Heaven and Hell

Paar sõna Joonatani harjumustest. Päevasel ajal käitub Joonatan nagu väike inglike ( jah seal pildipeal on tal tõepoolest tiivad) - magab, sööb, siputab, naeratab ning ajab muidu muhedat juttu. Seevastu õhtu saabudes, kui vanem õde juba oma voodis tudub ning emmegi tahaks meelsasti silma looja lasta, Joonatani olemus totaalselt muutub. Ta lihtsalt teeb suu lahti ja hakkab röökima ning siis röögib ja röögib ja röögib. Vahel lühemalt, vahel pikemalt. Vahel jätab ise järgi, vahel aitab võimlemine ning vahel lõpuks lihtsalt suurest väsimusest kustub. Ainsaks võlurelvaks on kandelina, kuid sellega on see mure, et vahel on emme õhtuks lihtsalt nii otsa lõppend, et ei vaimselt ega füüsiliselt ei kujuta ennast ette kandelinaga ringi tatsamas ning siis ei jäägi väiksel mehikesel muud üle kui lihtsalt röökida. Paraku on ta selle röökimise ka nii hilisele ajale sättinud, ilmselt soovib Emili närve ja kõrvu säästa. Issi on meil öisema eluviisiga, ilmselt proovime sõpra talle kõhule siduda ja vaatame kas see ka toimib. Õnneks leidub ka nutuvabu õhtuid. 

Mis laul on?

Nüüd lugejatele mõistatusmäng. Järgneb Emili tehtud sisukokkuvõte ühele tuntud laulule, mida emme talle unelauluks laulda tavatseb.

Poiss läks koos koeraga lammastega karjamaale. Siis istus maha ja tegi endale pilli ning hakkas seda puhuma. Üks hästi ilus tüdruk tuli teda kuulama. Tüdrukul oli kleit seljas ja kiisu kaasas. 

Tegelikult on hästi vahva kui Emili laule ise ümberjutustab või peale laulu laulmist küsib, et mis laulus toimus. Selgus, et tal on need laulud ikka detailideni peas, sest ümberjutustuses ei pääse jutustaja sugugi lühikokkuvõttega vaid pinnitakse seni, kuni iga detail on ära mainitud. 

Viimase aja konkurentsitu lemmik on Haldjate jõuluöö. Eile avastasin, et Emili on seda temaatikat ise edasiarendanud ning haldjatele veel terve rea lisategevusi väljamõelnud ning ühtlasti jutustas ta ka pikalt, mis haldjatel seljas oli. 

Teised viimaseaja hitid:

Piimaauto laul (Piimaauto sõidab piimapoodi)

Põdra maja

Tihase laul ( tihase tukkuma laulis tuul)

Linna laul (ema kui mina kord suureks saan)

Kutsu laul ( see on meie endi leiutis)

Kiisu laul ( Üks kiisu läks kõndima)

Õnneks on repertuaarist maas Ernesaksa Rongisõit, sest sellest oli vanematel ikka täiega siiber, ilmselt esitasime seda iga jumala õhtu kuskil pool aastat järjest.

Beebiikka on jäänud ka Karumõmmi unelaul

Aega- ajalt esineb ka teisi laule ning mulle tundub, et laps saab osa ka tudengite repertuaarist ja muudest joomalauludest, sest Emili voodikõrvale on ilmunud korp! Rotalia laulik. Viimasel ajal on meil nimelt põhiliseks magamapanijaks ja seega ka laulumeheks issi.

Jõulud

Jõuludele eelnes meil veel issi talvepuhkus ning järgneb väike ülevaade sellest, mida me pühade eel ja ajal ettevõtsime. 

Emili ja Brüsselist pühadeks Eestisse saabunud onutütar Merilin joonistamas.

Naljaninad nukuteatris. Ülejäänud meie pere ninad aga tegid samal ajal kodus nalja.

Tädi Leena ja Emili raekoja platsis kuuse all. Ühtlasi võib imetleda ka Emili uut talvevarustust.

Päris jõulupühad veetsime me Viljandis, kus tegime alustuseks perega emme vanas kodulinnas pisemat sorti tiiru. Lumme mattuv väikelinn loob hoopis paremini jõulumeeleolu, kui Tallinna kesklinn. Pildil teeb Emili Joonatanile suurt hoogu ning issi kontrollib, et hoog liiga suureks ei läheks.

