Eesti keel

Välismaalased, kes peavad eesti keelt õppima, väidavad tavaliselt, et oi kui keeruline. No mis mõttes keeruline, kui kaheaastane (emmel on koolist möödas üle kümne aasta ja ma tõesti ei jaga eesti keele õigekirja - eriti seda kokku-lahku osa) moodustas hetk tagasi järgmise lause:

Kui õunamahl on ära joodud, siis joome morssi.

Ikka müstiline küll, et kuus kuud tagasi oli alles "näpp püsti ja ähh" periood ning nüüd valdab noor daam kõiki käändeid-pöördeid ning moodustab lauseid, kuhu emme topiks vähemalt neli koma. 

Mureen

Emilil on üks suur vanaema Pille kingitud raamat, kus sees on igasugu mereelukate pildid. Erinevaid lehekülgi avades saab kuulata erinevaid hääli ning osa pilte on ruumilised. Tavaliselt vaatab Emili seda raamatut koos issiga, kuid täna juhtus nii, et kaasvaatajaks sattus emme. Siis Emili osutas ühele täpilisele ussimoodi kalale ning küsis: Kes see on?

Emme vastas: Täpiline kala

Emili: Ei! See on mureen!

Emme vaatas raamatust järele ning selgus, et oligi mureen. 

Kõigest pisut üle kahe aasta saigi emme olla targem kui Emili. Nüüd on see etapp siis läbitud ja kõik võivad kergemalt hingata. 

Parim soeng algavaks pühade hooajaks

Kas teile ei tundu, et meie lapsel on Jõuluvana soeng?

Väike jalutaja

Meie jalutuskäikudest inspireerituna toppis Emili täna koer Polla kärusse, nõudis Mõmmit kandelinaga kõhule ning asus tähtsa näoga mööda tuba ringi patseerima.

Suur sinine pall

Joonatani absoluutseks lemmikkohaks meie majapidamises on suur sinine võimlemispall. Nii kui kõht kiusama asub ( seda juhtub paraku enamasti öösel) või muidu kehv tuju on ( seda samahästi kui ei juhtugi) võtab Joonatan emme või issi süles pallil koha sisse ning jätab koheselt nutujoru kus see ja teine ning vajub omapärasesse transsi. 

Kui Emili oli sama väike kui Joonatan praegu ( okey - päris nii väike oli Emili küll ainult emme kõhus) oli meil ilus vikerkaarevärvides võimlemispall, kuid see andis ühel heal päeval paraku issi ja Emili raskuse all järele. Tädi Leena kinkis siis meile praeguse sinise, mis on extra heavy duty ehk peaks kirjade järgi poolt perekonda kannatama. 

Nii, et kui keegi tahab pallil tsillida siis on oodatud meile külla, et seda koos Joonataniga teha.

Esimene vanniskäik

Täna käis Joonatan esimest korda vannis, õigemini küll teist, sest sündis ta ju ka vannis. Vann nagu pildilt näha erilise maskuliinsusega ei hiilga, kuid see eest on selles vannis esimesi veeprotseduure teinud varasematel aastatel nii onutütar Merilin kui ka Emili, kes mõlemad on suured veesõbrad. Vesi näis Joonatanile samuti väga meeldivat, häälekas protest järgnes ainult veest välja tõstmise peale. Põhiliseks pesijaks osutus Emili, kes ühtlasi kommenteeris igat enda liigutust ja lapsevanematel oli nalja nabani.

Jõutreening

Olime täna Emili ja Joonataniga pika päeva esimest korda kolmekesi. Emili oli ärganud hommikul pool kaheksa, mis on tema kohta väga vara. Seda arvesse võttes ning kõigi kolme asjaosalise närvidele mõeldes, oli oluline, et väike printsess päeval magaks. Päevauneks oli kaks alternatiivi: A) minna õue, kus Emili kärus täiesti rahumeelselt mingil hetkel kustub B) üritada teda toas magama panna - keskelt läbi 1, 5 h kestev protseduur, mille käigus kõik asjaosalised korduvalt omavahel tülli lähevad ning mille lõpp-produktiks ei pruugi sugugi mitte olla magav laps. Mustaks hobuseks oleks seekord Joonatan, kes saaks siis üllatusmomendi korras asjadekäiku uusi pöördeid tuua. 

