Tõusev päike kuldas SEBi peakontori katusekolmnurka ja Swisshotelli torne. Ööpimeduses säranud Viru Hotelli logo hakkas vaikselt kahvatuma. Vesi oli soe, tuba hämar ja vanainimeselikult mõtlik poiss nii pisike-pisike. Ta tõmbas ennast sooja rätiku sees kerra ning vaatas oma suurte-suurte silmadega maailma ja inimesi enda ümber. Inimesed vaatasid vastu ja naeratasid. Emme, issi, vanaema, tädi ning suur ja soe valge ingel nimega Ingrid. Korrus allpool virgus veel unesoe tüdruk, pehme öökulliga bidzaama seljas. Ega sellist hommikut ei saa ju ometi mahamagada! Hommikut, kui sa ei ole enam lihtsalt üks kaheaastane tüdruk, vaid ühtäkki hoopis õde, vanem õde. Kiiresti oli tarvis uudistama tulla, piiluda rätiku serva alla, saada tuttavaks. Vaadata, kes on siin koos minuga. Kes see on, kes on tulnud tähtede tagant, et olla minu teekaaslaseks, sõbraks, mänguseltsiliseks, vennaks. Kas ta teadis juba siis, et mõni tund vähem kui kolm aastat hiljem, lesivad nad koos laias voodis ja muudkui naeravad ja naeravad ning ei pea vanemate juttu hilisest kellaajast ja eesseisvast varasest ärkamisest miskiks? Kas ta teadis, et just sel hommikul lõppes vanemate ülekaal ja jõud said võrdseks? Isadepäeva hommikul. Emadepäeva hommikul.
Ilusat sünnipäeva teile Joonatan, Ott ja Artur! Ilusat emadepäeva kallid Kai ja Kadri!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar