3 nädalat

Aeg läheb meil siin lennates ja Joonatanpoiss on saanud juba 3 nädalat vanaks. Endiselt on äärmiselt usin  ja aktiivne tegelane. Kui kõht võtaks ennast kokku ja jätaks Joonatani kiusamise järgi, oleks elu nagu lill. Söömine ja magamine(kui just kõht ei kimbuta) on hästi käpas. Kodused mõõtmis-kaalumisvahendid väidavad, et kolme nädala andmed on: ca 3600g ja 51,5 cm.

Eesti keel

Välismaalased, kes peavad eesti keelt õppima, väidavad tavaliselt, et oi kui keeruline. No mis mõttes keeruline, kui kaheaastane (emmel on koolist möödas üle kümne aasta ja ma tõesti ei jaga eesti keele õigekirja - eriti seda kokku-lahku osa) moodustas hetk tagasi järgmise lause:

Kui õunamahl on ära joodud, siis joome morssi.

Ikka müstiline küll, et kuus kuud tagasi oli alles "näpp püsti ja ähh" periood ning nüüd valdab noor daam kõiki käändeid-pöördeid ning moodustab lauseid, kuhu emme topiks vähemalt neli koma. 

Mureen

Emilil on üks suur vanaema Pille kingitud raamat, kus sees on igasugu mereelukate pildid. Erinevaid lehekülgi avades saab kuulata erinevaid hääli ning osa pilte on ruumilised. Tavaliselt vaatab Emili seda raamatut koos issiga, kuid täna juhtus nii, et kaasvaatajaks sattus emme. Siis Emili osutas ühele täpilisele ussimoodi kalale ning küsis: Kes see on?

Emme vastas: Täpiline kala

Emili: Ei! See on mureen!

Emme vaatas raamatust järele ning selgus, et oligi mureen. 

Kõigest pisut üle kahe aasta saigi emme olla targem kui Emili. Nüüd on see etapp siis läbitud ja kõik võivad kergemalt hingata. 

Parim soeng algavaks pühade hooajaks

Kas teile ei tundu, et meie lapsel on Jõuluvana soeng?

Väike jalutaja

Meie jalutuskäikudest inspireerituna toppis Emili täna koer Polla kärusse, nõudis Mõmmit kandelinaga kõhule ning asus tähtsa näoga mööda tuba ringi patseerima.

Suur sinine pall

Joonatani absoluutseks lemmikkohaks meie majapidamises on suur sinine võimlemispall. Nii kui kõht kiusama asub ( seda juhtub paraku enamasti öösel) või muidu kehv tuju on ( seda samahästi kui ei juhtugi) võtab Joonatan emme või issi süles pallil koha sisse ning jätab koheselt nutujoru kus see ja teine ning vajub omapärasesse transsi. 

Kui Emili oli sama väike kui Joonatan praegu ( okey - päris nii väike oli Emili küll ainult emme kõhus) oli meil ilus vikerkaarevärvides võimlemispall, kuid see andis ühel heal päeval paraku issi ja Emili raskuse all järele. Tädi Leena kinkis siis meile praeguse sinise, mis on extra heavy duty ehk peaks kirjade järgi poolt perekonda kannatama. 

Nii, et kui keegi tahab pallil tsillida siis on oodatud meile külla, et seda koos Joonataniga teha.

Esimene vanniskäik

Täna käis Joonatan esimest korda vannis, õigemini küll teist, sest sündis ta ju ka vannis. Vann nagu pildilt näha erilise maskuliinsusega ei hiilga, kuid see eest on selles vannis esimesi veeprotseduure teinud varasematel aastatel nii onutütar Merilin kui ka Emili, kes mõlemad on suured veesõbrad. Vesi näis Joonatanile samuti väga meeldivat, häälekas protest järgnes ainult veest välja tõstmise peale. Põhiliseks pesijaks osutus Emili, kes ühtlasi kommenteeris igat enda liigutust ja lapsevanematel oli nalja nabani.

