Olen okastega siil, looduskaitsealune ja magan täna siin

Hommik. Emme ja Joonatan suunduvad lasteaeda. Joonatan on alates ärkamisest okastega siil olnud. (Selline väike, umbes nagu beebimerisiilik nagu härra ise ennast kirjeldas).

Joonatan: Ja Emili on okastega siili õde. Ja issi on okastega siili issi. Ja sina oled okastega siili ema. Ja tädi Leena on okastega siili tädi. Onu Marek on okastega siili onu. (mõttepaus) Ja on Mihkel on kiilakas.

Üks vähese aruga .... poiss

Emme on koos lastega mänguväljakul. Joonatan ronib ehk pisut kõrgemal kui ühele nelja-aastasele poisile kohane oleks.

Emili: Emme, ütle talle, et ta sealt alla tuleks.
Emme: Las ta ronib.
Emili: Ta kukub sealt alla.
Emme: No las ta siis kukub.
Emili: Ta saab siis haiget.
Emme: No las ta siis saab.
Emili: Mis ema sa oled!
Emme: Emili, Joonatan on poiss. Tal on tarvis ronida ja hüpata. Ma ei saa talle kõike keelata. Ta on juba suur poiss. Tal on endal ka aru peas.
Emili: Selles see asi ongi, et tema peas ei ole tavaliselt seda aru.

Kopsupõletik

Joonatan saabus lasteaiast suur sinine muhk otsaees. Uurisime siis, et kes ja mis. Selgus, et nemad Sandri ja Harriga olid suures mõõklemise hoos käkaskaela lennanud ning Sandril pidavat ka muhk olema. Harri olevat kõige pealmine olnud ja sileda otsmikuga pääsenud. Katsusin siis muhku ja küsisin, et kas valus ka on. Lapse nägu viitas sellele, et oli ikka. Edasine dialoog nägi välja järgmine:
Emme: Kas sul pea ka valutab.
Joonatan: Ei.
Paus.
Joonatan: Aga mul on kopsupõletik.
Hämming.
Emme: Kopsupõletik? Sa lõid ju pea ära, kuidas sul siis kopsupõletik on?
Joonatan: No ma sain otsaette ju kopsu. See tähendab, et ongi kopsupõletik.

Õhtune mõistatus edasijõudnutele

Kes ei kuulu hulka ja miks: velociraptor, iguaanodon, türannosauros rex või bahhürinosaurus?

Öiseks nuputamiseks sobib hästi ka selline lihtsam ei-ja vastust eeldav küsimus: Emme,  kas triseratops oli sisalvaagnaline või lindvaagnaline? Ja järgneva mõttepausi sisse võib küsija siis põnevuse mõttes kiirelt torgata - ja kas ta elas triaase või juura ajastul?

Ahjaa, kes veel ei teadnud, Joonatan tahab saada paleontoloogiks. Ainus paleontoloog, keda mina tean on "Sõprade" Ross.

Ülbusel pole otsa ega äärt

Täna öösel selgus, et mõne mehe enesekesksus ja ülbus on ikka piiritu. Joonatan nimelt tuleb absoluutselt igal ööl meie kaissu magama. Tudib siis minu kaisus suht rahulikult ja vastu hommikut peksab mind ülbelt jalgadega üles. No ok. Selle kõigega oleme me juba harjunud ja väga ei virise.
Täna öösel Joonatan aga esmalt hüüdis mõnda aega oma toast, siis tatsas torisedes meie juurde ning pidas mulle pika epistli mille sisu oli kokkuvõtvalt järgmine - "Ma ei saa aru, miks mina igal öösel sinu juurde tulema pean. See ei ole üldse aus. Sa võiksid mõni öö ise minu juurde tulla, eksole."
Ma pean tunnistama, et ma ei viitsinud kell kolm öösel taolisele demagoogia meistriklassile suurt millegagi vastata vaid keerasin kõigest külge ja lasi ennast jalgadega togida.

Väike mereröövel

Lapsed käisid kuu aega tagasi Ugalas "Arabellat" vaatamas ja piraadimäng ei taha ega taha lõppeda.
Valitud palad Olav Ehala muusikast tulevad aina uuesti esitamisele. Ükspäev siis näiteks mänguväljakul.

http://www.youtube.com/watch?v=FDvE3kkm_d4&feature=youtu.be

Loogiline!

