Kevadine jalutuskäik ehk kust tulevad tubased lapsed

Ilm oli tõeliselt päikesepaisteline ja soe ning emme, vanaema Lembe, Emili ja Joonatan otsustasid väikese patseerungi ette võtta. Emme on nimelt koos lastega nädalakest Viljandis veetmas. Jalutamaminek aga esitas mõningaid väljakutseid, sest kahe lapsega reisimine ei ole enam hoopiski see mis ühe lapsega, et viskad aga autosse, mis pähe tuleb (ehk kogu vajaliku träna) ning muudkui reisid. Kui autos on kohad sisse võtnud emme, vanaema, vanaisa ja kaks last koos ettenähtud turvavarustusega, siis paraku pagasile enam suurt ruumi ei jää ning tuleb teha teatud valikud. Ega noh tegelikult ei jäänud emmelegi suurt ruumi vaid päris pisike ruum turvatooli ja turvahälli vahel tagaistmel. Igatahes oli sunnitud valikuks Joonatani vanker koju jätta ning kaasa võtta ainult kookon. Otsus, mis sundis emme ja vanaema fantaasia täie võimsusega tööle, et väljatöödata parim viis lapse rõdule magamapanekuks. Võitis lahendus järgmiselt fotolt:

Jah - Joonatan on kookoniga kiige külge riputatud.

Muide väga hea lahendus on - lükkad aga hoogu, kuni silm lapsel looja läheb ning kui poole une pealt jorinat kostub siis lükkad aga jälle hoogu ning jorin vaikib.

Aga tulles tagasi meie jalutuskäigu juurde. Valitud sai variant, kus Joonatan tudib emme kõhul ning Emili läbib vahemaid ise kõndides või kelgul istudes. See oli kohe esimene valearvestus, sest teatavasti Emili üle 10 meetri vabatahtlikult üleriietes ei kõnni ning kelku mööda paljaks sulanud asfalti ka suurt ei vea. Emme ja vanaema olid siiski optimistlikud ning leidsid, et mis seal ikka, küll hakkama saame (no emme vähemalt võiks varasematest kogemustest õppida ja juba targem olla). Esimene ohumärk anti kohe kui õue astusime, sest algas  virin teemal "päike paistab silma", millele järgnes koheselt mõttevälgatus "lähme tagasi tuppa". Sai siiski veenmistööga ( lähme toidame piiluparte ning laseme liumäest alla) laps liikuma meelitatud. Viljandi teatavasti ei hiilga just mänguväljakute rohkusega, kuid õnneks asub Paalalinna ainus avalik liumägi vanavanemate elamisest 200m kaugusel. Kohale jõudes selgus, et liumäeni jõuab kui läbida mõnikümmendmeetrit paksu lund. Optimistid asusid sumpama, ise arvates, et lumi kannab neid. Kandis ta küll! Võidukalt liumäeni jõudnud, said emme ja vanaema kuulda, et noor daam ei taha mitte liugu lasta vaid hoopis kiikuda. Kiikesid valikus polnud ning järgnes selleteemaline nutt ja hala, mis pärast lumme kinnijäämist kasvas arusaamatuks üürgamiseks kestusega kümmekond minutit. Lubadusega piiluparte toitma minna saime lapse siiski taas liikuma ning pisaratevoo ajutiselt kinni. Järgmise etapi läbis Emili kelgul istudes, kuid kelk ilmselt leidis, et jalutuskäik kisub liiga positiivseks ning otsustas asjale vürtsi lisada ning heitis lapse keset kurvi porilompi, misjärel üürati juba tubli viisteist minutit ning keelduti igasugusest edasisest koostööst. Ühtlasi esitati juba korduvalt väljendatud soovi koju tagasi minna, samas ise keeldudes nii kõndimast kui kelgule naasmast (arvestades kelgu varasemat käitumist, oli see ka täiesti mõistetav). Õnneks ärkas kogu selle kära peale Joonatan, kes sunniti seepeale vanema õe kasuks kõhukotist väljapugema, et Emili saaks kasutada ainumõeldavat transpordivõimalust emme seljas. Kuuekilost niisama süles tassida ei ole sugugi nii kehv väljavaade kui viieteistkilost. Kõige krooniks otsustas ka ainus Paalajärvel prääksuv pardipaar meid liginemas nähes minema lennata, nii et piilude söötmisest ei tulnud samuti midagi välja. Ühesõnaga oli tore matk.

Emiliga talvisel ajal õues käimine on üldse selline kergelt massohistlik ajaviide, sest ega ta peale emme seljas tukkumise seal suurt midagi teha ei viitsi. Parematel päevadel möllab pisut mänguväljakul. Kehvematel päevadel aga algab juba kodutrepil jutt, et võiks tuppa tagasi minna ning see ei lõpe ka enne kui uuesti toas. Kasvamas on vist taaskord üks tubane laps.  

Kui emme ja onu Mihkel väikesed olid, siis ei saanud nad reeglina samuti aru, et mispärast pidevalt seal õues peab käima, kui toas on ju hoopis põnevam ning vanaema Lembe arvamusavaldused stiilis "Õues on nii ilus ilm, misasja te terve päeva siin toas istute, minge parem õue!" lasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja.