Emili ja Joonatani lemmikpuder

Ei see ei ole tavaline tatrapuder :-), tegemist on hoopis tatra-kinoa pudruga. Kolm osa tatart ja 1 osa kinoad. Muidu tehakse nagu tatraputru ikka, et algul röstid tange kergelt õlis või võis ning siis kuum vesi peale, pisut soola ning kaane all pehmeks hautada, nii et jääb mõnus teraline ja mitte liiga lödi. See puder tekkis meil aga täitsa juhuslikult juba tükk aega tagasi. Nimelt Emili nagu enamasti ikka hommikuti nõudis tatraputru (muide kui hommikul panna puder juba enne Emili ärkamist hakkama, siis kööki jõudes teatab Emili üliõnneliku ja kavala näoga "ma tunneks nagu tatrapudrulõhna "), kuid tatrapurk kapis oli paraku peaaegu tühi. Emili keeldus kategooriliselt teistest võimalikest pudruvariantidest ning siis emme asuski kapis tuulama, et leida midagi, mis sinna pudrusse veel võiks sobida ning näppu jäi kinoapurk - mõeldud tehtud ning nii sündiski maailmaparimhommikupuder. Mingi nipiga need kaks teravilja sobivad ideaalselt ning lisaks sellele on ju tegu ka praktiliselt kahe kõige tervislikuma teraviljaga - vitamiinid, mineraalid ja muud laste sõbrad kõik kenasti kohal ning gluteenivabad ka veel. Me küll otseselt gluteeni ei karda, kuid arvestades, et tegemist on pastasõltlaste perekonnaga siis gluteenivaba hommikusöök on täitsa omal kohal.

Sööme me seda putru siis hapukoorega ning kes veel ei teadnud, siis võtke teadmiseks, et Nopri hapukoore topsil on traktoripilt. Meie ka enne ei teadnud, kuid Joonatan juhtis täna hommikul sellele tähelepanu.

Ja saigi läbi

Ma vean kihla, et mitte üks blogilugeja ( no ok Allan ehk väljaarvatud) ei suuda ära mõistatada, millest sellise pealkirja all juttu tuleb.

Aga otseloomulikult sellest, et laskesuusahooaeg sai läbi.

Sellest, et meie pere tugitoolisportlane olen mina, on juba varem juttu olnud. Suvisel ajal jääb antud hobi õnneks üsna soiku, erandiks ehk ainult jalgpalli suurvõistlused ja kergejõustik ning viimane ainult juhul, kui mõni eestlane ka kõrge koha eest heidab, jookseb, hüppab või kõike nimetatut teeb. Niisama jooksvaid Bolte ma vaadata ei viitsi. Kuid kohe kui viimanegi laik maad on kattunud valge lumekihiga (või veidi enne seda) lülitub mingi osa minust Eurospordi lainele ning nädalalõppude tegemised ajastuvad nagu iseenesest vastavalt laskesuusaülekannetele. Allani suureks rõõmuks ETV reeglina laskesuusatamist üle ei kanna ning seetõttu ei täida meie elamist iganädalaselt Kuuse Lempsi kliseedest pikitud jaur. Eurospordi kommentaatorid oma brittish englishi ja südamliku huumoriga teevad seevastu südame soojaks. Isegi lapsed olen ma telepildiga ära treeninud ning kui Oslo MMi ajal telekas erandkorras ka murdmaasuusatamist pakkus, siis mõni hetk seda jälginud Emili küsis täiesti tabavalt, et "Millal nad laskma hakkavad?" Tõepoolest...

Ühesõnaga alates novembrist on saanud kaasa elada ja pöialt hoida ning nüüd ongi siis käes see kurb hetk, kus tuleb juba tõeliselt armsaks saanud sportlased teenitud suvepuhkusele lubada ning loota, et nad sügistalvel taas vormis oleksid.

