttu. Seejärel nõudis veel laulmist ja juua ning peasügamist. Väike emme oli kõigega lahkelt nõus. Pika protseduuri tulemusena juhtus aga see, et päris emme elas oma uude rolli niivõrd hästi sisse, et lasigi silma looja. Magas kohe kuskil veerand tundi õndsat und, samal ajal kui 3ne ja 1ne tema ümber tuba peapeale pöörasid. Ärkas alles siis, kui mängu emme tal teki pealt ära tõmbas ning "Tõuse ülesse! Hommik on!" kõrva karjus.

Kuidas Joonatan isale piduliku lõuna korraldas

2010-11-14T20:20:00.001+02:00

"Lammas" all keskel - taamal kiiguvad emme ja Emili

Sellel aastal pidi meie issi rahulduma pisut tagasihoidlikumate kingitustega kui möödunud aastal (Joonatan mäletatavasti väljus pakendist just isadepäeva hommikul). Või vähemalt emme arvas, et seekord võtame rahulikumalt.

Isadepäev algas meil Tartus, kust siis ennelõunal alustasime koduteed Tallinnasse. Kuna Joonatan pani juba Tartu linna piiril silma kinni, siis lootsime vaikselt, et ehk magab kuskil Arduni. Väga hea õnne korral võiks ta ju ka Tallinnani magada kuid nii head õnne me suurt ei lootnud. Paraku selgus kuskil Mäeküla kandis, et Joonatanil on omad plaanid ning silm tehti lahti ning koos sellega ka edasist autosõitu maapõhja needev suu. Õnneks juhtus see kõik just vahetult enne Põhjaka mõisa viita, nii et keerasimegi mõisa juurde sisse, et teha väike paus ning süüa lõunat. Emme on juba ammu soovinud Põhjaka oma silmaga üle vaadata, kuid alati on üks lastest sel hetkel maganud. Ilmselt Joonatan teadis sellest soovist ning korraldaski nüüd tervele perele mõnusa isadepäeva lõuna. Väga mõnus oli seal tõepoolest - kena interjöör, maitsev toit ning väga sõbralik teenindus. Kindlasti lähme sinna ka tulevikus, sest asub Põhjaka ju täpselt poolel teel Tallinnast Tartusse ning juba ülikooliajast on meeles, kuidas täpselt selle koha peal sõitmisest kõrini sai.

Isadepäeva programmilise poole eest hoolitsemise usaldame aga edaspidigi Joonatanile, sest viimased kaks aastat on näidanud, et teda on selles vallas väga raske ületada.

Emililt sai issi kingituseks särgi, kuhu Emili oli joonistanud terve meie pere koos ühe suure päikesega ning seljapoolele oli suurte tähtedega kirjutatud ISSI ALLAN. Ühtlasi tegi Emili särgid ka endale ja Joonatanile. Enda särgile joonistas ta iseenda koos Lotte ja Brunoga ning Joonatani särgile otseloomulikult auto. Emme ainult hoidis särke paigal ja kiitis takka.

Joonatani sünnipäev

2010-11-13T21:06:00.001+02:00

Joonatani sünnpäeva pidasime hoopistükkis Tartus. Peolisteks olid lisaks sünnipäevapoisile ja tema õele veel kõik vanavanemad, mõlemad vanemad, tädi Iida-Leena ja onu Aivar ning väike sugulane Liisbet koos oma vanema õe Lisette ning nende ema Eveliniga.

Kõigepealt möllasime paar tundi mänguasjamuuseumis, seejärel prassisime tunnikese Gruusia saatkonnas ning lõpetuseks sõime torti ja puuvilja Tartu vanaisa-vanaema juures. Väike peoperemees pidas kogu selle kadalipu väga vapralt vastu ning oli terve päeva heas tujus. Emili oli samuti väga tubli.

Sünnipäeva tulemusena täienes Joonatani autopark veel ligi kümne masina võrra ning mul on tunne, et kui asi samas tempos edasi läheb peab meie issi hakkama tõsiselt mõtlema maja taha garaazi ehitamise peale.

Mõned fotomeenutused ka.

Teatava mangumise ning korduva sättimise (Joonatan nimelt üritas pidevalt pildilt plehku panna) tulemusena saime mõlemad lapsed ühele pildile. Zoomimiseks ja seadistamiseks ei jäänud siis küll enam sekunditki.

Tädi Iida-Leena omas elemendis ehk näitamas Emilile kuidas jalg jalusesse käib.

Joonatan ja tema kallid vanaemad.

Mehed vaatavad, millega poisid vanasti mängisid.

Kas pole armas ja kelmikas tegelane?

Lõpetuseks paar pilti mänguhoos Joonatanist ka.

3 ja 1

2010-11-11T12:06:00.008+02:00

Alustuseks anname teada, et ei me ei maganud maha asjaolu, et Joonatan sai juba kolme päeva eest aastaseks. Kook oli, küünal oli, kingitus oli, kaugeltnurga külalised olid ka. Lihtsalt suurem tähistamine koos vanavanematega on plaanis ülehomme ning siis teeme ka vastavasisulise postituse. Nii et - püsige lainel.

Seniks aga juba ammu soolas olnud kirjatükk kolmeaastasest Emilist ning seekord kaks ühes põhimõttel, et kui juba siis juba ehk aastasest Joonatanist ka.

Mida siis öelda meie noore daami kohta. Elu toimub meil siin suuresti Emili pilli järgi. Kui neiul on hea tuju, on ka kõigil teistel meel rõõmus ning päev kulgeb toreda koostegutsemise tähe all. Kui neiu aga astub hommikul vale jalaga voodist välja, siis tähendab see seda, et ta lihtsalt viriseb nonstop kuni õhtuni ning vanematel on juba lõunaks tunne, et kui oleks fast-forward nupp siis selle päeva võiks küll edasi kerida kuskile sinna, kus Emili juba voodis on. Vahel õnnestub tusatuju siiski ka poole päeva pealt minema peletada, kuid mitte alati. Lasteaiast naastes võib emme õhtu edasise kulgemise ka kohe viie sekundiga paika panna, sest kui Emili tormab ukselt Joonatani kallistama ning teatab, et "oi Joonatan ma nii igatsesin sinu järele" tõotab õhtu kujuneda meeldivaks. Samas vihane seljapööramine ning tervitama tulnud väikevennale kõlav röögatus " EI Joonatan!" tähendab, et vanematele kujunevad järgnevad

tunnid parajaks väljekutseks.

Lasteaia Emili ja kodu Emili on endiselt totaalselt erinevad. Õhtune totaalne pingete maandamine kõige ja kõigi peal on õnneks möödunud. Samas kui kodus pole jutul otsa ega äärt siis lasteaias ei pidavat naljalt suud lahti tehtamagi. Kõiges muus pidi olema superlaps - sööb ise, riietub ise, pättusi ei tee, igati meeldiv ja rahulik - ainult, et vait kui sukk ning teistega koos mängimisele eelistab vaatlemist. Ega me suurt ei imesta. Ootame ja vaatame, et kas järgnevate kuude jooksul asi muutub. Positiivseid märke on - kojuminnes tehakse paarile lähemale sõbrale juba omal algatusel kalli-kalli. Või no õigemini sõbra algatusel aga Emili kallistab vastu ning ei jookse vastassuunas minema - asi seegi. Samas Emilile meeldib lasteaias ning sinna läheb ta reeglina hea meelega ning kodus tahab ka lasteaeda mängida.

Viimaste nädalate suureks lemmiktegevuseks on Emilil joonistamine ja kirjutamine. Joonistab ta juba väga lahedalt ning peagi on käes aeg, kus Emili oskused selles vallas saavad emme omi ületama. Põhiliselt joonistab ta perepilte, kuid sekka satub ka muud. Eile näiteks joonistas Emili mere ning taeva ning "selle laeva, mis põhja läks". Emme ei osanud asjast midagi arvata. Esimene mõte oli, et huvitav, kes lapsele "Estoniast" on rääkinud. Suunava küsimuse peale, et milline laev see põhja läks, kõlas aga vastus, et see, mille ausammast me vanaemaga vaatamas käisime. Siis lõi ka lapsevanemal lamp põlema, et õigus jah paar kuud tagasi käisid Emili ja vanaema Lembe koos "Russalkat" vaatamas ning see jättis Emilile kustumatu mulje. Koju jõudes seletas ta emmele tükk aega Buralkast ning läks ikka mitu head hetke ning kogu Kadriorg-Pirita trassi mõttelist läbitöötlust enne, kui emme aru sai kellest või millest jutt.

