Viljandi

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada kergelt vinguvas stiilis kirjatükki oma lapsepõlvelinnast Viljandist ning viimaseks piisaks karikasse sai juuni algul Viljandi järve ääres avatud Eesti kalleim mänguväljak. Ema arvas, et võiksin kirjutada "Sakalasse", kuid minu väljundiks on pigem ikka see blogi.

Mulle tundub, et Viljandis aetakse asju mingist mulle täiesti arusaamatust loogikast lähtuvalt. Paarkümmend aastat tagasi oli tegemist väga ilusa linnaga, kuid siis asuti linnasüdamesse ükshaaval eriliselt ilmetuid kaste ehitama (Anttila-Bussijaam, Centrum, turuhoone ja see teine kaubanduskeskus seal turuplatsil) ning ilu jäi iga korraga järjest vähemaks. Samas vanalinnal on muinsuskaitse keeld peal ning seetõttu jäid sinna kastid ehitamata ning ilus on seal endiselt, kuid sinna seevastu rajati mõne aasta eest tõeline linnakujunduslik "pärl" nimega Arkaadia aed, mille kohta ka linnaisad ise on pärast tohutut kriitikalaviini tunnistanud, et läks ikka aiataha küll.

Või võtkem juba kümmekond aastat kestnud tubateater ujula ehituse ümber. Kaalutud on üht ja teistpidi, otsuseid tehtud ja konkursse korraldatud, valimistel alati rahvale ujulat lubatud, kuid mida endiselt ei ole ning tundub, et ka ei tule, on ujula.

Või siis see, et täiesti toimivad Kultuurimaja ja Noortekeskus pandi rohkem kui aasta eest kinni, kuid tänaseks päevaks ei ole kummagi renoveerimisega algust tehtud.

Tulles tagasi mänguväljaku juurde siis iseenesest on ju tore, et järve äärde ilus ja uhke ning laste ning noorte kehalisi võimeid arendav mänguväljak rajati, kuid kui kogu see ilu läks maksma vanas rahas ca 2 miljonit. Arvestades, et enne seda oli Viljandis täpselt kaks mänguväljakut, millest üks paarkümmend aastat tagasi ehitatud ja kergelt amortiseerunud, tekib vähemalt mul õigustatud küsimus, et kas sama raha eest ei oleks mitte võinud igasse linnaossa ühte korralikku paari kiige, liumäe ja liivakastiga väljakut rajada selmet teha "Eesti suurim ja kalleim" alla järve äärde, kuhu mänguväljakute põhisihtrühm ehk kärudega emad nii ehk nii igapäevaselt ei jõua. No ma tahaks näha, kes jaksab sinna järve äärde (ning hiljem väsinud peast sealt tagasi mäkke) jalutada eriti kui lisaks kärule veel ka mõni omil jalul liikuv 3+ peaks kaasas olema. Me sattusime juuni keskel Sillamäele, olime seal kuskil 45 minutit ning nägime 8 (kaheksat!) mänguväljakut.

Lõpetaks nüüd selle hala mälumängu küsimusega.

Nimetage Eesti linn, kus ei ole ujulat, kino, töötavat kultuurimaja, noortekeskust, ühtegi toredat ja lastesõbralikku söögikohta? Õige vastuse leiab pealkirjast :-).

Tasakaalustamaks kriitikat ning juhtimaks tähelepanu positiivsele - minge Viljandisse ja vaadake millised lilledest linnakaunistused seal juba mitmendat aastat on. Lihtsalt imeilusad! Või minge teatrisse. Või pärimusmuusika aita. Või järve ujuma. Või lossivaremetesse piknikule. Või ostke varahommikul Kivi pagariärist jumalikke saiakesi. Või minge minu ema aiamaale salatit sööma :-). No Folgile tulete te ju niiehknii.

