Tarkmees taskus ehk teoorias ollakse tugevad

Joonatan joob õunamahla ning valab siis pool tassi endale täiesti teadlikult sülle.

Emme: Oh, Joonatan! Pagan küll!

Joonatan: Väga inetu!

Emme: On küll inetu, jah.

Joonatan: Väga , väga inetu!

Emme: Just. Väga, väga inetu.

Joonatan: Ei tohi teha nii. Mahla valada.

Piparkoogipagarid

Väikesed pagarid esipagari (issi) eestvedamisel piparkoogitainast valmistamas. Õigemini küll sellesse auke torkamas aga Emili segas ka jahu soodaga ning aitas sõtkuda. Joonatan tuli paraku ettevalmistavate toimingute ajaks köögist eemaldada, sest vastasel korral oleks ta peadpidi potti roninud. Täna seisab ees siis sellest taignast kookide küpsetamine. Hetkel ei ole veel selge mil viisil seda teostada, sest ähvardab ilmne oht, et lapsed pistavad koogiteo käigus suurema osa taignast nahka. Ühtlasi peaks täna saabuma ka kuusk. Tavaliselt ehime me kuuse keskturult ostetud ülivärviliste kommidega, mis siis pärast pühi nahka pistetakse. Ei tea kui suur on tõenäosus, et Joonatan meil esimeste päevade jooksul kuuske paljaks ei söö? Ta on nimelt äärmiselt suur maiasmokk ning pere põhiline pättuste korraldaja. Keelamine on tema puhul samuti rohkem suusoojaks ning keelajale endale, sest Joonatanil on sellest küll sügavalt ükskõik. Seni pole veel suurt midagi sellepärast tegemata jäänud, et ei lubata. Ta isegi vahel kõnnib mööda tuba ringi ning seletab vaikselt kaval nägu ees "Sa ei tohi niimoodi teha!". Ei teagi kohe, kas tegemist on enesesisestusega või vanemate kulul tehtud hea naljaga.

Tudukombe

Oi sõbrad! Elu on ikka ilus. Minu kallis õde on seisukohal, et kui oma südamesoovid universumile edastada, siis universum võtab kätte ning täidab need. Täna hommikul läbi Viru keskuse kõndides, pidin tõdema, et nii see ongi. Universumil läks küll mõni hea aasta aega, kuid nüüd on nad siin.

Ma usun, et kõik lapsevanemad teavad, kes või mis on tudukombe. Selline mõnus ühes tükis magamisriie, mille saab enne uinumist selga tõmmata ning mis kenasti kogu kere kinni katab ning teki olemasolu või selle puudumine pole enam üldsegi tähtis. Soe on ikkagi. Umbes neli aastat tagasi kui meie perega liitus Emili alustasin mina igatalvist soigumist teemal, et miks oh miks küll ei tehta meie kliimas täiskasvanuile selliseid imelisi tudukombesid. Eriti tundsin puudust just eelmisel kahel talvel, kus öine temperatuur akna taga sageli 20 külmakraadist allapoole langes. Kevadsuvel soigumine arusaadavatel põhjustel katkes, kuid vaid selleks, et hilissügisel alata uue hooga.

Ja nüüd, mida ma Seppälä vaateaknal näen. Mul jäi suurest rõõmust kohe süda seisma. Ongi olemas - tudukombed täiskasvanuile. Jippiii!! Jõuluvana, kui sa seda nüüd loed, siis tea, et minu suurusnumber on midagi L kanti.

Jään nüüd pikisilmi jõule ootama ning siis andku talv minu poolest tuld, kasvõi miinus 30, mina olen valmis.

Muide ma olen täiesti veendunud, et antud riideese osutub täiesti asendamatuks ka Eestimaa suves telkides.

Esimene advent

Tuleme Emiliga lasteaiast koju ning möödume majast, mille esimese korruse akendele paigaldatakse trelle.

Emili: Mis nad teevad?

Emme: Panevad akende ette trelle.

Emili: Miks nad need trellid panevad?

Emme on kerges kimbatuses, sest kuidas sa ütled lapsele, et pahatahtlikud inimesed võivad akendest sisse ronida.

Emme: Trellid on selleks, et keegi ei saaks aknast sisse tulla.

Emili (ehmunud häälel): Oi, aga kuidas siis päkapikud saavad?

Emme: Võibolla seal korteris ei ela lapsi ja neil ei käi päkapikke.

Emili: Ärme meie küll endale trelle pane!

Lühis

Ja jõudiski kätte see päev, mille kohta ma teadsin, et ta varem või hiljem saabub, kuid ei saa just öelda, et ma seda oodanud oleks. Nüüd on see siis juhtunud ning südamel on kohe kergem ning hing on rahulikum. Täpne hetk ise nägi välja selline, et lähenen mina autoga fooriga ristmikule. Kuna fooris on punane tuli, siis otse loomulikult haaran ma automaatselt käigukasti kõrvalt laekast meie väravapuldi ning üritan seda foorile suunates muuta punast tuld roheliseks. Korduvast nupulevajutusest ei ole paraku mingit kasu, punane tuli põleb visalt edasi ning ma olen sunnitud auto peatama. Te ei taha teada, milline oli sel hetkel minu kõrval istunud kalli abikaasa näoilme. Minu võibolla mitte just kõige ratsionaalsemat teguviisi võib põhjendada võimalike variantidega. Variant A. mina olingi eelmises elus Bellatrix Lestrange; variant B mul on varane alzheimer; variant C minu alateadvus on oma arengus tehnikast ettejõudnud.

Tegelikult oli üsna ootuspärane, et tegelik maailm ja väljamõeldud maailm minu peas ühel hetkel kokkujooksevad ning lühis tekib. Jääb üle ainult loota, et järgmine lühis sama koomiline saab olema.

Joonatan kaks (Moo-na-tann kats)

Eks ta ole, tsiteerides ühte mu lemmikblogi, siis ega see blogi siin ennast ise ei kirjuta, paraku. Joonatanpoisi sünnipäevast on juba rohkem kui nädal möödas, kuid siin valitseb endiselt vaikus. Vabandame ette ja taha ning paneme sel puhul ikka paar rida kirja ning paar pilti

ülesse.

Alustuseks mõni sõna sünnipäevalapse kohta. Soeses kõrgesse vanusesse jõudmisega on Joonatan saanud endale kaks uut südamesõpra, kes ei lahku temast ei päeval ega ööl. Need on nimelt seltismehed "Ise" ja "Ei taha". Ise tuli esimesena juba mõni kuu tagasi, kuid Ei taha kolis küll elamisse täpselt sünnipäeval. Seoses sõprade pideva kohaloluga tuleb absoluutselt kõiki asju teha ise (ja oh seda maailmavalu ja traagikat kui selgub, et ise ikka ei saa) ning kõigile küsimustele/ettepanekutele vastata "ei taha". Täna näiteks ei olnud kell veel pool kümme hommikulgi, kuid emme oli juba vähemalt 100 (sada) korda kuulnud poja suust "ei taha". Eriti narr on lugu, kui Joonatan mingil hetkel pakutava abikäe (näiteks trepist laskumisel) meeltesegaduse hoos vastu peaks võtma. Kui ta siis sellest abist teadlikuks saab, järgneb selline nutt ja hala, et anna olla. Harvad pole ka hetked, kus avalikus ruumis (tänaval, kaubanduskeskuses jne) silmanäoli maha viskutakse ning kõigile möödujaile oma muret kurdetakse ning mõistmatuid vanemaid manatakse. Eriti nüri on selle kõige juures komme end mitte selili vaid just kõhuli heita ning karjumise käigus ka asfaldti või poepõrandat lakkuda. Õnneks on tegemist teise lapsega ning emme nahk on võrreldes paari aasta taguse ajaga ikka kohe paar senti paksem. No olgem ausad, kui endal parasjagu kiire ei ole, siis minu poolest karjugu ja aelegu, mida tõesti enam ei huvita, et mida teised inimesed arvavad. Kui aga kiire on, siis haaran julmalt kaenlasse ning tassin kuhu tarvis. Läbirääkimistesse ei lasku. Elu on tõestanud, et kui Emiliga sai pea igal teemal läbirääkida (küll teinekord väga pikalt) siis Joonataniga on see mahavisatud aeg ja vaev. No kui just Automultikat vastutuleliku käitumise korral ei lubata, kuid reeglina ei lubata. Emili muidugi ei harrastanud ka sellist tubateatrit.

Enamus ajast on meite mehike küll õnneks heas tujus ning tõeline naerupall või nagu Emili ütleb "mürtsumees ja naljahammas". Ja mürtsu teeb ta ikka kõvasti. Jookseb, hüppab, laseb kukerpalli ning ronib sinna kuhu saab ja sinna kuhu võiks mitte ronida. Leiutab pidevalt uusi trikke ja nippe. Ükspäev näiteks leiutas emme ja alumiste naabrite suureks rõõmuks söögilaualt allahüppamise mängu. Mina sealt alla hüpata ei julge, Emili ka ei julgenud, kuid Joonatani jaoks ei olnud see mingi eriline kõrgus. Emili muidugi teeb kõik trikid uljalt järgi ning nii mul siin siis toimubki pidev kodune parkuur. Trikimehel endal on ka stabiilselt muhk peas või sinikas otsaees.

Jutt on Joonatanil nüüdseks ka jooksma hakanud. Diktsioon on küllaltki hea ning enamus tekstist arusaadav. Eriti vahvad on mängud, kus Emili laseb Joonatanil erinevaid sõnaühendeid järgi ütelda. Sõnavara areneb iga päevaga ning minu meelest on juba küllaltki hoomamatu. Pikki lauseid veel ei moodustata, kuid paari kolme sõnalisi juba küll. Pereliikmeid kutsub nii nimepidi (Emili on Lililii) kui ka emmeks-issiks. Ühtlasi on väga levinud pöördumine "kallis". Näiteks kojusaabunud issit võidakse vabalt tervitada lausega "Tere, kallis!". Kallistama on Joonatan ka kõva ning naljalt ei pääse keegi meie juurest minema ilma kohustusliku "lalli-lallita".

Huvialadest rääkides ei ole tarvis pikka juttu teha. Autod, autod, autod, no ja lisaks veel traktorid, bussid, trollid, trammid, kombainid, helikopterid, lennukid, mootorrattad ja lõpetuseks veelkord autod. Täpselt nii ongi ja ma ei liialda. Youtube'st nõuab Top Geari ning ajalehtedest käib autoreklaame vaatamas. Autosid söödetakse ja autosid võetakse kaissu. Autoosade õpetamisel oleme jõudnud piirini, kust meie teadmistega enam edasi ei lähe. Ilukilp ja valuveljed on selged ja kui mootori vastu peaks huvi tundma hakatama, siis saadame suvel onu Toomase töökotta sulaseks.

Lõpetuseks paar pilti pidustustest ka.

Õigel päeval käisid meil külas Binnie (nagu juba traditsiooniks saanud) ning Katrin koos Tuule ja Kadriga. Oli väga mõnus kodune päev. Ka mõlemad vanaemad ning vanaisa Väino said aega läbi astuda.

Veidi suurem pidu toimus pool nädalat hiljem Tartus, kus lisaks vanavanemaile olid külalisteks veel Pia ja Ott ning Oskar ja Sofi ning nende vanemad. Autopark sai tubli täienduse ning mängimist jätkus kohe pikemalt. Pildil on Joonatan just saunast tulnuna ning näeb minu meelest väga väikese onu Mihkli moodi välja.

Mõned mõtted

On hommik. Allan ja Joonatan toimetavad alumisel korrusel ning emme ja Emili põõnavad ülemisel. Kätte jõuab aeg, mil ka naised peavad ennast maast lahti saama, sest Emilil on lasteaia päev.

Allan ( valjuhäälselt trepi juures): Liisu! Liisu!

Joonatan (sama valjuhäälselt): Mulle ka Liisu!

Emili naaseb lasteaiast ning teatab: Tead emme, täna ma ei käinudki lasteaias.

Emme: No kus sina siis päev otsa olid?

Emili: Meil ei olnudki täna lasteaed. Meil oli seal täielik hullumaja. Umbes nagu see Kollimaja seal Soome lõbustuspargis.

Veidi hiljem selgus, et hullumaja sai tekkida, kuna kasvatajal oli hääl ära ning eks siis lapsed kasutasid kiirelt juhust ning lärmasid pool päeva nagu torust tuli. Olla olnud väga tore.

Baby-led Weaning edasijõudnutele

Joonatan sööb koos emmega hommikust ning seekord serveeritakse keedumune. Joonatan väga armastab keedumune ning esimene muna kaob kiirelt kõhusügavustesse. Teise muna juures otsustab poiss pista nahka ainult kollase ning valgest teeb seda hammastega veidi kujundades kena väikse autotunneli (ise teatab uhkelt, et "autotunnel" ega emme muidu ei taipaks). Järgnevalt asuvad Joonatani alatised lauakaaslased väike punane Ferrari-auto ja väike kollane ralliauto mõnuga läbi tunneli põristama. Emme küll hetkeks leiab, et äkki peaks alustama mõttevahetust teemal "toiduga ei mängita", kuid loobub siiski sellest plaanist. Keelavaid-õpetavaid mõttevahetusi, või õigemini papagoilikke monolooge (siit ka Joonatani kuldvaramusse kuuluv lause "Emme (on) papagoi!"), mahub meie päevadesse niigi rohkem kui küll ning enamus neist on ka täiesti vältimatud nagu näiteks igapäevane "Joonatan palun ära hüppa trepi peal!". Kui ma oleksin võlur, siis ma võluksin trepijuurde sellise liikumisanduriga valjuhääldi, mis Joonatani trepile jõudes teataks "Ettevaatlikult! Palun ära hüppa trepi peal! Käime ilusti tipa-tapa!" . Aga tulles tagasi hommikusöögi juurde, lasin siis Joonatanil rahus autodega tunnelis põristada, kui äkki peatus poisi pilk laual asetseval munakoorte taldrikul. Järgnevalt võttis ta suurima neist kätte, uuris seda veidi ning pani siis suhu ning hakkas isukalt närima. Emme ei osanud kohe ööd ega mütsi öelda. Kuna munakoored on tuttavate talukanade omad ning kümme minutit keenud, ei olnud taaskord väga põhjust keelama hakata. Esimene munakoor söödigi ära, ka teine pisteti suhu, kuid see siiski otsustati pärast korralikku läbinärimist taas väljastada. Ehk siis loo moraal - kellel veel 20 aastat tagasi lubatud kartulikoored on söömata võib Joonatani eeskujul munakoortega proovi teha.

Sügis

Sel sügisel on olnud ikka kohe ridamisi imelisi leheriisumise ilmu ning meie pere lapstööjõud on juba täitsa arvestatavas eas. Üksi karja veel ei saadaks aga pisut rehaga vehkida ning lehekoormail raskuseks olla juba täitsa võib. Ma ausalt öeldes ei mäletagi teist nii ilusat ja päikest täis sügist.

Emili oma sünnipäevaks saadud jalgrattaga esimesi katsetusi tegemas. Sõidab täitsa ilusti. Ainus mure on, et ise rattale ja sealt maha ei saa. Samas rattahooaeg saab ju kohe läbi ning loodetavasti on kevadeks juba kasvu ja rammu ka lisandunud.

Joonatan päris teisele lapsele kohaselt vanema õe jooksuratta. Esialgu kasutab seda küll rohkem käimistoena kuid ka temalt ootame kevadel märgatavat arengut. See jooksuratas on ikka üks tõsiselt hea asi. Emili kasutas seda poolteist aastat ning ilma selleta ei oleks me kodulähedasest pargist kaugemale ilmselt saanudki. Tegelikult oleks Emili võinud sellega veel poolaastakest sõita, kuid Joonatan nõudis ratast väga järjekindlalt ja valjuhäälselt endale ning neiu ise soovis sünnipäevaks jalgratast.

Lililii

Joonatan nimelt kutsub Emilit juba mõnda aega Lililiiks (rõhk viimasel i-l) ning kuna see nimi Emilile endale ka väga meeldib, siis juhtub, et vahel ka vanemad seda varianti kasutavad. Viimasest kokkuvõtvast kirjtükist Emili iseloomu, arengute jne teemal on juba kõvasti aega mööda ning uus vanusenumber ka juba ettekeeratud, seega taaskord heietus teemal, et milline see meie väike tüdruk siis täpsemalt on.