Väike jalutaja ja talvine maasikas.

Et issil ikka põnev oleks, otsustas Emili tema vaatevälja mõnevõrra piirata.

Viimase osa jalutuskäigust läbis Emili emme seljas magades. Kuna Emili leidis, et tema tahab just emme ja mitte issi selga ja jalatsipood, kuhu olime plaaninud Emilile susse ostma minna asus vaid 10 minuti kaugusel, siis arvas, et nii võib küll. Paraku lasi aga Emili kohe silma looja ning vaene emme tassis magavat kahe-aastast oma 1,5 tundi. Viljandi aga ei ole mitte Tallinn, vaid asub teatavasti Sakala kõrgustikul ning seetõttu sai emme mägedest üles ja alla ronides ikka korraliku koormuse. 

Selle talve esimene kelgutamine. 

Meie ehitasime! Tegelikult issi ja tädi Inna ikka aitasid ka.

Vanaisa Jaak ja Merilin ehivad kuuske...

ja Emili aitab ka.

Noored moosekandid onu Mihkli klaverimängu saatel musitseerimas.

Vanaisa Jaak ja jõuluõhtuks üleslöödud tüdrukud.

Kõik ootamas jõulurooga (Emili ootas jõulurooga väga, sest haldjad ju sõid seda). Oli tõeliselt maitsev, iseäranis vanaema Lembe enda tehtud verivorstid. Joonatan andis ka oma panuse jõulusöömaaja õnnestumisse ning hetk peale antud foto tegemist otsustas noormees diivanile kõhutama minna, kus lasi koheselt ka silma looja ning virgus taas kui kõigil teistel olid kõhud täis. Tavaliselt noormees niimoodi omaette ja omaalgatuslikult ei põõna. 

Haldjaneiu kuuse all. On ikka ilus tüdruk ( ilus kukuk nagu Emili ütleb) küll, kui nägu puhtaks pesta, juuksed ära kammida, patsid pähe teha ning kleit selga panna. Punased kingakesed on kirsiks tordil. Järgmiste jõulude ajal lubame endale jälle seda lõbu :-).

Emme ja Joonatan esinevad Jõuluvanale luuletusega. Tegemist on ühtlasi ka peitepildiga "Leia pildilt beebi".

Jou Mehed! Issi, tema süles Joonatan ja viimase süles Jõuluvanalt saadud Poo ( Emili ristis tegelase Pooks, sest see olla teletups Po moodi)

Noored daamid koos oma uute hobustega (aitähh Berit ja Gunnar) torti söömas.

Teisel jõulupühal sõitsime Tartusse sealsetele vanavanematele külla. Pildil onutütar Eliise ( ka tema elab vabal ajal Brüsselis), Joonatan ja Emili

Laulukene Kutsust ja tema Tondist

Joonatani tulekuga on meil kodus taas populaarseks muutunud tundud lastelaul/mäng "Kuts läks karja". Emilil meeldib seda kaasa deklameerida ning siis vastavalt endale või Lottele või Mõmmile võimlemist teha. Paraku perfektset K-tähte oskav Emili asendab selle paljudes sõnades T-ga ning seetõttu kõlavadki meil kodus järgnevad luuleread ( teised tähemoonutused parema arusaamise huvides hetkel ära jäetud):

Kuts läks karja 

linta-lönta linta-lönta linta-lönt

Koon tal norus, saba sorus,

meeles koju jäänud Tont.

Tuli karjast koju

vinta-vänta vinta-vänta vinta-vänt

hüppas volksti üle aia

kraapis Tondi välja, kraapis Tondi välja

sõi ära!

Nämm-nämm-nämmm.

Karlsson lendab jälle

... seekord siis tädi Iida-Leena kaasabil. Varasemaid lende saab näha siin.

Üks väga sulnis reede

Teile tõestamaks, et meil on ka väga toredaid ja rahulikke päevi:

Eilsest on meie issi talvepuhkusel ning seoses sellega me kõik siin kodus heas tujus. Joonatan on kohe eriti rahulikuks muutunud ja kui ta parasjagu ei maga siis tsillib vaikselt kandelinas või kõkerdab siputades naerda või sööb. Sellele viimasele tegevusele liiga palju aega noorhärra ei armasta kulutada. Kui samavana Emili sõi ikka järjest tubli 45min kuni tund ning emme jõudis ühe söögikorra ajal ikka mitu peatükki läbi lugeda, siis Joonataniga ei ole mõtet raamatut otsimagi hakata - 5 min ja tehtud. Söögiaegade vahed tunduvad kusjuures olema sama pikad. Müstika! Emili oli ka selline tegelane, kellele võis igal ajal tissi pakkuda, isegi kui eelnenud jorina põhjus ei olnud nälg siis viisaka lapsena ta natuke ikka sõi, kui juba pakutakse. ( see komme on muide tulnud kaasa ka "päris"toidu maailma). Joonatan seevastu ei vaevu ampsugi võtma kui nälga ei ole ja kui piisavalt kiiresti aru ei saada ja tissi nina alt ära ei koristata, siis saab kurjaks ja teatab mis asjast arvab.

Aga nüüd siis tänasest päevast - otsustasime siis, et kasutame noorhärra head tuju ja nohust tingitud tubast olemist ära ning loome veidi jõulumeeleolu. Kodukaunistamises emme eriline käpp ei ole ning mis sa siin kahe väikelapse kõrvalt ikka niiväga kaunistad - üks dorpedeerib kaunistuste valmistamist ( see tegevus eeldab ikkagi kahte vaba kätt) ja teine annab endast parima, et need võimalikult lühikesta aega kaunid püsiksid. Nii me siis võtsimegi kavva hoopis emme lemmiktegevuse ning asusime jõulutemaatikas kokkama. 

Kõigepealt valmistasime pirakoogitainast, milles lõid kaasa kõik pereliikmed pluss tädi Leena.

Ning siis küpsetasime hapukapsapirukaid.

Joonatan hoidis head tuju õhtuni ning meie jõuluootus jõudis uuele tasemele. Pirukad pistsime pintslisse ja pühapäeval ootab ees piparkoogitegu.

Punk on põhiline

Juhe koos

Emilil on nohu juba alates pühapäevast, Joonatanil alates eilsest. Nohused lapsed pluss krõbe talveilm tähendab paraku seda, et emme vaatab kogu seda lumist ilu juba pool nädalat läbi klaasi. Lisaks sellele on üks meie seast viimastel kuudel vaidluskunsti lihvinud täiuslikkuseni ning tüüpvestlused näevad välja järgmised:

L: Emili, lõunaune aeg on

E: Ei ole.

L: On küll, hakkame tuttu sättima.

E. Ei

L: Emili sul on nohu, nohuga tuleb magada, siis saab kiiremini terveks.

E Eminil  ei ole nohu.

L: Oeh.. Emili palun ära vaidle.

E: Vaidlen küll

L: Emme ei taha sinuga vaielda

E: Tahab

L: Nüüd lähed sa igatahes tuttu.

E: Emini ei taha tekki

L; Aga sa oled haige ja magades peab tekk olema, muidu sul hakkab külm

E: Ei hakka

L: Emili, kui sa terveks ei saa, siis me ei saagi jõuludeks Viljandisse ja Tartusse minna.

E: Saame

L: Haigena ei minda külla, istutakse kodus

E: Minnakse küll

L; Emili palun ära enam vaidle

E: Emini tahab vaielda

jne.jne

Nüüd kujutage analoogset kahekõne ette veel ligi 20 korda päeva jooksul, kõikvõimalikel teemadel - meie pere klassika oli 5 minutit arutelu selle üle, kas Emilil on püksid jalas (Emili arvamus) või mitte (Emme tagasihoidlik seisukoht). Lisage sellele nohust tingitud tavalisest viletsam tuju ning kõigele sellele sekundeerimas viienädalane jõmm, kes ka just iga päev rõõmurull ei ole ning te saategi teada, milline tore päev emmel täna oli. Mõni ime, et õhtuks on juhe totaalselt koos ning Politseiakadeemia 6 tundub täiesti sobiliku kvaliteetmeelelahutusena.

Kõige krooniks toimuvad just sel nädalal kõik viis jõulupidu, kuhu Emilil oli plaanis minna ning mille tarbeks uued punased kingadki sai poest toodud. Võite ise pakkuda, kas meie jõlgume mööda pidusid või passime kodus, nuuskame ja käime üksteisele närvidele. 