Edasi joonistas Emili pildi, kuhu tegi "selle laeva, mis ei läinud põhja" ning suunavate küsimuste peale selgus, et seekord oli tegemist Viking Line'i alusega, mis meid suvel Soome viis. See tõesti ei läinudki põhja.

Veel meeldib Emilile väga mootorsõidukeid joonistada - autosid, murutraktoreid, trolle, tramme, busse. Mõnes eelmises elus on ta olnud ilmselt inglane, sest kõik bussid on tal kahekordsed.

Sellel pildil siis issi ja tema kukil Emili ning emme ja tema süles Joonatan, lisaks muidugi päike.

Kirjutamises on Emili ka juba kibe käsi. Talle meeldib kui sõnad ette kirjutatakse ning siis ta kirjutab järgi. Asjale läheneb ta siiski loominguliselt ning laseb tähtedel suht vabalt paberile platseeruda selmet vasakult paremale kulgeda. Päris mitmed tähed on juba selged ka ning eile linnas luges möödudes majadelt trükitähtedes silte. Sõnu ta muidugi kokku veel ei loe vaid teatab ainult, milliseid tähti ta tunneb. Kogu see tähendus sadas vanematele kuidagi väga ootamatult kaela ning on sügavalt Emili oma algatus ning huvi. Emme nimelt uskus, et selle kõigega on veel aastake rahulikult aega. Samas on Emili ju kogu aeg selline hea keskendumisega ja omaette tegutsemisega olnud nii, et suht loogiline ka varane huvi kirjutatud maailma vastu.

Üks näide ka sellest, et Emili tunneb hästi lastekasvatuspõhimõtteid. Ühel hommikul kui Emili istus laua taga ja joonistas, oli Joonatanil mingil kummalisel põhjusel pidevalt asja laua alla. Selles iseenesest ei oleks ju midagi halba, kuid laua all oli tarvis iga kord püsti tõusta ning selline teguviis päädis arusaadavalt korraliku kolakaga peaga vastu lauaplaati. Sellele järgnes omakorda emmepoolne sekkumine poisi laua alt eemaldamisega. Emme pingutusi ei peetud aga miskiks ning paari sekundi pärast oli Joonatan taas laua all ning valmis püsti tõusma. Lõpuks viskas emmel selline kilplaslik rabelemine siibrisse ning ta küsis retooriliselt - no mis me sinuga nüüd siis teeme, Joonatan? Koheselt kostis laua tagant vastuseks - Viime magamistuppa! Emmepoolsele pärimisele, et miks me Joonatani magamistuppa peame viima, vastas Emili, et Joonatan ei kuula emme sõna, sellepärast!. .. Loogiline ju. Emili on niimõnigi kord pidanud magamistoas aegaveetmas käima, kui olukord vanemate meelest juba igasuguse mõistlikkuse piirid on ületanud.

Nüüd siis ka paar sõna Joonatanist. Kõnnib juba mõnda aega ning juba hea paar nädalat ka jookseb (võrdluseks Emili hakkas jooksma kuskil kaheaastaselt ning ka praegu on jooksev Emili suhteliselt haruldane vaatepilt). Kõnnib väga vapralt ka õues ning tuvide sabas on valmis minema ilmselt "maailma otsa". Ilmutab esimesi pahaendelisi märke kalduvusest pättusi teha ning pidevalt ronida sinna kuhu parasjagu tarvis pole. Näiteks eile oli Emili lasteaiast kodus ning kuna emmel oli tarvis paar sisseostu teha, suunduti kolmekesi (emme-Emili-Joonatan) Solarise keskusse, kus planeeriti ka Vapianos lõunatada (pastasõltlasest emme on suutnud pastaarmastuse ka Emilisse tugevalt sissesüstida). Kui Emili oli kuskil aastane võis emme südame rahus lapse kärust välja tõsta, ise mobiilikõne ära lõpetada, üleriided ära võtta ning väike Emili seisis kogu selle aja truult käru kõrval ning vaatas suurte silmadega ringi. Eile emme siis tõstis Solarises Joonatani kärust välja, eemaldas viimaselt kombeka ning pani lapse käru kõrvale seisma. Ise pööras ümber, et vaadata, kas Emili vajab lahtiriietumisel abi. Viis sekundit hiljem tagasi pöörates selgus, et Joonatan on 10 meetri kaugusel optika poes, kus ta on juba jõudnud vilkuvates tuledes dekoratiivpõõsa ümber lükata ning nüüd patsutab seda rahulolevalt. Edasised vägiteod kätkesid endas särgipoe vaateakna oma käe järgi ümberkujundamist ning ca 20 minutit kestnud tulutut üritust Vapiano söögitoolist väljapääseda. Selle vaateakna juures sai emme ka aru, et tulevik ei pruugi alati mitte kõige roosilisem olla ning ohulambi pani põlema just Emili, kes sai venna lõbusast laamendamist ilmselgelt inspiratsiooni ning läks ja ulatas Joonatanile oma abistava käe ( loe:lükkas ka paar kunstiliselt aknale paigutatud karbivirna ümber.) Sellest võime järeldada, et pättused ei jää Emilil sugugi tegemata vaid ta lihtsalt ootas, et oleks keegi kellega koos neid teha ning kelle kaela (ilmselt sageli ka õigustatult) neid saaks ajada.

Oh jah - see kuidas Emili istus omal ajal kui emme süüa tegi kümnete minutite kaupa köögis kolmest küljest lahtisel tööpinnal, mille kõrval paiknes kuum pliit, tundub Joonatani vaadates küll täielik ulme. Ta oleks sealt ilmselt all enne kui emme jõuaks kapist kausigi lauale tõsta.

Minnes nüüd Joonatani eelistuste juurde, alustame esmalt negatiivsest. Asi, mida Joonatan kirglikult vihkab on riietumine - nii riiete selga panek kui ka nende eemaldamine. Parim nipp issi näoilme õudust väljendama saada on enne lastega kodust väljumist nii möödaminnes talle öelda, et ole hea pane Joonatan riidesse. Mainitud tegevusega kaasneb seakisa ning visklemine, mis ei lõpe enne kui viimanegi kombetrukk kinni ning riietatav turvaliselt mõne lapsevanema süles. Toariiete installeerimist ei tervitata samuti rõkkavate kiiduavaldustega, kuid see protseduur on oluliselt lühem ning mehike on õppinud seda vaikselt ära kannatama.

Meeldivama poole pealt võib tõdeda, et enamasti on Joonatan heas tujus ning siis tegeleb ta mööda tube ringi tuiamisega, mille käigus proovib kätte saada asju, mis on teadlikult tema käeulatusest välja pandud. Suure osa ajast tegeleb ka mängimisega ning eeskätt leiab rakendust tema uhke autopark. Öelgem siis nüüd esimest ja viimast korda ka ametlikult välja, et meie poeg on tõsine autofanaatik (et mitte öelda autop...). Oma armsate autodega jõristab ta mõnusalt mööda vaipa, lisaks nõuab iga natukese aja tagant sülle, et vaadata aknast paistvaid autosid, märkab autopilte nii lehtedes, ajakirjades kui oma riietel. Kui parajasti ühtki autot ei paista, mängitakse automängu muude esemetega - näiteks paar päeva tagasi jõristasid issi tossud üksteise kannul mööda elamist ringi. Ilmselt pole enam kaugel aeg, mil lisaks vanematele ka Joonatanist andunud Top Geari fänn saab.

Lapse arengu ja anatoomia fanaatikutele veel infoks, et hambaid on noorhärral kaheksa. Sööb endiselt ise ja kätega. Magab vahelduva eduga - võrreldes paari nädala taguse ajaga, mil igal ööl paar tundi üleval oldi, on hetkel ikka lausa pidu. Kuskil 20.30 - 8.30ni ikka reeglina magatakse, kuid sellesse aega jääb ikka õige mitu-mitu piimapausi ning mõni hädaldamise paus ka. Öiste hädaldamiste põhjused jäävad emmele sügavalt arusaamatuteks ning mingit reeglipära neist või nende maandamisvõtetest otsida pole eriti mõtet. Nii, et ega me suurt enam ei otsi ka. Päevaunesid teeb reeglina ühe, kuid vahel satub ka kahe unega päevi sekka. Potil noormees põhimõtteliselt enam ei käi ning seda arengut on lapsevanemail eriti raske tervitada, sest mälestus 11kuusest Emilist, kes ise potile küsis ning seda IGA KORD, on endiselt värske.

Sõnadest on popim amp(lamp), järgneb buu(auto) ning äh(see tähistab kõike,mis ei ole lambid ega autod) ning kõlanud on ka mõmm(magamistoas elava suure karumõmmi kohta). Vist vahel harva on kuulda olnud ka emmet ning ükskord keset ööd, kui emme mingis "totaalses meeltesegaduses" sipleval ja joriseval tüübil uinutamise eesmärgil selga sügas, teatati väga valjult ja käskivas kõneviisis "tiss".

