Jalgpall vol.3

Käib Holland-Slovakkia mäng. Emili jääb ekraani ette seisma ning jälgib kümmekond sekundit mängu ning siis teatab: " Ma arvan, et mina olen Saksamaa poolt!"

Taakord on telekas sisselülitatud ning 22 pisikest meest ajab veel väiksemat palli taga. Emili on ilmselgelt häiritud sellest, et vanemad jälle jalgpalli vaatavad: "Miks kogu aeg see jalgpalli nämm-nämm (MM) on?"

Suvepilte

Muinaseestlane kärus magamas.

Mehed ootavad, et tuli süüdataks.

Emili Tammneeme rannas.

Suvine söögi-outfit.

Emili Viljandis Võidupüha paraadi vaatamas.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Sel ajal kui meie südamerahus jaanituld nautisime, käisid toredad inimesed täiesti kutsumata meil keldris külas ning kui juba tuldud sai viisid kaasa emme sinise matkaseljakoti ning issi hõbedase ratta. Me saame muidugi aru, et kellelgi on antud hetkel neid asju kindlasti rohkem tarvis kui meil, sest mis siin salata, seoses laste tulekuga on antud esemed tõesti pisut seisma ja tolmuma jäänud. Ilmselgelt oli tegemist praktilise meelega külalistega, sest suusad ja naelkummid jäeti lahkesti alles. Sellest hoolimata oleme me nii pahatahtlikud, et tegime politseisse avalduse ning katsuge te ainult talvel uuesti tulla, sest siis on Joonatan juba omil jalul ning teda tundes võin ennustada, et teil läheb umbes nagu varganägudel Home Alone filmis. 

Lapsed lahus

Emili jäi tervelt kolmeks päevaks vanaema Lembe juurde Viljandisse, samal ajal kui Joonatan suundus Põhja-Eestisse koos emme ja issiga nende 5. pulma-aastapäeva tähistama.

Esmalt käisid vanemad Viinistus teatris ning Joonatan pidi sel ajal Viinistu hotellis tädi Leenaga mängima, düünet merevaadet nautima ning vankris vaikselt lainete laksumise saatel unne suikuma. Esimese vaatuse Joonatan tõesti mängis tädi Leenaga, vaheajal vitsutas kõhu piimast punni ning selmet silm looja lasta otsustas noorhärra terve teise vaatuse röökida. Kui vanemad teatrist tulid leidsid nad eest asjade taolisest käigust väga kurva tädi Leena ning silmad punaseks nutnud Joonatani. Kolm kuud tagasi lõppes emme teatriskäik umbes analoogselt ning kõigest sellest tulenevalt tegi emme järelduse, et järgmine kord üritab uuesti, kui Joonatan on kodust ära ülikooli läinud (või heal juhul ehk pisut varem aga kindlasti mitte niipea). Järgmisel hommikul käisime kolmekesi Viinistu kunstimuuseumis pilte vaatamas ning selline kultuuri nautimisviis meeldis Joonatanile küll.

Päeva veetsime Põhja-Eesti poolsaartel ringikolades, imelist ilma ning kaunist loodust nautides ning pärastlõuna kodurestoranis MerMer kõike seda sama tehes, lisaks veel suurepärane toit ja vein (see viimane jäi muidugi suuresti meiereina mitte tegutseva pereliikme pärusmaaks). Mainitud söögikohta (kui seda üldse nii tagasihoidlikult võib nimetada) soovitame küll soojalt ning loodame sinna tulevikus ka ise kindlasti uuesti minna. 

Samal ajal Viljandis: Vanaema Lembe õuele oli lõpuks ometi saabunud õnn ning ta oli esimest korda elus saanud endale lapse, kellele meeldib tööd teha. Ei emme, onu Mihkel ega tädi Leena omal ajal erilise kodu- või aiatööde armastusega ei hiilanud ning emme meenutab siiani enda aadressil kõlanud mõtteavaldusi "ei tea, kuidas sina küll tulevikus mehele saad kui sa nii laisk ja lohakas oled". Emili tuleb välja on hoopis teisest puust. Vanaema kasutas seda seika muidugi koheselt ära ning laps pandi aiamaal julmalt rakkesse - olla tunnikese usinalt rohinud ning liitrite kaupa vett salatitaimedele valanud. 

Järgmisel päeval käisid vanaema ja Emili kirikus sõprade laulatusel, kus Emili tõestas, et midagi on ikka oma emmelt ka päritud. Nii kui orel helid ülesvõttis, lasi laps vanaema süles silma looja ning magas joonelt läbi terve laulatuse, pruutipaari õnnitlemise (kusjuures ka vanaema Lembe käis noortele lilli viimas magav Emili hõberebasena üle õla) ning tegi silma lahti alles siis kui kojusõitma asuti. 

