Naabermaja kojamees

Nüüd siis moodne versioon filmiklassikast pärit ähvardusest - ma panen su kättemaksuks laulu sisse. Mina panen meie naabermaja vanamehe kättemaksuks blogisse. 

Meie naambermajas elab nimelt vanamees, keda meie nimetame kojameheks, sest kunagi oli ta meie maja kojamees. See kojamees on päevad läbi oma maja hoovis ( loe: otse meie akende all), kus ta siis kopsib, saeb, kolistab, putitab autot, karjub kassi taga või teeb niisama lärmi. Kojamehe eluase on nimelt ahiküttega, kuid kuivade küttepuude ostuks tal ilmselt raha piisavalt ei jätku või ei pea ta seda mõistlikuks tegevuseks. Selle asemel tassib ta kõikvõimaliku träni oma hoovile kokku ning siis teeb sellest tränist sae, kirve ning kahe käe abil kütmiskõlbulikku materjali.  Ökoloogiliselt mõtlev vana või mis - esita või Eestimaa Uhkuseks. Siin on ainult see aga, et ahju läheb ikka kõik mis põleb (laminaat, värvitud puit jne) ning kui siis kojamees korterit kütab tuleb korstnast teinekord ikka sellist tossu ja haisu, et tunda on ka läbi suletud akende. No selle tossu me veel elame üle, sest enamasti on tal ikka õnnestunud hankida mõistlikku küttematerjali, kuid millest juba tõsiselt villand on see pidev lärm akende all. Kui kojamees saeb siis ikka korraliku ketassaega (neid on tal mitu nii puidu kui metalli tarbeks) ning seda ta teeb ikka peaaegu iga päev. Ja kui parajasti ei sae siis kopsib või keevitab.  Ühesõnaga elaks nagu saekaatris ning mina lihtsameelne üritan samal ajal last õue magama panna. Reeglina ta muide lapse uinumise ajal parasjagu ei sae, sest siis võiks lapsevanemal olla nutti laps tuppa magama panna, vaid käivitab mootori alles siis kui titt juba rõõmsalt tudib. Nii oli see elukene kui Emili oli väike ja nii on see paraku ka tänasel päeval.

Aga igaüks on oma hädades reeglina ise süüdi ja nii ka meie. Tüüpiliste eestlastena me ju ei ava akent ja ei hõigu sealt kojamehele, et Õu, ära praegu sae, meil titt tudib (sest tema oma hoovist seda kuidagi ise teada ei saa, paraku) ega kasuta veelgi tõhusamat vahendit - üks laps sülle ja teine käe otsa, hirvesilmad ette ning vanamehe õuele läbirääkimisi pidama (need muide võiksid täitsa viljakateks osutuda, sest tegemist on päris sõbraliku onkliga). Meie käime omas kodus ühest toast teise, sisiseme, uriseme, peame mõttes plaani, kas kutsuda kohale võsa pets või see meie mehe onu oma saatega, kirume kojameest maapõhja ning õhtul kurdame töölt koju tulevale perepeale oma rasket elu. Tüüpiline!

Paar nädalat tagasi aga märkasime, et kojamehe maja katusel oli suur metallvõru (no selline mitme kilone ikka) korstna ümbert lahti tulnud ning nihkus päev-päevalt järjest katuse servale lähemale. Jälgisime mõned päevad mängu ning mis seal salata peast käis läbi küll, et kui see kolakas sealt õigel hetkel alla sajab võib meie müraprobleem endale lõpliku lahenduse saada. Siiski headus võitis omakasu ning ühel hommikul kui kojamees jälle oma hoovis kolistas, avas emme akna ning tegi vähese vene ja rohke kehakeele abil vanamehele selgeks, et tolle elu ähvardab juba mõnda aega tõsine oht. Samal päeval sõitsime lastega Tartusse ning sealt naastes pidime nentima, et metallkolakas oli katuselt kadunud. Ei jõudnud muidugi ennast ära kiruda, et vanamehele teatamiseks nii kehva aja valisime ning jäime ilma õhtusest vaatemängust, mis eeldatavalt koosnes harjavarrega aknal kõõluvast vanamehe pojast ning meie hoovist talle käsklusi karjuvast kojamehest. Oleks olnud kena järg eelmise suve lavastusele, kus kojamees kesk paduvihma harjaga oma ziguli kapotilt vett pühkis.