Nüüd te siis teate, miks Eesti võitis

Eks ikka sellepärast, et sellised spordisõbrad kohapeal kaasaelamas käisid. Emilile oli see esimene kord sporti vaatamas käia ning kuigi emme oli eelnevalt pisut kahtlev, et kas ta ikka peab seal vastu, siis kõik kõhklused olid asjatud. Kui spordisõbrad hilisõhtul Saku suurhallist naasid oli Emili elevus ise ning teatas kohe tuppa astudes, et Eesti võitis. Edasi seletas ta, et kõige toredamad olid olnud tantsutüdrukud ning et nad olla vaheajal ka jäätist söönud. Emili ja Allan seetähendab, mitte tantsutüdrukud. Mängust andis laps ka kiire ülevaate, vehkides kätega ning seletades, et kuspool oli Eesti ja kus Hollandi korv. Ühtlasi oli soetatud meeletut lärmi tegev lõgisti ning sellele sekundeeriv pasun. Viimast emme suureks rõõmuks lapsed iseseisvalt puhuda ei jaksa. Hea seegi.

Emiliga Helsingis

Ja jõudiski kätte üks suve oodatumaid päevi - meie ammu planeeritud reis Soome, ainsaks eesmärgiks Linnanmäki lõbustuspargi külastamine. Algselt oli mõte minna terve perega ning võtta ühes veel üks vanaemadest. Mingil hetkel aga jõudsime otsusele, et Joonatani ei ole nagu väga mõtet kaasa tassida ning hoopis loogilisem oleks noormees koos vanaemaga koju jätta. Selle variandi plussiks veel asjaolu, et me ei ole Joonatani sünnist saati suurt kuskil ainult koos Emiliga käinud. Et mõlemad vanemad ja ainult Emili. Nii siis jäigi, et vanaema Pille ja Joonatan veetsid mõnusalt aega Tallinnas ning meie kolm ärkasime varavalges ning suundusime vikerkaarelaevaga (nagu Emili Viking Line'i nimetab) üle lahe. Ülemine, äärmiselt ebapedagoogiline, pilt annab aimu sellest, mida meie oma lastele juba maast madalast õpetame. Tegelikult kehtib meil peres reegel, et mänguautomaatidega võib mängida ainult laevadel ning kuna seda saabki teha ainult kord-paar aastas, siis ei saa ju lasta enda alaealiste juuresolekust heidutada.

Helsingi tervitas meid ideaalse ilmaga. Oli soe, kuid parajalt pilves ning nii jäigi terveks päevaks. Kuna lõbustuspargi avamiseni oli veel paar tundi aega, suundusime selle lähistel paiknevale suurele Kirbuturule ning mõnusasse Tai restorani sööma. Kõhud täis ronisimegi mäkke ning varustasime end eakohaste käepaeltega ehk siis emme ostis 120cm+ paela, millega pääses kõikjale ning issi ja Emili 100cm+ mis võimaldas sellist veidi rahulikumat karuselli valikut. Olgu öeldud, et Emili ongi täpselt 100cm pikk (või ehk pool sentimeetrit lühemgi)nii, et vedas, et talle selle paela ikkagi saime. Vastasel korral oleks valikus olnud ainult Joonatanisugustele vendadele mõldud atraktsioonid.

Sellest hoolimata tekkis esimese pooltunni järel vanematel tunne, et võib siiski juhtuda, et terve päev tuleb rahulikult tiirlevatel kohvitassidel veeta. Emili nimelt keeldus kõikidest veidi äkilisematest lõbustustest. Samas oli meil Belgia reisist kogemus, et kui ta lõpuks pika veenmise peale siiski midagi proovib, keeldub ta reeglina hiljem sealt maha tulemast.

Päästvaks õlekõrreks osutus seegi kord edasi-tagasi kiikuv piraadilaev. Emili oli terve hommiku rääkinud, et tema läheb piraadilaevaga sõitma nagu Brüsselis. Linnanmäkis aga selgus, et suurde laeva nii väikeseid tegelasi ei lubata ning emme käis üksinda seal trallimas. Küll aga leidus väike laev, kus oli aga see häda, et sinna üle 140cm-seid ei lubatud. Nii oligi Emili olukorras, et kui laevaga sõita tahab, peab seda täiesti üksi tegema. Mõtles ja mõtles, sai hirmust võitu ning läks ja sõitis. Kohe mitu korda järjest ning edasi oli nõus juba enamikke teisigi atraktsioone proovima.