Hobustel külas

Eelmisel nädalal võtsime Eveliga oma neli last ja viisime nad Iida-Leena hobustele külla. Minu suureks üllatuseks ei pakutudki enam suurt Ronjat koos väikese varsaga vaid Vaim oli kasvanud sama kõrgeks kui tema ema. Sellest hoolimata ronis hobusevolask vahepeal ema kõhu alla piima limpsima ning ma tegin Ronjale kohe seltsimehelikult silma. Kuna plaan oli, et Emili ja Kutt Kaarel kasutavad juhust ning teevad paar ringi sõbraliku poni seljas, oli Leena ilusa valge poni juba varakult valmis pannud. Kohapeal muidugi selgus, et ei Emili ega Kutt Kaarel soovi poni selga ronida ning et poni mitte niisama narrida ei jäänudki muud üle, kui tõsta sadulasse ärkvel olevatest lastest ainus, kes ise keelduda ei mõistnud. Joonatanile see mõte päris meeldis ning veidi hiljem näitas ta suurematele tüüpidele, et kõvad mehed võivad ka suurele hobusele selga istuda ning maandus korra ka Ronja turjale.

Emili ja Kutt Kaarel sellest siiski innustust ei saanud ning piirdusid hobuste paitamise ja neile porgandite söötmisega. Hella Mia otsustas seekord unehobustega piirduda ning eks ta targem oligi, sest päris loomade juures oli nii pisikeste preilide jaoks liialt palav ja sääserohke.

Leena, Kutt Kaarel ja Vaim. Taamal paistab ka Ronja.

Man of few words

Joonatan meil veel eriline sõnakunstnik ei ole ning eesti keelele üleminekuga suurt ei kiirusta. Ta on rohkem elukunstnik ja aega sul siis keeletaipu arendada kui ilm tahab uudistamist ja muskel kasvatamist. Siiski paneme siia kirja tema sõnavara hetkeseisu, et oleks pärast hea vaadata, et mis ja millal.

emme (rõhk viimasel e-l) - tähistab lisaks emmele ka issit, Emilit, vanaemasid ja vajadusel ka teisi lähedal viibivaid naisterahvaid.

amp - lamp. esimene ja endiselt armas, sobib ideaalset sisenenud külalisega vestluse alustamiseks, sest peaaegu alati on millele viibata.

auk - auk. Kui plaadilt kõlab Detektiiv Lotte nn Kosmoselaul (no see laul, kus Lotte ja Bruno erinevatest ametitest laulavad) laulab Emili terve laulu kaasa, Joonatan laulab alati kaasa esimese salmi viimase rea ehk siis "auk".

eeeee...ant - elevant. Ei tea, mida näitab see meie kohta, et mõlemil meie lastest on selles vanuses elevant konkurentsitu lemmikloom olnud.

auh- koer

äu-kass

hõk - kaelkirjak :-)

röh-röh - siga

mõmm - karu

anni! - vaidlustamisele mittekuuluv teadaanne soovist vanni minna

ämm - ei ole paraku tegemist külalisega tulevikust vaid see sõna näitab hoopis, et Joonatan on ikkagi pealinna mees ja tähistab trammi.

brr - auto

dzzz - lennuk, sama kirjapilt on ka helikopterit tähistaval "sõnal", kuid häälduses on siiski väike (vaid lapsevanema kõrvaga eristatav) vahe

aitäh - endiselt kasutusel, kuid paraku ei pakuta seda enam nii külluslikult kui mõni kuu tagasi

õue! - vaidlustamisele mittekuuluv teadaanne soovist õue minna

bljääd - seoses suvekuumaga sõnavarra lisandunud uudissõna, mis tähistab jäätist

mmm! - täheühend, mis tähistab kõiki teisi vajalikke sõnu

Lisaks sellele pidavat Joonatan kasutama veel tervet rida keerulisi ja vähem keerulisi sõnu, kuid neid paraku ainult Emili kuuldes.

Jutust aru saab poiss see-eest suurepäraselt, ütleks lausa, et mõnikord paremini kui tema kaks aastat vanem õde, kelle puhul on vanemate poolt esitatud palvete-käskude mõistmises ja kuulmises tekkinud märgatav taandaareng, kuid sellest juba edaspidi.