Joonatan: Emme ma tahan praegu oma kommi ära süüa.
Emme: Ei, praegu ei saa. Enne sööme soolast toitu ja siis pärast võid kommi ära süüa.
Joonatan: Miks? Ma tahan praegu kommi ära süüa.
Emme: Kui sa praegu kommi ära sööd, siis ei ole sul pärast enam soolase toidu isu.
Joonatan: Aga kui ma praegu soolast toitu söön, siis ei ole mul pärast enam kommi isu.

Dinosaurused

Joonatani on tabanud uus kirg - dinosaurused. Ta on neist ikka täiesti vasika vaimustuses. Eks ole mõned eksemplarid nüüd tema mänguasjade sekka ka tekkinud. Dinosauruste raamatuid meil ei ole ja siis me käisimegi Joonataniga Viljandi raamatukogu lasteosakonnas tarkust taga nõudmas. Seal oli iidsetele roomajatele kohe eraldi riiul pühendatud. Joonatani palvel me siis tõstsime riiuli tühjaks ja vaatasime kõik teosed läbi. Ja tarkust tuli, ma pean ütlema. Kas teie teadsite, et haid olid olemas juba enne dinosaurusi, elasid saurustega samal ajal ja väristavad endiselt rõõmsalt uimesid? Nojah, seda viimast osa faktist teadsin mina ka aga esimesed kaks tulid küll üllatusena. Ühesõnaga on mind ennast ka saurused huvitama hakanud (kordagi varem ei ole neile rohkem kui kahte mõtet korraga pühendanud) ja nüüd me Joonataniga kahekesi uurimegi. Jube põnev on. Kuigi sauruste nimede osas on Joonatan kõvem käpp kui mina. Mina olen suutnud omandada seni vaid türannosauruse ja triseratopsi. Ja oh seda rõõmu, kui selgus, et jõulude ajal tuleb kinodesse täispikk 3D film dinosaurustest (triseratopsiga peaosas!). Näitasin Joonatanile treilerit ja nüüd ta põhimõtteliselt loeb päevi esilinastuseni. Ühtlasi vaatasime youtube'st ka BBC dokke, kus üks teadlane dinosauruste seas ringi seikleb (Walking with dinosaurs). Kes näinud pole, siis soovitan soojalt. Seal ründas keski omaaegne suurim kiskjasaurus (nime võite Joonatanilt küsida, mul pole teda hetkel käepärast) tolle teadlase telki (sic!) ja kaotas konservikarpi hammustades oma hamba. Teadlane siis pärast uuris seda keskmise kööginoa suurust hammast ja rääkis, et dinosaurustel oli nii, et kui hammas ära tuli (mida juhtus suht kergelt), siis kasvas uus asemele. Ma tõlkisin jutu noorteadlasele ja viimane tegi koheselt loogilise järelduse: "Täpselt samuti nagu Emilil". Ma igaks juhuks ei hakanud noorele daamile rääkima, et vend tema ja dinosauruste vahel sarnaseid jooni leidis.

Kuna Joonatani teised suured lemmikud on luukered, siis pakkuge, mis on ultimate fun. Loomulikult dinosauruste luukered. Ma pean tunnistama, et selles kohas minu huvi raugeb. Kui keegi suudaks koostada sellise ühenda paarid ülesande, kus Joonatan saaks kokku viia sauruseid ja nende luukeresid, siis ma võtaks selle inimese ees kohe mütsi maha ja teeks õlle välja või midagi.

Ah jaa  - seda tahtsin ka veel Joonatani kohta kirjutada, et mingil meile arusaamatul põhjusel on noorhärra otsustanud loobuda Aedmaade pere meessoost esindajatele omasest kombest küsimustele erineva intonatsiooniga mõminatega vastata. (selle kombe tõttu on naissoost esindajatel arenenud välja hämmastav võime neid mõminaid üksteisest eristada ja mõttes erinevateks vastusteks ümber tõlkida). Vähe sellest, et Joonatan ise ei mõmise, ei lase ta endale ka mõminatega vastata vaid teatab mõmina peale pedagoogile omasel hääletoonil "Jah või ei?". Nii näiteks leiavadki meil kell neli hommikul tekkide vahel aset järgmised dialoogid:

Joonatan: Emme, kas argentinasaurus oli lihasööja?

