Läänerindel muutusteta

Kõigile sõpradele, kes mulle enam helistada ei malda (no ja mitu korda nädalas sa ikka Allanile või minu emale helistad, eks ole) - seis on endine. Terve oktoobri oleme olnud nö ootel ja täna on 31. kuupäev ning seis suht-koht sama mis kuuaega tagasi :-). 

Emili käib igapäev Beebile rääkimas, et tule välja, Emili tahab sind näha. Ükspäev ta arvas, et nabast natuke nagu paistaks Beebit :-).  

Emme ja issi leiavad ka, et Beebi võiks oma vanemat õde juba kuulda võtta küll. Kui eesmärgiks oli Emili rekord lüüa (Emili teatavasti sündis viis päeva pärast "tähtaega") siis see sai juba nädala alguses tehtud. 

Kõikide Kõrvitsate Päeval sündimine muidugi ilmselt näitaks, et lapsel on huumorisoont. Antud hetkel küll tundub, et sihikule on võetud november.

Ootame-vaatame.....

 

Emili haaras ka pintsli

Me oleme oma ehitustöödega jõudnud niikaugele, et savikrohvile on värvikiht peale saadud. Eksperimenteerimise ja hullamise mõttes, sai järgitestitud koguni viis erinevat looduslikku värvi: kohupiimavärv, õllelasuur, munaõlitempera, savivärv ja pintsel-rull krohv. Lisaks veel möllatud pisut karnaubavahaga.  Looduslike värvide omapära on aga selles, et ei saa alati ette kindel olla, mis tooni lõpptulemus olema saab. Sel põhjusel sai niimõnigi sein hoopis teist tooni, kui planeeritud ning mõnda seina tuli mitu korda üle värvida. 

Samas on looduslike värvidega see tore asi, et nendega võivad suht rahulikult toimetada ka lapsed ( ikka eeldusel, et pintsel enam suust läbi ei käi) ja rasedad. Juuresolevatel fotodel möllab Emili helerohelise savivärviga.

Sünnipäevajärgsed fotomeenutused

Avastasime, et mõned pildid ja tänusõnad on jäänud täiesti teenimatult blogilugejate eest varjule. Siin need nüüd on.

See on Emili päris oma nukumaja, mille eest suur tänu Tartu vanaisale ja vanaemale. Emili mängib sellega iga päev, kuigi hetkel ta veel eelistab vajalikud nukud ja mööbliesemed majast välja põrandale tõsta, et siis seal nendega mängida.

 Sellise uhke kokakostüümi ja mõnused potid-pannid saatis Emilile sünnipäevaks väike Eliise koos oma vanematega. Ka see kingitus on osutunud suureks hitiks. Emili keedab pottides kõikvõimalikke toite alates sokolaadist ja lõpetades porgandisupiga. Viimastel päevadel meeldib Emilil oma pottides jõhvikaid (siinkohal tänud Viljandi vanaemale) ja kamapalle hoida ning neid siis nosimas ja ringitõstmas käia. 

Viimaste päevade vestlused

Emili meil siin vastavalt ealistele iseärasustele muutub järjest nupukamaks. Kuigi enamus viimaseaja vestlusi näevad välja sellised, et lapsevanem väidab midagi ja Emili lükkab antud väite kategooriliselt ümber (näidis:Emme: Emili sul on jalad külmad. Emili: Ei!) siis paar pisut originaalsemat ka austet blogilugejaile.

Emili: Väljas on pime

Emme: On jah. Õhtu on käes.

Emili tõstab üles oma vasaku käe: Selles käes.

Emili seisab oma riidekapi ees ning teeb mõned sahtlid pisut lahti ning jätabki need irvakile.

Emme: Emili miks sa sahtlid sedasi lahti jätad? Nii on ju kole.

Emili: Emini laseb natuke värsket õhku sisse. 

Emili silitab ja mudib emme suurt kõhtu ning kommenteerib ise oma tegevust järgmiselt:

Emini teeb massaazi. Siis on tital kõhus mõnus. :-)

Pudikeelsed igandid

Emili on pudikeelelt sujuvalt inimkeelele üle läinud, kuid jäänud on mõned igandid, mida ta jätkuvalt kasutab ja väljavahetamast keeldub. Emme siis mõtles, et ju need on lihtsamad kui antud sõnade pärisversioonid. Täna aga leidis aset järgmine dialoog:

Emili: Emme tule seia!

Emme: No mis on?

Emili: Tahan ühte asannut ( loe: banaani - tavaliselt sel kohal emme parandab, et banaani tahad jah? ning Emili vastab järjekindlalt asannut)

Emme toob Emilile banaani: Emili, mis asannu pärisnimi on?

Emili täiesti puhtalt: banaaan

Teine tore sõna on "akapannid", mis tähendab siis kamapalle.

Üldse

Emilil on väljakujunenud esimene parasiitsõna - üldse. Kasutust leiab reeglina küsilausetes ning esineb alati lause lõpus kohal, kuhu täiskasvanud inimene juba punkti-küsimärgi paneks. Näiteks:

"Kuhu me läheme üldse?"

"Kuidas kaelkirjak teeb üldse?"

"Mis toit see on üldse?"

"Kes Tiigri sõber on üldse?"

Ei tea, kust ta selle üles on korjanud? Ennast ju kõrvalt ei kuule, kuid issi tekstis nagu ei tähenda antud sõna liigkasutamist. Ilmselt siis ikkagi emmelt...

Lõunauinak

Nüüd võiks targemad lapsevanemad meile teada anda, et mis vanuseni peab laps lõunaund magama. Meie jõud hakkab raugema ning kannatus on juba ammu katkenud. 

Tänane lõunaidüll:

kell 13.30 läheb Emili suht leplikult oma voodisse. Emme laulab mõned laulud ja räägime mõned jutud ning emme suundub teise tuppa. 

kuni 14.00 kostub magamistoast vahetpidamatu jutuvada ning mõned korrad hüütakse ka emmet. Kõikidele emmepoolsetele katsetele last magama suunata ("Emili, palun ole tasakesi ja paigal, muidu uni ei saa tulla!") vastatakse jalgu üle pea loopides, veelgi rohkem sipeldes ning jutustades.

14.20 on Emili nõus vaikselt silmad kinni teki all lebama, kuid mingi kehaosa endiselt sipleb. Emme sügab samal ajal monotoonselt Emili selga. 

14.30 saab emmele selgeks, et antud taktika ei tööta. Kopp on juba ausalt öeldes ees. Emme teeb natuke karmi häält ( loe: karjub, et on uneaeg ning peab magama). Emili teeb karmi häält vastu ( loe:Karjub: ei! ja  huilgab mõnikümmend sekundit).

14.35 emme kõnnib teise tuppa, lootuses, et ehk nüüd jäädakse magama.

14.40 hakkab taas kostma rõõmus jutuvada.

14.50 suundub emme magamistuppa ning järgneb kahekõne:

emme: Mis nüüd siis saab?

Emili: Emini ei taha tudida. Emini tahab süüa.

emme: mida sa tahad süüa?

Emili: juuuuuustu!

emme: no mis sinuga siis ikka teha!

Emili: No mis sinuga siis ikka teha! Emini tõuseb ülesse. 

emme: No eks sa siis tõuse. 

Sarnane stsenaarium kordus ka eile ja üleeile.