Kummaline lugu on Joonatani käelisusega. Terve meie pere ning ka kõikvõimalikud lähisugulased on paremakäelised. Ega me ei teagi, mis vanuses laste puhul seda käe asja vaatama hakatakse (ning ega see ju tegelikult väga oluline näitaja ei ole ka), kuid Joonataniga on lood kummalised. Sööb ta eranditult ainult vasaku käega. On seda teinud algusest peale ehk siis kuskil 5 kuud juba. Eks me selle pinnalt juba vaikselt vaatasime, et ei tea kas tõesti vasakukäeline. Samas mängides kasutab nagu rohkem paremat. Näiteks rõngaid pulga otsa ajab küll paremaga. Tundubki, et ta kasutab kindlateks tegevusteks kindat kätt, kuid mitte ühte ja sama kätt nagu võiks eeldada. Seega ootame ja vaatame - kui kunagi kirjutama hakkab, siis ilmselt selgub ka tõde.

Lõpetuseks pilt sellest, kuidas emme endale vajadusel 3 minutit vaikust ning kaks vaba kätt korraga tekitab.

Sügis Kadriorus

2010-10-17T11:10:00.000+03:00

Meie issi pani sillad lukku

2010-10-15T10:49:00.000+03:00

Selline lugu juhtus siis nädalapäevad tagasi Tartus. Pisut peale kahte pani vormi selga ja suundus põõnava pere keskelt öhe ning uuesti kohtusime järgmisel päeval Tartu raekoja platsil. Joonatan ei pannud kummalist välimust miskiks ning võttis koheselt sisse harjumuspärase koha issi süles. (Kui tema teha oleks siis ta ilmselt viibiks seal 24/7. Issi on üldse Joonatani konkurentsitult lemmik inimene, eriti popiks on issi muutunud viimasel ajal, kui emme ligineb lapsukesele sageli taskurätiku, ninapumba, Humeri või jumal teab veel millise õudusega, siis on targem kiirelt selg keerata ning issi sülle varjule minna. ) Emili seevastu võttis issi kohta kasutusele nimetuse Sõdur ning pöörduski tema poole sel viisil. Ühtlasi leidis ta, et noortel daamidel ei ole sobilik sõduritega otse suhelda ning asus emmet suuvoodrina kasutama. Nii pidigi emme leidma vastuseid küsimustele - kas see sõdur tahab ka pannkooki? ja kas see sõdur tuleb ka koos meiega koju?

Köis käes

2010-10-13T10:23:00.001+03:00

Nagu pildilt näha, õnnestus meil kurikuulus köis ikkagi üles leida ja koju tassida. Issi poolt sooritutatud lühike internetiotsing teatas, et Viimsist teadmata kadunud ettevõte asub nüüd praktiliselt meie ukse all. Huumor missugune! Esialgu köis veel oma põhitegevusega pole alustanud ning leiab rakendust hoopis lapsehoidjana. Nimelt on võimalik Joonatani sinna täiesti edukalt minutikeseks kinni panna. Mängu nimi siis Boamadu ja Hiir.

Joonatan ja Auto

2010-10-12T20:30:00.004+03:00

Kui Emili ja Joonatan koos oma vanematega suvel Soomemaal käisid, ostsid nad Naantalist imeilusa Volkswagen Põrnika mudelauto. Just sellise nagu pildil. Eks see auto oli esialgu mõeldud rohkem aknalaule ilutsema ja vanematele silmarõõmuks, kuid õigepea selgus, et Joonatan tunneb masina vastu väga elavat huvi ning muutub äraütlemata kurvaks kui tal sellega mängida ei lubata. Nüüd ongi nii, et vanemliku järelvalve all tohib ka Joonatan selle autoga mööda tuba jõristada ning võimalust ei jäta ta mitte kasutamata.

Täna juhtus aga selline huvitav lugu, et samal ajal kui Joonatan oma armsa autoga vaiba peal mängis, tuli talle vastupandamatu piimaisu peale. Nii ta roniski emme sülle, võttis paar "lonksu" piima, kuid siis märkas põrandal autot ning hakkas haledalt nutma, sest tegelikult tahtis ta ju hoopis autoga rallida. Ronis siis mehike jälle põrandale ning asus jõristama, kuid kõht oli ju endiselt tühi. Järgnes taas hale nutt. Järgmised minutid veetiski Joonatan nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest mis sa teed kui üks osa sinust tahab piima ja teine osa niiväga autoga mängida. Emmel hakkas lõpuks poisist hale ning ta tõstis lisaks Joonatanile ka Volksu endale sülle. Nüüd sai mehike lõpuks ometi rahus süüa, ise samal ajal ühe käega hellalt oma autot silitades.

Loo moraal on aga hoopis selles, et kallid soorolliteadlased, unustage ära oma jutt, et kõik oleneb kasvatusest ja ühiskonna mõjudest. Kui ikka oma silmaga näed, kuidas 11kuune beebi (kelle vanemad muide ei ole autopeded ning ei oska kapoti all teha muud kui klaasipuhastusvedelikku juurde valada) läheb autot nähes täiesti pöördesse ning hakkab koheselt "põristama", siis leiad paratamatult, et poiss on ikka juba sünnist saati poiss.

Imeplaadid

2010-10-04T10:52:00.002+03:00

Täna tahan teile kirjutada kahest võluplaadist, mis Joonatanil ja Emilil on. Väljast näevad need välja nagu muusika Cd-d ikka, kuid kui mängima hakkavad siis juhtub ime. Esimene neist kahest plaadist on meil juba pea sama kaua kui Emili ning keegi enam täpselt ei mäletagi, kust me selle plaadi saime. Tegemist on ETV lastesaadete laule sisaldava kogumikuga "Kõige suuremad sõbrad". Plaat paikneb meil statsionaarselt autos ning just seal ta saadabki oma imetegusid korda. Kui mõni lastest autos jorisema peaks hakkama, siis tuleb just see plaat masinasse lükata (olgem ausad, tegelikult see plaat masinast peaaegu ei väljugi) ning mõneks ajaks on taas vaikus "majas". Kui Emili oli väike (umbes sama väike kui praegu Joonatan) siis armastas ta ülekõige just plaadi esimest laulu (vana hea Leopold ... ja sõbra jaoks on valla ...) ning ükskord kui emme ja Emili kahekesi Viljandist Tallinnasse sõitsid kuulasid nad seda laulu umbes 20x järjest kuni noorem reisija silma looja lasi. Iga kord kui teine laul algas, võttis Emili jorina üles ning Leopoldi laul keeras uuesti jorina kinni. Leopoldi laulu armastab Emili praegugi, kuid nüüd on ta nõus enamikke ülejäänud 49st laulust samuti kuulama. Iseäranis popid on viimasel ajal laulud telelavastusest "Kardemoni linna rahvas ja röövlid". Need sisaldavad nimelt järgmisi ridu: Sul Joonatan on kõrvad pesemata aastat kaks ja Kus mu püksid on, kus mu traksid on, selle kadumises süüdi on vist Joonatan.

Kui varem tundus, et plaat täidab Emilil rohkem tapeedi osa, siis nüüd on selgunud, et neiu kuulab tähelepanelikult sõnu. Paar päeva tagasi Buratino laulu kuulates, teatas Emili nimelt, et meil on lasteaias ka Rasmus. Emme ei saanud esialgu mitte muhvigi aru, et mismoodi see nüüd konteksti peaks minema, kuid sama laulu uuesti kuulates (oli selline hetk, et Emili soovil kuulasime terve tee Nõmmelt Kesklinna just seda laulu) jõudis emmelegi pärale, et laulurea "meelest läheb elu raskus" viimane sõna kõlab tõesti täpselt nagu Rasmus.

Teine võluplaat tekkis meie majapidamisse aga alles sel suvel, kui emme ja issi pärast meeleolukat idanaabrite ansambli Otava Yo kontserti ka nende helikandja (koos kõigi bändiliikmete autogrammidega muide :-)) muretsesid. Esimesena sai selle plaadi võlujõust aru Joonatan ning kujunes nii, et iga kord kui Joonatanil tuju paha oli, pani emme toas selle plaadi mängima ning hetkega oli tusatuju kadunud ning poiss keset vaipa püsti ning põlved muusika rütmis nõksumas. Peagi kandus plaadi vägi ka emmele ja Emilile ning nüüd ongi nii, et ükskõik, kes kolmest parasjagu mossitab, plaat läheb masinasse ning paari minutiga on tuju kõigil kodusolijatel hea. Emili meelest on eriti vahva neid laule kaasa laulda ning kuna heliteos on venekeelne siis Emili versioon kuuldust on umbes sama naljakas kui emme ja onu Mihkli omaaegne Vremja mängimine *.

