Üks väike Liis

Taaskord tänu Laulukarusellile kõlavad meie elamises nüüd kahel häälel järgmised lauluread:

"Üks väike Liis paneb silmad särama,
ajab nutu ära ja teeb tuju heaks!
Üks väike Liis peab ikka kõlama,
jah laul peab kõlama, sel kaunil maal."

Mina küll neid parandama ei hakka.

Antud laulu originaali võib vaadata siit.
Peaks olema antud saate teine esineja.

Ühtlasi arendab Laulukarusell ka filosoofilist mõtlemist. Joonatan nimelt lähenes üks päev siin mulle küsimusega:
"Emme, kas sa tead, mis on õnn?"
Ma ei jõudnud veel midagi kosta, kui laps ise vastas endale lauldes:
"Õnn on see, kui võid rändama minna,
muusikamaale, helide linna.
Ja sinus eneses kõlab üks viis,
õnnelik olla võid siis."

Mitte ainult suhkrust, jahust ja maasikavahust

Täna selgus, et ühe põhilistest tarkustest, mis aitab elus hakkama saada, on meie kolmeaastane mehike igatahes omandanud.

Joonatan: "Igas tüdrukus on peidus natuke nõida!"

Puhas kuld. Nüüd jääb veel üle ainult loota, et järgneva viieteist aasta jooksul õpiks noormees eristama, milliste eksemplaride hingesügavustes leidub natuke Nöbinina ja millistel Bellatrix Lestrange'i. Kui see ka selge, võib ema süda rahulik olla.

Jõud lõppeb, ei jaksa enam.

Nüüd järgneb üks suur hala.
Teate, ma lähen kadedusest roheliseks iga kord kui keegi kellel on umbes sama vanad lapsed kui meil teatab, et tema lapsed nii kenasti mängivad koos ja nii hoiavad üksteist. Meie omad hoiavad üksteist ainult kord päevas enne magama jäämist. See tähendab, et siis kui nad on juba magama pandud ja vanemad leiavad, et nad võiks magada, siis nad moodustavad mingi uinumisvastase ühisrinde ja tegutsevad sõbralikult koos. Muul ajal toimub üks suur kaklus ja vingumine. Ja meil on sellest niiiiiiiii kõrini. Nad ei suuda viite minutit ka ühes toas viibida, ilma tülli minemata. Kui me ei taha, et nad kakleks, peab üks meist nonstop nendega mängima ja seda me paraku ei suuda kogu aeg. Täna näiteks läksin lastele aeda järgi. Kõigepealt võtsin Emili ja siis me jalutasime Joonatani lasteaeda. Mingi sõnelus tõmmati käima juba riietusruumis (teemaks oli vist, kes millise kapi ees istuda tohib), kuid see õnneks sumbus. Aga kohe kui me lasteaia uksest välja olime saanud algas jaur alatisel teemal "kes kõige ees saab kõndida" ja kaks sekundit hiljem üürgas Emili üle terve tänava ning sellest veel viis sekundit hiljem jäi Joonatan kõnniteele seisma ja teatas, et tema siis ei tulegi koju. Ma ütlen ausalt, mul tekkis kange tahtmine sel hetkel neile mõlemile poekotiga piki pead äsada. Loomulikult ma ei teinud seda. Alustasin läbirääkimisi ja veenmisi (loe: hardat palumist, et äkki ikka saaks rahulikult koduni kulgetud). Parimat toimivat nõksu - lihtsalt minema kõndimist - ma kesklinna tänavail paraku rakendada ei saa, sest Joonatan on suht ettearvamatu ja ma küll ei julge pead anda, et ta autoteele ei jookse suure viha ja nördimusega.
Kui mulle oleks meeldinud pidevalt ületamatute erimeelsuste lahendamisega tegeleda, oleks ma diplomaadiks hakanud. Aga mulle ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Ei meeldi kavaldada, meelitada, igat kuradi pisiasja läbi mängu lahendada, iga sammu juures üritada kolm sammu ette näha, et ennustada, kes millise liigutuse peale jälle solvub või üürgama pistab. Ma ei taha olla pidevalt mingi kloun. Mulle meeldiks kui mu viiene tütar näitaks oma venna suhtes lahkust ja sõbralikkust üles ka muul juhul, kui ta sellest mingit isiklikku kasu näeb ja mu kolmene poeg ei üritaks igal võimalikul juhul oma õde välja vihastada. Kas neile tõesti meeldib, kui teine on kurb ja nördinud?? Mis see neile annab?
Samuti tahaks ma teada, et kes kurat programmeeris need lapsed nii, et alati on tarvis mängida selle asjaga, mis parasjagu teise käes on!!!!
Mul on lihtsalt sellest igapäevasest lahingutandrist nii kohutavalt kõrini. Ja enamus päevast on nad ju ometigi lasteaias. Ma olen juba täiesti selleks emaks muutumas, kes läheb oma lastele aeda võimalikult hilja järgi, et see õhtune "tore kvaliteetaeg pereringis" kujuneks võimalikult lühikeseks. Kurb, aga tõsi. Hetkel.
Ma ei teagi, mida teha. Harjuda, et nad on nagu nad on ja neilt mitte midagi enam eeldada? No mismoodi sa harjud sellega, et su oma kodu on sõjaväljaks muudetud?

