Sügis Kadriorus

Meie issi pani sillad lukku

Selline lugu juhtus siis nädalapäevad tagasi Tartus. Pisut peale kahte pani vormi selga ja suundus põõnava pere keskelt öhe ning uuesti kohtusime järgmisel päeval Tartu raekoja platsil. Joonatan ei pannud kummalist välimust miskiks ning võttis koheselt sisse harjumuspärase koha issi süles. (Kui tema teha oleks siis ta ilmselt viibiks seal 24/7. Issi on üldse Joonatani konkurentsitult lemmik inimene, eriti popiks on issi muutunud viimasel ajal, kui emme ligineb lapsukesele sageli taskurätiku, ninapumba, Humeri või jumal teab veel millise õudusega, siis on targem kiirelt selg keerata ning issi sülle varjule minna. ) Emili seevastu võttis issi kohta kasutusele nimetuse Sõdur ning pöörduski tema poole sel viisil. Ühtlasi leidis ta, et noortel daamidel ei ole sobilik sõduritega otse suhelda ning asus emmet suuvoodrina kasutama. Nii pidigi emme leidma vastuseid küsimustele - kas see sõdur tahab ka pannkooki? ja kas see sõdur tuleb ka koos meiega koju?

Köis käes

Nagu pildilt näha, õnnestus meil kurikuulus köis ikkagi üles leida ja koju tassida. Issi poolt sooritutatud lühike internetiotsing teatas, et Viimsist teadmata kadunud ettevõte asub nüüd praktiliselt meie ukse all. Huumor missugune! Esialgu köis veel oma põhitegevusega pole alustanud ning leiab rakendust hoopis lapsehoidjana. Nimelt on võimalik Joonatani sinna täiesti edukalt minutikeseks kinni panna. Mängu nimi siis Boamadu ja Hiir.

Joonatan ja Auto

Kui Emili ja Joonatan koos oma vanematega suvel Soomemaal käisid, ostsid nad Naantalist imeilusa Volkswagen Põrnika mudelauto. Just sellise nagu pildil. Eks see auto oli esialgu mõeldud rohkem aknalaule ilutsema ja  vanematele silmarõõmuks, kuid õigepea selgus, et Joonatan tunneb masina vastu väga elavat huvi ning muutub äraütlemata kurvaks kui tal sellega mängida ei lubata. Nüüd ongi nii, et vanemliku järelvalve all tohib ka Joonatan selle autoga mööda tuba jõristada ning võimalust ei jäta ta mitte kasutamata. 

Täna juhtus aga selline huvitav lugu, et samal ajal kui Joonatan oma armsa autoga vaiba peal mängis, tuli talle vastupandamatu piimaisu peale. Nii ta roniski emme sülle, võttis paar "lonksu" piima, kuid siis märkas põrandal autot ning hakkas haledalt nutma, sest tegelikult tahtis ta ju hoopis autoga rallida. Ronis siis mehike jälle põrandale ning asus jõristama, kuid kõht oli ju endiselt tühi. Järgnes taas hale nutt. Järgmised minutid veetiski Joonatan nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest mis sa teed kui üks osa sinust tahab piima ja teine osa niiväga autoga mängida. Emmel hakkas lõpuks poisist hale ning ta tõstis lisaks Joonatanile ka Volksu endale sülle. Nüüd sai mehike lõpuks ometi rahus süüa, ise samal ajal ühe käega hellalt oma autot silitades. 

Loo moraal on aga hoopis selles, et kallid soorolliteadlased, unustage ära oma jutt, et kõik oleneb kasvatusest ja ühiskonna mõjudest. Kui ikka oma silmaga näed, kuidas 11kuune beebi (kelle vanemad muide ei ole autopeded ning ei oska kapoti all teha muud kui klaasipuhastusvedelikku juurde valada) läheb autot nähes täiesti pöördesse ning hakkab koheselt "põristama", siis leiad paratamatult, et poiss on ikka juba sünnist saati poiss.

Imeplaadid

Täna tahan teile kirjutada kahest võluplaadist, mis Joonatanil ja Emilil on. Väljast näevad need välja nagu muusika Cd-d ikka, kuid kui mängima hakkavad siis juhtub ime. Esimene neist kahest plaadist on meil juba pea sama kaua kui Emili ning keegi enam täpselt ei mäletagi, kust me selle plaadi saime. Tegemist on ETV lastesaadete laule sisaldava kogumikuga "Kõige suuremad sõbrad". Plaat paikneb meil statsionaarselt autos ning just seal ta saadabki oma imetegusid korda. Kui mõni lastest autos jorisema peaks hakkama, siis tuleb just see plaat masinasse lükata (olgem ausad, tegelikult see plaat masinast peaaegu ei väljugi) ning mõneks ajaks on taas vaikus "majas". Kui Emili oli väike (umbes sama väike kui praegu Joonatan) siis armastas ta ülekõige just plaadi esimest laulu (vana hea Leopold ... ja sõbra jaoks on valla ...) ning ükskord kui emme ja Emili kahekesi Viljandist Tallinnasse sõitsid kuulasid nad seda laulu umbes 20x järjest kuni noorem reisija silma looja lasi. Iga kord kui teine laul algas, võttis Emili jorina üles ning Leopoldi laul keeras uuesti jorina kinni. Leopoldi laulu armastab Emili praegugi, kuid nüüd on ta nõus enamikke ülejäänud 49st laulust samuti kuulama. Iseäranis popid on viimasel ajal laulud telelavastusest "Kardemoni linna rahvas ja röövlid". Need sisaldavad nimelt järgmisi ridu: Sul Joonatan on kõrvad pesemata aastat kaks ja Kus mu püksid on, kus mu traksid on, selle kadumises süüdi on vist Joonatan. 

