Katkine grammofon ja väike Ülbik

Emili nagu kõik teised väiksed lapsed suudab iga päev tekitada muidu täitsa korras elamisse totaalse segaduse. Kogu põrand on kaetud mänguasjade, riiete, raamatute, käterätikute ja veel saja muu asjaga. Kuna selline olukord kujutab endast teatavat ohtu kaaselanike elule ja tervisele - emme nimelt ei suhtu positiivsest väljavaatesse koos Joonataniga selili käia, sest taaskord on mingi vidin jalge alla jäänud - siis saadabki viimasel ajal kõiki Emili tegemisi emmepoolne jauramine stiilis: kui mõne asjaga oled ära mänginud, siis pane need oma kohale tagasi ja ära jäta siia vedelema! (Vanaema Lembele peaks see tekst nüüd küll tuttav ette tulema, sest seda plaati mängiti juba emme lapsepõlves).

Emili on aga väga tubli väike tüdruk ning pärast temapoolsete vastuargumentide (väited stiilis - talvesaabaste koht ongi keset suure toa põrandat) kindlakäelist kummutamist ta enamasti viibki nõutud koristustööd iseseisvalt läbi. On olnud ka imelisi hetki, kus Emili ilma igasuguse emmepoolse verbaalse mõjutamiseta tatsab mängitud mäng näpus riiuli suunas samal ajal oma tegevust kommenteerides: Emini viib puzzle riiulisse ja ei jäta seda põrandale vedelema. 

Täna aga pidid vanemad tunnistama järgmist situatsiooni. Kogu elamist kattis taaskord tihe mänguasjade kiht ning issi tegi ettepaneku see ühiste jõupingutustega likvideerida. Emili vaatas hindava pilguga toas ringi ning teatas siis kindlalt: Emme paneb asju ära, issi paneb asju ära ja Emini vaatab pealt!

Lõpetuseks paar fotosüüdistust:

Nii võib juhtuda, kui järgida vanema õe poolseid juhiseid beebiga ringikäimisel. Emme nimelt võttis kuulda Emili mõttevälgatust - teeme Joonatanile ka patsi pähe! Resultaadiks oli ei rohkem ega vähem kui patsiga poiss :-). 

Joonatan näitamas värskelt omandatud oskust ehk võtan pakutava mänguasja oma kätte ning siis mängin sellega täitsa iseseisvalt.