Valisime esimese variandi ning suundusime õue. Kõigi kolme riidesse saamine võttis parasjagu aega ning pakkus Joonatanile võimaluse paar tõsist mehe sõna öelda (loe: ta röökis täiest kõrist samal ajal kui emme Emilile saapaid ja kombekat selga surus). Õue jõudes selgus, et aknast paistnud kerge tibutamine on vahepeal korralikuks vihmasajuks arenenud, millest tulenevalt nägi meie ekipaaz välja järgmine: kärus kile all tsilliv Emili, kandelinas emme kõhul tsilliv Joonatan ning ühes käes vihmavarju hoidev ning teisega käru manööverdada üritav emme. Ühtlasi sain ma ka aru, miks osad inimesed peavad käru puhul oluliseks, et laps ise sinna sisse saaks ronida. Emili talveriietega ise kärusse ei saa ning seetõttu tuleb emmel nüüd teha jõu ja ilu numbreid 3kilo + talveriided kõhul tõstmaks 13 kilo+ talveriided kärusse. Aga see oli alles algus, sest tõeline treening ootas meid Tallinna tänavatel. Tõeliselt meeliülendav on üritada ühe käega käru lükata kui boonuseks on porilombid, auklikud kõnniteed ning 20 cm kõrged äärekivid. Kuigi mulle tundus, et me meenutasime rändtsirkust, selgus paraku, et osade juhtide jaoks olime me ikkagi samahästi kui nähtamatud ( ikkagi väga kirju vihmavari, väga kirju kandelina ja lisaks veel käru). Ilmselt peame järgmisel korral endale veel miskit plinkivat külge riputama, et meid üle tee lubataks ja läbimärjaks ei pritsitaks. 

Siiski ülesanne sai täidetud ning Emili lasi pärast pooletunnist jalutamist silma looja. Me veel ei tea, mis siis saab kui lumi maha tuleb ning Tallinna kõnniteed ühtlase läbimatu lägaga kattuvad.

Paar sõna Joonatanist

Pisike Joonatan on nüüd nädala meie juures elanud ning enamus ajast on läinud üksteise tundmaõppimisele. Tuleb tunnistada, et tegemist asjaliku ja rahumeelse noorhärraga. Söömisesse ja magamisse suhtub tõsiselt ja kui miski ei meeldi siis toriseb. Emilile Joonatan meeldib ja ta käib talle pai tegemas. Siiski ei suuda Emili aru saada, miks magava Joonatani kõrval karjuda ei tohi ning samuti on tekkinud komme kolisev puidust pingviin alati just siis lagedale tuua, kui väike vend on silma looja lasknud. Üldiselt läheb meil siin aga kenasti ning oma osa selles on ka kõiksugu abilistel ( loe: vanaema Lembe ja tädi Leena). Eks paistab, kuidas siis hakkab minema, kui emme, Emili ja Joonatan pikki päevi kolmekesi veetma asuvad.

Väike venna jõudis kohale- 8.11.2009 kell 7.00

Isadepäeva hommikul ta lõpuks saabus. Sündis 43. rasedusnädalal ning kaalus 2800 g ning oli 49 cm pikk. Tõeliselt pisike tegelane võrreldes vanema õega (4230 g ja 54 cm ). Aga sünd oli tõeliselt imeline. Pildil uudistab kahe tunni vanust venda just ärganud Emili.

Patsid

Emili on jõudnud patsideikka. Mitu korda päevas nõuab ta endale valitud arvu patse pähe ning siis käib ringi ja kekutab. Täna hommikul kui emme oli patsid valmis meisterdanud, ronis Emili vannitoas peegli ette ning teatas: " Oih, kui ilus tüdruk!"

ps. Beebirindel on endiselt kõik muutusteta - ilmselt on sõber Nora rekord ette võetud. 

Läänerindel muutusteta

Kõigile sõpradele, kes mulle enam helistada ei malda (no ja mitu korda nädalas sa ikka Allanile või minu emale helistad, eks ole) - seis on endine. Terve oktoobri oleme olnud nö ootel ja täna on 31. kuupäev ning seis suht-koht sama mis kuuaega tagasi :-). 

Emili käib igapäev Beebile rääkimas, et tule välja, Emili tahab sind näha. Ükspäev ta arvas, et nabast natuke nagu paistaks Beebit :-).  

Emme ja issi leiavad ka, et Beebi võiks oma vanemat õde juba kuulda võtta küll. Kui eesmärgiks oli Emili rekord lüüa (Emili teatavasti sündis viis päeva pärast "tähtaega") siis see sai juba nädala alguses tehtud. 

Kõikide Kõrvitsate Päeval sündimine muidugi ilmselt näitaks, et lapsel on huumorisoont. Antud hetkel küll tundub, et sihikule on võetud november.

Ootame-vaatame.....

 

Emili haaras ka pintsli

Me oleme oma ehitustöödega jõudnud niikaugele, et savikrohvile on värvikiht peale saadud. Eksperimenteerimise ja hullamise mõttes, sai järgitestitud koguni viis erinevat looduslikku värvi: kohupiimavärv, õllelasuur, munaõlitempera, savivärv ja pintsel-rull krohv. Lisaks veel möllatud pisut karnaubavahaga.  Looduslike värvide omapära on aga selles, et ei saa alati ette kindel olla, mis tooni lõpptulemus olema saab. Sel põhjusel sai niimõnigi sein hoopis teist tooni, kui planeeritud ning mõnda seina tuli mitu korda üle värvida. 

Samas on looduslike värvidega see tore asi, et nendega võivad suht rahulikult toimetada ka lapsed ( ikka eeldusel, et pintsel enam suust läbi ei käi) ja rasedad. Juuresolevatel fotodel möllab Emili helerohelise savivärviga.

Sünnipäevajärgsed fotomeenutused

Avastasime, et mõned pildid ja tänusõnad on jäänud täiesti teenimatult blogilugejate eest varjule. Siin need nüüd on.

See on Emili päris oma nukumaja, mille eest suur tänu Tartu vanaisale ja vanaemale. Emili mängib sellega iga päev, kuigi hetkel ta veel eelistab vajalikud nukud ja mööbliesemed majast välja põrandale tõsta, et siis seal nendega mängida.

 Sellise uhke kokakostüümi ja mõnused potid-pannid saatis Emilile sünnipäevaks väike Eliise koos oma vanematega. Ka see kingitus on osutunud suureks hitiks. Emili keedab pottides kõikvõimalikke toite alates sokolaadist ja lõpetades porgandisupiga. Viimastel päevadel meeldib Emilil oma pottides jõhvikaid (siinkohal tänud Viljandi vanaemale) ja kamapalle hoida ning neid siis nosimas ja ringitõstmas käia. 

Viimaste päevade vestlused

Emili meil siin vastavalt ealistele iseärasustele muutub järjest nupukamaks. Kuigi enamus viimaseaja vestlusi näevad välja sellised, et lapsevanem väidab midagi ja Emili lükkab antud väite kategooriliselt ümber (näidis:Emme: Emili sul on jalad külmad. Emili: Ei!) siis paar pisut originaalsemat ka austet blogilugejaile.

Emili: Väljas on pime

Emme: On jah. Õhtu on käes.

Emili tõstab üles oma vasaku käe: Selles käes.

Emili seisab oma riidekapi ees ning teeb mõned sahtlid pisut lahti ning jätabki need irvakile.

Emme: Emili miks sa sahtlid sedasi lahti jätad? Nii on ju kole.

Emili: Emini laseb natuke värsket õhku sisse. 

