"Ma paluks hapukapsast ja siis veel vorsti ja seapraadi ja mis teil siin laual veel maitsvat leidub?"
"Ahhaaa - leidsin su üles!
Emili koos Meriliniga järgmisel hommikul ühiselt kingitusi revideerimas.
Ühiselt sai küpsetatud ka piparkooke, kusjuures Emili andis oma panuse süües ära suure osa taignast, et teistel oleks küpsetamisega vähem vaeva. Merilin seevastu tegi pisikese taignarulliga tublit tööd.
Ühel pimedal detsembriõhtul otsustasid Emili, emme ja tädi Iida-Leena, et aeg on küps piparkoogiteoks. Emmel oli õnnestunud soetada kodust ökapiparkoogitainast ning kolm perenaist asusidki kooke vormima. Suurema osa vormimistööst tegi ära tädi Leena, sest emme müttas ahjuga ning nagu alloleval pildil näha läks Emili kookide tegemiselt sujuvalt hapukapsa söömisele üle.
Piparkoogid aga maitsesid väga head ning krõbistamist jätkus terveks nädalaks.
Emili lõi jõulupidude hooaja ukse ülbelt jalaga lahti ning käis Arigato spordiklubis pidutsemas. Üritus toimus suures judosaalis, kus kõik lapsed k.a. Emili said end hingetuks joosta ja nii palju kui vähegi tahtsid mööda tataami aeleda. Vanemate suureks rõõmuks puudusid igasugused võimalused kuhugi ronida ( loe:kuskilt alla kukkuda), midagi kiskuda, rebida, ära lõhkuda või ära süüa. Ühesõnaga suurepärane asukoha valik.
Sellel pildil õpetab Allan Emilile, kuidas arusaada mitu ratsanikku ja mitme minuti kaugusel parajasti lähenemas on.
Kuhu küll kõik pallid said?
Emili käis Nõmmel Henrietta 2. sünnipäeval. Lapsi ja täiskasvanuid oli kahekordne mängutuba paksult täis ning askeldamist jätkus tundideks. Emili lemmikuks kujunes mängumaja, kuhu sai sisse minna ja siis aknast vanematelt ehhee-teha.
Novembrilõpu suure lumetormi ajal juhtus Emiliga selline lugu, et ta jäi koos emmega ja issiga Tartusse lumevangi. Selleks, et tööle minna murdis issi ennast vapralt läbi lume ning sõitis ikkagi rongiga Tallinnasse, kuid emme ja Emili tsillisid terve nädala vanaema ja vanaisa juures. Oli väga vahva, osalt väga tubane ja teisalt väga lumine aeg. Emili tegi esimest korda tutvust kelguga. Esmalt korralik kuivtrenn ( ülemisel pildil) ja seejärel juba kelgumatk paksus lumes ( keskmisel pildil). Kuna kelk oli dresseerimata, siis kippus ta ümber minema ning peale korduvaid näoli hangeskäike, otsustas meie Emili, et kelk ei ole tema sõber ning keeldus kategooriliselt sellele rohkem istumast. Jätsime siis kelgu kus see ja teine, kahlasime läbi rinnuni lume mänguväljakule ning asusime alternatiivseid talverõõme nautima (alumisel pildil).
Esmalt muidugi nautisime tohutus koguses Eveli ja Martini külalislahkust. Üks suur kallistus teile siitpoolt!
Kohalikus vabaõhumuuseumis avanes Emilile tõeline imedekamber - ühes eksponaatmajas elustses tosinkond kassi. Oh seda õnne ja rõõmu, kui kõik neljajalgsed sõbrad üheskoos Emili nina alla lõunatama tormasid.
Tbilisis külastasime ka Kaukaasia suurimat pühakoda - Sameba katedraali. Ka seal tuldi loomulikult väiksele kunnile ligi, tehti pai ja pisteti püha kakuke pihku. Meie rõõmuks oli Emili suureline ja võttis pakutust viisakalt suutäie ja ei visanudki seda kinkijate nina ees põrandale.
Kuna ringiliikumiseks kasutasime enamasti enda kolme jalapaari ning teatavasti on üks neist kolmest paarist alles korralikult sissekäimata, avanes Emilil võimalus ka kõhu- ning seljakoti osa etendamiseks.
Hilisõhtuses Riia lennujaamas avastas Emili ümber poodide kulgeva ringraja ning otsustas mõned kiiremad ringid teha. See tõmbas ikka peo täiega käima ning võttis lapsevanemad võhmale. Kahjuks ei õnnestunud fotole jäädvustada edvistamisseanssi lõhnaõlireklaamide ees.
Meie väike Emili otsustas, et nüüd on ta lõpuks valmis ka reisipisikule järele andma ning võttis ette nädalase reisi, mis viis ta esmalt Riia loomaaeda :-).
Emili vanemate jaoks olid üleplatsi loomad aga kaelkirjakud. Kas te kujutate ette ka kui suured need tegelased on!!! Kui nad elutseksid kasside kombel meie tagaaias, siis nad pistaksid suvehommikutel pead suure toa akendest sisse ning tõmbaksid keelega üle Emili pudrukausi. Igatahes oli tegemist ka kohalike kunnidega, sest ainult neil oli moodne ja eurutirektiividele vastav maja. Kõik teised loomad pidid paraku kükitama suht eelajaloolistes osmikutes. Nukker.
Emili emme laulab teatavasti segakooris ning novembri alguses toimus Koigis järjekordne laululaager. Emili ja issi tulid ka kaasa ning korraldasid endale hoogsa spordipäeva. Järele said proovitud kõik jõusaalimasinad ning algteadmised omandatud issi lemmikspordialal - korvpallis.