Kokku veetsime Linnanmäkis kuus tundi ning hea meelega oleks päevakese veel veetnud. Suurema osa ajast kulgesime kõik koos, kuid vahepeal tegi emme kõrvalepõikeid, et pisut ameerika mägedel kiljuda, pea alaspidi rippuda või endal siseelundid segiraputada lasta. Sel ajal kui issi ja Emili pildilolevat jäätist konsumeerisid tuhises emme mitmekümnemeetrise torni küljes tolgendades taevasse ning siis samakiiresti uuesti alla. See oli ka emme võimete lagi. Väsinult kuid õnnelikena lahkusime pargist ning suundusime õhtuse laevaga tagasi koju. Emili pidas veel laevaski vapralt vastu, tsillis koos vanematega buffees ning tegi koos Ville Vikingiga pilti, kustus alles siis kui laevalt maha jalutasime. Emme aga nägi lõbustusparki veel uneski.

Väike küpsetaja

Emili taasiseseisvuspäeva puhul juustu-tuunikala omletikesi valmistamas. Tegi ise algusest lõpuni. Emme ainult lisas koostisosi ning toimetas ahjuga. Emili teeks ja sööks neid ilmselt ülepäeviti.

Dalai Lama ehk lastega linna peal

Juhtus nii, et tädi Leena ettepanekust kinni haarates arvas emme, et väga hea mõte on keset laste uneaega minna päikesest kuumale Vabaduse väljakule, et kohe vahetult osa saada rahu ja kaastunde saadiku visiidist. Selles mõttes läks hästi, et Joonatan lükkas kärus silma kinni ning esimese osa kõnest ka hoidis selle kinni. Emili aga väga ei viitsinud seista tihkelt täiskasvanute vahel, olles ise neile vööni ning kuulata, mis Dalai Lamal meile öelda on. Nii ta siis aeleski emme jalge ees kivil ning tundis ennast kuskil pool tunnikest päris hästi. Siis emme halastas lapsele ning suundusime tahapoole murule ja puude varju. Seal oli küll õhku ja jahedust, kuid paraku ei kuulnud enam mitte midagi. Olime siis niisama ilusad ning võtsime püha mehe sõnumi teiste meelte kaudu vastu. Hiljem suundusime veel koos tädi Leenaga kohvikusse ning veel hiljem mänguväljakule ning juhtuski nii, et olles kell 10 hommikul lastega kodust väljunud plaaniga minna pooleteiseks tunniks parki, jõudsime koju tagasi alles kell 18.

Puhkus piltides

Meie suvepuhkusest ülevaadet alustades olgu kohe öeldud, et fotokas oli meil küll kogu aeg kaasas, kuid mõni päev pärast puhkuse algust sai aku paraku tühjaks ning laadijat ei olnud ju keegi taibanud kaasa pakkida ( ega ilmselt ei oleks mahtunud ka, sest auto oli niigi paksult kõikvõimalikku nodi täis ja pagasiluuk sulgus vaid suure tahtejõu abil). Mingil hetkel suundus Allan siiski Tallinnasse "treppi ehitama" ning võttis Mulgimaale naastes laadija ühes ning saime taas klõpsima asuda.

See kena rahvariietes Halliste naine emme ja laste taustal on muide vanaema Lembe.

