Esimest neist õnnestus meil täna Emiliga pool päeva teineteisele tsiteerida, sest selle sügishooaja esimese nohu puhul kõlas "Ise oled tatikas, kes vajab ninanuuskamist!" igatahes peenelt. Emme suureks üllatuseks asus Emili aga peagi ka teisi meeldejäänud lõike ettekandma ning teatas toimetavale lapsevanemale südame rahus: "Ise oled tatikas ja räpakäpp, laku panni!" Emme ei osanud sellepeale musta ega valget kosta, sest kahe-aastase hääletoon ei reetnud kohe millegagi, et ta oma sõnade mõttest suurt aru oleks saanud. Seda kinnitas ka peagi järgnenud arvamus, et Emili ise tahab hoopis tatikas ja räpakäpp olla.
Hoopis pikantne lugu juhtus meil mõni nädal tagasi aga seoses Kivirähu raamatuga. Joonatan on alles nii õrnas eas, et mõnikord ei jaga veel ei pea ega ka jalad ning seetõttu tekkis meie elutoa põrandale ühel täiesti tavalisel pärastlõunal väike kakajunn. Emme suundus seepeale noorhärraga vannituppa vajalikke hügieeniprotseduure läbiviima ning sealt naastes jõudis juba koridoris tema kõrvu viisaka majapreili algatatud vestlus: " Tere kakajunn! Oi kui tore, et sa said meile külla tulla! Me nii ootasime."
No ma ei tea, emme nagu väga küll ei oodanud...
2 kommentaari:
Minu arvates on väga positiivne, et Emilil on arenenud eluterve suhtumine väljaheidetesse. :)
Aga meil juhtus ühtede jõulude ajal selline lugu: kuuse ehtimise ajal olid ehted põrandal, ilusad erinevad värvilised munad. Ja veidi üle 1-aastane Samuel mängis nendega. Ilma mähkmeta. Ja järgmisel hetkel tegin ma ilusatest sätendavatest kuulidest pilti. Ja kui siis kaamera displaylt pilte üle vaatasin, leidsin ehete vahelt ühe ilusa pruuni kakajunni :-)
Postita kommentaar