On väga vahva, et Emili korvpalliga ka päriselt tutvust tegi, sest oma laialdasi teadmisi selles vallas demonstreeris ta vanematele juba ligi aasta tagasi. Asjalood on nimelt nii, et Emili issi elab kirglikult netivahendusel NBAle kaasa. Eelmise hooaja alguses otsustasid emme ja Emili asjale vürtsi lisada ning ka endale lemmik meeskonnad valida. Valik tehti naiselikust loogikast lähtuvalt ( emme nimelt ei jaga korvpallist ööd ega mütsi) vastavalt sellele, millisel meeskonnal on kõige ägedam sümboolika. Emme lemmikuks osutus New Orleans Hornets ja Emilil Boston Celtics. Juhtus aga nii, et Boston Celtics võitis hooaja lõpuks NBA meistritiitli. Varsti saab Emili loodetavasti ka Celticsi sümboolikaga riietust demonstreerida.
Emili sõber Jander sai 1. aastaseks ja Emili käis vahval peol. Peoperemehele viisime kingiks trummi, mille pulka asus noorhärra koheselt konsumeerima.
Emili kireks on raamatud. Erinevaid pildiraamatuid on ta valmis vaatama tundide kaupa. Võlulause "Tule Emili, lähme vaatame raamatuid!" peatab hetkega nutu, meelitab lapse õuest tuppa, vajadusel potile või emme jala küljest lahti. Lisaks lasteraamatutele on üheks lemmikuks kujunenud 80ndatel väljaantud fotoalbum Taanist, kus Emili tunneb juba kõiki kuningliku perekonna liikmeid. Loomaraamatud on ka äärmiselt popid, sest siis saab loomahääli kaasa teha. Siiski on üks raamat, mis jätab kaugele maha kõik teised. Piibliks meie majas on juba hea mitu kuud "Leiutajateküla Lotte". Seda raamatut lehitsetakse ikka kohe pikalt ja mõnuga ja oma kümme korda päevas. Enamus tegelasi on ka selged. Siinkohal suur tänu Triinule, Kaurile ja Liinale, kes alles üpris pisikesele Emilile selle vahva raamatu omal ajal kinkisid.
Emilil on uus sõber - naabermaja kirju kiisu. Iga kord kui me õue läheme, kiirustab Emili naabermaja juurde vaatama, et kas tema sõber on ka õues ning siis nad askeldavad tükk aega üheskoos. Kahjuks me ei tea, mis kiisu nimi on. Peaks vist eestlasliku tagasihoidlikkuse kõrvale heitma ja kassiomanikelt järele uurima.
Enamus aastase lapse vanemaid annab kahtlemata sellele küsimusele mõistliku vastuse, mis jääb 70 ja 90 cm vahepeale. Meie puhul on paraku nii, et arsti juurde mõõtma ja kaaluma me pole viimasel ajal jõudnud ning seetõttu tuleb tõdeda, et meie Emili on täpselt naabrimehe maasturi rattakoopa kõrgune.
Emili veetis vahva sügisese nädala koos emme ja vanaemaga Pärnumaal Tuule Helini kodus.
Emili hitt-toiduks kujunesid astelpaju marjad ning kui vanaema marju korjas seisis Emili truult tema kõrval käsi õieli ja suu matsumas. Vahepeal sai jälle uut oskust praktiseeritud ning koertele ka marju pakutud. Viimased paraku vitamiinipommidest suurt ei hoolinud.
Koos Noraga Marta toodud kingitust uudistamas. Kõigil kolmel noorel daamil on imestusest lausa suu lahti.
Emili sai vanematelt kingituseks iseliikur-auto ( teeme siinkohal reklaami ka uuele toredale mänguasjapoele www.taibula.ee) ning Jander kui ainus peolviibib vallaline dzentelmen viis peoperenaise sellega paarile kiiremale ringile.
Natuke sai Emili ka oma sünnipäevatordist osa. Eriti maitsesid talle astelpajumarjad tordi pealt.
Sellel pildid pakib Emili sugulastelt saadud kingitusi lahti. Taamal paistab ka vanaemalt-vanaisalt kingiks saadud jalgratas. Sõiduvahenditega on nüüd mõneks ajaks muretu.
Emili ei käi enam õues põhiliselt magamas nagu varem vaid nüüd külastab ta usinasti mänguväljakuid ja parke. Kuna kärus sõitmisse suhtub meie noor daam endiselt pehmelt öeldes leigelt, oleme põhiliselt sihtkohaks valinud Politseiaia, mille ilmseks eeliseks on kodulähedus. Emili täielikud lemmikud on purskkaevud, kus avaneb võimalus möödapatseerivate tädikeste etteheidete saatel oma sügisrõivastuse veekindlust testida. Tuleb tunnistada, et on ikka veekindel küll.
Vaat mis juhtub, kui oma vanusele mittevastava kirjandusega rindipistma hakatakse. Laps luges värsket Eesti Naist ja vajus ära.
Augusti lõpus jõudis Emili siis lõpuks ka Pia maakoju külla, kuigi kutsuti lahkesti juba suve alguses. Lisaks muule toredale tegevusele nii toas kui aias, harjutas Emili ka "lapsehoidmise" alal kätt ning üritas Piat magama sõidutada. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb siiski mainida, et väike lapsehoidja andis selle vastutusrikka ülesande peagi Pia issile üle ning puges ise oma kärusse lõunauinakule.