Nii võibki tõdeda, et meil siin ei möödu päevagi ilma Otava Yo plaadita ning ühtegi autosõitu ilma Kõige suuremate sõpradeta. Kui esimest kuulavad ka emme ja issi endiselt suurima heameelega, siis viimasest on vanematel küll pehmelt öeldes kopp ees.

* Vremja mängimine nägi aga välja järgmine - kui vanaema Lembe ja vanaisa Jaak (kes siis küll ei olnud veel mingi vanaema ja vanaisa vaid kõigest keskealised lapsevanemad) õhtul välja läksid, tormasid emme ja onu Mihkel üsna pea pärast välisukse sulgumist vanemate riidekapi kallale, panid endile parimad hilbud selga, varustasid endid hunniku A4 paberilehtedega ning istusid teleka ette diivanilaua taha. Kui telekast algas Vremja asusid emme ja onu Mihkel "vene keeles" uudiseid ettekandma. Ikka nii, et kui telekas rääkis tädi siis susises emme ja kui onu siis onu Mihkel. Pärast panid nad kasutatud garderoobi jälle hoolikalt kappi tagasi ning ei mõistnud hiljem kuidagi, et mismoodi vanemad alati aru said, et nende riideid oli kasutatud.

Järjepidevus

2010-10-02T15:08:00.003+03:00

Emme sattus netiavarustes surfates taaslugema seda suvist artiklit ning avastas endalegi ootamatult, et tema näol on tegemist vana suguvõsatraditsiooni ülalhoidjaga. Kui vanavanaema Olga ja vanavanaisa Hendrik olid põrandaalused kommunistid siis emme on põrandaalune sünnitaja ja Joonatan põrandaalune beebi. Kas pole imeline?

Aga tegelikult ei tahtnud me mitte sellest kirjutada vaid hoopis teatame uhkusega, et JOONATAN KÕNNIB. Üksikuid samme on ta teinud juba kuskil kuu aega, kuid päris korralikke vahemaid läbima hakkas viimasel nädalal. Tasakaal on poisil hea ning enamasti võtab ta poolel maal aja maha, jääb seisma ning aplodeerib endale õlalepatsutuse mõttes palavalt, et siis jälle omas tempos tudisedes matka jätkata. Esialgu eelistab ta siiski neljakäpakil liikumist, sest nii saab kindlamini ja kiiremini pärale.

Lastevahelise ebaterve konkurentsi arendamise mõttes olgu ka mainitud, et käimise sai Joonatan selgeks kuskil kuu aega varem kui Emili omal ajal.

Aplaus!

2010-09-29T21:45:00.000+03:00

Emmel on kombeks Joonatanile uinumise soodustamiseks unelaule laulda. Või no, mis kombeks, olgem ausad ega ta ilma ei uinu ka. Emilile laulame ka juba suht sünnist saati igal õhtul. Pikapeale on sissetöötatud repertuaar hakanud ausalt öeldes kergelt siibrisse viskama. Väike arvutustehe näitab, et mõnda popimat pala (Tihase tukkuma laulis tuul, Karumõmmi unelaul, Ema kui mina kord suureks saan jt) on emme viimase kolme aasta jooksul esitanud oma paartuhat korda kindlasti. Emili on unelaulude osas äärmiselt konservatiivne ning nõuab reeglina igal õhtul samu laule ning mingeid uuendusi ei salli. Emme üllatuseks selgus, et Joonatan on hoopis teist masti mees (no tegelikult on see nii kõikide asjadega ning ei peaks enam kedagi eriti üllatama). Kui end väga pikalt ühte laulu laulma unustada, antakse koheselt togimisega märku, et grammofoninõel võiks edasi liikuda. Sellest tulenevalt hakkaski emme uinutamise mõttes kõiksugu laulupeo-, estraadi- ja tudengirepertuaari esitama. Osa sobis, osa mitte. Ühel õhtul tuletas emme nelja aasta tagust noortelaulupidu meelde ning kandis ette Tätte-Ehala hiti "Ma tahan olla öö". Laulu lõppedes arvas emme, et pojake peaks juba enam-vähem uinunud olema, mispeale tõstis Joonatan pea, vaatas säravate silmadega emale otsa ning asus maruliselt aplodeerima. Nüüd ei teagi, kas esitus oli tõesti sedavõrd tasemel või näitas väikemees lihtsalt viimastel päevadel pidevalt kordamisele tulevat uut oskust kahte kätt kokkulüüa.

Mälestuseks ka tänaõhtune unerepertuaar: Tihase tukkuma laulis tuul; Kord läksid kolm sõpra; Mullu mina muidu; Bursihiilgus; Vanamehe laul; Äiu-äiu (viimane tuli esitamisele ca 10x järjest)

Emili kolm

2010-09-29T21:44:00.005+03:00

Kõigepealt tuhat vabandust, et juba kümme päeva tagasi toimunud suursündmus alles nüüd kajastamist leiab. Vahepeal ei olnud mahti ja siis oli vaim (ei, mitte hobune)läinud ning kurvastusega tuleb ka tõdeda, et peomöllus ununes pildistamine pea sootuks ning väga häid kaadreid meil paraku pakkuda ei ole.

Kui Emili eelmisel õhtul kaheaastasena magama läks, ei aimanudki ta, et allkorrusel asusid tööle vaprad päkapikud ning rügasid poole ööni, et kolmesena ärgates, saaks Emili juba ise oma tuttuues köögis hommikuputru ja - kohvi valmistada. Köök, tuleb tunnistada, on äraütlemata ilus, sobib täpselt emme köögi kõrvale. Ainult on veel sada korda stiilsem kui viimane. Emilile meeldis kingitus muidugi väga ning iga päev valmib seal järjest uusi ja uusi hõrgutisi. Üleeile näiteks küpsetati leiba, kusjuures kõik koostisosad olid ilusti paigas ( pandi isegi "juurutist" ja puha). Joonatan saab paraku Emili köögis rahus toimetamas käia ainult siis kui perenaine ise on lasteaias, sest muul ajal kuuleb ta juba köögile lähenedes, et ahjuuks on kuum ja näpud võivad sahtli vahele jääda.

Sünnipäeva tähistasime aga kohe kahe peoga. Õigel päeval käisid sugulased ning päev hiljem täitus maja lastega (ning nende vanematega). Väike peoperenaine oli igati ülesannete kõrgusel ning pidas väsitava nädalavahetuse ilusti vastu. Ülemisel pildil tassib Emili tädi Leenalt ja vanaema Lembelt saadud Euroopa kaarti, mis hiljem Emili toa seinale sai pandud ning kus Emili esimese asjana alati Brüsselit käib näitamas. Emili nimelt teab, et seal elavad onutütred Merilin ja Eliise ning kevadel minnakse lennukiga neile külla.

Lisaks korvikestele sai ka Emili kohupiimakreemiga täidetud.

Kolm kõva meest! Issi tsillimas koos Joonatani ning tema sõbra Hubertiga.

Lisaks köögile ja maakaardile sai Emili kingituseks veel soolalambi, kaks kleiti, lilla kostüümi, mõned raamatud, Lotte loto, puzzle, mängunõud ja mikrofoni. Suur aitäh kõigile õnnesoovide ja kingituste eest.

Sellest, milline see kolmene Emili täpsemalt ka on juba mõne aja pärast.

Seeneralli

2010-09-28T14:59:00.003+03:00

Septembri alguses käisid emme, Emili ja Joonatan koos Viljandi vanavanematega seenel. Seeni oli lausa nii palju, et meie pere fanaatilisim seeneline vanaisa Jaak oli südamest nördinud, sest igasugune otsimise ja leidmise hasart puudus. Tee korviga autole tiir peale ja korv on seeni triiki täis. Emilile selline seenerohkus sobis, sest ta ei oleks viitsinud pikalt niisama metsas müdistada. Emme ja Joonatan suurt ei korjanud, vaid istusid mättal ja sõid pohli. Paraku ei ole meil toredast metsaskäigust ühtegi pilti pakkuda, sest kaamerat ei taibanud ju keegi kaasa võtta. See-eest pildistasime siis uisinaid seenepuhastajaid. Emili oli kohe väga usin. Kohe mitu tundi istus koos vanaemaga ja tegi tööd. Asjale lisas vürtsi seegi, et lapsele anti esimest korda elus nuga kätte. Kohe päris terav nuga. Emme oli seni vist arvanud, et terariistu tutvustame Emilile kuskil täisealiseks saades. Nüüd kui sai jupp aega kõrvalt jälgitud kui ilusti Emili noaga toimetas ja seeni lõikas, jääb emmele endalegi suht arusaamatuks, miks juba varem ei ole niisama ringi jooksvat ja jalus tolknevat tasuta tööjõudu köögis hakkimisel ära kasutatud.