Jalgpall vol 2 ehk edevuse laat

Joonatani ja Emili emme on juba ligi 20 aastat elanud kaasa saksa jalgpallikoondisele, mistõttu onu Mihkel on saanud pea sama kaua emmet selle eest ka mõnitada. Parimad hetked olid muidugi siis kui herr Klinsmann ise oma pikkade koibade välkudes mööda väljakut silkas või ülbelt lipsustatult treeneripingilt mehi kamandas, kuid ka seekordsel meeskonnal pole häda midagi ning emme ootab ka neilt suuri tegusid. Kõike eelnevat silmaspidades asus emme juba mais netiavarustes surfama eesmärgiga soetada Joonatanile saksa fännivarustust. Paraku oli parim kraam selleks ajaks juba läbimüüdud või ei soostunud sakslastest netikaupmehed oma kraami väljapoole kodumaa piire saatma (ei tea kas nad arvasid, et kasutan seda voodoo eesmärkidel või midagi) ning orginaal koondiseriietuse miniversiooni eest 50 euri väljakäima ei olnud emme ka valmis. Lõpuks sai siis ebayst üks vahva fännibody siiski tellitud ning Joonatanile selga aetud. Väike fänn ilmselt ei tea, et riietus kohustab, sest Ghana  - Austraalia mängu ajal, kui vanemad rohelise mandri meestele kaasa elasid, kondas Joonatan mööda tuba ning seletas vahetpidamatult gha-gha-ghaa. Õnneks toimub Ghana - Saksamaa mäng Joonatani uneajal ning keegi ei saagi teada, et tegemist on hundiga lambanahas. Muidu suhtub Joonatan jalgpalli täpselt samuti nagu ta vanem õde kaks aastat tagasi st. et kogu aeg on tarvis ennast teleka naljal püsti vinnata, et meestele hea mängu eest õlale patsutada. 

Pial ja Otil külas

Emili ja Joonatan koos emmega suvitavad hetkel mõnda aega Viljandis, sest Tallinnas saab lõpuks meil teisel korrusel põrand maha ning tehakse veel nipet - näpet ehitustöid. Viljandist on aga teadagi Tartu kiviviske (loe: Joonatani uinaku) kaugusel ning kuna Pia ja Ott olid just koos vanematega oma uude koju kolinud, tuli minna ning nende uus elupaik ülevaadata. Kõik kolmekesi hindasime korteri väga ilusaks ja heaks.

Joonatan ja Ott miksisid erinevaid maadlusstiile ning Joonatan näitas, et tema issi on noorpõlves ikkagi maadleja olnud. Parterisse panek ning vastase kõrvast sikutamine olid igatahes käpas. 

Noored daamid lõunatavad ning arendavad seltskondlikku vestlust. 

Selgus, et Emili ja Pia on juba piisavalt suured, et mõnda aega ka iseseisvalt ennast ja teineteist lõbustada ning Ott ja Joonatan sisustasid samuti oma aja põrandal aelemise ning üksteise uudistamisega ära. Emmedel avanes seetõttu võimalus ka jalga kõlgutada ning torditaldriku taga juttu puhuda. 

Sünkroonujujad

Jalgpall

Vihane inglise jalgpallifänn, kellel on siiski veel arenguruumi:

Paar sõna Lehmavasikast

Nagu näete on lisaks Joonatanile ka Lehmavasikas alustanud lisatoiduga. Muus osas on Emili väitel Lehmavasikas pisut aeglasema arenguga kui Joonatan, veel ei istu ega rooma. Lehmavasika varasematest seiklustest saab lugeda siit.

Õhtupoolik Kadriorus - pikniku ja puhkpillimuusikaga

Joonatan õuna ja riisigaletit konsumeerimas.

Issi, ma tahan jogurtit!

Hercule Poirot ehk Emili sai mis tahtis.

Oluline on tekst Joonatani tagumikul.

Kalamees ja õng.

Lilleke rohus.

Emili ja Lehmavasikas on ennast Joonatani eest põõsa taha ära peitnud.

Taibula

Emili: Täna õhtul tuleb vanaema Pille ja siis ma küsin tema käest, kus jääkarud elavad.

Emme: Emili, kas sina siis tead, kus jääkarud elavad?

Emili: Jääkarud elavad Arktikas

Emme on hämmingus.

Emili: Ja pingviinid elavad Antarktikas.

Hämming üha süveneb. Emme otsustab testida, kas lapse teadmised on tõesti piiritud.

Emme: Emili, aga kus kängkurud elavad?

Emili: Loomaaias. 

Joonatan - 7 kuud

Täpselt 7kuuselt otsustas Joonatan, et aeg on küps iseseisvalt istumiseks. Tõmbasime mehiselt punasele outfitile tädi Leena kingitud Supermani T-särgi peale ning korraldasime temaatilise fotosessiooni.

Veidi veel ja ka voodisse saab laps täiesti oma jõududega.

Klaver tuleb külla! Maestro oma instrumendiga.

Joonatani võitlused

Joonatanpoiss on otsustanud maailmale näidata, et tema on see, kes otsustab ning asunud häälekalt võitlema kõigi ja kõigega, mis tema plaanidega parasjagu ei haaku. Kõige suuremateks vaenlasteks on riided ja iseäranis just mütsid. Kui siis emme üritab lapsele midagi selga panna, kostab meie beebi poolt roppu ja valju sõimu liblikate keeles. Päeva jooksul saavad sõimata veel erinevad mööbliesemad ja uksepiidad, mis noormehe teele ette on roninud (on selgunud, et Joonatani standardvarustusse ei kuulu nimelt parkimisandurid ning oma vigadest õppimine ei ole samuti just kõvem külg, mistõttu kopsab ta ikka pidevalt peaga millelegi vastu ning muhk on stabiilselt otsa ees). Noormees on meil viimastel nädalatel väga aktiivseks muutunud ning käputab ülbe näoga toast tuppa, ajab näppe igale poole taha ning tõmbab ennast kõikvõimalike esemete najale põlvedele püsti. Tasakaal paraku tahab veel kõvasti harjutamist ning kuna lapsevanemad ei saa pidevalt beebi seljatagust turvata, siis leiab härra ennast ikka nii mõnigi kord ristseliti põrandalt ning teavitab ülejäänud peret vastavatest arengustest valju kisaga. Eriliseks lemmikuks, mille najal kõikuda on osutunud meie majapidamise kahtlematult stabiilseim mööbliese - suur sinine võimlemispall. No mis sa oskad kosta!

Olelusvõitlusi tuleb Joonatanil nüüd pidada ka oma vanema õega, kes valjuhäälselt omi mänguasju kaitseb. Joonatan Emili hoiatavast kisast suurt ei pea ning sekkub sellest hoolimata julgelt mängu, millele järgneb veel valjam kisa (vahest ka Emilipoolne füüsiline märkus uustulijale) ning Joonatani mängust eemaldamine. 

Päevajooksul meie noorhärra võitlusvaim ja võitlusvõime aga ei lahtu vaid tegelikult on kõik see on ainult eelsoojendus õhtuseks titaanide heitluseks - Joonatan versus Uni. Reeglina esimesed raundid võidab Joonatan, kuid lõpuks suudab Uni alati mehikese nokauti lüüa. Juhtub see enamasti kaheksa-üheksa vahel ning järgmise paari tunni jooksul peab emme nii mõnedki korrad Joonatanile meeldetuletamas käima, et mats lõppes juba ammu ning enam ei ole mõtet rusikatega vehkida. 

Mis veel uudist? Joonatan on asunud avastama kulinaarset maailma. Seda teeb ta Baby Led Weaningu põhimõtete järgi (suur tänu Pillele raamatu eest), mis tähendab, et laps toidab ennast ise ning mingit püreedega mökerdamist ei toimu. Seniseks kindlaks lemmikuks on aurutatud brokkoliõisikud, kuid kaubaks lähevad veel värske kurk, aurutatud porgandid, paprika, banaan ning Marks and Spencerist ostetud ökoteraviljakrõbuskid, mis näevad küll välja nagu turbabrikett, kuid maitsevad oluliselt paremini. Joonatan on sellest söömisvärgist paduvaimustuses. Tegutseb oma "taldrikutäie" kallal paarkümmend minutit rahulolevalt matsutades, luristades ja plökerdades. Vaatepilt on väga naljakas, kuid pärast tuleb laps muidugi täiega pessu tassida ja tekkinud läbu on samuti muljetavaldav. Tal on nüüd samasugune tool nagu Emilil, nii et terve pere on kohe korraga laua taga.

Ühtlasi on Joonatan otsustanud, et pikk päevauni on nõrkadele ning kõvematele meestele piisab kolmest pooletunnisest iluunest küll. Kui emme siis selliselt serveeritud "vaba" aja jooksul omi toimetusi tehtud ei saa, siis oma viga ning katsugu tulevikus oma aega paremini planeerima õppida.