Lihtsalt

See pilt tähistab talve saabumist ja on mõeldud eeskätt Annile ja Rihole. Mõnus talvemüts on. Meenutab pisut vanakooli sõdurimütse, ainult et viisnurga asemel on hoopis helikopter. Suured tänud.

Mida kahe väikelapsega perekond õhtuti kodus teeb

Loomulikult mängib :-). Neljas mängija on hetkel kaamera taga. Joonatan on oma lemmik asendis ja kohas. Tegemist on tõsise kandelina- ja pallisõltlasega.

Joonatani 1. kuu

Ja ongi meie mehike juba ühekuune. Nagu vasakult kaalu-kasvu tulbast lugeda võite, töötab meie meierei täistuuridel ning viisaastaku plaan on nelja aastaga täidetud. Lahenenud on ka Joonatani õhtuste-öiste ägamiste müsteerium - kas teie ei ägaks, kui suurendaksite ühe kuuga oma kehakaalu kolmandiku võrra?

Paar sõna ka Joonatani oskustest. Esmalt tuleb tunnistada, et kasvatame väikest imelast. 2,5 nädalasena otsustas Joonatan hakata kõhult seljale keerama. Algul mõtlesime, et kogemata, kuid ta teeb seda igapäev ja üle mõlema külje. Võib küll olla, et tegemist on miski vastsündinu refleksiga, mis mingil hetkel kaob, kuid see hetk ei ole veel saabunud. Nii, et tulge Mozarti kaema. Muud oskused-tegevused nagu ühekuustel ikka, kuid kõike seda saatmas Emili pidev kommentaar. Viimast valdab selline lobapidamatus, et Kuuse-Lemps jääb isegi parematel päevadel varju.  

Mõned näited: 

Joonatan joriseb. 

Emili: Mis sa kurjustad, Joonatan? Kas on krooksu-poiss? Emme, Joonatanil on krooksu-poiss, laseme selle krooksu-poisi välja. 

Joonatan lesib lambanahal ja asub kõvemat häält tegema.

Emili tõlgib Joonatani nuttu: Emme tule siia! Joonatan hüüab emmet. EMME!!

Joonatan tirib Münchhauseni kombel ennast juustest ning hakkab nutma.

Emili: Joonatan, kes see teeb endale haiget! Nuu-nuu, Joonatan!

Lisaks sellele kommenteerib Emili ka iseenda iga liigutust ning seda kõigis ajavormides. Näiteks kui Emili otsustab putru süüa, siis teatab ta alustuseks: Emini hakkab putru sööma. Siis süües kommenteerib, et Emini sööb putru ning lõpuks taldrikut eemale lükates teatab, et Emini sõi putru. Seoses söömisega on Emilil tekkinud tore komme lauast lahkudes veendunult teatada: "Oli väga hea toit!"

Seega võib arvata, et kui lapsed oleks ühes toas ja meie teises, siis saaksime kuuldemänguna nende kogu tegevusest osa ning kui tekst hakkaks ohtlikuks kiskuma ( stiilis: Emini teeb akna lahti...) jõuaksime veel õigel ajal kätt ette panema.

Roosa maja

Kui Kadrioru parki siseneda mööda Rohelise aasa tänavat jääb vasakut kätt üks väike armas puust eramaja, mille omanik on ainult talle mõistetaval põhjusel võikalt barbie roosaks värvinud. Keegi teadis rääkida, et see omanik olla selle triki eest ka trahvi saanud, sest teatavasti miljööväärtusega piirkonnas ikka asjad päris nii ei käi, et lähen Sadolini ja ostan selle, mis enim meeldib või mida soodalt saab. 

Igakord kui me Emiliga sellest majast möödume ( ja teeme me seda tihti) õhkab laps lummatult "Roosa maja". Nüüd on iseäranis vahva, sest maja on endale ka helesinised elektrilaternad külge riputanud ja need põlevad ka valgel ajal. Saan Emilist täiest aru, sest see maja näeb tõesti välja selline, et sobiks pigem pisikese tüdruku nukkudele kui Kadriorgu. Ei tea, kas selle roosa majaga võib lugeda Emili roosaperioodi alanuks?

Pidu.pidu.pidu!