Emili silitab ja mudib emme suurt kõhtu ning kommenteerib ise oma tegevust järgmiselt:

Emini teeb massaazi. Siis on tital kõhus mõnus. :-)

Pudikeelsed igandid

Emili on pudikeelelt sujuvalt inimkeelele üle läinud, kuid jäänud on mõned igandid, mida ta jätkuvalt kasutab ja väljavahetamast keeldub. Emme siis mõtles, et ju need on lihtsamad kui antud sõnade pärisversioonid. Täna aga leidis aset järgmine dialoog:

Emili: Emme tule seia!

Emme: No mis on?

Emili: Tahan ühte asannut ( loe: banaani - tavaliselt sel kohal emme parandab, et banaani tahad jah? ning Emili vastab järjekindlalt asannut)

Emme toob Emilile banaani: Emili, mis asannu pärisnimi on?

Emili täiesti puhtalt: banaaan

Teine tore sõna on "akapannid", mis tähendab siis kamapalle.

Üldse

Emilil on väljakujunenud esimene parasiitsõna - üldse. Kasutust leiab reeglina küsilausetes ning esineb alati lause lõpus kohal, kuhu täiskasvanud inimene juba punkti-küsimärgi paneks. Näiteks:

"Kuhu me läheme üldse?"

"Kuidas kaelkirjak teeb üldse?"

"Mis toit see on üldse?"

"Kes Tiigri sõber on üldse?"

Ei tea, kust ta selle üles on korjanud? Ennast ju kõrvalt ei kuule, kuid issi tekstis nagu ei tähenda antud sõna liigkasutamist. Ilmselt siis ikkagi emmelt...

Lõunauinak

Nüüd võiks targemad lapsevanemad meile teada anda, et mis vanuseni peab laps lõunaund magama. Meie jõud hakkab raugema ning kannatus on juba ammu katkenud. 

Tänane lõunaidüll:

kell 13.30 läheb Emili suht leplikult oma voodisse. Emme laulab mõned laulud ja räägime mõned jutud ning emme suundub teise tuppa. 

kuni 14.00 kostub magamistoast vahetpidamatu jutuvada ning mõned korrad hüütakse ka emmet. Kõikidele emmepoolsetele katsetele last magama suunata ("Emili, palun ole tasakesi ja paigal, muidu uni ei saa tulla!") vastatakse jalgu üle pea loopides, veelgi rohkem sipeldes ning jutustades.

14.20 on Emili nõus vaikselt silmad kinni teki all lebama, kuid mingi kehaosa endiselt sipleb. Emme sügab samal ajal monotoonselt Emili selga. 

14.30 saab emmele selgeks, et antud taktika ei tööta. Kopp on juba ausalt öeldes ees. Emme teeb natuke karmi häält ( loe: karjub, et on uneaeg ning peab magama). Emili teeb karmi häält vastu ( loe:Karjub: ei! ja  huilgab mõnikümmend sekundit).

14.35 emme kõnnib teise tuppa, lootuses, et ehk nüüd jäädakse magama.

14.40 hakkab taas kostma rõõmus jutuvada.

14.50 suundub emme magamistuppa ning järgneb kahekõne:

emme: Mis nüüd siis saab?

Emili: Emini ei taha tudida. Emini tahab süüa.

emme: mida sa tahad süüa?

Emili: juuuuuustu!

emme: no mis sinuga siis ikka teha!

Emili: No mis sinuga siis ikka teha! Emini tõuseb ülesse. 

emme: No eks sa siis tõuse. 

Sarnane stsenaarium kordus ka eile ja üleeile. 

Emili kaks

Ja jõudiski kätte Emili sünnipäev, mida päevakangelane juba pikisilmi ootas ja millest emme-issi pidid talle paarkümmend korda päevas rääkima ("Emme! Sünnipäevajuttu!"). Sellese vahvasse päeva mahtus päris palju. Hommikul laulsid vanemad Emilile sünnipäevalaulu, mille saatel sünnipäevakukuk (ehk siis maakeeli sünnipäevatüdruk) itsitas ja pikalt seina vaatas. Kingiks sai Emili puust mängutordi, mida asuti kohe vanemate voodis koos Polla ja Benjaminiga lahendama. Tort osutus üleootuste populaarseks ning sellega mängis Emili vahelduva eduga pea terve päeva ning kõik mänguasjad said suu magusaks. 