Inimene õpib kuni elab

Me oleme oma praeguses kodus elanud peaaegu 8 aastat ning sellest ajast peaaegu 4 olen mina olnud lastega kodune st. et jalutanud oma maja ümbruses tohutu arvu kilomeetreid ning seda peaaegu iga päev. Möödunud sügisel avastasin oma suureks heameeleks, et minu ülepäevasel kodu-Kadrioru park trajektooril asub Torupilli raamatukogu, kust on võimalik kõike head ja paremat (alates krimkadest ja lõpetades kokaraamatutega) koju laenutada. See raamatukogu on olnud samal kohal ilmselt aastakümneid ja ma ei suuda siiani mõista, miks ma seda kunagi varem ei olnud märganud.

Kuskil kuuaega tagasi avastasin ma oma kodust 5 minuti pikkuse jalutuskäigu kauguselt "uue" mänguväljaku. Selgus, et see mänguväljak on olnud seal juba paar aastat, ma lihtsalt ei olnud seda kunagi varem avastanud. Ulme! Kusjuures mänguväljak on täiesti super - varjuline, aiaga piiratud (Joonatani puhul ülioluline), titekiiged, liumägi, auto, suur linnupesakiik (minu puhul ülioluline) ning kuna asukoht on väga hästi varjatud, siis enamus ajast on väljak ka suht inimtühi, mistõttu õnnestub mul südamerahus kiikuda ilma, et peaks pidevalt muretsema, et äkki tuleb mõni laps, kes ka kiikuda tahab (jultumus kas pole!).

Täna avastasin ma trassilt Kadriorg - kodu "uue" shortcut"i - ka see on seal ilmselt olnud aastakümneid ning teised inimesed seda ka ilmselt igapäevaselt kasutavad, kuid mul polnud õrna aimugi, et sealt oluliselt otsem saab. No käruga patseerides ei ole reeglina ka vahet, kas jõuad koju 5 minutit hiljem või varem, kuid kui jalutuskaaslane kärus põrgulärmi teeb on küll hea kui saab lõigata.

Nüüd ootan huviga, et mida uut ja põnevat mu koduümbrus mulle järgmisena pakub. Sushicat juba kolis meie tänavanurgale. Järgmisena võiks mõni itaallane tulla ja siia lähedusse toreda lastenurgaga pastakoha avada.

Meie lapsed

Täna võttis Allan meie laste olemuse suurepäraselt kahte lausesse kokku.

" Kas seda liikumisvõimet ei oleks võimalik vähe ühtlasemalt jagada? Üks ei suuda vingumata kolme sammugi teha, samas kui teisel on kogu aeg dünamo tagumikus."

Enam täpselt oleks raske öelda.

Vesteid ja vestlusi

Emili mesimagusalt: Emme, sa oled mulle niiii armas!

Emmel läheb kohe süda soojaks.

Emili jätkab: Aga sa oled mulle veel armsam, kui sa mulle midagi ostad!

Wtf.....

Järgnes mõistukõne teemal, et asjadest hoopis toredam on ju koos midagi teha. Mõistukõne lõpuks oli Emili vähemalt näiliselt jõudnud emmega samale järeldusele.

Emili, Joonatan ja Kutt Kaarel kaevavad hoogsalt mänguväljaku nurgas heki varjus.

Eveli ( Kutt Kaarli ema): Mis teie seal teete?

Lapsed ( vähemalt need, kel inimkeel käpas): Me kaevame Rotaliat välja!

Hetk hiljem järgnes Kutt Kaarli ahastav hüüatus: Rotalia, kus sa oled?

Emad piirdusid mõnusa muigega ning jätsid Rotalia sügavama sisu ja olemuse lahtiseletamise laste isadele, kui antud teema spetsialistidele. Loodame, et viimased selle tähtsa tööga liialt ei viivita, sest Emili suust on olnud kuulda ka eksiarvamusi stiilis "kängurud elavad Rotalias".