Karjamaal

2010-09-17T17:05:00.001+03:00

Hommikusöök ehk sinna ja tagasi

2010-09-17T11:52:00.002+03:00

Täna hommikul sõitsid emme ja Joonatan Viimsisse, ostsid Statoilist emmele hommikusöögiks sooja võileiva ja pudeli vett ning sõitsid koju tagasi.

Jah, meil ongi vaba aega lõdvalt käes.

Jah, Joonatan armastab üle kõige autosõitu. Ta armastab seda lausa niiväga, et tavaliselt annab ka kaasreisijatele valjul häälel teada, et nii "äge" on.

Ei, loodusest ei hooli me karvavõrdki vaid harrastamegi niisama autoga mööda linna ringisõitmist.

Tegelikult oli asi selles, et firma, kust saab põrandaliistuks sobivat köit osta asus veel aasta tagasi kui me vannitoa tarbeks mainit köit ostmas käisime Viimsis. Täna selgus paraku tõsiasi, et seal see firma enam ei asu ning suure tõenäosusega ei ole seda firmat enam olemaski. Ühtlasi leidis kinnitamist ka vana tõde, et kui pea ei jaga, peavad jalad (elik autorattad) jagama. Selmet 5 minutit internetis veeta, veetsime 50 minutit Tallinn - Viimsi - Tallinn trassil.

Võileib oleks ka võinud parem olla!

No ok, vesi oli joodav.

Milleks meile Zenja Fokin?

2010-09-07T09:26:00.000+03:00

Emme pani hommikul endale selga põhimõtteliselt esimesed ettejuhtuvad asjad - maasikatega sokid, teksad ja mõnevõrra päevinäinud punase särgi.

Ärganud Emili istus ja piidles emmet ning teatas lõpuks:

Need särk ja püksid ja sokid sobivad sul nii hästi omavahel kokku!

Dr. Jekyll ja Mr. Hyde

2010-09-02T14:58:00.002+03:00

Nüüd siis lõpuks sellest, mis on meie suurim uudis viimasel ajal. Emili käib juba teist nädalat lasteaias. Või õigemini esimene nädal käis kõik päevad (ta käib ainult hommikuti), siis korjas korraliku lasteaialapsena üles mõnusa nohuviiruse, jagas seda sõbraga (ehk Joonataniga), oli mõned päevad kodus ning nüüd saatsime ta jälle aeda, et tassigu seekord midagi põnevamat koju.

Lasteaias Emilile meeldib väga. Pidavat olema musterlaps - mängib ilusti (väidetavalt isegi teiste lastega), sööb ilusti, kuulab sõna. Ühesõnaga on igati tegus ja tubli. Lasteaeda läks kohe esimesel päeval hea meelega ning alguses emme passis ka temaga seal tunnikese, kuid siis lubati emme lahkesti minema ning naasma pidi kohe kaks korda, enne kui laps nõustus koju kaasa tulema. Lasteaias magamist me ei ole veel kavva võtnud ning sellega ei ole ka kiiret, sest emmele ja Joonatanile sobib igati Emilile päeval järele jalutada. Lasteaed asub nimelt meie maja taga ning kui puud raagu lähevad saame otse aknast neile aeda vaadata ning kui kiiker muretseda siis näeks põhimõtteliselt ka rühmaruumi :-)).

Nii, et arvate, et elu nagu lill. Aga võta näpust. Kui meie tubli lasteaialaps aiast koju saabub toimub metamorfoos ning inglikese seest ilmub hetkega täielik põrguline. Varasem sõbralik ja koostööaldis laps oleks nagu ära vahetatud. Sõna ei kuula, koostööd ei tee, lärmab, karjub, kiusab Joonatani ja kõiki teisi, kes ette satuvad. Eilsele palvele, et Emili palun ära pane sõrmi suhu, käed on mustad, vastati demonstratiivselt terve labakäe suhu toppimisega. Loomulikult me saame aru, et ta elab ennast välja ja et lasteaed on tema jaoks uus kooslus, mis tekitab stressi ning kodu on turvaline koht, kus tekkinud emotsioone ja pingeid maandada ning et väikelaps ei oska pingeid muul moel endast lahti lasta (et nagu ei haara pudeli järgi või nii). Kuid mis te arvate, kes peab igal pärastlõunal peldikuseina ja poksikoti rollis olema? Okey, okey vahel on Joonatan ka, kuid ega seegi pole lahendus.

Huvitav küsimus on meie jaoks siis hetkel, et kas see on mööduv nähtus või jääbki nii? Või tähendab see, et ta tegelikult ei ole veel lasteaiaküps? Kas peaks rahulikult edasi aias käima ja õhtusi maniakaalsusi tuimalt taluma või kuluksid aiapäevade vahele just pikemad pausid ära? Ühesõnaga kui kellelgi lugejaist on sel teemal asjalikku arvamust või nõu siis andke teada. Seniks otsime lohutust kasvatajate igalõunasest kiitusest, kui tubli ja tore laps meie Emili ikkagi on.

Kahekõne hommikulauast

2010-08-31T13:27:00.004+03:00

Tänahommikuse tatrapudru (ja paraku on tatrapuder meil Emili soovil absoluutselt igal hommikul) kõrvale hilisemat poeskäiku planeerides leidis meil täna aset selline mõttevahetus:

Emme: poest peame õhtusöögiks kana ka ostma.

Emili: Ei täna teeme kotletti.

Emme: Kotlette me alles hiljuti tegime. Ma arvan, et täna teeme ahjukana.

Emili (resoluutsel toonil): Mis sa vaidled! Kui teeme kotletti, siis teeme kotletti!

Ei tea, kas see oli nüüd peegeldus või??

Aga rääkides igahommikusest tatrapudrust - emme tõesti ei arvanud, et tal õnnestub taaskord elada koos tatrapudrufanaatikuga. Oma esimesed 15 eluaastat ta juba pidi igal hommikul pidama läbirääkimisi teemal, et ehk täna sööks midagi muud. Toidueelistustelt sobiks Emili ja onu Mihkel igatahes ideaalselt koos elama - iga hommik tatrapuder ja iga õhtu hiina toit.

Lastekirjanduse harivast rollist

2010-08-30T20:10:00.003+03:00

Intelligentne inimene sisustab oma vaba aega ju ikka raamatute lugemisega ja kui intelligentne inimene on veel nii väike, et ise lugeda ei mõista siis tuleb talle raamatuid ettelugeda. Nii ka meie. Reeglina oleme lektüüriks valinud ikka klassikuid ning viimase aja une-eelseteks hittideks on olnud A.Lindgreni "Madlike ja Liisbet Jaanikingul" ning vana-hea A.Kivirähu "Kaka ja kevad".

Esimest neist õnnestus meil täna Emiliga pool päeva teineteisele tsiteerida, sest selle sügishooaja esimese nohu puhul kõlas "Ise oled tatikas, kes vajab ninanuuskamist!" igatahes peenelt. Emme suureks üllatuseks asus Emili aga peagi ka teisi meeldejäänud lõike ettekandma ning teatas toimetavale lapsevanemale südame rahus: "Ise oled tatikas ja räpakäpp, laku panni!" Emme ei osanud sellepeale musta ega valget kosta, sest kahe-aastase hääletoon ei reetnud kohe millegagi, et ta oma sõnade mõttest suurt aru oleks saanud. Seda kinnitas ka peagi järgnenud arvamus, et Emili ise tahab hoopis tatikas ja räpakäpp olla.

Hoopis pikantne lugu juhtus meil mõni nädal tagasi aga seoses Kivirähu raamatuga. Joonatan on alles nii õrnas eas, et mõnikord ei jaga veel ei pea ega ka jalad ning seetõttu tekkis meie elutoa põrandale ühel täiesti tavalisel pärastlõunal väike kakajunn. Emme suundus seepeale noorhärraga vannituppa vajalikke hügieeniprotseduure läbiviima ning sealt naastes jõudis juba koridoris tema kõrvu viisaka majapreili algatatud vestlus: " Tere kakajunn! Oi kui tore, et sa said meile külla tulla! Me nii ootasime."

No ma ei tea, emme nagu väga küll ei oodanud...

