Imeplaadid

Täna tahan teile kirjutada kahest võluplaadist, mis Joonatanil ja Emilil on. Väljast näevad need välja nagu muusika Cd-d ikka, kuid kui mängima hakkavad siis juhtub ime. Esimene neist kahest plaadist on meil juba pea sama kaua kui Emili ning keegi enam täpselt ei mäletagi, kust me selle plaadi saime. Tegemist on ETV lastesaadete laule sisaldava kogumikuga "Kõige suuremad sõbrad". Plaat paikneb meil statsionaarselt autos ning just seal ta saadabki oma imetegusid korda. Kui mõni lastest autos jorisema peaks hakkama, siis tuleb just see plaat masinasse lükata (olgem ausad, tegelikult see plaat masinast peaaegu ei väljugi) ning mõneks ajaks on taas vaikus "majas". Kui Emili oli väike (umbes sama väike kui praegu Joonatan) siis armastas ta ülekõige just plaadi esimest laulu (vana hea Leopold ... ja sõbra jaoks on valla ...) ning ükskord kui emme ja Emili kahekesi Viljandist Tallinnasse sõitsid kuulasid nad seda laulu umbes 20x järjest kuni noorem reisija silma looja lasi. Iga kord kui teine laul algas, võttis Emili jorina üles ning Leopoldi laul keeras uuesti jorina kinni. Leopoldi laulu armastab Emili praegugi, kuid nüüd on ta nõus enamikke ülejäänud 49st laulust samuti kuulama. Iseäranis popid on viimasel ajal laulud telelavastusest "Kardemoni linna rahvas ja röövlid". Need sisaldavad nimelt järgmisi ridu: Sul Joonatan on kõrvad pesemata aastat kaks ja Kus mu püksid on, kus mu traksid on, selle kadumises süüdi on vist Joonatan. 

Kui varem tundus, et plaat täidab Emilil rohkem tapeedi osa, siis nüüd on selgunud, et neiu kuulab tähelepanelikult sõnu. Paar päeva tagasi Buratino laulu kuulates, teatas Emili nimelt, et meil on lasteaias ka Rasmus. Emme ei saanud esialgu mitte muhvigi aru, et mismoodi see nüüd konteksti peaks minema, kuid sama laulu uuesti kuulates (oli selline hetk, et Emili soovil kuulasime terve tee Nõmmelt Kesklinna just seda laulu) jõudis emmelegi pärale, et laulurea "meelest läheb elu raskus" viimane sõna kõlab tõesti täpselt nagu Rasmus. 

Teine võluplaat tekkis meie majapidamisse aga alles sel suvel, kui emme ja issi pärast meeleolukat idanaabrite ansambli Otava Yo kontserti ka nende helikandja (koos kõigi bändiliikmete autogrammidega muide :-)) muretsesid. Esimesena sai selle plaadi võlujõust aru Joonatan ning kujunes nii, et iga kord kui Joonatanil tuju paha oli, pani emme toas selle plaadi mängima ning hetkega oli tusatuju kadunud ning poiss keset vaipa püsti ning põlved muusika rütmis nõksumas. Peagi kandus plaadi vägi ka emmele ja Emilile ning nüüd ongi nii, et ükskõik, kes kolmest parasjagu mossitab, plaat läheb masinasse ning paari minutiga on tuju kõigil kodusolijatel hea. Emili meelest on eriti vahva neid laule kaasa laulda ning kuna heliteos on venekeelne siis Emili versioon kuuldust on umbes sama naljakas kui emme ja onu Mihkli omaaegne Vremja mängimine *.

Nii võibki tõdeda, et meil siin ei möödu päevagi ilma Otava Yo plaadita ning ühtegi autosõitu ilma Kõige suuremate sõpradeta. Kui esimest kuulavad ka emme ja issi endiselt suurima heameelega, siis viimasest on vanematel küll pehmelt öeldes kopp ees. 

* Vremja mängimine nägi aga välja järgmine - kui vanaema Lembe ja vanaisa Jaak (kes siis küll ei olnud veel mingi vanaema ja vanaisa vaid kõigest keskealised lapsevanemad) õhtul välja läksid, tormasid emme ja onu Mihkel üsna pea pärast välisukse sulgumist vanemate riidekapi kallale, panid endile parimad hilbud selga, varustasid endid hunniku A4 paberilehtedega ning istusid teleka ette diivanilaua taha. Kui telekast algas Vremja asusid emme ja onu Mihkel "vene keeles" uudiseid ettekandma. Ikka nii, et kui telekas rääkis tädi siis susises emme ja kui onu siis onu Mihkel. Pärast panid nad kasutatud garderoobi jälle hoolikalt kappi tagasi ning ei mõistnud hiljem kuidagi, et mismoodi vanemad alati aru said, et nende riideid oli kasutatud.