Emme: Mhmh.

Joonatan (nõudlikult): Jah või ei?

Emme: Ei.

Ma pean tunnistama, et ajab ikka närvi küll, kui keegi sult kell neli hommikul  mõtlemist eeldavale küsimusele selgesõnalist vastust nõuab. Varsti tahab veel, et täislausega ka vastataks. Ühtlasi pean ka ülestunnistama, et nii mõnigi kord olen taolisele küsimusele antud kellaajal vastanud ka täiesti mittelapsevanemlikult kuid samas täiesti ausalt "mine pekki, Joonatan, ma tahan magada!"

Emili Joonatani saurusevaimustust ei jaga ja saurustefilmi vaatama tulla ei kavatse. Parem ilmselt ongi, sest tema viimase aja meeleolukõikumised on täiesti ettearvamatud ja ikka talle omaselt, kui päike siis ikka kohe PÄIKE ja kui meel must ja kõik süüdi, siis ei tasu mitte lähedale minnagi.

Mis veel? Tiramiisu kasvab ja areneb. Kuigi ta teeb selles osas küll ennastsalgavaid pingutusi, on mõni toalill meil siiski veel alles ja isegi lehed küljes, kuid pikka iga neile väga lubada ei julge. Samas on meil eriliselt visa hingega toalilled ja ma pakuks, et võib täiest vabalt juhtuda, et kui nad minu aastate pikkuse hooletuse ja pehmelt öeldes ebaregulaarse kastmise üle on suutnud elada, siis suudavad ehk Tiramiisu rüüsteretked ka.  

Vari

Täna kell 18 võis Kunderi tänaval näha ekspromnt-perfomansit "Vari".
Joonatan nimelt otsustas, et tema ei taha endale varju. Esmalt üritas varju käega maha rapsida. Seejärel varju eest minema joosta, siis järgnesid edutud püüdlused hüppamise teel varjust vabaneda ja lõpetuseks äge karjumine "Ma ju ei taha seda varju, kuidas ta aru ei saa!". Kokku kestis tubli 5 minutit. Julgeks öelda, et kilpluse ülim aste. Me Emiliga moodustasime tänuliku publiku ja naersime südamest. Ilmselt ei olnud tegemist huumorietendusega, sest noor kunstnik võttis meie naeru isikliku solvanguna.  Võib juhtuda, et mõnel päeval tuleb perfomans kordamisele aga lubada ei julge.

Kodus aga kuulsin laste käest, et kuna eelmisel päeval olla sissemagatud, siis issi olevat hommikusöögiks pakkunud kõrsikuid hapukoorega ja tomateid. Nojah, keegi polnud ju arvestanud koduse hommikusöögiga ja midagi muud ilmselt ei leidunud kiirelt tarbimiseks. Suht leidlik valik. Ma ise ilmselt ei oleks hapukoorega kõrsikute peale tulnud.

Vesteid ja vestlusi

Joonatan peab meil kergemat sorti silmapõletikku ja sel põhjusel istume siin Emiliga temaga kodus. On olnud aega lastega huvitavaid vestlusi mahapidada. Mõned näited.

Joonatan: Mina tahaks endale ikka selliseid suuri lemmikloomi. Nagu näiteks hobused või lõvid või tiigrid.

Emme: Ma ei tea. Selliseid loomi vist väga ei peeta lemmikloomadena.

Joonatan: Ähh. Tädi Leenal ju on hobused. (1:0)

Emme: Aga kelle sa siis võtaks?

Joonatan: Lõvi.

Emme: Lõvid elavad Aafrikas. Tal hakkaks talvel siin vist külm.

Joonatan: Aga tal on paks talvekasukas.

Emme: Aga kuhu me selle lõvi elama paneksime.

Joonatan: Lauda.

Emme: Millisesse lauda?

Joonatan: Lauta, noh.

Emme: Meil ei ole ju lauta.

Joonatan: Siis taha aeda.

Emme: Aga mis me sellele lõvile süüa annaksime (üritab Emme Joonatani endameelest lohku tõmmata)?

