Euroopa südames - 2. osa

Leidke pildilt emme ja Emili

Olles lennureisist väljapuhanud ja sugulastega esimesed kallistused vahetanud, suundus issi koos onu Annoga kohalikule Rotalia kommersile ning emme ning vanaema Lembe koos hulga lastega Inna juhendamisel linna keskusega tutvuma. Paadunud erasektori inimestena ei olnud ei emmel ega issil varem Brüsselisse asja olnud. Järgmisel päeval suundusime tervelt üheteistkümnekesi (7 suurt ja 4 väikest) Hasseltisse täies õites Jaapani aeda vaatama ning pikniku pidama - oli väga mõnus ja soe ning 9 piknikulist sai reeglina kogu seda õndsust ka nautida, 10nes põgenes pidevalt suvalises suunas (me ei hakka mainimagi, kes see 10nes oli) ning 11nes siis järgnes varjuna ning üritas põgenikku tagasi tuua. Hea oli see, et 11nes inimene pidevalt vahetus. Kogu reisi vältel tegime veel hulgaliselt inimkatseid koos Joonataniga erinevates söögikohtades einestada ning mingist toidu või hetke nautimisest küll kordagi rääkida ei saanud. Hea kui sai taldriku tühjaks süüa ilma endast täiesti välja minemata. Tuleb tõdeda, et vaikselt hakkame juba mõistma neid lapsevanemaid, kes lastega välja sööma minekut ilma multikaid näitava pisividinata ette ei kujuta.

Aga tulles tagasi reisimuljete juurde, siis järgmisse päeva olid planeeritud Brüsseli poolt pakutavast hommikupoolikusse Autoworld ning pärastlõunasse Mini Euroopa. Autoworld sai kavva võetud just eeskätt Joonatani silmas pidades, kuid noormees lasi teel muuseumisse silma looja. Tegime siis plaanid ringi ning jalutasime pargis lootuses, et ehk magab natuke ja varsti virgub. Magas sügavalt. Edasi kohtusime mänguväljakul vanaema Lembe ja Meriliniga ning tüdrukud siis hullasid seal tunnikese. Autohuviline magas endiselt sügavalt. Otsustasime siiski muuseumisse suunduda, lootuses, et ehk tee peal ärkab. Ei ärganud. Nii me siis läksimegi autosid vaatama, pere ainus tõsine motorist kärus sügavas unes. Olgu kohe öeldud, et magas terve külastuse maha.

Vanaema koos laspselastega liivas hullamas.

Noored daamid ilusa autoga.

Joonatani ärkamise ajaks olime jõudnud muusemi poodi ning siis koges Joonatan elu kõige ilusamat lõunaunest ärkamist. Mees, kes reeglina pool tunnikest unisena emme süles joriseb, tegi luugid lahti, nägi kõikjal enda ümber riiuleid sadade väikeste autodega ning oli täpselt sekundiga maas ning näpp püsti ja nina vastu klaasi. Lasime tal siis südame rahus poes ringi uudistada ning ostsime ühe pisikese punase Fordi koju kaasa ka.

Edasi viis teekond meid metrooga läbi linna ning metroos leidis aset järgmine vahejuhtum alapealkirjaga " Eesti laps sai väljamaale".

Rahvastäis vagun.

Emili valjuhäälselt: Issi, kas sa tead, et need, kes on musta värvi, need on neegrid!

Issi ei reageeri piisavalt kiiresti.

Emili jätkab teise vanema poole pöördudes: Emme, kas sa tead, et need, kes on musta värvi, need on neegrid!

Ka emme ei jõua piisavalt kiiresti reageerida, sest nii issi kui vanaema Lembe on itsitama hakanud.

Emili mõeldes, et äkki vanemad ei saa päris täpselt aru, kellest või millest jutt käib, näpuga kaasreisija poole osutades: Emme! Näe, neeger!!

Õnneks kaasreisijad eesti keelt ei mõistnud.

Mini Euroopasse jõudes olid kõigil juba kõhud tühjad ning läbisime taas kohustusliku kava, kus osa seltskonnast sõi ning teine osa ajas põgenevat Joonatani mööda söögikohta ning sellega piirnevat ala taga. Poleks uskunudki, et nii väike laps nii väle võib olla.

Meie mehed karussellil.

SIIN EI OLE KALA!

Järgnevalt jagunes meie reisiseltskond kaheks - Emili ja Joonatan jäid koos vanaemaga Brüsselisse, kus nad veetsid suurema osa ajast koos Merilini, Eliise ja tädi Moonikaga ning emme ja issi suundusid kaheks ja pooleks päevaks Amsterdami. Mmmmmmmmmm......

Amsterdam oli tuuline ja jahe, kuid muuseumid olid huvitavad, hotell suurepärane, õlu hea ning linn ise täiesti võrratu. Lisaks kõigele muule sai teoks ka emme aastate pikkune unistus minna õhtul magama ning ärgata hommikul siis kui iseendal uni ära läheb. Me küll ei ole kõiki Euroopa pealinnu külastanud, kuid Amsterdam kuulub kindlasti meie mõlemi esikolmikusse.

Siiski jäi meile arusaamatuks, et mil moel neil seal lapsed ellu jäävad, sest mõningase vaatluse tulemusena tundus ilmvõimatu, et Joonatani sugune tegelane seal päevagi vastu peaks ilma jalgratta alla jäämata või kanalisse kukkumata. Kuigi me armastama oma väikseid pärijaid väga, tõdesime selle kahe päeva jooksul ikka korduvalt, et "issand kui hea, et nad on Brüsselis" - usutavasti kõik lapsevanemad saavad sellest aru.

Ühtlasi leidsime me Amsterdamist kaks suurt (ikka mitmekordset) raamatupoodi, kus müüdi ainult ingliskeelset kirjandust. Täielik imedemaa, ma ütlen! Ainult tänu tahtejõule ning meeldetuletusele kohvrite piirkaalust tagasilennul, lahkusime sealt kõigest paari raamatuga. Kokaraamatute osakond oli eriti muljetäratav ning sealt sai koju kaasa toodud "Moro. The Cookbook" ja "The hummingbird bakery. Cake Days." Esimesest on esimesed road juba valminud ning teisest valis Emili Lihavõteteks tehtava koogi juba välja. Esimese hooga lappas Emili terve raamatu läbi ning teatas absoluutselt iga pildi juures, et teeme seda - täpselt nii ilus raamat ongi!.

Teine koht, kus emmet shoppamisvaimustus tabas oli apteek ( jah te lugesite õigesti). Nimelt avastas ta seal, et Hollandis müüakse ju homoöpaatilisi ravimeid tavaapteegis ning nii ta veetiski tubli pooltunni riiuli ees hollandi keelseid silte lugedes (mis muide on täiesti loetav, kui on eelnevad teadmised inglise, saksa ja rootsi keeltest :-)) ning karpe korvi korjates.

Igatahes jäi see linn meie südameisse ning kindlasti läheme sinna kunagi veel.

Algne loosung Linnamuuseumi õuel teatas " I am sterdam", kuid selleks hetkeks kui me pildistama jõudsime olid ülejäänud tähed paraku minema viidud.

Brüsselisse naastes selgus, et ka ülejäänud osa perekonnast oli vahepeal kenasti hakkama saanud ning Joonatan, olles tõeline dzentelmen, ei pakkunudki vanaemale võimalust öösel tund või paar karjumist kuulata, sellised kontserdid jäid endiselt neile, kes neid hinnata oskavad ehk emme kuulas järgneval ööl kohe pikalt ja huviga, et mis poisil südamel.

Edasine programm nägi ette Europarlamendi ühiskülastust, sest seal töötavad teatavasti (isegi Emili teab) nii onu Mihkel kui onu Anno. Noored daamid leidsid istungite saali põrandast augu ning lõbustasid endid pikalt sellega, et kes seal augus elab ja kas ta hammustab, kui näpp sisse pista.

Tulevane eurojurist annab tööle pihta!

Päev enne ärasõitu käisime veel Brugges ning selle külje all asuvas lõbustuspargis, kus leidus sobilikke lõbustusi igale vanusele. Põhiliseks karussellitajaks ja kiikujaks kujunes oodatult emme, kuid kui Emili pärast mõningast veenmist ka atraktsioone külastama soostus, keeldus ta reeglina neilt vabatahtlikult lahkumast, nii et võib tõdeda, et selles osas traditsioonid jätkuvad ning on kellega kümne aasta pärast tõelistele ameerika mägedele minna.

Tagasilend oli edasilennust sündmustevaesem ehk kõik reisiseltskonna liikmed suutsid pildi kenasti taskust väljas hoida. Joonatan oli lausa nii kõva mees, et trallis veel kell üks öösel mööda Tallinna lennujaama ratastega kohvri järel joostes ringi.

Suur tänu kõikidele europealinlastele meid võõrustamast ning kindlasti tuleme kunagi jälle, sest sajast muuseumist 97 jäid ju külastamata.