Jõutreening

Olime täna Emili ja Joonataniga pika päeva esimest korda kolmekesi. Emili oli ärganud hommikul pool kaheksa, mis on tema kohta väga vara. Seda arvesse võttes ning kõigi kolme asjaosalise närvidele mõeldes, oli oluline, et väike printsess päeval magaks. Päevauneks oli kaks alternatiivi: A) minna õue, kus Emili kärus täiesti rahumeelselt mingil hetkel kustub B) üritada teda toas magama panna - keskelt läbi 1, 5 h kestev protseduur, mille käigus kõik asjaosalised korduvalt omavahel tülli lähevad ning mille lõpp-produktiks ei pruugi sugugi mitte olla magav laps. Mustaks hobuseks oleks seekord Joonatan, kes saaks siis üllatusmomendi korras asjadekäiku uusi pöördeid tuua. 

Valisime esimese variandi ning suundusime õue. Kõigi kolme riidesse saamine võttis parasjagu aega ning pakkus Joonatanile võimaluse paar tõsist mehe sõna öelda (loe: ta röökis täiest kõrist samal ajal kui emme Emilile saapaid ja kombekat selga surus). Õue jõudes selgus, et aknast paistnud kerge tibutamine on vahepeal korralikuks vihmasajuks arenenud, millest tulenevalt nägi meie ekipaaz välja järgmine: kärus kile all tsilliv Emili, kandelinas emme kõhul tsilliv Joonatan ning ühes käes vihmavarju hoidev ning teisega käru manööverdada üritav emme. Ühtlasi sain ma ka aru, miks osad inimesed peavad käru puhul oluliseks, et laps ise sinna sisse saaks ronida. Emili talveriietega ise kärusse ei saa ning seetõttu tuleb emmel nüüd teha jõu ja ilu numbreid 3kilo + talveriided kõhul tõstmaks 13 kilo+ talveriided kärusse. Aga see oli alles algus, sest tõeline treening ootas meid Tallinna tänavatel. Tõeliselt meeliülendav on üritada ühe käega käru lükata kui boonuseks on porilombid, auklikud kõnniteed ning 20 cm kõrged äärekivid. Kuigi mulle tundus, et me meenutasime rändtsirkust, selgus paraku, et osade juhtide jaoks olime me ikkagi samahästi kui nähtamatud ( ikkagi väga kirju vihmavari, väga kirju kandelina ja lisaks veel käru). Ilmselt peame järgmisel korral endale veel miskit plinkivat külge riputama, et meid üle tee lubataks ja läbimärjaks ei pritsitaks. 

Siiski ülesanne sai täidetud ning Emili lasi pärast pooletunnist jalutamist silma looja. Me veel ei tea, mis siis saab kui lumi maha tuleb ning Tallinna kõnniteed ühtlase läbimatu lägaga kattuvad.

Paar sõna Joonatanist

Pisike Joonatan on nüüd nädala meie juures elanud ning enamus ajast on läinud üksteise tundmaõppimisele. Tuleb tunnistada, et tegemist asjaliku ja rahumeelse noorhärraga. Söömisesse ja magamisse suhtub tõsiselt ja kui miski ei meeldi siis toriseb. Emilile Joonatan meeldib ja ta käib talle pai tegemas. Siiski ei suuda Emili aru saada, miks magava Joonatani kõrval karjuda ei tohi ning samuti on tekkinud komme kolisev puidust pingviin alati just siis lagedale tuua, kui väike vend on silma looja lasknud. Üldiselt läheb meil siin aga kenasti ning oma osa selles on ka kõiksugu abilistel ( loe: vanaema Lembe ja tädi Leena). Eks paistab, kuidas siis hakkab minema, kui emme, Emili ja Joonatan pikki päevi kolmekesi veetma asuvad.

Väike venna jõudis kohale- 8.11.2009 kell 7.00

Isadepäeva hommikul ta lõpuks saabus. Sündis 43. rasedusnädalal ning kaalus 2800 g ning oli 49 cm pikk. Tõeliselt pisike tegelane võrreldes vanema õega (4230 g ja 54 cm ). Aga sünd oli tõeliselt imeline. Pildil uudistab kahe tunni vanust venda just ärganud Emili.

Patsid

Emili on jõudnud patsideikka. Mitu korda päevas nõuab ta endale valitud arvu patse pähe ning siis käib ringi ja kekutab. Täna hommikul kui emme oli patsid valmis meisterdanud, ronis Emili vannitoas peegli ette ning teatas: " Oih, kui ilus tüdruk!"

ps. Beebirindel on endiselt kõik muutusteta - ilmselt on sõber Nora rekord ette võetud.