Joonatan: Lõvikrõbulaid loomulikult! (2:0)


Emili aga mõtiskleb hoopis igavikulisematel  teemadel.

Emili: Mul on sulle üks küsimus.

Emme: Ainult üks?

Emili: Kuidas on nii, et maailm muudkui pöörleb ja pöörleb. Kas ta kunagi ära ei lõpe?

Emme: Seda ma tõesti ei tea.

Emili: Enne meid olid dinosaurused eks?

Emme: Jah.

Emili: Aga siis on ju loogiline, et peale meid tulevad ka keegid.

Emme: Loogiline.

Kohe näha, et on vanaema juures oldud

Lapsed vaatavad multikat. Multikas lõppeb ja mingi nipiga on äkki ekraanil Midsomeri Mõrvad.
Emili: Emme, see Holby City tuli nüüd!
Joonatan: See ei ole mingi Holby City. Holby City on haiglas.

Multikateni on paar minutit ja Joonatan istutab end teleka ette. Jooksevad eelnava seriaali lõputiitrid.
Joonatan: See on Väikese Maja Preemia. (te ju teate isegi, mis tegelikult oli, eks)

Joonatan: Millal see Kaare Kroonristi Rasmus meie telekasse tuleb?
Hämming.
Joonatan: Noh, millal tuleb?
Emili aitab emme hämmingust välja: Ta mõtleb Kalle Blomkvisti ja Rasmust.

Rongaema annab aru

Oktoober on sel aastal meil rongaemakuu.
Mina olen töö tõttu pea terve aja Viljandis ja lapsi näen nagu kuuvarjutust. Kuu alguse näide:
Esmaspäeva hommikul viisin lapsed aeda ja sõitsin rongiga Viljandisse. Teisipäeva pärastlõunal naasin Tallinnasse ja suundusin teatrisse. Pärast teatrit korraks nägin magamaminevaid lapsi. Kolmapäeva olin kodus ja nägin õhtupoolikul ka lapsi. Neljapäeva hommikul sõitsin bussiga Viljandisse. Laupäeva pärastlõunal tagasi Tallinnasse. Tervelt 24 h koos lastega! Pühapäeval selgus, et Emili on kergelt tõbine ja saatsime ta vanaemaga Viljandisse. Esmaspäeval viisin Joonatani lasteaeda ja suundusin rongiga Viljandisse. E - R nägin Emilit õhtuti a 1 tund, kui poole kümne ajal töölt naasesin. Joonatan oli Allaniga Tallinnas. Reede õhtul saabusid ka mehed Viljandisse, Joonatan juba magas. Laupäeva hommikul nägin lapsi 9 - 10, siis läksin tööle ja Allan suundus lastega Suisleppa.
Ja umbes samas graafikus jätkame kuni 25ndani.....
Nojah, vähemalt ei tööta ma Soomes....

Saage tuttavaks - Tiramiisu

Ja siin ta siis nüüd ongi. Meie pere uusim liige. Umbes neljakuune kass nimega Tiramiisu. Toimetab teine siin juba pooleteist nädala jagu aga pildile püüda on teda suht võimatu. Esimesed paar kuud oma elust veetis Tiramiisu Viljandi varjupaigas, kuid siis otsustas, et aitab. Puges ilusasse roosasse puuri ning palus Marikal end lahkesti rongijaama viia, kust mina ta siis käeotsa haarasin ning rongi ja trammiga koju tõin. Kas teie teadsite, et kassile tuleb rongis pilet osta? Trammis ma ei ostnud. Tallinna kass ikkagi!

Kuidas saada lapsed suures koguses brokkolit sööma?

Väga lihtne. Tuleb pakkuda õhtusöögiks kana peruupärases maapähklikastmes ja kõrvale brokkolit. Võõrapärast kastet keeldusid mõlemad pärast proovimist söömast aga kuna kõhud olid tühjad, siis pisteti nahka kolm portsu brokkolit küüslaugu ja sojakastmega. Pole paha. Kaste ei läinud ka pereisale eriti kaubaks aga teades, et homme pole mul eriti aega süüa teha, olin ma seda valmistanud tööstuslikes kogustes. Nüüd ma ei teagi, mida sellega peale hakata. Ettepankuid?