Joonatanist üle pika aja

2010-08-30T09:01:00.006+03:00

Suvi läks kiirelt nagu alati ning üle pika aja taas paar sõna Joonatanist. Noormees on jõudnud arenguetappi, mida iseloomustab pidev soov oma seitse nõelteravat hammast kellessegi või millessegi täiest jõust sisselüüa. Seetõttu pole enam võimalik teda rahulikult sülle haarata vaid peab pidevalt valvel olema. Vastasel korral võib minna nagu alloleval fotol (ühtlasi anname välja ka hetketabamiseeripreemia - seekord siis fotograaf Allanile).

Õnneks kasutab ta hambaid lisaks muule ka eesmärgipäraselt ja kuni ta ise rahus süüa saab on isu hea ning suhteliselt suur osa pakutavast jõuab ka kõhtu. Sellest hoolimata istub ta ööde kaupa piimasaalis ning leiab nagu õige mees kunagi, et nii peabki ja nii ongi hea. Emme jääb siin küll eriarvamusele, kuid paraku ka hüüdjaks hääleks kõrbes. Ühel ööl emme üritas veidi omi seisukohti selgitada - et äkki mingi aja ööst siiski ka magaks rahulikult ning ei sööks ega sipleks - kuid see oli ilmne viga, sest siis sai terve maja kuulda, mis Joonatanil südamel ning seda ikka volüüm põhjas ja kohe 1,5 tundi järjest. Pika mõtteavalduse sisu võis olla umbes, et küll mulle on ikka mõstmatu inimeseloom emaks antud!

Positiivse poole pealt nii palju, et päevasel ajal on noorhärra enamasti väga heas tujus ning tuiab ringi ja mängib pikalt ka täitsa iseseisvalt. Väga rõõmustav areng on toimunud ka päevaunedega. Varasem nx30min muster on asendunud 2x 1,5h (või 1x1h + 1x2h) mustriga ning mõnikord on isegi võetud kätte ja põõnatud pärastlõunal suisa 3h järjest.

Juba juuli lõpust alates demonstreerib Joonatan võimet iseseisvalt seista ning viimasel ajal on sellele lisandunud ka oskus tühja koha pealt ise püsti tõusta. Püsti ei tõuse ta aga nii nagu lapsed enamasti (et esmalt tagumik püsti ja siis keha ) vaid nagu täiskasvanud (algul galantselt ühele põlvele ja sealt siis püsti) ning seda on väga naljakas vaadata. Kui vaja siis suudab ise päris jupp aega sel viisil seista ning tagasi põrandale laskub enamasti väga sujuva kükiga. Ühtlasi on avatud poll, et kas vend viib Emilile sünnipäeva kingi neljakäpukil kink hambus või juba suure mehe kombel omil jalul.

Emili uus voodi

2010-08-30T08:45:00.005+03:00

Emilile sai juba mõni aeg tagasi uus voodi tellitud, sest kaua sa ikka võrevoodis magad, kui mõni vend käib iga päev sellise näoga vaatamas, et kas juba saab selle voodi endale või pean veel kaua vanemate juures magamas käima. Samas oleme me võrekast väljakolimist kogu aeg edasi lükanud, sest Emilil on komme kindlate seinteta vooditest poole magamise pealt lahkuda. Soomes kämpingus, leidsime õhtul kenasti voodis uinunud lapse keset ööd voodi alt (!) kaeblemast.

Nüüd hakkab aga Emili tuba lõpuks valmis saama ning me otsustasime uue voodi kokkumonteerida. Emili ise aitas tublisti kaasa ja keerutas vapralt kruvisid kinni ning poole töö pealt lisandus veel üks väike abiline, kes tegeles peamiselt voodi konstruktsiooni tugevuse testimisega ( patsutamise teel) ning üritas monteerija tagant vabu kruvisid sisse vehkida, et neid siis endale suhu toppida. Valmis voodi läks veel issi juurde värvimisse ning sellest pakume pilti, kui tuba lõplikult valmis on - loodetavasti Emili sünnipäevaks.

Suvemeenutusi

2010-08-25T10:04:00.000+03:00

Joonatan asus suvel ka seljakotirolli omandama, kuid esialgu meeldib talle siiski rohkem kõhul tsillida.

Kiikumispisik tuleb lastesse süstida võimalikult vara, sest siis on lootust, et nad tulevikus on on sinuga nõus mänguväljakule kaasa tulema ning emme ei peagi üksinda kiikumas käima. Meie peres on nimelt nii, et pärast õhtusööki asub just nimelt pereema jaurama, et lähme mänguväljakule kiikuma ning õnneks on Emili enamasti ka nõus kaasa tulema (kahjuks ei viitsi ta aga nii kaua kiikuda kui tema ema). Kiikumas käime me aga ühel lähedasel väljakul, kus on täiesti super linnupesakiik, kuhu emme koos lastega täpselt peale mahub. Suur unistus on selline kiik endale tagaaeda muretseda, kuid maaletoojad tahavad selle eest paraku roppu raha.

See ja ka järgmine pilt iseloomustavad lapsevanema oskust igal võimalikul hetkel raamat haarata.

Kuku!

Just selline tsill toimus meil Suislepas. Emili veetis päevi basseinis ja nõustus välja soenema tulema ainult pärast julmi ähvardusi.

Emili õpetab Joonatanile, kuidas kassile pai teha. Joonatan tegi Intsule hoopis jõulist ülekeha massaazi ning Ints ei teinud selle peale teist nägugi.

Koos onutütar Meriliniga lastemuuseumis teatrit tegemas.

Poiss on ikka poiss. Joonatan sattus suurest autost ikka täiesti vasikavaimustusse.

Selline võiks välja näha paljulapseliste auto :-). Emili - Merilin - Joonatan.

Soomemaal - mida me veel tegime

2010-07-30T22:14:00.000+03:00

Kui muumid olid ülevaadatud ja läbikallistatud, suundusime Naantali linnaga tutvust tegema.

Emme ja Emili Naantali vanalinnas jalutamas.

Vanalinnast avastasime ka Naantali muuseumi, mis koosnes lausa kahest eraldiasetsevast majast ning kus meie olime ainsad külastajad.

Uuemas hoones oli mõnus sile põrand, kus Joonatan sai vabalt ringi roomata. Emili otsustas, et tema on ka Joonatan ning nii nad siis roomasidki kahekesi teineteist taga ajades mööda muuseumi ringi, ise valjult kiljates ja itsitades. Joonatani arust on maailma kõige lahedam mäng roomava Emili jälitamine. Emme ja issi tegid näo, et nemad ei tea kelle lärmakad ja kasvatamatud lapsed need on ning tutvusid rahumeeli ekspositsiooniga.

Õhtul nautisime Sollideni kämpingu rannamõnusid ning Joonatan demonstreeris ka oma uusi ujumispükse ning laevalt soetatud pisikest Vikingline'i mudelit.

Järgmisel päeval asusime tagasiteele Helsingisse ning et oleks ikka meeleolukas, sisustas Joonatan teise poole teest kõva kisaga( selmet normaalse imiku kombel rahulikult terve tee magada). Tundub, et hakkab väljakujunema autos kisamise harjumus. Mäletame analoogset käitumismustrit ka Emili beebipõlvest. Tore kohe tõdeda, et õde ja vend milleski ka sarnased on. Lisaks vastikusele autosõidu suhtes on ühisjoonteks veel kehv ööuni ning vankri kui mõistliku sõiduvahendi boikott. Emili kogemusest tulenevalt jääb üle ainult loota, et need nähtused on mööduvad ning hiljemalt aasta pärast magatakse nagu nott ning sõidetakse nii auto kui käruga nii, et silm ka ei pilgu. Seniks aga on vist mõistlik paar või mitu kõrvatroppe kindalaekasse varuda.

Helsingis parkisime vihatud sõiduvahendi sadamasse ning suundusime ise väikesele merereisile Kolmordeni saarele, et külastada loomaaeda. Laevasõbrast Emili rõõm oli suur, kui selgus, et ka sellel laeval saab ise rooliratast keerutada.

Ütleme nii, et kaamel ei liigutanud isegi mitte kõrvu.

Kolm graatsiat ja magav väikemees.

Emili söödab krokodilli. Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse ei reisi me ilmselgelt enne, kui lapsele on selgeks tehtud krokodillide tegelik olemus ning toitumisharjumused.

Loomaaias käidud, oligi käes aeg taaskord laevale asuda ning veidi pärast keskööd tervitaski meid kodulinn Tallinn.

Soomemaal - muumidel külas

2010-07-30T10:04:00.000+03:00

Juuli lõpus võtsime kätte ning sõitsime koos sõpradega Soomemaale Muumidele külla.

Bossid ootavad varahommikuses sadamas laevalepääsu. Joonatan õnneks ja meie suureks üllatuseks ei teinud varahommikuse äratuse peale teist nägugi vaid magas joonelt läbi nii voodist väljatõstmise, riietevahetuse, autosse tõstmine, check-inni, praamisaba, laevasõidu pluss veel 45 minutit laevaväljumisenigi. Silmad tegi lahti just siis kui emme hakkas mõtlema, et nüüd peaks vist küll ta üles ajama, sest autodekk pannakse varsti lukku.

Muumimaal meeldis mõlemale lapsele väga muumide teater. Emili vaatas kohe huviga ja Joonatan tantsis terve etenduse aja reavahes ning patsutas rütmi kaasa.

Emili, Joonatan ja Nora kiusavad pahaaimamatut krokodilli.

Selgus, et Joonatan valdab vabalt võõrkeeli. Igatahes pidas ta Muumipapaga täitsa pika vestluse maha.

Algul Emili pelgas muumisid ning lähenes neile ainult issi süles. Teiseks päevaks oli aga toimunud metamorfoos ning siis asus Emili kallistama...

kõigepealt kallistas ta Muumipapat

siis kallistas ta Piripiigat

ja siis kallistas ta Muumimammat (tegelikult kallistas ta veel teisigi, kuid meie ei jõudnud fotokaga sellisele kallistamismaratonile enam järele)

Puhkus maal ja Viljandi folk

2010-07-26T13:21:00.000+03:00

Nädalakese puhkasime kõik koos Suislepas, kus Emilile ja Joonatanile seltsiks oli veel onutütar Eliise oma vanematega ning aeg-ajalt veel teisigi sugulasi. Sellest soojast ja mõnusast nädalast meil näitamiseks sobivat pildimaterjali paraku ei ole, sest kõik kolm last veetsid enamuse ajast porgandpaljalt murul ja basseinis.

Joonatan sööb jäätist ehk siis purustatud ja külmutatud arbuusi. Pulga käeshoidmise ja limpsimise sai mees kohe esimese korraga selgeks.

Edasi suundusid emme, issi ja Joonatan Viljandisse folgile ning Emili ja vanaema Pillega maale.

Emme ja Joonatan võtavad toidutänaval pruukosti.

Vanaisa Jaak koos Miki-Hiirega. Tundub, et Joonatan on vanaisa nägu - varem polegi märganud.

Joonatan kaasaelamas vene folkgrupile Otava Yo. Mainitud kollektiiv osutus ka Joonatani vanemate lemmikuks.

Mudakoll

2010-07-15T23:36:00.004+03:00

Juba paar päeva võib Paralepa rannas sellist tegelast kohata. Välja ilmub õhtuti ning pesitseb madalas kaldavees. Toitub põhiliselt mudast ning oma lähedalviibimisest annab märku rõõmsa puristamise ning pladistamisega. Juuli teises pooles pidavat vahetama elupaika ning siis võib teda kohata Mulgimaa järvede muda-liivastel kallastel.

Saaki varistsemas.

Leia 10 erinevust

2010-07-15T23:25:00.003+03:00

Emili, emme ja Pärnu mai 2008

Emili, issi, Lehmavasikas ja Haapsalu juuli 2010

Puhkus Haapsalus

2010-07-15T21:45:00.008+03:00

Joonatani ja Emili issil algas puhkus ning suundusime kogu perega kolmeks päevaks Haapsallu suvitama. Kui meeletu kuumus välja arvata on olnud tõeliselt tore poolnädal. Peatume väga vahvas kodumajutuses, mida julgeme soojalt ka kõigile teistele soovitada. Väikeste lastega ülimugav.

Emili Wiigi kohvikus. Meie noor daam, kes teiste lastega vabatahtlikult ei mängi ega suhtle, suhtleb vabalt müüjate ja ettekandjate. Igas söögikohas tellib ta endale ise mahla ning tänab viisakalt kui see lauda tuuakse. Võib ka juhtuda, et nõude äraviimisel teatab Emili täiesti omaalgatuslikult, et väga maitsev toit oli. Kõik eelnev pluss inglilokid ning teenindava personali lemmikklient ongi valmis. Meile see sobib, sest siis ei panda ka nii väga pahaks, et Joonatan samal ajal kogu laua ümbruse ära läbustab.

Pildilt ei paista, kuid tegelikult ärkas Joonatan absoluutselt igast unest higist läbimärjana.

Joonatan sõi hommikust :-)

Kuna Lehmavasika käru autole ei mahtunud kolis väike reisikaaslana kandelinasse ning vapper Emili tassis teda kuumusest hoolimata kaasas.

Mereröövlilaeva kapten vaatab pikksilmaga merele.

Saksa ristirüütlid on tagasi.

Kõik pereliikmed käisid oma kümmekond korda päevas dussi all ning lapsed veetsid tunde vannis.

Ka Iloni imedemaal asus Emili koheselt oma lemmiktegevuse kallale ehk kööki toimetama.

Emme ja Emili uudistavad, kas pöialpoiss on kodus.

Kohalik ratsamonument.

Joonatan sai teada, kust ta endale nime sai.

Joonatanil on kiire

2010-07-07T11:59:00.002+03:00

Joonatanil on kuhugi ikka väga kiire, tal on kohe nii kiire, et magamise peale eriti aega ei raiska ning kogu ärkveloleku aeg (mida on ööpäevas rohkem kui Emilil) kulub tohutule arenemisele. Noormees käputab meeletus tempos, tõuseb kõikjal püsti, liigub toenajal ringi esemelt esemele ning eile ronis Viljandis vanaema juures poolest trepist üles. Tundub, et eesmärgiks on võetud emme omaaegsed saavutused, kes olla 9kuuselt kõndima hakanud ning 11kuuselt omal jõul mööda raamaturiiulit lae alla roninud. Täiesti vabalt võib juhtuda, et mõne kuu pärast liigume me punktist A punkti B Emili kärus tsillimas ning noorhärra kõrval omil jalul edasi tatsamas (või ümber käru kiiremaid ringe tegemas). Üldse saab meie lähitulevik ilmselt huvitav välja nägema, sest Emili on ikka tõeliselt flegmaatiline tüüp. Näiteks kingi võib ta vabalt 10 minutit jalga panna, ise pidevalt midagi rääkides king hajameelselt näpus. Joonatan aga tundub olevat kõike muud kui flegmaatiline.

Eriti põnev on Joonatani vaadata supelrannas. Ta on nimelt selgeks saanud, et kui liiv ületada, siis saab vette ning nüüd on nii, et ükskõik kui kaugele veepiirist Joonatan asetada, mõne aja pärast on ta ikkagi vees. Ta meenutab neid üleskeeratavaid mänguasju, mis põrandale asetumise hetkest meeletus tempos midagi tegema hakkavad. Joonatan asub maaga kokkupuute hetkest nagu väike kilpkonn neljakäpakil vee poole rühkima ning maastiku konarlikkus ning kõikjal jooksvad, pritsivad ja lärmavad lapsed ei sega teda karvavõrdki. Väike peatus tehakse ainult selleks, et peotäis või kaks liiva suhu toppida.

Lõpetuseks paar meeleoluseika tänahommikusest Viljandist. Kuna noorhärra ärkab praktiliselt koos päikesega, oleme oma esimest une-eelset jalutuskäiku tegemas (Joonatani toas uinutamine päevasel ajal on ajaviide, mida võin pakkuda mõõduka tasu eest massohistidele) juba kuskil 8 ajal. Täna hommikul õnnestus meil kõrval tänavas kuulda ühe eramaja teiselt korruselt avatud akendest akordionimängu ning see ei tulnud plaadilt vaid keegi tõepoolest mängis kell 8 hommikul akordionit. Imeline! Paar maja edasi läks meie jalutuskäik veel meeleolukamaks, sest olime tunnistajaks pildile, kus kenas kleidis ja kontsakingades naisterahvas üritas kätte saada perenaise meelehärmiks aiast plehku pannud hundikoera.

Ehk siis "kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi...".

Lapsed

2010-07-02T11:50:00.000+03:00

Lapsed mängivad nukkudega :-). Tegelikult näeb mäng välja selline, et Joonatan on mängult King-Kong ning laamendab nukkude meelehärmiks nende elamises ringi ning mõne aeglasema nuku ajab käpaga suhu ka ning Emili on siis superkangelane, kes nukke ning viimaste maist vara suure sõbraliku kuid samas kohmaka ja uudishimuliku ahvi käest päästab. Täitsa tore mäng on!

Lapsed lähevad õue. Nagu õige Eesti mees muiste käib Joonatan õues pasteldega.

