Hunt ja sinililled

Kaka ja kevade raamat on meil siin endiselt igapäevaselt kasutusel ning viimased kaks nädalat on vanemad Emilile iga päev unejutuks pidanud lugema lugu "Hunt ja sinililled". Lapsel on see küll juba sõnasõnalt pähe kulunud (no ikka nii, et kui kogemata mõni sõna vahelt ära jätta või mõne teisega asendada siis parandatakse). Täna käis emme lastega vanalinnas ning Viru tänava alguses nägime sinililli müüvaid mutikesi. Koheselt meenus loetud jutt ning emme muigas vaikselt kujutledes hunti mutikeste seas istumas, siis aga meenusid igapäevased hittlaused ning edasi hoidis emme hinge kinni ning lootis südamest, et Emili ei asu valjuhäälselt Kivirähku tsiteerima. Ei usu, et mutikesed uuema lastekirjandusega kursis on ning märkused "Kas vanamutid söövad sinililli?" või "Kas nende väikeste siniste nirakate eest makstakse raha?" oleks kõlanud pehmelt öeldes kohatult. Läks õnneks ja laps hoidis suu kinni. Muuseas märkasime ka, et hinnad ei ole enam need mis varem, sest erinevalt hundiaegsest 10 kroonist maksid sinililled juba tervelt 15 krooni kimp.

Vaim

Täna sündis siia ilma meie pere noorim liige väike täkkvarss, kes sai nimeks Vaim. Tädi Leena hobune Ronja on nüüd uhke ema. Emili ja Joonatan üritavad lähipäevil uuele sõbrale külla minna, sest midagi nii toredat näeb ikka haruharva.

Väike kokk

Laste lugemist, mõtlemist ja eluvalikuid on võimalik suunata kui neile õigel hetkel õiged teosed nina alla sokutada.

Esimene on kohal

Joonatan annab uhkusega teada, et esimene hammas on siin ja asunud teisi sõpru järele ootama. Pisut veel kannatust ning siis saab juba ka midagi hamba alla panna.

Naabermaja kojamees

Nüüd siis moodne versioon filmiklassikast pärit ähvardusest - ma panen su kättemaksuks laulu sisse. Mina panen meie naabermaja vanamehe kättemaksuks blogisse. 

Meie naambermajas elab nimelt vanamees, keda meie nimetame kojameheks, sest kunagi oli ta meie maja kojamees. See kojamees on päevad läbi oma maja hoovis ( loe: otse meie akende all), kus ta siis kopsib, saeb, kolistab, putitab autot, karjub kassi taga või teeb niisama lärmi. Kojamehe eluase on nimelt ahiküttega, kuid kuivade küttepuude ostuks tal ilmselt raha piisavalt ei jätku või ei pea ta seda mõistlikuks tegevuseks. Selle asemel tassib ta kõikvõimaliku träni oma hoovile kokku ning siis teeb sellest tränist sae, kirve ning kahe käe abil kütmiskõlbulikku materjali.  Ökoloogiliselt mõtlev vana või mis - esita või Eestimaa Uhkuseks. Siin on ainult see aga, et ahju läheb ikka kõik mis põleb (laminaat, värvitud puit jne) ning kui siis kojamees korterit kütab tuleb korstnast teinekord ikka sellist tossu ja haisu, et tunda on ka läbi suletud akende. No selle tossu me veel elame üle, sest enamasti on tal ikka õnnestunud hankida mõistlikku küttematerjali, kuid millest juba tõsiselt villand on see pidev lärm akende all. Kui kojamees saeb siis ikka korraliku ketassaega (neid on tal mitu nii puidu kui metalli tarbeks) ning seda ta teeb ikka peaaegu iga päev. Ja kui parajasti ei sae siis kopsib või keevitab.  Ühesõnaga elaks nagu saekaatris ning mina lihtsameelne üritan samal ajal last õue magama panna. Reeglina ta muide lapse uinumise ajal parasjagu ei sae, sest siis võiks lapsevanemal olla nutti laps tuppa magama panna, vaid käivitab mootori alles siis kui titt juba rõõmsalt tudib. Nii oli see elukene kui Emili oli väike ja nii on see paraku ka tänasel päeval.

Aga igaüks on oma hädades reeglina ise süüdi ja nii ka meie. Tüüpiliste eestlastena me ju ei ava akent ja ei hõigu sealt kojamehele, et Õu, ära praegu sae, meil titt tudib (sest tema oma hoovist seda kuidagi ise teada ei saa, paraku) ega kasuta veelgi tõhusamat vahendit - üks laps sülle ja teine käe otsa, hirvesilmad ette ning vanamehe õuele läbirääkimisi pidama (need muide võiksid täitsa viljakateks osutuda, sest tegemist on päris sõbraliku onkliga). Meie käime omas kodus ühest toast teise, sisiseme, uriseme, peame mõttes plaani, kas kutsuda kohale võsa pets või see meie mehe onu oma saatega, kirume kojameest maapõhja ning õhtul kurdame töölt koju tulevale perepeale oma rasket elu. Tüüpiline!