Paar sõna popil teemal

Viimastel päevadel on tänu paarile kõrgel ametikohal olevale mehele meedias taastõstatunud soolise võrdsuse temaatika. Pean siin silmas GAGi direktori pehmelt öeldes rumalaid ütlusi seoses koolikoka otsingutega ja sellele lisandunud Haapsalu keskerakondlasest linnapea arvamust, et "linnajuht võiks ikka mees olla". See selleks. Iga tervemõistuslik inimene peaks arusaama, et taadid räägivad lolli juttu. No ja kui ei saa, siis mis parata. Vägisi kellegi tõekspidamisi ei muuda ja targemaks ei tee. Kui standardvarustuses pole filtrit aju ja suu vahele kaasa pandud, siis hiljem juurde ka enam ei installeeri.
Mina ei ole feminist. Kaugel sellest. Arvestades, et kõik laenumaksed, elektriarved, lasteaiatasud jne. tasub meie peres Allan ja mul pole õrna aimugi nende suurusest, siis oleks minu poolt ka kaunis silmakirjalik mõnede feministlike hüüdlausetega lagedale tulla. Siiski leidis meil siin kodus aset üks söögilaua vestlus, mille tagajärjel tõstis naisõigluslane minus pead. Nimelt rääkis Emili, et neil on lasteaias võimlemistunnis selline kord, et poisid peavad jooksma kaks tiiru ümber maja ja tüdrukud ühe. No mismõttes!! Ma sain kohe täitsa pahaseks. Kes see võimlemisõpetaja enda arvates õige on, et teeb sellise süsteemi. Jutt on 5 -6 aastastest lastest. Õpetaja muide on naissoost. Loomulikult pöördusin ma sel teemal lasteaia poole. Ma ei tea. Võibolla reageerisin üle, kuid mulle tundub, et just sellistest esmapilgul pisiasjadest saavadki suured asjad alguse ja kasvavad hilisemad Agurid ja need muud mehed (ma tõesti ei mäleta, mis selle Haapsalu taadi nimi oli). Jooksmine jooksmiseks, kuid see on ju otsene signaal, et tüdrukud on nõrgemad-kehvemad-ei saa hakkama. Ärgem andkem lastele selliseid signaale, sest see ei ole ju tõsi. Ma võin kihla vedada, et Emili rühmas on tüdrukuid, kes nii mõnelegi poisile jooksmises silmad ette teevad. Emili küll ilmselt mitte aga kabes kotib ta see-eest suure tõenäosusega neid kõiki. Kotib mind ja Allanitki. Ja Allan võib seoses poiste ja tüdrukute võimekusega rääkida toreda minevikumälestuse, kuidas ta põhikoolis Anu Sääritsa käest tappa sai.

Kuidas lapsed ühe minutiga uinuma saada.

Eile õhtul uinusid meie lapsed põhimõtteliselt sel hetkel kui pead patju puutusid. Seda juhtub meie majas harva. Haruharva. Nipp ise aga oli järgmine.

Pühapäeva hommik. Ärkasime. Nagu ikka Joonatan minu kaisus ja Emili ning Allan "lastetoas". Üritasin Ipadist Melchiori raamatute teist osa lugeda. Joonatan muidugi eriti ei lasknud vaid käis pinda, et antaku väärt vidin talle mängimiseks ja ärgu aetagu sellist lolli juttu nagu "minu raamat on siin sees". Lõpuks mehike siiski andis alla ja suundus teise tuppa autodega mängima. Asemele tekkis Emili, kes võttis emme kõrval koha sisse ning asus vapralt veerima. Korraks käis mul küll peast läbi mõte, et võibolla ei ole kõige parem idee oma viieaastast verise kriminulli abil lugema õpetada, kuid põnev oli ja kasvatusteadus jäi tahaplaanile. Pikalt seda lõbu siiski ei pakutud, sest kolmene asus magavale isale ja lugevale emale valjuhäälselt edastama infot oma kõhu pehmelt öeldes tühja seisukorra kohta. Ajasime siis kargud alla ja suundusime allakorrusele. Tegime hommikusöögi ja konsumeerisime selle. Kuna ilm oli imeilus ja polnud üldsegi kindel, et kui pikalt selliseid päevi veel pakutakse, siis otsustasime jaguneda gruppidesse ja mina suundusin lastega ratastega parki ja Allan asus rõdu värvima. 