Kui varem tundus, et plaat täidab Emilil rohkem tapeedi osa, siis nüüd on selgunud, et neiu kuulab tähelepanelikult sõnu. Paar päeva tagasi Buratino laulu kuulates, teatas Emili nimelt, et meil on lasteaias ka Rasmus. Emme ei saanud esialgu mitte muhvigi aru, et mismoodi see nüüd konteksti peaks minema, kuid sama laulu uuesti kuulates (oli selline hetk, et Emili soovil kuulasime terve tee Nõmmelt Kesklinna just seda laulu) jõudis emmelegi pärale, et laulurea "meelest läheb elu raskus" viimane sõna kõlab tõesti täpselt nagu Rasmus. 

Teine võluplaat tekkis meie majapidamisse aga alles sel suvel, kui emme ja issi pärast meeleolukat idanaabrite ansambli Otava Yo kontserti ka nende helikandja (koos kõigi bändiliikmete autogrammidega muide :-)) muretsesid. Esimesena sai selle plaadi võlujõust aru Joonatan ning kujunes nii, et iga kord kui Joonatanil tuju paha oli, pani emme toas selle plaadi mängima ning hetkega oli tusatuju kadunud ning poiss keset vaipa püsti ning põlved muusika rütmis nõksumas. Peagi kandus plaadi vägi ka emmele ja Emilile ning nüüd ongi nii, et ükskõik, kes kolmest parasjagu mossitab, plaat läheb masinasse ning paari minutiga on tuju kõigil kodusolijatel hea. Emili meelest on eriti vahva neid laule kaasa laulda ning kuna heliteos on venekeelne siis Emili versioon kuuldust on umbes sama naljakas kui emme ja onu Mihkli omaaegne Vremja mängimine *.

Nii võibki tõdeda, et meil siin ei möödu päevagi ilma Otava Yo plaadita ning ühtegi autosõitu ilma Kõige suuremate sõpradeta. Kui esimest kuulavad ka emme ja issi endiselt suurima heameelega, siis viimasest on vanematel küll pehmelt öeldes kopp ees. 

* Vremja mängimine nägi aga välja järgmine - kui vanaema Lembe ja vanaisa Jaak (kes siis küll ei olnud veel mingi vanaema ja vanaisa vaid kõigest keskealised lapsevanemad) õhtul välja läksid, tormasid emme ja onu Mihkel üsna pea pärast välisukse sulgumist vanemate riidekapi kallale, panid endile parimad hilbud selga, varustasid endid hunniku A4 paberilehtedega ning istusid teleka ette diivanilaua taha. Kui telekast algas Vremja asusid emme ja onu Mihkel "vene keeles" uudiseid ettekandma. Ikka nii, et kui telekas rääkis tädi siis susises emme ja kui onu siis onu Mihkel. Pärast panid nad kasutatud garderoobi jälle hoolikalt kappi tagasi ning ei mõistnud hiljem kuidagi, et mismoodi vanemad alati aru said, et nende riideid oli kasutatud. 

Järjepidevus

Emme sattus netiavarustes surfates taaslugema seda suvist artiklit ning avastas endalegi ootamatult, et tema näol on tegemist vana suguvõsatraditsiooni ülalhoidjaga. Kui vanavanaema Olga ja vanavanaisa Hendrik olid põrandaalused kommunistid siis emme on põrandaalune sünnitaja ja Joonatan põrandaalune beebi. Kas pole imeline?

Aga tegelikult ei tahtnud me mitte sellest kirjutada vaid hoopis teatame uhkusega, et JOONATAN KÕNNIB. Üksikuid samme on ta teinud juba kuskil kuu aega, kuid päris korralikke vahemaid läbima hakkas viimasel nädalal. Tasakaal on poisil hea ning enamasti võtab ta poolel maal aja maha, jääb seisma ning aplodeerib endale õlalepatsutuse mõttes palavalt, et siis jälle omas tempos tudisedes matka jätkata. Esialgu eelistab ta siiski neljakäpakil liikumist, sest nii saab kindlamini ja kiiremini pärale.

Lastevahelise ebaterve konkurentsi arendamise mõttes olgu ka mainitud, et käimise sai Joonatan selgeks kuskil kuu aega varem kui Emili omal ajal.