Ma olen juba mõnda aega unistanud, et kui mina oleks eduka ettevõtte omanik või lihtsalt rikas inimene, siis mina hakkaks joonelt Eesti laskesuusatajate sponsoriks, sest võrreldes enamike kaasvõistlejatega on nende rahastamine ikka allpool igasugust arvestust. Nii, et kui keegi, kellel on palju raha peaks seda juttu siin lugema, siis võetagu see mõte kaalumisele :-).

Egas midagi - kuni detsembri alguseni tuleb ise oma vaba aeg ära sisustada ning päevaste toimetuste kõrvale mingi muu helitaust leida.

Emili kolm ja pool

Emili sai kolm ja pool aastat vanaks ja kuigi me seni ei ole selliste mittepärissünnipäevade puhul suured tähistajad olnud, otsustasid emme ja Emili sel korral kohe päris torti teha. Tädi Anni ütles selle kohta muidugi tabavalt, et põhjuse leiab alati. Retsepti võtsime Nami-Nami kokaraamatust. Siinkohal kasutame juhust, et edastada Pillele juba ammu keelel olnud kiidusõnad - see on üks äraütlemata hea kokaraamat. Me oleme sealt ikka juba õige mitu lemmikut leidnud, näiteks neid väikseid tuunikala omlette oleme vist küll juba pea kümme korda teinud. Aga tulles tagasi tordi juurde, siis aluseks võtsime Printsessitordi retsepti, kuid noore daami ettekirjutus nõudis, et tort peab roosa olema ning nii me seda martsipani siin kuivatatud vaarikatega värvisimegi. See oli üldse esimene kord, kus emme martsipanikattega torti tegi ning tulemus jäi täitsa rahuldav. Nagu pildil näha siis tordimeistrid ise on igatahes rahul.

Külalised kutsusime endile ka - Kutt Kaareli ja Hella Mia koos nende emmega.

Kui kahepeale on väljakäia 4 last vanustega 3,5; 2; 1,4 ja 7kuud siis ei ole veel nii, et emad joovad kohvi ja lapsed mängivad. Sellistes vanustes lapsed teatavasti mängivad igaüks oma mängu. Hiljem küll selgus, et siiski on üks mäng, mida kolm vanemat last on nõus kõik koos ja kohe tükk aega mängima, kuid sellest edaspidi. Ülemisel pildil tegutseb lasteaednikuna tädi Eveli ning kasutusel on hindamatud mänguasjad ehk pokkerizetoonid. Juhime siinkohal tähelepanu ka äsja 7kuuseks saanud Hellale, kes nagu pildilt näha istub (lastearstile kohe rahustuseks, et ta ise läheb istuma) ning ühtlasi ka käputab, olles ise samas kaalus, mis Joonatan. Respekt!

Igatahes, kui kodus oli juba piisavalt lastega mürgeldatud, tekkis emmedel "hiilgav" plaan võtta kõik neli järeltulijat kaasa ning minna riideid shoppama. Tegemist ei olnud küll tavalise poega vaid sellise kinnise salongi tüüpi kohaga (www.amaranthrose.eu). Õnneks oli selles kohas ka omalaadne lastemängutuba ehk kitsas ja tühi koridor, kus siis kolm vanemat tegelast kümnete minutite kaupa itsitades edasi- tagasi jooksid, kuni kõigil oli keel vestil ja kõvematel meestel ka pea otsas märg. Hella aga istus keset salongi, imetles järjest uusi riideid proovivaid emmesid ning oli lihtsalt ilus. Ostud said igal juhul tehtud ning kogu salongi sisustus jäi laste pingutustele vaatamata ka terveks.

Kahe näoga mees ja natuke hala ka

Alustuseks pilt teemal, milleks meile mänguasjad kui saab köögis konservide sahtlisse ronida ning neid sealt lahkelt õele ulatada, kes viimased kauniks torniks laob. Järgnes muidugi see, et Joonatan virutas torni ümber ning Emilil vedas, et vigastusteta pääses.

