Joonatan ja Siri

Emme Ipad, nagu tema veljed üle kogu ilma, läbis eelmisel nädalavahetusel tarkvarauuenduse nimega iOS 6 ning meie kõige kaunimasse kodumasinasse asus elama Siri. Siri on ise ka väga ilus - lilla ja plinkiv. Kõigile, kes moodsa õunandusega kursis ei ole, siis Siri on selline programm (vist on see õige termin, ega ma ise ka teab mis arvutigeenius ei ole), millele saab anda häälkäsklusi (stiilis "Open facebook") ja teoorias on võimalik ka ingliskeeles jutt sisse rääkida ja Siri siis transkribeerib selle jutu. Praktikas on isegi google translate ja auotcorrect enamasti tõele lähemal.
Igatahes juhtus täna hommikul selline lugu, et Joonatan sai kuidagi Ipadile näpud taha (rangelt keelatud!!) ning tal kulus täpselt üks sekund, et avastada Siri. Ilmselgelt oli tegemist 21.sajandi vidina ja 21. sajandi lapse kohtumisega, sest Joonatan asus kohe uljalt Siriga rääkima (me reeglina ei räägi arvutitega, lapsed ei kasuta isegi Skype'i) ja Siri rääkis sama uljalt vastu.  Vestlus kõlas järgmiselt:

Joonatan: Tere!
Siri: Hello!
Joonatan: Kas sina oled paha?
Siri: Sorry, I did not get that.
Joonatan (emmele) : Kes see on?
Emme: See on Siri.
Siri: Blablabla. That does not make sense. Would You like to make a google search for that?

Ütleme nii, et juttu jätkus kauemaks. Täitsa põnevaid variante pakkus Siri Joonatani jutu peale välja. Erinevaid facebooki kontakte näiteks. Ühel hetkel läks Joonatan parema teineteise mõistmise huvides "inglis keelele" üle, aga suurt see ei aidanud. Ipad ise oli muide terve selle aja väljalülitatud olekus. Ilmselt peaks uurima, et kas Sirile saab ka mingi luku peale panna, sest muidu avastan äkki ühel heal päeval, et Joonatan on teatanud "Delete all" ja Siri vastanud rõõmsalt "With pleasure, my man!"

ESMist meie pere näitel

Ma olen siin mõtisklenud. Kodune inimene, aega palju käes, eksole. ESMist olen mõelnud ja jõudnud kohta, kus tahaks kahe käega peast kinni hoida ja karjuda - see ei ole võimalik! Samas on alati võimalik, et mina siin saan asjadest valesti aru. Ma nüüd jagan teiega, kuidas mina asjast aru saan.
On olemas teatud kooslus. Inimeste, riikide, organisatsioonide vms. Meil peres inimkooslus. Eurotsoonis siis riikide kooslus. Igal osalisel selles koosluses on omad tunnusjooned, funktsioonid, huvid, eripärad jne.
Meil on siin näiteks Allan - äärmiselt rahulik, stabiilne, kindla sissetulekuga, vastutusvõimeline isik. Loogiline, et tema hooleks on pere majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine, vähe labiilsema närvikavaga isendite tasakaalustamine, arvete maksmine. Tema peale saab loota ja tema näeb suuremat pilti Eurotsoonis on sarnaseks tegelaseks näiteks Saksamaa.
Edasi olen meil siin mina - oluliselt vähem stabiilne kui Allan, kuid siiski enamasti vastutusvõimeline. Minule pandud kohustused, suudan reeglina täita ehk toit valmib, pesu saab pestud ja lapsed ei olegi kogu aeg teineteisel kõri kallal. Kuludel suudan ka enamasti silma peal hoida. Aeg-ajalt küll tekib hetki, kus katus sõidab, kuid harva ja mitte hävitavas mahus. (loe: hasartmänge ei mängi ja sms-laenu ei võta).    Ühesõnaga minu kätte võib raha usaldada (väheses mahus teenin toda isegi!!) ja kui ikka on vaja torumehele maksta, siis ei lähe sama summaga endale uusi botikuid muretsema. Säilinud on ka lootus, et ühel heal päeval hakkan ka mina jälle mehe moodi panustama pere sissetulekutesse. Mind võiks siis äkki võrrelda Iirimaaga või Prantsusmaaga.
Edasi on meil Emili ja Joonatan. Lõbusad, armsad, tegusad, kuid samas täiesti ebastabiilsed, ettearvamatud, vastutusvõimetud ning omavahel pidevalt vaenujalal. Nendega tuleb pidevalt tegeleda ja nende endi tegevusel silm peal hoida. Kui on vaja vahva pilt joonistada, peitust mängida, komme hävitada vms. on nad igati omal kohal, aga raha ju neile ei annaks, üksi neid poodi ei saadaks, õhtusööki valmistada ei paluks, kas pole? Ma oleks vist naiivseim ema maailmas, kui ma näiteks läheks õhtul välja ja annaks oma lastele ülesande ise end kell üheksa magama panna. Sama lugu on minu meelest Vahemere rahvastega, eesotsas Kreekaga. Kui on tarvis maitsvat mussakat või parimat oliiviõli, siis seda teevad kreeklased. Kuid eeldada, et nad oma riiki majandada oskavad ja üleöö sakslase kombel tööd vihtuma asuvad selmet pool päeva kohvi tassi taga sõpradega nardõd mängida on naiivsuse tipp.
Kreeklased, täpselt nagu lapsedki, ei ole midagi valesti teinud. Lapsed ka ju silmad pärani lubavad, et see on viimane kord, kus nad üht, teist või kolmandat pättust teevad. Kuid juba lubamise hetkel, teavad nii nemad ise kui ka vanemad, et uued pahandused on kõigest nurga taga. See on laste loomuses, täpselt nagu geograafilisest asukohast, kultuurist ja ajaloost tulenevalt ei ole tihke töörabamine ja vähene bürokraatia kreeklaste loomuses. Milleks neilt siis seda ometigi eeldada???
Äkki me peaks ka oma riigiisadest õppust võtma ja andma lastele suure hunniku komme ning  seda lubaduse vastu, igal hommikul ainult üks komm võtta selmet kogu kott esimese soojaga tühjaks süüa?

Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna

Hetk Emili sünnipäevapeolt. Neile, kes ei ole liiga osavad piltmõistatuste alal ka väike vihje - pildil on juubilari isa ja vanaisa. Üpriski sümboolne ja paljuütlev pilt, kas pole? Esimene on täpselt selline nagu kogu tema poolt esindatav juristide armee ja teine on mingil kummalisel põhjusel ülejäänud sada klouni sel korral Toompeale jätnud.
Teisest küljest võib sellel pildil ära tunda ka seadusandliku võimu pidurdava käe erasektori sabal.

Ah jaa - need sada sõna saabuvad peagi, sest pidu oli äärmiselt lennukas ja lõbus. Kipsist hoolimata.

Kips!

No nii, huul paistes ja käsi kipsis. Ja kui te nüüd kõik arvasite, et jutt käib tulevasest Eesti parkuurimeistrist Joonatanist, siis eksisite, sõbrad. Seekord juhtus hoopis nii, et Emili ei kuulnud, kuidas õnnetus hüüdis. Õigus küll, õnnetused ju ei hüüa tulles.
Igatahes oli tegemist ühe väga kummalise päevaga. Hommikul kukutas Joonatan ennast alustuseks enda toolist selg ees alla. Ta nimelt seisis söögitoolis ja aitas emmel muffinitainast vormidesse tõsta, Ühel hetkel aga tasakaal kadus ja Joonatan koos temaga. Seda, et kaheaastane suudab kukkuda nii, et teeb samal ajal õhus täispöörde, toetab käed tooli alumisele astmele ja maandub põhimõtteliselt jalgadele, ei usuks ma elusees, kui poleks ise näinud. Kuna mainitud akrobaatilist etteastet saatis emme vali karjatus, siis järgnes ka lapse nutt. Hiljem Joonatan seletas, et ta ei saanud haiget vaid nuttis ehmatusest, sest emme karjus. Igatahes väga õnnelik õnnetus ja tuleb tunnistada, et pidevast ronimisest ja hüppamisest on ilmselt vist kasu olnud. Kukkumine on vähemalt selge.
Emiliga paraku nii hästi ei läinud. Tema kukkus lastetoas kiigelt. Üldse mitte kõrgelt ja üldse mitte hoo pealt. Põhimõtteliselt seisvalt kiigelt, aga nii õnnetult, et verd lahmas ninast ja suust ja kui esimene ehmatus üle sai elatud ja Emili lisaks karjumisele ka rääkida suutis, selgus tõsiasi, et haiget teeb hoopis vasak käsi. Tund aega hiljem traumapunktis tuvastati luumurd ja antud jäse läks Emili protestist hoolimata kipsi. Näo vigastused olid õnneks suhteliselt kerged ja loodetavasti saavad pühapäevaseks peoks korda. Käega läheb paraku kauem ja esimest juubelit tähistab noor daam igatahes käsi kenasti roosa salliga kaelas.
Nii, me siin siis nüüd toimetame ja võtame parimat uudsest olukorrast, kus Joonatan on lasteaias ja Emili kodus. Emme põhitegevuseks on aga vildikatel korkide maha võtmine, sest seda ju ühe käega ei tee.