Seoses ratasega vajab mainimist kolm päeva tagasi toimunud tõsine areng. Võiks isegi öelda suur läbimurre. Emili nimelt õppis ilma abiratasteta sõidu selgeks. Kuna need abirattad olid ainult üks suur nuhtlus, siis oli tervel perel neist juba kopp ees ning reede õhtul me panime noore (ja vägagi argliku) daami lihtsalt "uju või upu" olukorda. Sõitsime abikatega Kadriorgu ja siis lihtsalt kruvisime need julmalt küljest ära ja teatasime, et nüüd ei jää muud üle kui ilma abikateta koju sõita, sest teist varianti ei ole. Istus ratta selga ja sõitis nagu kulda. Mul oli ikka karp kohe mitu minutit lahti. Elus poleks uskunud, et sõidabki. Nüüd on elu nagu hernes, sest me liigume hulga kaupa ja suurtel kiirustel. Emili oma rattal ja mina ning Joonatan tõukeratastega. 

Tulles aga tagasi pühapäeva juurde, siis käisime Saunamänguväljakul kiikumas ja pärast veel Politseiaias ronimas ja ratastega sõitmas. Seal on muidugi see värk, et lapsed trügivad tõukekatega sinna rularampidesse trikitama ning töllavad siis teismelistel jalus ning kõik see ajab natuke hirmu nahka aga noh neile meeldib ja mina põrnitsen mulle "ema, palun kutsuge oma põngerjad siit eest ära" näoga teismelistele külma rahuga "ega see teie isiklik ramp ei ole" näoga vastu. 

Edasi oli meil kokkulepitud onutütar Meriliniga ühine kinoskäik. Viisime siis rattad koju, korjasime perepea kaasa ning suundusime trammiga kinno. Filmiks oli "Smurfid 2". Oh jeesus. Sisutühi ja paksult jalaga tagumikku huumorit täis holliwoodi kräpp. Aga no mis ma saan öelda, lastele meeldis. Mida vägivaldsem nali, seda valjema häälega Joonatan naerda möirgas. Ja ma ei liialda. Iga kord kui võlur Gargamel kassi õhku lennutas, kostis Joonatani kohalt homeerilist naeru. Siit panime kõrva taha, et liiga tihti sellist huumorit sellele poisile pakkuda ei maksa. 

Kinost suundusime Vapianosse, kus Merilini eeskujul võeti loomakujulised lastepitsad. Mainigem ära, et kinos oldi konsumeeritud popcorni, nii et junkfood ruulis täiega. Kuna pitsadest enamus jäi söömata siis pakkisime need õhtust meelelahutust (korvpall) silmaspidades kaasa. Meiega liitunud Mihklil, Maril ja Sassul oli tekkinud plaan suunduda vabaõhumuuseumisse ja kuigi Joonatan ilmselt ei olnud enam esimeses värskuses, otsustasime, et kuna Brüsseli sugulasi näeb harva, siis läheme ikkagi kaasa ja ei suundu koju vahepuhkust pidama. Mõeldud tehtud. Allan jäi koju ja meie pakkisime rattad autosse ning suundusime Rocca al Maresse. Seal rallisid lapsed ratastega ligi 1,5 h sellise hooga mööda autovabu jalgteid, et pead otsas märjad. Tegime Kolu kõrtis väikse kehakinnituse ning poole kaheksa paiku (kui tegelikult oleks olnud õige aeg Joonatanpoiss kodus vanni ja voodisse suunata) suundusime koos Mihkli ja Meriliniga Saku Suurhalli Eesti-Valgevene mängule kaasa elama. Allan oli varakult kohale läinud ja meile täiesti suurepärased istekohad muretsenud. Plaksutasime ja huilgasime 2h jutti. Vahepeal juba näost halliks vajuma hakanud väikemeest turgutasime absoluutselt kõigi lapsekasvatusreeglite, terve mõistuse ja oma parema äranägemise vastaselt sokolaadikommidega. Suhkur töötas ning mängu lõpus vehkis Joonatan vapralt Eesti lipukesega ning röökis nagu ülejäänud 6500 inimest "Eesti, Eesti". 

Kelle 22.30 jõudsime siis lõpuks koju ning panime lapsed magama. 

