Muudatus Piimasaali lahtiolekuaegades

Meie kohaliku piimasaali omanik ja juhataja leidis pärast kuudepikkust ületöötamist, et nii ikka enam edasi ei saa ning nüüdsest on puhvet öösiti suletud. Plaanitavast muudatusest informeerisime varakult ka klientuuri ning seletasime rahulikult, et miks ja kuidas. Juhataja läbis korraliku vaimse ettevalmistuse ning kohale toodi igaks juhuks kui mõni klient peaks lausa laamendama hakkama ka puur, tuntud ka võrevoodi nime all. Nagu arvata võis, jäi midagi ikkagi segaseks ning vihane klient oli öösel puhveti ukse taga, tegi kõvemat häält ning nõudis piima. Juhtisime lärmaja tähelepanu uut töökorraldust kajastavale sildile, võtsime kaissu, silitasime pead ning laulsime karumõmmi unelaulu. Noormees taltus üpris kiiresti ning ülejäänud öö ta tõepoolest andis endast parima, et magama jääda, kuid vanad harjumused on visad kaduma ning nii me siis siplesimegi kahekesi hommikuni - üks tukkus, pisut hiljem jälle virgus, kurtis oma kurba saatust ning seda kõike kümneid ja kümneid kordi järjest. Teine kiitis esimest tema pingutuste eest, sügas selga, jorises laulda ning tundis kaasa nii poisile kui endale. Lõpuks nagu lubatud kell 7.30 tehti mõlema poole rõõmuks Piimasaal jälle lahti.

Esimest ööd kokkuvõttes võib tõdeda, et ei olnudki kõige hullem. Tõeliselt üllatas, et Joonatan ei röökinudki tundide kaupa vaid ta tõepoolest sai aru, mis värk on ja miks nii tehakse ning üritas anda endast parimat. Loodame, et edasi läheb sama hästi!

Ja tuligi ära

Anname ametlikult teada, et möödunud nädalavahetusel jõudis siis kätte see aeg, mil meie elamisse saabusid esimesed Hello Kitty kaubamärgi tooted. Emme seda lipsuga kassi eriti ei salli, põhjuseid on mitmeid, kuid ei hakka neid siinkohal väljatooma. Kui Emili lasteaeda läks, tekkis emmel küll hetkeks plaan talle T-särk kirjaga "Mina ei kanna lipsuga kassi riideid, sest minu emme ei luba" teha, kuid issi leidis, et nii ei oleks ikka ilus ning eks ta õige oli ka. Emili on senini HKsse suhtunud leigelt, ta on küll maininud, kui kellelgi lasteaias kiisuga sokid, seelik, pluus, pesu või kõik eelpool nimetatud seljas on olnud, kuid endale ei ole neid soovinud. Kui nüüd järele mõelda, siis ta vist ei tea seda mangun-mangun-mangun ning siis nad äkki ostavadki käitumismustrit. Nüüd siis aga kasutati ära emme kodust eemalolekut ning käidi kahekesi vanaema Pillega kaubamajas shoppamas ning kassiga patsikummid leidsidki tee meie neiu juustesse. No mis seal ikka, isegi hea, et niigi kaua läks. Tegelikult on see kaubamajas shoppamas ja kohvikus käimine Emilil ja vanaema Pillel tore traditsioon, mida nad teevad alati kui Tallinnas või Tartus ühiselt päeva veedavad. Emme suurt shopata ei viitsi ning veel vähem koos lastega.

Nüüd aga paneme siis uue kella käima ning jääme huviga ootama, millal meie elamisse esimene Bakugan peaks siginema.

Aruanne vol.1 - Joonatan

Emmel on siin vahepeal kiireks läinud - koolitab ennast ja korraldab koolitust - seetõttu on blogipidamine pisut soiku jäänud. Vabandame!

Esmalt ütleme teretulemast uutele blogisõpradele. Eelmine nädal oli selles osas kohe eriti viljakas. Kolmapäeval korraldas väike Kertu endale äärmiselt stambivaba sündimise ning laupäeval väljus pakendist väike Aksel. Loodetavasti on Riho ja Nora Adeele suurte lastena igati ülesannete kõrgusel. Emilipoolne käitumisjuhis neile on igatahes, et monopoliseerida tuleb see lapsevanem, kes ei tööta 24/7 piimaandjana.