Täna võisin ma terve tunni imetleda oma aknast sellist vaadet. Tütarlapselikult sinises kärus magab Emili ja pruunis Joonatan. Oodatud on pakkumised, millise nipiga ma nad korraga õue magama sain. Mina olengi super-ema!

Käru värvist ajendatuna hakkasin mõtlema... Emilil on seljas sinine kombe ja peas sinine müts. Joonatanil punane kombe. Soolise võrdõigluslikkuse volinik (jeesus - ei tea, kas Margit ise oskab oma ametinimetust kirjutada. ma googeldasin, et kirjapilt väga mööda ei saaks  ja ikka suutsin kaks korda valesti kirjutada) oleks meiega rahul.

Mõned pildid

Õnnestus vanaema Lembe fotokale näpud taha saada ning lisame nüüd siia veel mõned fotod Joonatani esimesest kuust.

Puzzlematt

Emili avastas taas vana hea puzzlemati, millel titest peast sai pikutatud ja roomamist harjutatud. Nüüd kasutab ta seda tõesti puzzlena. Ühtlasti saime teada järgmised tõsiasjad:

S on maduussi moodi

F on lamba moodi

E on elevandi moodi

D on siilipoisi moodi

L on tuukani moodi

Ilmselgelt teeb inimese kujutlusvõime aastate jooksul läbi tõsise taandarengu.

3 nädalat

Aeg läheb meil siin lennates ja Joonatanpoiss on saanud juba 3 nädalat vanaks. Endiselt on äärmiselt usin  ja aktiivne tegelane. Kui kõht võtaks ennast kokku ja jätaks Joonatani kiusamise järgi, oleks elu nagu lill. Söömine ja magamine(kui just kõht ei kimbuta) on hästi käpas. Kodused mõõtmis-kaalumisvahendid väidavad, et kolme nädala andmed on: ca 3600g ja 51,5 cm.

Eesti keel

Välismaalased, kes peavad eesti keelt õppima, väidavad tavaliselt, et oi kui keeruline. No mis mõttes keeruline, kui kaheaastane (emmel on koolist möödas üle kümne aasta ja ma tõesti ei jaga eesti keele õigekirja - eriti seda kokku-lahku osa) moodustas hetk tagasi järgmise lause:

Kui õunamahl on ära joodud, siis joome morssi.

Ikka müstiline küll, et kuus kuud tagasi oli alles "näpp püsti ja ähh" periood ning nüüd valdab noor daam kõiki käändeid-pöördeid ning moodustab lauseid, kuhu emme topiks vähemalt neli koma. 

Mureen

Emilil on üks suur vanaema Pille kingitud raamat, kus sees on igasugu mereelukate pildid. Erinevaid lehekülgi avades saab kuulata erinevaid hääli ning osa pilte on ruumilised. Tavaliselt vaatab Emili seda raamatut koos issiga, kuid täna juhtus nii, et kaasvaatajaks sattus emme. Siis Emili osutas ühele täpilisele ussimoodi kalale ning küsis: Kes see on?

Emme vastas: Täpiline kala

Emili: Ei! See on mureen!

Emme vaatas raamatust järele ning selgus, et oligi mureen. 

Kõigest pisut üle kahe aasta saigi emme olla targem kui Emili. Nüüd on see etapp siis läbitud ja kõik võivad kergemalt hingata. 

Parim soeng algavaks pühade hooajaks

Kas teile ei tundu, et meie lapsel on Jõuluvana soeng?

Väike jalutaja

Meie jalutuskäikudest inspireerituna toppis Emili täna koer Polla kärusse, nõudis Mõmmit kandelinaga kõhule ning asus tähtsa näoga mööda tuba ringi patseerima.

Suur sinine pall

Joonatani absoluutseks lemmikkohaks meie majapidamises on suur sinine võimlemispall. Nii kui kõht kiusama asub ( seda juhtub paraku enamasti öösel) või muidu kehv tuju on ( seda samahästi kui ei juhtugi) võtab Joonatan emme või issi süles pallil koha sisse ning jätab koheselt nutujoru kus see ja teine ning vajub omapärasesse transsi. 

Kui Emili oli sama väike kui Joonatan praegu ( okey - päris nii väike oli Emili küll ainult emme kõhus) oli meil ilus vikerkaarevärvides võimlemispall, kuid see andis ühel heal päeval paraku issi ja Emili raskuse all järele. Tädi Leena kinkis siis meile praeguse sinise, mis on extra heavy duty ehk peaks kirjade järgi poolt perekonda kannatama. 

Nii, et kui keegi tahab pallil tsillida siis on oodatud meile külla, et seda koos Joonataniga teha.

Esimene vanniskäik

Täna käis Joonatan esimest korda vannis, õigemini küll teist, sest sündis ta ju ka vannis. Vann nagu pildilt näha erilise maskuliinsusega ei hiilga, kuid see eest on selles vannis esimesi veeprotseduure teinud varasematel aastatel nii onutütar Merilin kui ka Emili, kes mõlemad on suured veesõbrad. Vesi näis Joonatanile samuti väga meeldivat, häälekas protest järgnes ainult veest välja tõstmise peale. Põhiliseks pesijaks osutus Emili, kes ühtlasi kommenteeris igat enda liigutust ja lapsevanematel oli nalja nabani.

Jõutreening

Olime täna Emili ja Joonataniga pika päeva esimest korda kolmekesi. Emili oli ärganud hommikul pool kaheksa, mis on tema kohta väga vara. Seda arvesse võttes ning kõigi kolme asjaosalise närvidele mõeldes, oli oluline, et väike printsess päeval magaks. Päevauneks oli kaks alternatiivi: A) minna õue, kus Emili kärus täiesti rahumeelselt mingil hetkel kustub B) üritada teda toas magama panna - keskelt läbi 1, 5 h kestev protseduur, mille käigus kõik asjaosalised korduvalt omavahel tülli lähevad ning mille lõpp-produktiks ei pruugi sugugi mitte olla magav laps. Mustaks hobuseks oleks seekord Joonatan, kes saaks siis üllatusmomendi korras asjadekäiku uusi pöördeid tuua. 

Valisime esimese variandi ning suundusime õue. Kõigi kolme riidesse saamine võttis parasjagu aega ning pakkus Joonatanile võimaluse paar tõsist mehe sõna öelda (loe: ta röökis täiest kõrist samal ajal kui emme Emilile saapaid ja kombekat selga surus). Õue jõudes selgus, et aknast paistnud kerge tibutamine on vahepeal korralikuks vihmasajuks arenenud, millest tulenevalt nägi meie ekipaaz välja järgmine: kärus kile all tsilliv Emili, kandelinas emme kõhul tsilliv Joonatan ning ühes käes vihmavarju hoidev ning teisega käru manööverdada üritav emme. Ühtlasi sain ma ka aru, miks osad inimesed peavad käru puhul oluliseks, et laps ise sinna sisse saaks ronida. Emili talveriietega ise kärusse ei saa ning seetõttu tuleb emmel nüüd teha jõu ja ilu numbreid 3kilo + talveriided kõhul tõstmaks 13 kilo+ talveriided kärusse. Aga see oli alles algus, sest tõeline treening ootas meid Tallinna tänavatel. Tõeliselt meeliülendav on üritada ühe käega käru lükata kui boonuseks on porilombid, auklikud kõnniteed ning 20 cm kõrged äärekivid. Kuigi mulle tundus, et me meenutasime rändtsirkust, selgus paraku, et osade juhtide jaoks olime me ikkagi samahästi kui nähtamatud ( ikkagi väga kirju vihmavari, väga kirju kandelina ja lisaks veel käru). Ilmselt peame järgmisel korral endale veel miskit plinkivat külge riputama, et meid üle tee lubataks ja läbimärjaks ei pritsitaks. 

Siiski ülesanne sai täidetud ning Emili lasi pärast pooletunnist jalutamist silma looja. Me veel ei tea, mis siis saab kui lumi maha tuleb ning Tallinna kõnniteed ühtlase läbimatu lägaga kattuvad.

Paar sõna Joonatanist

Pisike Joonatan on nüüd nädala meie juures elanud ning enamus ajast on läinud üksteise tundmaõppimisele. Tuleb tunnistada, et tegemist asjaliku ja rahumeelse noorhärraga. Söömisesse ja magamisse suhtub tõsiselt ja kui miski ei meeldi siis toriseb. Emilile Joonatan meeldib ja ta käib talle pai tegemas. Siiski ei suuda Emili aru saada, miks magava Joonatani kõrval karjuda ei tohi ning samuti on tekkinud komme kolisev puidust pingviin alati just siis lagedale tuua, kui väike vend on silma looja lasknud. Üldiselt läheb meil siin aga kenasti ning oma osa selles on ka kõiksugu abilistel ( loe: vanaema Lembe ja tädi Leena). Eks paistab, kuidas siis hakkab minema, kui emme, Emili ja Joonatan pikki päevi kolmekesi veetma asuvad.