Henrietta ja Hubertiga koos Nõmmel

2010-07-01T13:08:00.000+03:00

Ühel ilusal suvepäeval kui issid olid tööl käisid Emili, Joonatan, Henrietta ja Hubert koos oma emmedega Nõmme spordikeskuses välibasseinides ujumas (tegelikult käisid vees küll ainult tüdrukud) ning seiklusrajal ronimas (tegelikult ronisid küll ainult tüdrukud) ning pärast veel Pirosmani terassil kiikumas ja söömas.

Emili võrgus.

Henrietta oskas juba väga asjalikult karabiinidega toimetada.

Jalgpall vol.3

2010-06-29T16:00:00.003+03:00

Käib Holland-Slovakkia mäng. Emili jääb ekraani ette seisma ning jälgib kümmekond sekundit mängu ning siis teatab: " Ma arvan, et mina olen Saksamaa poolt!"

Taakord on telekas sisselülitatud ning 22 pisikest meest ajab veel väiksemat palli taga. Emili on ilmselgelt häiritud sellest, et vanemad jälle jalgpalli vaatavad: "Miks kogu aeg see jalgpalli nämm-nämm (MM) on?"

Suvepilte

2010-06-27T15:32:00.000+03:00

Muinaseestlane kärus magamas.

Mehed ootavad, et tuli süüdataks.

Emili Tammneeme rannas.

Suvine söögi-outfit.

Emili Viljandis Võidupüha paraadi vaatamas.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

2010-06-24T12:31:00.000+03:00

Sel ajal kui meie südamerahus jaanituld nautisime, käisid toredad inimesed täiesti kutsumata meil keldris külas ning kui juba tuldud sai viisid kaasa emme sinise matkaseljakoti ning issi hõbedase ratta. Me saame muidugi aru, et kellelgi on antud hetkel neid asju kindlasti rohkem tarvis kui meil, sest mis siin salata, seoses laste tulekuga on antud esemed tõesti pisut seisma ja tolmuma jäänud. Ilmselgelt oli tegemist praktilise meelega külalistega, sest suusad ja naelkummid jäeti lahkesti alles. Sellest hoolimata oleme me nii pahatahtlikud, et tegime politseisse avalduse ning katsuge te ainult talvel uuesti tulla, sest siis on Joonatan juba omil jalul ning teda tundes võin ennustada, et teil läheb umbes nagu varganägudel Home Alone filmis.

Lapsed lahus

2010-06-19T15:53:00.000+03:00

Emili jäi tervelt kolmeks päevaks vanaema Lembe juurde Viljandisse, samal ajal kui Joonatan suundus Põhja-Eestisse koos emme ja issiga nende 5. pulma-aastapäeva tähistama.

Esmalt käisid vanemad Viinistus teatris ning Joonatan pidi sel ajal Viinistu hotellis tädi Leenaga mängima, düünet merevaadet nautima ning vankris vaikselt lainete laksumise saatel unne suikuma. Esimese vaatuse Joonatan tõesti mängis tädi Leenaga, vaheajal vitsutas kõhu piimast punni ning selmet silm looja lasta otsustas noorhärra terve teise vaatuse röökida. Kui vanemad teatrist tulid leidsid nad eest asjade taolisest käigust väga kurva tädi Leena ning silmad punaseks nutnud Joonatani. Kolm kuud tagasi lõppes emme teatriskäik umbes analoogselt ning kõigest sellest tulenevalt tegi emme järelduse, et järgmine kord üritab uuesti, kui Joonatan on kodust ära ülikooli läinud (või heal juhul ehk pisut varem aga kindlasti mitte niipea). Järgmisel hommikul käisime kolmekesi Viinistu kunstimuuseumis pilte vaatamas ning selline kultuuri nautimisviis meeldis Joonatanile küll.

Päeva veetsime Põhja-Eesti poolsaartel ringikolades, imelist ilma ning kaunist loodust nautides ning pärastlõuna kodurestoranis MerMer kõike seda sama tehes, lisaks veel suurepärane toit ja vein (see viimane jäi muidugi suuresti meiereina mitte tegutseva pereliikme pärusmaaks). Mainitud söögikohta (kui seda üldse nii tagasihoidlikult võib nimetada) soovitame küll soojalt ning loodame sinna tulevikus ka ise kindlasti uuesti minna.

Samal ajal Viljandis: Vanaema Lembe õuele oli lõpuks ometi saabunud õnn ning ta oli esimest korda elus saanud endale lapse, kellele meeldib tööd teha. Ei emme, onu Mihkel ega tädi Leena omal ajal erilise kodu- või aiatööde armastusega ei hiilanud ning emme meenutab siiani enda aadressil kõlanud mõtteavaldusi "ei tea, kuidas sina küll tulevikus mehele saad kui sa nii laisk ja lohakas oled". Emili tuleb välja on hoopis teisest puust. Vanaema kasutas seda seika muidugi koheselt ära ning laps pandi aiamaal julmalt rakkesse - olla tunnikese usinalt rohinud ning liitrite kaupa vett salatitaimedele valanud.

Järgmisel päeval käisid vanaema ja Emili kirikus sõprade laulatusel, kus Emili tõestas, et midagi on ikka oma emmelt ka päritud. Nii kui orel helid ülesvõttis, lasi laps vanaema süles silma looja ning magas joonelt läbi terve laulatuse, pruutipaari õnnitlemise (kusjuures ka vanaema Lembe käis noortele lilli viimas magav Emili hõberebasena üle õla) ning tegi silma lahti alles siis kui kojusõitma asuti.

Jalgpall vol 2 ehk edevuse laat

2010-06-18T22:38:00.000+03:00

Joonatani ja Emili emme on juba ligi 20 aastat elanud kaasa saksa jalgpallikoondisele, mistõttu onu Mihkel on saanud pea sama kaua emmet selle eest ka mõnitada. Parimad hetked olid muidugi siis kui herr Klinsmann ise oma pikkade koibade välkudes mööda väljakut silkas või ülbelt lipsustatult treeneripingilt mehi kamandas, kuid ka seekordsel meeskonnal pole häda midagi ning emme ootab ka neilt suuri tegusid. Kõike eelnevat silmaspidades asus emme juba mais netiavarustes surfama eesmärgiga soetada Joonatanile saksa fännivarustust. Paraku oli parim kraam selleks ajaks juba läbimüüdud või ei soostunud sakslastest netikaupmehed oma kraami väljapoole kodumaa piire saatma (ei tea kas nad arvasid, et kasutan seda voodoo eesmärkidel või midagi) ning orginaal koondiseriietuse miniversiooni eest 50 euri väljakäima ei olnud emme ka valmis. Lõpuks sai siis ebayst üks vahva fännibody siiski tellitud ning Joonatanile selga aetud. Väike fänn ilmselt ei tea, et riietus kohustab, sest Ghana - Austraalia mängu ajal, kui vanemad rohelise mandri meestele kaasa elasid, kondas Joonatan mööda tuba ning seletas vahetpidamatult gha-gha-ghaa. Õnneks toimub Ghana - Saksamaa mäng Joonatani uneajal ning keegi ei saagi teada, et tegemist on hundiga lambanahas. Muidu suhtub Joonatan jalgpalli täpselt samuti nagu ta vanem õde kaks aastat tagasi st. et kogu aeg on tarvis ennast teleka naljal püsti vinnata, et meestele hea mängu eest õlale patsutada.

Pial ja Otil külas

2010-06-16T17:22:00.001+03:00

Emili ja Joonatan koos emmega suvitavad hetkel mõnda aega Viljandis, sest Tallinnas saab lõpuks meil teisel korrusel põrand maha ning tehakse veel nipet - näpet ehitustöid. Viljandist on aga teadagi Tartu kiviviske (loe: Joonatani uinaku) kaugusel ning kuna Pia ja Ott olid just koos vanematega oma uude koju kolinud, tuli minna ning nende uus elupaik ülevaadata. Kõik kolmekesi hindasime korteri väga ilusaks ja heaks.

Joonatan ja Ott miksisid erinevaid maadlusstiile ning Joonatan näitas, et tema issi on noorpõlves ikkagi maadleja olnud. Parterisse panek ning vastase kõrvast sikutamine olid igatahes käpas.

Noored daamid lõunatavad ning arendavad seltskondlikku vestlust.

Selgus, et Emili ja Pia on juba piisavalt suured, et mõnda aega ka iseseisvalt ennast ja teineteist lõbustada ning Ott ja Joonatan sisustasid samuti oma aja põrandal aelemise ning üksteise uudistamisega ära. Emmedel avanes seetõttu võimalus ka jalga kõlgutada ning torditaldriku taga juttu puhuda.

Sünkroonujujad

2010-06-15T22:32:00.002+03:00