Marjapäev

Suur suvi on käes ja seda kinnitab ka Emili menüü. Emili nimelt suvitab folgi järgselt Viljandis ning ühe päeva jooksul õnnestus Tupsikul süüa viite erinevat sorti marju - murakaid, maasikaid, vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid. Järgmisel hommikul lisandusid veel kirsid. 

Uudist on meil siin veel  niipalju, et Emili on viimase kahe nädalaga muutunud äärmiselt jutukaks ning tekst on täiesti arusaadav ning laused pikad-pikad. Kõik emme öeldu leiab ka muidugi järele kordamist. Iga päev valmistab selles vallas järjest uusi üllatusi. Eile näiteks teatas Emili riiulil olevaid puidust Dalarna hobuseid inspekteerides: üks hobune, kaks hobust! Ühesõnaga käändelõpud juba tulevad :-) Sõnavara on samuti hüpanud kõrgustesse ning kasutust leiavad ka sõnad, mida vähemalt emme arvates on Emili varem vaid korra või paar kuulnud. 

Mõned näidislaused veel möödunud nädalast:

Folgi ajal korduvalt välitualette kasutades pani Emili emme manitsused kõrva taha ning teatas igakord WC-sse sisenedes " Vetsupott! Ei katsu!"

Hommikusöögi ajal jõi Emili pudru kõrvale õunamahla (ehk Emili sõnu õuna-auhhi) ning peagi teatas tassi kõrgele tõstes "Otsas!". Seepeale küsis emme, et kas tahad veel mahla ning Emili tegi eriti kavala näo pähe ning kostis tassi kohale kummarduses " Natuke on!" Seda viimast väljendit kasutab Emili üldse asjade kohta, mis teiste arvates on otsas, kuid mida Emili veendumuste kohaselt kindlasti veel leidub. Siinkohal tervitame ka onu Mihklit, sest Emili konkurentsitult lemmik puder ja üldse üks meelistoite on tatrapuder. Küsimusele, mida sa süüa tahad? on võimalike vastuseid Emili poolt reeglina kaks: Tatraputru või hiina toitu (no mis sa teed, kui hiinakas asub kodust 1 minuti jalutuskäigu kaugusel ning take away menüü tolkneb mustal tahvlil). Blogilugejate südamerahustuseks tuleb siiski lisada, et me igapäevaselt ei toida allakaheaastast hiina toiduga, vaid mõni kord laseme lapsel nuudlite ja riisiga maiustada. 

Kuna issi viibis vahepeal Tallinnas tööl ja emme ning Emili Viljandis, siis pärast viite päeva taas kohtudes andis Emili vanematele järgmise käitusmisjuhise: " Emme-Issi - suur kalli-kalli!" 

Laulupidu

Nagu kümned tuhanded eestimaalased käis ka Emili suurel laulupeol. Esmalt suunduti koos issiga rongkäiku vaatama ning emme koori möödumisel otsustati sellega liituda. Emili läbiski kuskil poole rongkäigust issi kukil ja emme süles, olles ise kirjust vaatapildist lummatud.

Edasi järgnes juba murul tsillimine, kus esmalt sai koos Eveli ja Kutt Kaarliga supi söödud ( viimane siiski veel supisööjate ridadesse ei kuulu) ning vanaema Pille õmmeldud rahvuslikus kleidikeses kekutatud. 

Seejärel otsustas Emili lähimate murunaabrite jaoks peo tipphetked veidi lähemale tuua ning asus neile seekordset segakooride repertuaari esitama. 

Vihm ja süvamuusika küll peletasid Emili ja tema vanemad lauluväljakult, kuid mitte noorima peolise peomeeleolu ning laululusti. Koju õnnestus meil jõuda peaaegu kuivadena ning omast aknast vihma ning omast telekast süvamuusikat vaadata oli päris tore kohe. 

Teisel peopäeval pidutses põhiliselt Emili emme, kes veetis suure osa ajast laulukaare all. Emili ja issi tegid küll lühida põike lauluväljakule, kuid pidasid siiski paremaks veeta aega pigem inimtühjas Kadrioru pargis kui rahvast kummis lauluväljakul. 

Taaskord Viljandis suvitamas

Kolm juunikuu kõige kuumemat päeva õnnestus Emilil möödasaata Viljandis. See oli ka eriline õnn, sest just Viljandis on võimalik mitu korda päevas ujumas käia, kase all vilus lõunaund magada ning kogu vahepealse aja toas vene lastelaulude saatel suure hooga kiikuda. 

Ülemisel fotol poseerib Emili issi lapsepõlvest pärit kleidikesega, mida paraku issi küll ei kandnud, sest ta osutus poisslapseks :-).

Parim tegevus eriti palava ilma puhul. Veidi suuremate laste abiga kaevas Emili Paalajärve äärde endale isikliku muda-augu, tassis selle vett triiki täis ja asus kümblema. Sanatoorium missugune!

Uuesti koju Tallinnasse naastes avastas Emili esikust eest täiesti uue sisustuselemendi - trepi. Meie noor daam oli asjade sellise käigu üle äraütlemata rõõmus. Siiski pidasid vanemad paremaks Tupsikule sõnad peale lugeda, et üksi trepil turnida ei tohi ja ülesse minnakse ainult emme ja issiga koos. Õhtul jälgiski emme huviga kuidas Emili istus vaguralt trepi alumisel astmel ning kordas enda ette mantrat " emme-issi koos". Vot selline tark ja sõnakuulelik laps on meil ettenäidata!