Järgnevalt süüviks pisut Joonatani olemusse. Mulle tundub, et hetkel on periood, kus Joonatan sarnaneb väga nende "toredate" meestega, kes seltskonnas on tõelised lõvid - viisakad, säravad, flirdivad kõigiga ning ei ole naisterahvast, keda nad külmaks jätaks ning siis kui koju pere juurde jõuavad heidetakse pidurüü õlgadelt ning järgi jääb tõeline türann, kes perekonda terroriseerib ning viha laste ja naise peal välja valab. Kui siis naine seda mõnele sõbrale rääkida julgeb, teda reeglina ei usuta.

Joonatani kohta ka paar õhtut tagasi keegi küsis, et kas ta kunagi kehvas tujus ka on või kogu aeg naerab. Emme hakkas seepeale mõtlema, et tõesti on inimesi, kes on näinud ainult seda Joonatani külge ning kui neile rääkida, et vahel ta päevade (ja ööde) kaupa muud ei teegi kui viriseb, siis tehakse suured silmad, kust võib välja lugeda, et ei usuta. Paraku täpselt nii see on - seltskonnas tõeline rõõmupall ja igavene flirtija, emme ja Emiliga kodus käib toast tuppa nägu mossis ning kui vingumisele piisavalt tähelepanu ei pöörata, siis tuleb seda hammastega nõudma. Tegelikult me saame aru küll, et need samad hambad ilmselt enamus ajast seda virinat põhjustavadki, kuid siiski tekib küsimus, et kaua ometi võib!! Mulle tundub, et tal peaks praeguseks neid juba paar rida seal suus olema.

Siis mõtisklesin veel selle üle, et kuidas need inimesed, kellel on rohkem lapsi (n 3, 4, 5 jne) terve mõistuse ja normaalse närvikava suudavad säilitada. Kui Emilil ja Joonatanil ühel ajal kehv päev juhtub olema, siis minul jookseb ikka juba poole päeva pealt juhe korralikult kokku. Täna näiteks täpselt selline päev oligi. Joonatan vingus, virises ja lärmas ning Emili teatas iga ettepaneku, keelu, käsu või lihtsalt mõtte peale resoluutselt - Ei taha! Ühtlasi korraldasid nad iga viie minuti tagant omavahel mänguasjade pärast lööminguid (no ok, löömiseks asi küll kordagi ei läinud, kuid Emili ei andnud Joonatanile soovitud asju ning Joonatan siis vastas ainsal viisil, mida ta oskab ehk hammustas ja tiris Emilit juustest). Kuna sellisele toredale päevale oli eelnenud öö täis Joonatani hala ja siplemist, juhtuski nii, et päraslõunaks oli emme jõudnud hetke, mida võiks iseloomustada sõnadega Detektiiv Lotte muusikalist "Kartes kisast sõgeneda, tuleb lihtsalt põgeneda!" Põgeneda paraku ei olnud võimalik ning nii emme muutuski sellest kisast järjest sõgedamaks ning ühel hetkel asus ise ka kisama. Mitte, et sellest midagi kasu oleks olnud.

Ühesõnaga jõudsin ma järeldusele, et võimalikud on variandid:

a. need paljulapselised inimesed on lihtsalt super närvikavaga

b. asi toimib põhimõttel, et kui tükk aega kannatada, siis mingil hetkel sa ületad oma ebamugavustsooni ning edasi on elu ainult lill (umbes nagu mediteerimisel, et alguses tuleb ebamugavusest üle saada ja siis sa ei pane seda enam tähele)

c. need on inimesed, kelle meelest selline elu ( et keegi kogu aeg kuskil karjub, hädaldab või keerab miskit käkki kokku) ongi see, millest nad on unistanud

d. nad ei olnud sel päeval koolis kui pereplaneerimisest räägiti

e. nad katsetavad täiesti teadlikult iseendi peal inimvõimete piire

f. no ja alati on ju võimalik ka variant, et kõigi teiste inimeste lapsed on 24/7 väikesed inglid

Okey, aitab halast. Lapsed on eluõied ja nende nimel me ju elamegi! (jah suurem osa ajast peab see tõesti ka paika), kuid ma siiski usun, et ei ole ainuke, kellel on päris tihti ka päevi, kus eelmine lause asendub mõttega, et kas sellist elu me tahtsimegi.