Kes ütles, et emadepäev on mais?

Tõusev päike kuldas SEBi peakontori katusekolmnurka ja Swisshotelli torne. Ööpimeduses säranud Viru Hotelli logo hakkas vaikselt kahvatuma. Vesi oli soe, tuba hämar ja vanainimeselikult mõtlik poiss nii pisike-pisike. Ta tõmbas ennast sooja rätiku sees kerra ning vaatas oma suurte-suurte silmadega maailma ja inimesi enda ümber. Inimesed vaatasid vastu ja naeratasid. Emme, issi, vanaema, tädi ning suur ja soe valge ingel nimega Ingrid. Korrus allpool virgus veel unesoe tüdruk, pehme öökulliga bidzaama seljas. Ega sellist hommikut ei saa ju ometi mahamagada! Hommikut, kui sa ei ole enam lihtsalt üks kaheaastane tüdruk, vaid ühtäkki hoopis õde, vanem õde. Kiiresti oli tarvis uudistama tulla, piiluda rätiku serva alla, saada tuttavaks. Vaadata, kes on siin koos minuga. Kes see on, kes on tulnud tähtede tagant, et olla minu teekaaslaseks, sõbraks, mänguseltsiliseks, vennaks. Kas ta teadis juba siis, et mõni tund vähem kui kolm aastat hiljem, lesivad nad koos laias voodis ja muudkui naeravad ja naeravad ning ei pea vanemate juttu hilisest kellaajast ja eesseisvast varasest ärkamisest miskiks? Kas ta teadis, et just sel hommikul lõppes vanemate ülekaal ja jõud said võrdseks? Isadepäeva hommikul. Emadepäeva hommikul.
Ilusat sünnipäeva teile Joonatan, Ott ja Artur! Ilusat emadepäeva kallid Kai ja Kadri!

Hiiumaa mees

Me elame väikese saare peal,
mille nimeks on Hiiumaa.
Selle saare peal olen sündinud ma...

Ei tasu erutuda, kallid blogilugejad, me ei ole Hiiumaale kolinud. Ainult Tallinna kesklinnas sündinud ja kasvanud mees lõõritab siin viimasel ajal ülalmainitud viisi. Kõlab kummaliselt, arvestades, et Joonatan on vaid korra Hiiumaale sattunud ja sedagi poolteist aastat tagasi.
Asi on nimelt selles, et meie lapsed ei vaata enam multikaid vaid Laulukaruselli. Igal pühapäeval me lindistame uue osa ja siis seda kedratakse igapäevaselt kuni uue pühapäevani. Joonatani viisi- ja sõnademälu on aga hämmastav ning seetõttu ka lauldavate laulude valik laieneb iganädalaselt. See on iseenesest tore, sest laulurühmitus Vigri (kuhu ka Joonatan kuulub) repertuaar hakkaski ennast pehmelt öeldes ammendama. Või kui kohe ausalt öelda, siis oleme jõudnud punkti, et kui keegi peaks veel korra laulma laulu "Tigu hädas majaga" anname me Allaniga alla ja võtame kasutusele kõrvatropid.

Aga viriseda ei ole siin midagi. Ikka tore kui ebamusikaalsetel vanematel juhtub musikaalne laps sündima. Siis võib kergesti juhtuda nii nagu ükspäev Emiliga, kes laulis rongilaulu ning mõnda aega mõtlikult õe esinemist kuulanud Joonatan ühel hetkel teatas, et sul läks siin vist natuke valesti, Emili. Aru ma ei saa, omas kodus ei tohi ka enam mööda laulda!