Uus soeng

Lasin eile juuksed ära lõigata. Mitte lühemaks vaid ikka kohe lühikeseks. Oleks veel lühemaks lasnud aga juuksur nii ilusti palus, et mul hakkas tast kahju ja nõustusin siis tema pakutuga. Laste reaktsioonid olid iseloomudele vastavad.

Kõigelevastuvaidleja:
Emme: Noh, Joonatan, on ju ilus?
Joonatan: Minu meelest oli enne ilus.

Äärmiseltpessimistlikumaailmavaateesindaja ehk Emili halas pool õhtut, et tema peab nüüd peres ainsana pikkade juustega olema. See ei olevat kohe üldse aus. Minu pakkumisele, et kuule, lõikame siis sulle ka sellise soengu nagu emmel, vastati loomulikult eitavalt.

Juuksed sain muide juuksuri juurest kaasa. Nüüd ei teagi mida nendega teha. Otsiks mõne kiilaka nuku või äkki teeks pintsliks. Tartu Mänguasjamuuseumis on ühes nukumajas juustest tehtud nukuhari ja nukuhambahari. Need valmistas mees, kes oli kümme aastat kartulisalves või laudas või kuskil varjul. Kõige põnevam eksponaat terves muuseumis mu meelest.

Jõulude ootus

Joonatanile pisteti lasteaias käärid pihku ja teda tabas raskemakujuline lõikamismaania. Jätsime siis suure lõigutud paberitükikeste hunniku aeda maha ja tulime koju, et lõikuda valmis teine sama suur mägi ka siin. Laps oli vaimustuses, emme oli vaimustuses. On ju tore, kui laps istub ja tegeleb süvenenult millegagi? Paraku jäi lõikamisõnn meie majas üürikeseks, sest Joonatanil läks täpselt üks päev aega lahti hammustamiseks, et lõigata saab lisaks paberile veel muudki. Enda juukseid ja riideid näiteks. Nüüd ongi käärid taas kapi otsas ja Joonatan tavapäraste pättuste juures tagasi.
Üheks selliseks on näiteks lume söömine. Iseenesest suht süütu tegevus, kuid Tallinna kesklinnas mitte just kõige soovitavam. Lasteaias pidavat ka Joonatan ja tema truu kuriteokaaslane Jakob igal võimalikul juhul lund sööma. Nii juhtuski, et kui Joonatan siis emmel sinisilmselt uuris, et millal küll kevad tuleb, teatas emme südametäiega, et kevad tuleb siis kui teie Jakobiga olete kõik lume ära söönud. See võttis mehe mõtlikuks. Jakob aga meeldib Joonatanile väga. Joonatan oli laupäeval lausa kurb, et ei saa minna lasteaeda Jakobiga mängima. Kasvatajate hinnangul pidavat nad suht ühte masti mehed olema, mis tähendab ka seda, et pättused naljalt tegemata ei jää ning järelemõtlemistool juba tühjalt ei seisa. Õnneks on neil veel kolmas kambajõmm Sander, kes tundub selline vähe rahulikum tegelane. Aga noh, mis mina ka tean, ma näen neid ju viis minutit hommikul ja teine viis õhtul.
Jõulukuu uudistest veel nii palju, et hooaja spordiala on meil tuuleveskitega võitlemine. Ehk, et meie Allaniga üritame mingilgi määral kontrollida laste magusakonsumeerimist. Täiesti läbikukkunud üritus muide. Eile said lapsed Elisa jõulupeol (mis muide oli väga vahva ja toimus Premia jäähallis) kumbki 700 grammise kommikoti. Me siis mõtlesime välja reegli, et eile võivad süüa nii palju kui tahavad ja edaspidi saavad iga õhtu ühe kommi valida. Nad siis hakkasid sööma nii palju kui tahavad. Ma istusin, vaatasin ja tundsin kuidas iga kommiga käed järjest rohkem värisema hakkasid. Ma usun, et kui me ei oleks kotti käest võtnud oleks Joonatan selle ühe soojaga tühjaks söönud. Õnneks said lapsed ise ka aru, et vist aitab. Hilisemast õhtusöögist noormees loomulikult keeldus. Ainult vett käis iga poole tunni tagant küsimas. Ma ei kujuta ette, et kuidas nendest "üks päev nädalas on kommipäev" riikides/peredes see päev üle elatakse. Meie põrgulised olid õhtul ikka täielikud energiapommid ja Emili puhul kaasnes sellega veel suur trots ja vanemate pikalt saatmine.
Täna aga jätkame jõulupidude nädalaga ning kui vahepeal maailmalõpp ei saabu, siis jõuame ehk ka pärisjõuluvana ära oodata.