Kevadmatk

Mai keskel käis Emili koos oma vanemate ja terve hulga teiste mudilaste ja nende vanematega Kõrvemaal loodust uudistamas. Ilm sattus päikseline ja parasjagu soe ning matk kujunes igati vahvaks. Siit ka mõned pildid sellest, mida Emili paari-kolme tunni jooksul teha jõudis:

Alustuseks tõmbasime Emilile koti pähe ja Lotte nöörile! Tegelikult Emili tegi kuskil pooletunnise uinaku Allani seljas ning Lotte nautis gravitatsioonijõudu, olles pistnud jalad Allanile vöö vahele. 

Peale puhkust nautisid nii Emili kui Lotte head kõrget vaadet ning matkasid mõnda aega issi kukil.

Matka lõpuosa läbis Emili suurenisti omal kahel jalal, mis andis võimaluse sipelgate ning muude mutukatega lähemat tutvust teha.

Emili reis Portugali (ja korraks Hispaaniasse ka)

Aprillis komplekteeris Emili naissoost lähisugulastest reisiseltskonna ning käis korra Soome kaudu Portugalis ära. Siit nüüd väikesed fotomeenutused.

Meie apartemendi rõdult avanev vaade Atlandi ookeanile. Ookeanis ujumas Emili küll ei käinud, aga varbad said korduvalt märjaks kastetud ning rannalt suur hulk merekarpe kokku kogutud.

Emili lõpetamas 3 kilomeetri pikkust matka Vila Reali linna. Terve matka jooksul etendas Emili vapralt emme seljakoti osa. 

"Minu jäljed on need väikesed, aga kelle jäljed need suured siis on??" Teine vahva mäng, mida Emili on õppinud päiksepaistelise ilmaga mängima on "üle oma varju hüppamine". Üldse on varjud Emili jaoks olulised tegelased. Vahel ta suhtleb enda omaga ning mööda tänavat minnes teeb koheselt selgeks, kus on parasjagu emme vari ja kus issi vari. 

Noored daamid (Emili ja Tuule) kohvikus.

Hotellis kujunes Emili lemmikmänguasjaks vannitoa bidee ning lemmik tegevuseks merekarpide pesemine. Ühtlasi sai ka selgeks, et väikelastega majapidamises ei oleks bidee ilmselt kõige mõistlikum vannitoa aksessuaar.

Teel Hispaaniasse. Emme ilmselt püüab Emilile ja vanaema Lembele näidata, kus Hispaania täpselt asub.

Märts Viljandis

Märtsis veetis Emili koos emmega ligi 1,5 nädalat Viljandis vanaema Lembe juures ning oli ühtlasi kodustel ehitustöödel jalust ära. Viljandis kujunes igapäevaseks põhiatraktsiooniks partide söötmine. Esimesel päeval parki minnes pistsime ko

dust paar saiaviilu taskusse, kuid kohapeal selgus, et see oli ilmne valearvestus ning järgmistel kordadel sai ennast juba paari pätsiga varustatud. Söötmisprotseduuri Emili natuke pelgas, sest kõvemad tegijad partide seas üritasid saia otse peost kätte saada.Väga aga meeldis Emilile täissöönud partide sabas oja äärde joosta ning vette lendavat pardi parve vaadata, kes siis silla alt läbi ujusid. Ühtlasi omandas Emili ka partide häälitsused, mis üllatus-üllatus ei kõlagi laivis prääks-prääks vaid hoopis mingi omalaadse kurguhelina, mida emme paraku järele teha ei oska.

Viljandis pidasime ka Emili pooleteise aastaseks saamise pidu, mille raames sünnipäevalaps omandas uue oskuse küünalde puhumise alal. Järgnevatel päevadel nõudis Emili iga söögikorra lõpetuseks korduvat küünla süütamist, et see siis rõõmsalt ära puhuda. 

Tuhat vabandust!

Kallid blogilugejad,

Võtke vastu meie vabandused ja kahetsused. Paus on äraütlemata pikaks veninud ja me püüame ennast parandada. 

Esmalt siis uudised ning siis suundume viimaste kuude retrospetkiivi juurde.

Emili on vahepeal suuremaks ja tublimaks sirgunud ning oma esimese liitsõnaga lagedale tulnud ( verbaalne kõne ei ole mitte see kõige kiirem aren

eja meie majas). Esimeseks liitsõnaks siis "uua-uua-auto." Sellega tähistab noor daam nii politsei-, kiirabi- kui ka tuletõrjaautot. Ühtlasi ka neid masinaid, mille omanik on signaalinupu liiga erksaks timminud ning mis seetõttu kogukama inimese või vankriga ekipaazi möödumisest lärmakalt märku annavad. Eelmisel nädalal viibisime pikemalt maal ning kuna Suislepas on uua-uua-autodega lood nadid sai selle austava nimetuse osaliseks ka muruniiduk.

Muidu eelistab Emili endiselt kehakeelt verbaalseile väljendusvahendeile ning kehakeeles on ta ikka tõeline meister. Näiteks suudab ta täiesti arusaadavalt ilma sõnu kasutamata esitada lause " Issi läks vannituppa, kus ta peseb hambaid ja ajab habet". Okey - issi on siiski tähistatud sõnaga.

Eelmise nädala suurim uudis on, et Emilil lõigati esimest korda elus juukseid. Juuksureiks siis emme ja issi. Pikad juuksed olid muidu toredad, kuid paraku nägi Emili suurema osa päevast välja nagu Jüri Arraku modell ( eriti peale tõusmist ja hommikust pudrupähemäärimist). Esmalt lähenesime soengule pieteeditundega ning pügasime ainult eest, kuid see lõppes tüüpilise Saksa jalgpallurisoenguga ning õhtul tuli taas käärid v

älja võtta ning siis sai pügatud ka tagumised juuksed. Tulemuseks siis soeng, mida tädid Politseiaia mänguväljakul nimetavad " oi kakoi krassivõi maljtsik". Uuest soengust veel korralikku pilti ei ole, küll aga pakume välja illustreeriva materjali vana soengu kohta.

"Uudiseid" siis veel niipalju, et juba ligi 2 kuud magab Emili nagu normaalsele inimesele kohane ehk enamasti vaid ühe ärkamisega nii varahommikusel ajal, mil ta oma voodist emme-issi voodisse kolib. Tundub, et poolteist aastat kestnud periood, kus keskmine emmele võimaldatud uneaeg öö kohta jäi sinna 6 tunni kanti ( mis omakorda jagunes 3 - 4 ossa) on lõppenud. Jeppii!!

Paar sõna Emili söömisharjumustest ka. Väikelapse kohta täiesti ebatüüpiliselt sööb Emili kõike, kogu aeg ja tohututes kogustes. Näiteks tänaseks õhtueineks manustas Emili 3(kolm!) kausitäit spagette köögiviljakastmega. Erilisteks lemmikuteks on juust ja banaanid. Põhimõtteliselt sellist asja, et Emili süüa ei taha naljalt juba ette ei tule. Tsiteerides vanaema Lembet "Nii hea isuga last nägin mina viimati siis kui Liis (Emili emme) väike oli". Tuleb tunnistada, et see ei ole viimase 30 aasta jooksul ka muutunud ning emme sööb samuti kõike, kogu aeg ja tohututes kogustes. 

Lõpetuseks siis ka selline fakt, et mähkmed on meie peres nüüdseks lõplikult minevikku vajunud ( päevasel ajal ei ole neid juba ligi pool aastat kasutusel olnud). Selle eest Emilile igatahes pikk pai ja keskkonnasõbraliku lapse eriauhind.