Paar nädalat tagasi aga märkasime, et kojamehe maja katusel oli suur metallvõru (no selline mitme kilone ikka) korstna ümbert lahti tulnud ning nihkus päev-päevalt järjest katuse servale lähemale. Jälgisime mõned päevad mängu ning mis seal salata peast käis läbi küll, et kui see kolakas sealt õigel hetkel alla sajab võib meie müraprobleem endale lõpliku lahenduse saada. Siiski headus võitis omakasu ning ühel hommikul kui kojamees jälle oma hoovis kolistas, avas emme akna ning tegi vähese vene ja rohke kehakeele abil vanamehele selgeks, et tolle elu ähvardab juba mõnda aega tõsine oht. Samal päeval sõitsime lastega Tartusse ning sealt naastes pidime nentima, et metallkolakas oli katuselt kadunud. Ei jõudnud muidugi ennast ära kiruda, et vanamehele teatamiseks nii kehva aja valisime ning jäime ilma õhtusest vaatemängust, mis eeldatavalt koosnes harjavarrega aknal kõõluvast vanamehe pojast ning meie hoovist talle käsklusi karjuvast kojamehest. Oleks olnud kena järg eelmise suve lavastusele, kus kojamees kesk paduvihma harjaga oma ziguli kapotilt vett pühkis.

Emili ja suuuuuuured loomad

Emili käis koos vanaema Lembe, vanaisa Jaagu ja tädi Leenaga viimaseid päevi varsaootel Ronjal külas. Esialgu olla pisut peljanud, sest hobune oli ju ikkagi niiiiii suur ja puristas ka veel. Lisaks Ronjale nägi linnalaps veel teisi hobuseid, lehmi ja vasikaid, kahte suurt koera, lambaid ja ühte jänest. 

"Tere hobune" ütles laps. "Tere laps. Tore, et tulid"  mõtles hobune.

Emili teeb varsale pai.

Vasikad olid veidi rohkem lapsemõõtkavas loomad. 

Suurvesi

Emili ja Joonatan käisid Tartus vanaisal-vanaemal külas ning tutvusid ühtlasi ka selle kevade suurima vaatamisväärsuse - üleujutusega. Soomaale minejaid meist lastega ei olnud, seega pidime leppima Emajõega. Pildid on tehtud mobiiliga nii, et kvaliteeti ei maksa oodata.

Stuudiopildid

Sel ajal kui ontlik ristirahvas kirikuisse Kristuse ülestõusmist tähistama kogunes ning ülejäänud rahvas end kodus mune koksima seadis, kammisime meie juuksed ära, pakkisime lapsed autosse ning suundusime Fotopesa stuudiosse tunnisele olengule objektiivi ees. Järgnevalt väike valik tulemusest:

Südameasi

Emili mängib igapäev mingi hulga ajast oma nukumajas elavate nukkudega, kes siis noore daami juhendamisel viivad läbi erinevaid igapäevaseid toimetusi. Enamasti nukud teevad süüa, söövad või hoolitsevad nukubeebi eest. Nukuissi reeglina sõidab juba hommikul tööle ning ülejäänud tegevustes ei osale :-). Küll on aga nukumajas lisaks nukuemmele, nukubeebile ja nukuemilile veel nukuvanaisa ja - vanaema, veel mõned nukupoisid ja -tüdrukud ning koer, kass, jänes ja hobune. Üleeile oli nukkudel tõsine pidu - üle mitme kuu shoppama pääsenud emme ostis neile kõvasti kodutehnikat ja köögitarbeid. Täna aga mängis Emili nukkudega järgmist mängu:

nukuemili oli koos nukuelisabetiga vannis, nukuvanaisa üritas nukubeebit magama panna ning mida tegid nukuemme ja nukuvanaema - istusid diivanil, sõid kooki ja vaatasid "Südameasja". Laps teab täpselt kuidas asjad käivad (kuigi beebit meil küll kunagi vanaisa pole magama pannud). Ühesõnaga ma ei tea kedagi, kes olles lapsega kodune ei vaataks vähemalt kord nädalas "Südameasja" (need ei lähe arvesse, kellel telekat ei ole).  Igapäev me seda vaadata ei viitsi aga kord kaks nädalas tuleb ära küll. Isegi Emili võib taustamuusika ja paari kaadri järgi ära ütelda, millega tegemist on.  Ehk kui Emili terroriseerib emmet Shaun the Sheep'iga siis emme terroriseerib Heartbeatiga vastu. 

Uudiseid veel niipalju, et kuna Emili lahkel kaasabil andis meie fotokas (loe vana ja lastepildistamiseks ammugi sobimatu seebikas) otsad ning uut me veel ei ole jõudnud soetada, siis fotode blogisse lisamine on hetkel takistatud. Küll aga katsume lähipäevil üles saada Joonatani "roomamis" videod.