Väike venna jõudis kohale- 8.11.2009 kell 7.00

Isadepäeva hommikul ta lõpuks saabus. Sündis 43. rasedusnädalal ning kaalus 2800 g ning oli 49 cm pikk. Tõeliselt pisike tegelane võrreldes vanema õega (4230 g ja 54 cm ). Aga sünd oli tõeliselt imeline. Pildil uudistab kahe tunni vanust venda just ärganud Emili.

Patsid

Emili on jõudnud patsideikka. Mitu korda päevas nõuab ta endale valitud arvu patse pähe ning siis käib ringi ja kekutab. Täna hommikul kui emme oli patsid valmis meisterdanud, ronis Emili vannitoas peegli ette ning teatas: " Oih, kui ilus tüdruk!"

ps. Beebirindel on endiselt kõik muutusteta - ilmselt on sõber Nora rekord ette võetud. 

Läänerindel muutusteta

Kõigile sõpradele, kes mulle enam helistada ei malda (no ja mitu korda nädalas sa ikka Allanile või minu emale helistad, eks ole) - seis on endine. Terve oktoobri oleme olnud nö ootel ja täna on 31. kuupäev ning seis suht-koht sama mis kuuaega tagasi :-). 

Emili käib igapäev Beebile rääkimas, et tule välja, Emili tahab sind näha. Ükspäev ta arvas, et nabast natuke nagu paistaks Beebit :-).  

Emme ja issi leiavad ka, et Beebi võiks oma vanemat õde juba kuulda võtta küll. Kui eesmärgiks oli Emili rekord lüüa (Emili teatavasti sündis viis päeva pärast "tähtaega") siis see sai juba nädala alguses tehtud. 

Kõikide Kõrvitsate Päeval sündimine muidugi ilmselt näitaks, et lapsel on huumorisoont. Antud hetkel küll tundub, et sihikule on võetud november.

Ootame-vaatame.....

 

Emili haaras ka pintsli

Me oleme oma ehitustöödega jõudnud niikaugele, et savikrohvile on värvikiht peale saadud. Eksperimenteerimise ja hullamise mõttes, sai järgitestitud koguni viis erinevat looduslikku värvi: kohupiimavärv, õllelasuur, munaõlitempera, savivärv ja pintsel-rull krohv. Lisaks veel möllatud pisut karnaubavahaga.  Looduslike värvide omapära on aga selles, et ei saa alati ette kindel olla, mis tooni lõpptulemus olema saab. Sel põhjusel sai niimõnigi sein hoopis teist tooni, kui planeeritud ning mõnda seina tuli mitu korda üle värvida. 

Samas on looduslike värvidega see tore asi, et nendega võivad suht rahulikult toimetada ka lapsed ( ikka eeldusel, et pintsel enam suust läbi ei käi) ja rasedad. Juuresolevatel fotodel möllab Emili helerohelise savivärviga.

Sünnipäevajärgsed fotomeenutused

Avastasime, et mõned pildid ja tänusõnad on jäänud täiesti teenimatult blogilugejate eest varjule. Siin need nüüd on.

See on Emili päris oma nukumaja, mille eest suur tänu Tartu vanaisale ja vanaemale. Emili mängib sellega iga päev, kuigi hetkel ta veel eelistab vajalikud nukud ja mööbliesemed majast välja põrandale tõsta, et siis seal nendega mängida.

 Sellise uhke kokakostüümi ja mõnused potid-pannid saatis Emilile sünnipäevaks väike Eliise koos oma vanematega. Ka see kingitus on osutunud suureks hitiks. Emili keedab pottides kõikvõimalikke toite alates sokolaadist ja lõpetades porgandisupiga. Viimastel päevadel meeldib Emilil oma pottides jõhvikaid (siinkohal tänud Viljandi vanaemale) ja kamapalle hoida ning neid siis nosimas ja ringitõstmas käia.