Selline päev siis. Oli väga tore ja peaaegu täiesti vingumiste vaba. (Haruldane!). Laste tervist ja närvikava silmaspidades, seda siiski liiga tihti korrata ei maksa. 

Joonatani unistus

Suur sünnipäevade hooaeg on ukse ees. Nagu igal aastal võtab kahekuuline periood septembri keskpaigast novembri keskpaigani emme võhmale. Emili sünnipäev- Allani sünnipäev-Joonatani sünnipäev- isadepäev. Kogu selle peo ja pillerkaari lõpuks on fantaasia otsas ja toss väljas aga Jõulud koputavad ülbelt uksele, nii et pääsu pole ja kergemat hingamist enne jaanuari algust ei anta.
Arutasime siin võimalikke pidusid ja peokohti ning üritasime Emilile mõistust pähe panna, et noor daam loobuks ometi ideest oma pidu Batuudikeskuses pidada. Joonatan ka mõtles kaasa ning teatas siis:
Mina tahaksin oma sünnipäeva pidada sellises kolmekorruselises kohas, kus kõige all on mängimise koht, keskel on veepark, kus saab ujuda ning kolmandal korrusel (tähendusrikas paus), kolmandal korrusel on autoremont.
Keegi teab sellist kohta vä?

Paha laud

Emili ja Joonatan mängivad sõbralikult. Äkki lööb Emili pea vastu lauanurka ja suundub haledalt nuttes emme sülle. (Emili vigastustele järgneb alati hale nutt. Joonatani vigastustele järgneb tavaliselt rahulikult konstateering "ei ole hullu"). Emme siis lohutab Emilit ja Joonatan tuleb ka uudistama, et kui tõsine asi on ja kas õest saab veel elulooma.
Joonatan: Mina ei teinud. Laud tegi.
Mõttepaus.
Joonatan: Ma arvan, et saadame selle laua järelemõtlema.

Süütõendite lavastamine

Emili ja Joonatan on kahekesi ülemisel korrusel. Äkki kostab sealt Joonatani seakisa. Kuna kisa ei vaibu läheb emme asja uurima. Joonatan ulub pisarais ning teatab, et Emili surus talle padjaga näkku. Kõlab usutavalt. Emme suundub teises toas oleva Emili juurde vastaspoole selgitusi kuulama. Emili väidab, et Joonatan hammustas teda ning näitab tõendusmaterjaliks hambajälgi oma käel. Kuigi tsenaarium paistab tõenäone, tundub emmele kahtlane, et Emili ei nuta ega hala ning vedeleb rahulikult voodil. Joonatani hammustamistele järgnevad reeglina ilgest kisast saadetud rajud kättemaksuaktsioonid. Emme küsimusele, et kas Joonatan tõepoolest hammustas sind, kõlav jaatav vastus on juba hulka ebalevam. Gestaapo asub tööle ning kümne minuti jagu ristküsitlusi ning järjest ulmelisemaid versioone toimunust hiljem on selgunud tõde - noor daam hammustas venna süüdilavastamiseks endale ise kätte.
Meenus see osa Poirot'st, kus mõrvar endale alibi tekitamiseks ise jalga tulistas. Arenguruumi veel on.

Meie lapsed

Nüüd toon ära kaks seika elust enesest, mis toovad väga selgelt välja meie laste erinevused.

Emili askeldas õppeaasta lõpu puhul tantsuagentuurist saadud rinnamärgiga ning torkas märgitaguse nõelaga natuke sõrme. Hästi pisut immitses verd, kuid tegemist ei olnud sügava torkehaavaga vaid sellise väikese kriimustusega nahal. Tütarlaps sattus sellest hüsteeriasse, nuttis südantlõhestavalt 15 minutit järjest ning mängis ka järgmisel päeval raskesti haavatud sõjainvaliidi.

Joonatan hakkis koogi jaoks rabarbereid ning lõikas sõrme. Emme ei pannud juhtunut koheselt tähele. Natukese aja pärast kui juba nugagi verine oli, teatas Joonatan südamerahus. "Näe, punaseks läks!". Ei mingit nuttu, mingit hala. Ta ei lasknud ennast juhtunust absoluutselt häirida.

Mõlemal juhul sai näpp plaasterdatud.