Vesteid ja vestlusi

Emili meil siin vahel istub ja unistab: Ma tahaksin, et Joonatan oleks juba nii suur, et ütleks: "Tule minuga mängima, Emili!" Joonatan aga ütleb reeglina ikka "ätt", "brr" või "äää" ning Emilil ei jäägi muud üle kui samaga vastata, siis vähemalt tekib tunne, et saadakse teineteisest aru. Laste lemmikmäng käib nii, et istuvad mõlemad laua taga (reeglina mängitakse seda mängu söögi ajal) ning siis Joonatan ajab suu hästi lahti ning hüüab täiest kõrist "äääääääää" ning siis Emili vastab samaga, järgneb homeeriline naer kahel kõril ning nii 10x järjest.

Aga ega Emili alla ei anna, ta ikka igapäev üritab Joonataniga inimkeeles vestelda. Ükspäev esitas ta Joonatanile näiteks sellise eksistentsiaalse küsimuse:

Joonatan, kas sa hakkad ka taevas ingliks, kui sa vanaks saad ja ära surud?

Täpsuse huvides olgu ära mainitud, et Joonatan jäi vastuse võlgu. See ingliks hakkamise teema tuleneb Pipi laulust, aga seda, et vanad inimesed ühel hetkel ära surevad teab Emili hästi. Jõulude ajal vanavanaema Lindal külas käies teatas Emili, et vanaema Linda sureb ka varsti ära. Esimesest ehmatusest ülesaanuna, küsis emme, et kust Emili seda võtab ning laps teatas otseloomulikult, et aga ta on ju nii vana. Õnneks Emilil jätkus taktitunnet ja ta jagas oma ettekuulutust vanematega koduteel ja mitte vanaema Linda kuuldes.

Lisaks huvitavatele jututeemadele on lisandunud ka "huvitavaid" väljendeid. Täna näiteks teatas joonistada üritav Emili värvipliiatseid laua alla loopivale Joonatanile kõva ja selge häälega "Kulat küll, Joonatan!" Mainigem veel, et antud intsident leidis aset keset avalikku mängutuba ning emmel läks oma järglasi vaadates kohe süda soojaks. Seda, kust antud väljend on omandatud ei ole tarvis kaugelt otsida. Usutavasti on Emili seda emme suust ikka korduvalt ja korduvalt kuulnud. Tuleb ilmselt kodus k-kassa sisse seada, ega keegi peale emme ilmselt vaeseks ei jääks, sest issi meil ei vannu, Emili sai ka nüüd teada, et nii ei ole ilus öelda ning Joonatan vannub endiselt serbo-horvaadi keeles.

TEHTUD!

Ärge nüüd palun pealkirjast valesti aru saage :-). Minu meelest on valimispäev pidulik päev, kus tuleb ikka terve perega valima minna, pärast kohvikusse (seekord küll asendus kohvik Nora sünnipäevaga, kus oli ka väga pidulik) ning siis õhtul kui lapsed on magama läinud laovad emme ja issi laua mõnusaid suupisteid täis ning asuvad diivanile kerra valimisstuudiot jälgima.

Eesti lipuga Emili muidugi tõi valimisjaoskonnas kõigil muige näole ning oli äraütlemata kahju, et ühtegi ajakirjanikku kohal polnud - oleksime ehk lehtegi pääsenud. Hääletamishetkel jaotusime kaheks nagu rannas enne ujumist - mehed ühte ja naised teise kabiini.

Ja täna hommikul seda postitust kirjutades saab muidugi lisada ka :

PALJU ÕNNE VANAISA JAAK!