Sügisjooks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada kevadest. Millalgi mai lõpus sai minu erinevates sisetreeningutes veedetud spordiaasta otsa ja kuna ilm oli muutunud ilusaks (nagu mais ikka), tundus mõtetu oma aega ja raha (mida eriti ei olnud) raisata ning kuna kallis kaasa agaralt Kadrioru vahet silkas, tekkis ka minul plaan, et kas nüüd või mitte kunagi. Seda, mida ma senini olen jooksmisest kui liikumisviisist arvanud võib lugeda siit. 
Siiski otsustasin veel viimast korda proovida ja juhtus ei vähem ega rohkem kui ime. Minu esialgne plaan oli joosta 20 minutit ja siis hakata iga kord kahe minuti kaupa aega pikendama. Valitud tihedus siis kuskil kolm korda nädalas. Esimene kord jooksin 22 minutit Pirita rannas ja ei jõudnud ära imestada, et õlad ei valutagi ja hing ei ripugi peale 100 meetrit paelaga kaelas. Järgmine kord läbisin puhtalt eufooria pealt kohe 35 minutit ja siis ei saanud ju enam tagasi minna. Paari nädalaga oli läbitav trass pikenenud viiele kilomeetrile ja siis kuuele ja siis seitsmele ja septembri alguseks, kui ma end lõpuks sügisjooksule kirja julgesin panna, oli pikim läbitud vahemaa 8, 5 kilomeetrit.
Ja teate, mis kõige naljakam, jooksmine oli puhas rõõm. Suur osa oli siin muidugi ka Diana Gabbeldonil, sest minu suviseid treeninguid saatis audioraamatuna tema "Outlander", mis ühel hetkel muutus nii põnevaks, et ma pigem läksin uuele ringile, kui jätsin kuulamise pooleli. Lõpuks nägin unenägusid ka soti aksendiga inglise keeles.
Igatahes, kolm kuud ja 162 jooksukilomeetrit (loe: Tallinnast - Viljandisse) hiljem ( näpuotsaga veel jalgratast, tennist ja ujumist peale) , asusin ma Kesklinna Politseiprefektuuri ees sügisjooksu starti. Eesmärgiks joosta terve maa kuni lõpuni, hinges väike lootus mitte joosta üle 1.20ne. Kartsin ka, sest kümme kilomeetrit oli ikkagi tervelt 1,5 kilomeetrit rohkem kui kunagi varem. Tegelikkus kujunes aga väga ägedaks. Algul kõik jooksid mööda, ma hoidsin hammastega oma tempot ja siis trassi teises pooles hakkasin ise rahvast mööda minema. Kiirendada siiski enne viimast kilomeetrit väga ei julgenud aga kui kiirendamiseks läks, siis möödusin ma usun hotell Tallinn - finish lõigul kuskil paarisajast kaasjooksjast. Kaarli kiriku juurest panin täistempo peale ja kohale jõudes oli selline tunne, et jookseks veel. Imeline!
Ajaks siis 1.15.20 ja koht kuskil kuuenda tuhande lõpus. Allan jooksis 20 minutit kiiremini ja lubas aasta pärast poolmaratoni ette võtta.
Kurb on aga see, et jooksuhooaeg on sama hästi kui lõppenud, sest pimedas mina Kadriorus joosta ei julge ja valget aega lihtsalt ju enam peaaegu polegi. Ratast saab veel kuujagu sõita, aga see pole päris see. Ei tea kas mingite moodsate vidinatega õnnestuks audoraamatut ujudes kuulata? See võiks täitsa variant olla.... mhmm.
Järgmiseks suveks on aga uus eesmärk. Täpselt veel välja ei hõika, aga vihjeks on triatlon.
Nüüd lähen ja söön õhtusöögiks kahekümne aasta jagu sõnu, et jooksimine on ainult hulludele ja mitte normaalne liikumisviis.