Veidi hiljem saabus külla tädi Leena, kellega koos inspekteeriti kingiks saadud nukumaja sisustust ning avati järjekordne pakk, mis seekord sisaldas uusi plastiliine (vanad olid suvega ära kuivanud). 

Koheselt asuti koos Leenaga  lusikaid, tasse ja krokodille vormima. 

Pärast tädi lahkumist, otsustas sünnipäevatüdruk emmele abikäe ulatada ning andis ka oma panuse peoroogade valmimisse koorides täidetud munade tarbeks toorainet.  Igaks juhuks saimunade värskus ka järele testitud ning üks muna põske pistetud. 

Pärast kahetunnist kosutavat lõunauinakut (millele eelnes rohkem kui tunnine vähemalt emme närvidele mitte eriti kosutav dialoog teemal - ei taha tudida versus Emili - uneaeg on!) suundus Emili koos vanematega mängutuppa, kus sai mahapeetud üks äraütlemata tore sünnipäevapidu. Suur aitäh kõigile külalistele kohale tulemast ja kingitused meeldisid Emilile samuti väga. 

Pitsa

Ühes lammas Shauni multikas söövad lambad pitsat. Emilile see multikas koledal kombel meeldib ning päevast-päeva käis jutt, et Emili tahaks ka pitsat süüa. Viimati mõned päevad Tartus viibides, otsustasidki vanemad, et kuna seal asub üks tore Itaalia söögikoht (La Dolce Vita), kus ka kiviahju pitsat pakutakse, võiks Tupsiku nõudmistele järgi anda ning mindigi ühiselt pitsat sööma. Toitu oodates valmistasid Emili ja Väike Kollane Kutsu (olemas ka ülemisel pildil)ise hulgaliselt kõikvõimalikke ja võimatuid pitsasid. Näiteks moosi ja singiga. Nende väitel maitses väga hea. Päris pitsa maitses Emilile samuti ning eriti äge oli, et seda sai kohe ametlikult näppudega süüa ning isegi mitte moepärast ei pidanud ühes käes lusikat hoidma. 

Mõni päev hiljem ühel hommikul, kui emme alles hommikuputru valmistas ning Emili riisigalet näpus näljaselt mööda elamist ringi tuias, avanes verandale sattunud emmele aga fotol leiduv vaatepilt. Küsimuse peale, et mis sõbrad seal põrandal teevad, sai emme vastuseks, et "Söövad pitsat".  Vot nii!

Kino

Emilil on mõned multikatega DVDd, mida ta armastab vaadata. Et seda armastust mingilgi määral kontrolli all hoida, ei ole me neid talle väga arvukalt muretsenud. Valikusse kuuluvad mõlemad Lotte filmid, Minuscule putukate multikad ja üks plaat Lammas Shauni. Viimasest tulenevalt on Emili mitu korda päevas siis kas lammas Shaun või lambabeebi, teeb määgivat häält ja nõuab, et emme ära arvaks, kes ta parasjagu on. Vahel aga korraldab Emili endale kohe kinotüüpi äraolemise ning tassib kamapallide purgi ka teleka ette. Siis väike käsi käib mehhaaniliselt edasi-tagasi ning purk tühjeneb uskumatu kiirusega. Ilmselgelt sama effekt, mis kinos popcornil. Ühel päeval aga jagas emme lahti, et süsteem toimib ka juhul, kui kamapallid asendada väga väikeseks lõigutud porgandiga.

Õnneks Emili reeglina väga pikalt multikaid vaadata ei viitsi, kuid ikkagi on suhteliselt tüütu ülepäeviti pidada vaidlust teemal, kas minna õue (emme soov) või vaadata mõnda multikat ( Emili eelistus).