Talv on tore. Lumi on lausa väga tore. Äsjasadanud hangedes tundub isegi Tallinn puhas ja kaunis. Pimedus ja külm ei ole toredad, kuid talutavad. Siiski on üks asi, mis sunnib emmet päevi lugema ja pikisilmi kevadet ootama. Nimelt sai täna õue minnes kiire arvutustehe tehtud ning selle tulemusena teadvustatud fakti, et järgneva 4,5 kuu jooksul peame Joonatani umbes 270 korda talveriietesse riietama. See väljavaade ei mõju eriti rõõmustavalt. Nagu varem oleme juba ka kirjutanud, siis Joonatan annab riietumisprotseduuri jooksul endast parima, et neid riideid talle selga ei pandaks. Ühtlasi saadab oma tegevust (loe: pulgaks viskamine ja väänlemine) enamasti valju lärmiga. Emme vaikselt loodab, et ehk läheb ajapikku paremaks. Peaks ju olema võimalik juba ka selles väikeses peas üks ja üks kokkupanna ehk arusaada, et õues on tore (seda Joonatan juba teab hästi), kuid sinna minekuks tuleb riietumisprotseduur edukalt läbida. Seni tundub, et see teadmine ei ole meie noorhärrat veel tabanud. Ilmselt liigne oleks ka loota, et ta saaks aru lihtsast tõest, et riietumine võtab umbes 2x vähem aega, kui ta lihtsalt laseks sel sündida ning ei kulutaks kogu oma jõudu mainitud tegevuse takistamiseks. Me ei ootagi, et ta riietumisel ise kaasa aitaks (kaugel sellest). Eriti kummaline on veel see, et umbes samasugune kisa saadab ka talveriiete eemaldamist. Õnneks see protsess on tunduvalt lühem ja vähem valulik kui eelmine.
Samas Joonatani ja tema kindlameelsust tundes, ma nagu hästi ei usu, et meil enne kevadet selles vallas kergemaks oluliselt läheks.