Loomulikult käisime meiegi laulu- ja tantsupeol ning kui eelmistel pidudel on emme koos kummagi kõhuelanikuga ka kaare all olnud siis seekord piirdusime kõik pealtvaataja rollidega. Tantsupeol käisid küll ainult emme ja Emili. Pidu oli küll pikk, kuid Emilile meeldis väga, iseäranis kõige väiksemad tantsijad. Laulupeo osas olime algul pisut skeptilised ning seda just Joonatani silmas pidades, sest ei olnud meie peres seda vabatahtlikku, kes leiaks, et tuhandete peoliste vahel poissi taga ajada on just see, mis ilusa suvepäeva täiuslikuks muudaks. Siiski ei olnud keegi teine ka nõus peost loobuma ning nii saigi Joonatan ka kaasa pakitud. Etteruttavalt olgu öeldud, et pidutses meie perest kõige kauem ehk koos emmega peo lõpuni ning pärast kodus voodis ka veel tunnikese kuuldud repertuaari valjul häälel läbi võttes. Emili küll lahkus issiga vahetult enne rokiblokki, sest väsimus nõudis oma, siiski jättis pidu ka temasse kustumatu jälje, sest kodus mängitakse laulupidu tänase päevani regulaarselt. Kolme aasta pärast on Emili ilmselt veel liiga noor, et ise kaare alla või tantsumurule pääseda, kuid emmel on küll kindel plaan just seoses tantsumuruga. Ainus nõrk koht plaanis on hetkel, et issi keeldub kategooriliselt kõikidest selleteemalistest ettepanekutest (veel :-)).

Postitantsijad lauluväljakul. See post oli üks äraütlemata tänuväärne tegelane, sest absoluutselt kõik meie läheduses istunud lapsed käisid seal kordamööda kõõlumas.

Varitseb kanu. Vist on mängult rebane.

Üsna varsti pärast laulupidu pühkisimegi pealinna tolmu jalgelt ning suundusime Mulgimaale, kus peastaabiks kujunes Suislepa, kust siis sai tehtud veidi lühemaid või pikemaid otsi Viljandisse, Tartusse, Muhumaale, Saaremaale, Tõstamaale, Häädemeestele, Kiidjärvele ja kindlasti kuhugi veel, mis hetkel ei meenu. Enamasti reisisime kõik neljakesi koos, kuid paar korda õnnestus emmel ka endale ja teistele tõestada, et tema ongi kangelasema ehk reisis koos pärdikutega (tuntud ka Fille ja Rulle nime all) täitsa üksinda. Oli täitsa teostatav (ka telkimine) kuid vaimse tervise säilitamise huvides soovitavalt mitte liiga tihti.

End prillide taha peitev paadiseltskond teel Muhust Kesselaiule. Meie selle suve suurim mereseiklus (eriti tagasisõit Muhku), mille kohta Emili teatas tabavalt, et "ma kartsin, et me läheme põhja ja siis taeva". Tõe huvides olgu öeldud, et ühel hetkel kartis emme ka. Joonatanmees oli aga nii vapper merekaru, et nii kui loksutama hakkas lasi silma joonelt kinni ning toetas pea päästevestile. Kokkuvõttes oli väga tore, kuid tulevikku silmas pidades sai siiski õpitud, et koos lastega ükskõik millise alusega merele ronida ikka ei maksa.

NBA-mees otsib Kesselaiu metsas maasikaid. Leidis ka ja mitte vähe.

Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Muhumaa heinamaal juulikuu varahommikul. Väike aaskäoking sünnipäevalaps Evelile.

Emili, Kutt-Kaarel ja Joonatan proovivad kriketis kätt.

Emmel läheb selle pildi peale kohe nunnumeeter põhja, sest tegemist on ühega esimestest ülesvõtetest, kus meie lapsed käest kinni kulgevad. Ütleme nii, et reeglina nad sedasi ei liigu.

Igasuvine käik Anrepi lõvi juurde sai samuti tehtud. Lõvi aluse maa omaniku kiituseks tuleb öelda, et ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ning isegi muru niidetud nii, et lapsed said päris mitu tiiru ümber lõvi joosta.

Tartus käisime ühel varahommikul lodjaga sõitmas. Tegemist ei olnud just ülearu hea ideega, sest Joonatan püsis paigal täpselt viis minutit (üllatus-üllatus) ning ülejäänud viiskümmend viis minutit ootasid vanemad vaheldumisi lõbusõidu lõppu.

Kui juba Tartus olime, siis käisime ka Vudilas, kuhu eelmisel suvel laste väiksuse tõttu minemata jätsime. Ühtlasi võtsime kaasa ka vanaema Pille ja onutütar Eliise ning lastekarja kantseldamist igapäevatööna tegev vanaema sai ka isiklike põngerjate peal musklit treenida. Vudila oli täitsa vahva. Loodetavasti võtavad nad korralike basseinide ehituse ka peagi ette, sest praegused olid ikka sellised ajutise loomuga ning vesi oleks võinud ka kraadi või kümme soojem olla.

Vanaema Pille teenuseid ja oskusi lastehoiu alal kasutasime kohe rohkesti ning ühel ilusal reedel võtsid emme ja issi koos tädi Leenaga ette reisi Võrru (jah tõesti siiski mitte Sidneysse), et nautida ikkagi sel aastal folgi ajal Poolas tuuritava Svjatra Vatra live'i. Mõnus öine kontsert depressiivses Eesti väikelinnas. Tervitused sealse Kreutzwaldi muuseumi direktrissile, kes sulgemiseelsest kellaajast hoolimata meile väga ülevaatliku ringkäigu tegi.

Folkisime loomulikult ka. Pool ajast koos lastega ning pool ajast ilma. Mõnus ja elamuste rohke oli mõlemal kombel. Pildil seavad sammu noored rahvatantsijad. Tantsupõrand oligi meie laste lemmikkoht ning kuna see asus vallikraavi põhjas siis meeldis ka vanemaile seal väga, sest Joonatan ei saanud suvalisel hetkel suvalises suunas leebet teha.

Folgi järgselt pidi issi paraku Tallinnasse tööle naasma, kuid emme koos lastega jäi veel nädalaks Viljandisse. Ujusime, mängisime ja ujusime veel. Viljandi järved said suvel ikka korralikult läbi ujutud. Noort sumomaadlejat meenutavat kostüümi Joonatani seljas (ülemisel pildil keskel) põhjendab asjaolu, et noormees kukkus eelnevalt ühes oma igapäevariietega järveäärsesse pinnaselõhesse (mis muide varitses täiesti pahaaimamatult keset kaunist muruplatsi). Emmel jättis seda pealt nähes küll süda löögi vahele, sest vanaema suunas kulgev Joonatan lihtsalt ühel hetkel kadus pildilt, kuid õnneks oli väga õnnelik õnnetus ning Joonatan ise ei teinud teist nägugi vaid istus augu põhjas rinnuni lombis rõõmus nagu alati. Riided tuli siiski lapselt eemaldada ning sobiv sumokostüüm ümberkaudsetelt kokku laenata, sest nii targaks meie emme kahe lapsega veel saanud ei ole, et tagavarariided alati kaasas oleks.

Augusti alguses jõudsime veel Muhusse ratsutama ja Saaremaale sõpradele nende suvekodusse külla. Angla tuulikud vaatasime ka taaskord üle, kuid see dolomiidist Disneyland, mis sinna turistide tarbeks vahepealsete aastate jooksul ehitatud oli ehmatas meid küll üpris kiiresti autosse tagasi. Lapsed said siiski korraks vanade põllutöövahendite otsa ronida ning Joonatan oleks sinna ilmselt jäänudki.

Vedamaks oma lapsi juba varakult mööda pühakodasid ning õigustamaks oma ülikooli diplomit sai seekord Püha kirikus ära käidud. Kenasti oli korda tehtud ja valgustatud võlvide peale ning palverändurite kambrisse viiv käik nii, et ka lastel jäi mulje, et kirikus on päris põnev .

Üks päikest täis päev

Ühel juunilõpu päeval kutsusime endale fotograafi külla ning tema kaasabil valmiski hulk võtteid meist kõigist. Nii eraldi kui koos. Enamus pilte pärineb Kadrioru pargist, kuid mõned kaadrid tehti ka meie kodus.

Ma usun, et kui oleks Joonatani teha olnud siis täpselt sellise koosseisuga oleks olnud suurem osa pilte, sest Joonatan lihtsalt jooksis igal vabal momendil kaadrist välja ning "vaata siga lendab" nalja ikka paarkümmned korda järjest ei tee.

Püüdsime kinni ja panime puu otsa istuma.

Niisama ilusad ja õnnelikud.

Üks minu lemmikpilte.