Eile tabasime Allaniga ennast rahulikult elutoa diivanil istumas, samal ajal kui lapsed kahekesi teisel korrusel mängisid. Väga mõnus oli. Sai isegi juttu ajada ilma, et mingi muu teema koguaeg vahele sõidaks. Meie lapsed on nüüd 4 ja 2 ning mängivad järjest rohkem teineteisega. Nad võivad isegi kuni tund aega järjest omaette verandal toimetada. Muidugi on neil ka hetki kus neljasel katus sõidab ja kahene jonnib nii mis jaksab, kuid võin ausalt öelda, et minul on oluliselt lihtsam kui Emili on lasteaiast kodus. Tihtipeale on just Emili see, kes suudab Joonatani motiveerida käituma soovitud viisil (loe: nõustuma koos meiega õue tulema või mitte aelema keset porist kõnniteed). Kui Emili on lasteaias alustab Joonatan juba kuskil hommikul kell 10 juttu, et läheme Emilile järgi ning on äraütlemata nördinud, kui selgub, et enne hilist pärastlõunat seda ikkagi teha ei plaanita.
Ühtlasi meenutasime eile ka elu kaks aastat tagasi, kui Emili oli kahene ja Joonatan paarikuune. Ausalt öeldes ei saa ise ka aru, et kuidas me hakkama saime. Müstika. Pidime ikka parajad kangelased olemas, sest Emili ju lasteaias ei käinud. Nojah kahene Emili oli ikka midagi hoopis muud kui kahene Joonatan aga ikkagi. Emili näiteks pani end selles vanuses ise riidesse, Joonatan ei tea riietumisest midagi ja kui meie talle riideid selga ei paneks, siis ta ilmselt olekski paljas kui porgand. Emili oli ka eriliselt rahulik ja mõistlik, Joonatan seevastu vaikusest ja rahust suurt ei pea, reeglitest ei hakka rääkimagi. Teisest küljest oskab Joonatan näiteks tagurpidi hüpata (neljane Emili ei oska), kukerpalli teha, kõikjale ronida ja kukkuda nagu filmis st. ta on omandanud väärtoskuse kukkuda haiget saamata. Nojah Emili kahesena juba magas ilusti öö otsa, samas kui Joonatan ikka ärkab päris mitu korda. Paar nädalat tagasi kolisime Joonatani koos voodiga Emili tuppa magama. Sellest tulenevalt näeb meie öiene elukorraldus nüüd välja nii, et issi laiutab 1,6m laias abieluvoodis ja emme magab lastetoas Joonatani voodi ees madratsil. Mida me antud ümberkorraldusega võitsime?? Nojah, Allan kindlasti võitis.
Mis ma selle heietusega öelda tahan. Laste väike vanusevahe on hea asi küll (nüüd kui saab juba vilju nautida) aga ma ei ole kindel, et ise viitsiks seda esimest aastat kui üks on 2 ja teine 0 uuesti läbi teha. Inimene on ju mugav ning päris hea on kui saab jälle magada ja lugeda ja teatris käia ja... Võibolla mõtlen juba aasta pärast teisiti, eks paistab. Huvitav kas kaksikud on keerulisem kui 2 ja 0?? Aga teile kõigile (Eveli, Anni), kellel on veel see 2 ja 0 või 3 ja 1 periood käsil, siis pidage vastu valgus tunneli lõpus juba paistab. Natuke veel ja läheb kõvasti kergemaks.
