Süütõendite lavastamine

Emili ja Joonatan on kahekesi ülemisel korrusel. Äkki kostab sealt Joonatani seakisa. Kuna kisa ei vaibu läheb emme asja uurima. Joonatan ulub pisarais ning teatab, et Emili surus talle padjaga näkku. Kõlab usutavalt. Emme suundub teises toas oleva Emili juurde vastaspoole selgitusi kuulama. Emili väidab, et Joonatan hammustas teda ning näitab tõendusmaterjaliks hambajälgi oma käel. Kuigi tsenaarium paistab tõenäone, tundub emmele kahtlane, et Emili ei nuta ega hala ning vedeleb rahulikult voodil. Joonatani hammustamistele järgnevad reeglina ilgest kisast saadetud rajud kättemaksuaktsioonid. Emme küsimusele, et kas Joonatan tõepoolest hammustas sind, kõlav jaatav vastus on juba hulka ebalevam. Gestaapo asub tööle ning kümne minuti jagu ristküsitlusi ning järjest ulmelisemaid versioone toimunust hiljem on selgunud tõde - noor daam hammustas venna süüdilavastamiseks endale ise kätte.
Meenus see osa Poirot'st, kus mõrvar endale alibi tekitamiseks ise jalga tulistas. Arenguruumi veel on.

Meie lapsed

Nüüd toon ära kaks seika elust enesest, mis toovad väga selgelt välja meie laste erinevused.

Emili askeldas õppeaasta lõpu puhul tantsuagentuurist saadud rinnamärgiga ning torkas märgitaguse nõelaga natuke sõrme. Hästi pisut immitses verd, kuid tegemist ei olnud sügava torkehaavaga vaid sellise väikese kriimustusega nahal. Tütarlaps sattus sellest hüsteeriasse, nuttis südantlõhestavalt 15 minutit järjest ning mängis ka järgmisel päeval raskesti haavatud sõjainvaliidi.

Joonatan hakkis koogi jaoks rabarbereid ning lõikas sõrme. Emme ei pannud juhtunut koheselt tähele. Natukese aja pärast kui juba nugagi verine oli, teatas Joonatan südamerahus. "Näe, punaseks läks!". Ei mingit nuttu, mingit hala. Ta ei lasknud ennast juhtunust absoluutselt häirida.

Mõlemal juhul sai näpp plaasterdatud.