Joonatanil on kiire

Joonatanil on kuhugi ikka väga kiire, tal on kohe nii kiire, et magamise peale eriti aega ei raiska ning kogu ärkveloleku aeg (mida on ööpäevas rohkem kui Emilil) kulub tohutule arenemisele. Noormees käputab meeletus tempos, tõuseb kõikjal püsti, liigub toenajal ringi esemelt esemele ning eile ronis Viljandis vanaema juures poolest trepist üles. Tundub, et eesmärgiks on võetud emme omaaegsed saavutused, kes olla 9kuuselt kõndima hakanud ning 11kuuselt omal jõul mööda raamaturiiulit lae alla roninud. Täiesti vabalt võib juhtuda, et mõne kuu pärast liigume me punktist A punkti B Emili kärus tsillimas ning noorhärra kõrval omil jalul edasi tatsamas (või ümber käru kiiremaid ringe tegemas).  Üldse saab meie lähitulevik ilmselt huvitav välja nägema, sest Emili on ikka tõeliselt flegmaatiline tüüp. Näiteks kingi võib ta vabalt 10 minutit jalga panna, ise pidevalt midagi rääkides king hajameelselt näpus. Joonatan aga tundub olevat kõike muud kui flegmaatiline. 

Eriti põnev on Joonatani vaadata supelrannas. Ta on nimelt selgeks saanud, et kui liiv ületada, siis saab vette ning nüüd on nii, et ükskõik kui kaugele veepiirist Joonatan asetada, mõne aja pärast on ta ikkagi vees. Ta meenutab neid üleskeeratavaid mänguasju, mis põrandale asetumise hetkest meeletus tempos midagi tegema hakkavad. Joonatan asub maaga kokkupuute hetkest nagu väike kilpkonn neljakäpakil vee poole rühkima ning maastiku konarlikkus ning kõikjal jooksvad, pritsivad ja lärmavad lapsed ei sega teda karvavõrdki. Väike peatus tehakse ainult selleks, et peotäis või kaks liiva suhu toppida. 

Lõpetuseks paar meeleoluseika tänahommikusest Viljandist. Kuna noorhärra ärkab praktiliselt koos päikesega, oleme oma esimest une-eelset jalutuskäiku tegemas (Joonatani toas uinutamine päevasel ajal on ajaviide, mida võin pakkuda mõõduka tasu eest massohistidele) juba kuskil 8 ajal. Täna hommikul õnnestus meil kõrval tänavas kuulda ühe eramaja teiselt korruselt avatud akendest akordionimängu ning see ei tulnud plaadilt vaid keegi tõepoolest mängis kell 8 hommikul akordionit. Imeline!  Paar maja edasi läks meie jalutuskäik veel meeleolukamaks, sest olime tunnistajaks pildile, kus kenas kleidis ja kontsakingades naisterahvas üritas kätte saada perenaise meelehärmiks aiast plehku pannud hundikoera.  

Ehk siis "kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi...".