Edasi paar sõna Joonatanist. Aastavahetusele järgnenud mõnenädalane hingetõmbeaeg on selleks korraks möödas ning paar purihambaid taas hakkama pandud. Selleks puhuks on taaskord masinasse lükatud kauamängiv "Nutt ja hala", kust siis shuffle meetodil esitatakse erinevaid helipalu. Väga popp on laul pealkirjaga "Vaikne vigin", kuid ürpis tihti võib kuulata ka rockhitti "Röögin nagu jaksan". Eelmisel korral kulus hammastel kasvamiseks ca 2 nädalat, me pole veel matnud (asjatut)lootust, et seekord saab ehk üritusega kiiremini ühelepoole. Eks näis!

Ühtlasi on Joonatan alustanud ka vaikset üleminekut beebidekeelelt eestikeele sugemetaga pudikeelele. Sõnavaras on kindla koha leidnud väikelaste tüüpväljendid -

daa-daa (esitatakse käelehvitamisega kellegi ära minekul, iseenda tuttuminekul, kuid ka ilmse vihjena liiga pikalt passima jäänud külalistele, viimasel juhul kui vihjest aru ei saada võib järgneda "puust ja punaseks" lüke külalise jalavarjude kohaletoomise näol).

emme - tuleb esitamise väga harva ja ikka viimases hädas, kuid sisu tundub olevat sama mis eesti keeles

aitäh - väga ilmekalt ning täiesti õigel kohal, pea alati kui Joonatan midagi talle pakutavat vastu võtab. Annab vanematele võimaluse jätta oma lapsest eriti viisaka ja hästikasvatatud poisi muljet.

prrrrr - kõik autod, kärud, traktorid jmv. Ühesõnaga kõik millel rattad all. Oleks tädil rattad all, oleks tädi ka prrr.

ättt - kõik, millel ei ole rattaid all

tädi - tädi Leena kohta.

ädišš - tiss

mämm-määmm-mämm - mis te passite, hakake juba lauda katma!

amp - tähendab endiselt lampi, kuid ka kõiki teisi valgusallikaid

Üldiselt ei ole Joonatan pika jutu mees ning panustab rohkem tegutsemisele.

Juba on märgata ka, et poiss saab eesti keelsest tekstist aru. Tavaliste titelõbustustega pealelendajad stiilis, kus on pall ja too klots saadetakse küll enamasti pikalt ning jätkatakse külma rahuga poolelijäänud tegevust, kuid sageli kuuldud väljend "Ei tohi!" on juba täiesti omandatud. See tähendab Joonatani meelest nimelt, et "Oi kui vahvat asja sa Joonatan teed. Palun tee veel nii ning ära lase ennast jumala eest segada ei pahandavast hääletoonist ega füüsilisest eemaldamisest!".

Vabal ajal on Joonatan aga tõeline päikesepoiss ning kaasinimestega suheldes vana flirt ise. Naeratus on suur nagu irvikkassil ning selle osaliseks saavad kõik, kes talle otsa vaatavad. Põhiliseks hobiks on endiselt kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronimine, mida saadab püüd pea ees allahüppamise teel iseendale kehavigastusi tekitada. Täna näiteks heitis ta ennast üle diivani käetoe ning tema õnn, et tädi Leena oli õigel ajal õiges kohas ning sai viimasel hetkel poisi jalast kinni ning Joonatan jäi nagu filmis peaalaspidi kõikuma.

Veel on väikemees kibe käsi solvumises ning oh seda lärmi ja pisikeste jalgade trampimist, kui miski käest võetakse või mõnele ronimisplaanile kriips peale tõmmatakse.

Ning lõpetuseks ∈⊗∍↑¤♡ℑ✮Ψ❡ (räme sõim serbohorvaadi keeles), millega emme võtab kokku Joonatani käitumise ajal, mil enamik eestimaalastest magusasti magab, sest emakeelset trükimusta poisi uneharjumused paraku ei kannata.

Head uut!

Ilusat uut aastat kõigile Joonatani ja Emili sõpradele! 

Nagu ikka, osutus pühade aeg suhteliselt arvutivabaks ning seetõttu ei saanud/viitsinud ka blogindusega aktiivselt tegeleda, kuidagi palju mõnusam oli ennast diivanil kerra tõmmata, seaprael ning verivorstil kõhus seedida lasta ning lastega mängivaid vanavanemaid uudistada.

Õnneks oli selliseid hetki kohe õige mitu. Samas Joonatanpoiss ajastas oma kahe purihamba kasvuperioodi just kahele jõulu-aastavahetuse nädalale, mistõttu möödusid need tema pideva jorisemisega. Kui siia lisade veel noormehe võimetus treppi-tooli-kappi-kuuske nähes ronimata jätta, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et üks täiskasvanu pidi joriseval tüübil pidevalt nagu isiklik turvamees sabas käima ning kõik enesehävitluslikud plaanid eos lämmatama. Tagantjärgi tark olles võib tõdeda, et tegelikult oli Joonatani ajastus täiesti ideaalne, sest nüüd sai jorinakuulamisvõimalust pakkuda ka vanavanemaile ning onudele - tädile selmet päevade kaupa ainult emmet mainitud tegevusega rõõmustada. Ühtlasi avastasime ka tõsiasja, et kui emme ja issi on silmapiirilt läinud, keeratakse virin kohe hea mitu detsibelli vaiksemaks kui mitte üldse kinni ning lapsevanemad olid varmad sellist ärakadumisvõimalust muidugi ka kasutama. Ei taha siin uhkustada, kuid emme ja issi jõudsid korra isegi kinno!!! 

Pühadeaegse pildimaterjaliga ei ole meil paraku ka lood eriti kiita, sest läks suht samuti nagu arvutiga, et kui ikka ise allkorrusel diivanil keras oled, siis nagu ei viitsi minna teiselt korralt fotokat tooma ning jõulude tipphetkil (nagu lasteaia jõulupidu ja Viljandis Jõuluvana tulek) selgus, et  kui kaks last ja videokaamera on kahele vanemale veel jõukohane siis kaks last, videokaamera ja fotokas enam mitte. Mõned klõpsud ikka tegime ka.

See ülesvõte pärineb issi töökoha jõulupeolt Nukuteatrist ning näitab, kui lahke poiss meite Joonatan on. Kahjuks sõi noormees ülejäänud piparkoogi täitsa ise ära (ning vanemad oma õppimisvõimetuses lasid sel ka südamerahus sündida), mistõttu esitati hiljem öösel emmele-issile eeskava alapealkirjaga "Täna öösel me ei maga".  Umbes pärast kolmandat jõulupidu ja konsumeeritud piparkooke-kringleid lõi alles vanematel lamp põlema, et äkki öised etendused võivad olla seotud õhtuste suhkru liigtarvitamistega. Pärast seda oli Joonatani piparkoogisöömistel selleks aastaks ka kriips peal. 

Vahetult enne jõule puhkasid Emili ja Joonatan koos vanemate ja Viljandi vanavanematega Pühajärve Spas, kus tegeleti hoolsalt spordi ja mis seal salata sama hoolsalt ka söömisega (magu tahab ju jõuludeks sissesoojendamist). Lapsed käisid vapralt ujumas ja kelgutamas ning emme-issi said lausa kahel korral suusad alla. Otepää jõululaadal avanes Emilil võimalus koerarakendiga sõita ning nagu pildil näha tehti tüdrukule tänutäheks matsuv musi.

Lapsed hotellitoa kapis seitset kitsetalle mängimas.

Pühajärvelt suunduti Suislepa kaudu Viljandisse, kus onutütar Merilin juba Emilit pikisilmi ootas. Võrreldes suvega oli Emili hulka julgemaks muutunud (lasteaia mõju ilmselt) ning nüüd toimetasid piigad juba hoogsalt üheskoos.  Pildil tehakse vanaema Lembele soengut.

Kui soeng tehtud, suundusid neiud ülakorrusele Merilini riidekohvri kallale ning sealt naasesid juba Lumivalguke ning tema noorem õde.

Kohe näha, et vanaema Lembe on suvel-sügisel usinalt marjul käinud ning nüüd on millega hommikuti oma putru kaunistada.

Tüdrukud tädi Iida-Leena valvsa pilgu all piparkooke küpsetamas.

Vanaema Lembe imelisest jõululauast meil pilti pakkuda kahjuks pole, sest kõhud olid tühjad ning kannatust jätkus vaevu vanaisa Jaagu kõne ajaks, pärast seda kostis ainult rahulolevat mõminat. Ühtlasi selgus Viljandis, et Emili on nagu ta ise ütles "kõrvitsaarmastaja" st. kolmeliitrise purgi marineeritud kõrvitsat pani neiu kolme päevaga ilma vaevata kinni ning nõudis lisa. 

Nagu pildil näha esinesid nii Emili kui Joonatan julgelt Jõuluvanale. Emili kandis ilusti ette kõik lasteaias õpitud luuletused ja laulud (kokku 5 tükki!) ning Joonatan tantsis, plaksutas  ning näitas kus on lamp ("amp!").

Jõuluvana tõi Emilile toreda varesega lauamängu, mida tüdrukud kohe pärast vanamehe lahkumist ka mängima asusid. Mäng sai selgeks loodetust hulka kiiremini ning vanemlik sekkumine osutus pärast esimest mängukorda juba täiesti tarbetuks. 

Emili ei olnud aga ainuke, kellele mänge toodi ning õhtul sai vastuse ka küsimus, mida teevad emad-isad siis kui lapsed magavad. Uut maailmamälumängu mängiti hiliste öötunditeni ning nalja (nagu pildil näha) oli nabani. Selliste mängude võlu ei  peitu (vähemalt meie peres) mitte selgitamises, et kes on kõige targem vaid pidevas aasimises teemal, kui rumal ikka su lauanaaber parasjagu on.

Esimesel jõulupühal otsustati lumetormile vilistada ning pärast auto asukoha tuvastamist, auto väljakaevamist ning lähima tänavalõigu lahtilükkamist, asusid Emili ja Joonatan koos vanematega teele Tartusse, kus ootasid juba sealsed vanavanemad ning lähisugulased. Viljandisse jäi meist maha vaid vanaema Lembe, sest teised pereliikmed olid juba varem vastavalt Tallinna ja Narva suunas lahkunud. Äraminnes vanaema kallistades teatas Emili oma kõige mesimagusamal häälel: " Ära muretse vanaema Lembe, sinu armas Jaagukene tuleb varsti tagasi!" Selle lausega võitis Emili ka möödunud aasta huumoripreemia, sest läks õige mitu minutit enne kui emme, issi ja vanaema naermise suutsid jätta. 

Emili ja onutütar Eliise kuuse taustal poseerimas. 

Kõiki kolme last meil ühele pildile saada ei õnnestunud, sest Joonatan lihtsalt on nii kiire mees. Esimese jõulupüha veetsime onu Antsu juures, kus lapsi lõbustas ka Tommi-kutsu, kuid pildimaterjali sellest vahvat õhtupoolikust meil juba ülalmainitud põhjustel pakkuda paraku ei ole. 

Jõuludejärgse  aja veetsidki Emili ja Joonatan koos turvaisikust emmega Tartus ja Viljandis vanavanemaid rõõmustades, samal ajal kui issi pealinnas paar päeva palgatööd tegi. Vana-aastaõhtuks suunduti aga külla Piale ja Otile ning nende vanematele. 

Kaheksanda Novembri Klubi mehed pakivad asju lahti. 

Joonatan ja Ott said piduliku sündmuse puhul selga ka päevakajalised T-särgid kirjaga "Tere Euro", et kõik ikka teaksid mis puhul kokku on tuldud ja head-paremat näost sisse aetakse. 

Noored daamid lugesid kõigepealt ise ning siis lasid lahkelt onu Ivol endale ettelugeda. 

Kui poisid kustusid juba pisut peale kümmet, siis Pia ja Emili pidasid vapralt keskööni vastu ning vaatasid aknast ka kohalikku ilutulestikku. Äärmiselt ootamatule ja kummalisele ettepanekule keset ööd õue minna, et ka suurt ilutulestikku näha, vastasid nad siiski eitavalt.