Emilit iseloomustab minu arvates hetkel kõige paremini ingliskeelne sõna "moodswings". Maakeeli siis tujukõikumised või midagi sellist. Tuju ja meeleolu kõiguvad meil siin ikka nii, et vähe pole ning kui on parasjagu päike siis ikka kohe PÄIKE ja kui päikest pole siis on maailma üks tohtut hädaorg. Nagu juba varem olen kirjutanud, siis Emili meeleolu on tihti see, mis ülejäänud pereliikmete heaolu ära määrab, sest tigetseva-mossitava-vinguva-plõksiva Emiliga ei ole eriti vahva koos olla ning miskit mõistliku tegevust või vestlust arendada. Samas kui neiu suvatseb heas tujus olla, on kohe ka kõigil teistel lihtsam. Kui varem võis olekud jagada vingumine vs. rõõmsus ja leplikkus siis nüüd on sinna kehva tuju poole peale lisandunud veel vastuvaidlev-plõksiv olek, mida me ausalt öeldes ootasime ca 10 aasta pärast ja mitte juba nüüd. See on kohe päris hirmutav Emili, kes ennast siis näitab ning vanemad ei oska sellega suurt mõistlikku midagi peale hakata. Võtab ikka tummaks küll, kui su enda laps sinuga räägib toonil, mida viimati sai kuuldub enda pubekapõlves. Õnneks seda külge Emili siiski väga tihti ei näita meile ning reeglina on temaga ikkagi väga lihtne asju ajada.

Nelja-aastane Emili on võrreldes kolme-aastase Emiliga kõvasti julgem ja hakkajam. Olen kohe täitsa ise pealt näinud kuidas ta mänguväljakul võõraste lastega vestleb (ise küll ei algata vestlust) ning lasteaia hoovis ronib, jookseb, kiigub ja möllab nüüd juba nagu kogu ülejäänud rühm. Eelmisel aastal nimelt kehastus Emili absoluutselt iga kord kui nad õue läksid viiendaks kasvatajaks ning siis passis seal kasvatajate kõrval terve aja. Talvekombe tuli aiast kevadel täpselt sama puhtana tagasi kui ta sügisel sinna viidi, samal ajal kui nii mõnigi lapsevanem pidi ilmselt iga nädalavahetus kombet pesema. Füüsilises aktiivsuse toimunud areng on suuresti seotud ka koduse nakatava eeskujuga, sest kui sinust kaks aastat noorem vend ikkagi julgemalt ronib, kõrgemalt hüppab ja vaat, et juba kiiremini jookseb, siis ei jää endalgi üle muud kui jalad kõhu alt välja võtta.

Tubastest tegevustest meeldib Emilil väga joonistamine (pidavat suurena kunstnikuks hakatama), milles ta minu "objektiivsel" hinnangul on täitsa kõva käsi, puzzlendus, lauamängud (tsirkus, Funny Bunny, Loto, Memory). Teeb esimesi samme ka kirjutamises ja lugemises. Tähti tunneb, mõnda asja juba kirjutab. Numbreid veel ei tunne ega kirjuta (pole ka nagu tarvis) kuid see eest loendab kuhugi sinna 50 ja 100 vahele ning matemaatika alged oleks nagu ka olemas st. loendab kokku ning kümnepiires liidab ka kui vaja.

Väga armastab laulmist ja tantsimist. Emili tahaks väga rahvatantsu trenni minna, kuid nii väikeste trennid on kõik Mustamäel ning me väga ei soovi endale seda logistilist lisastressi. Lauluringe siin läheduses muidugi on kõvasti (ja kõvu), kuid Emilile oleks füüsiline liikumine kindlasti kasulikum ja arendavam ning seetõttu ei ole teda kuhugi laulma ka viinud. Tegelikult on kogu selle trennindusega ju aega ka veel maa ja ilm ning see õppeaasta jätkame ainult 4 päeva nädalas aias käimisega (kolmapäev on kodupäev).

Veel meeldivad Emilile endiselt raamatud ja kui neid talle ette loetakse. Sellest tulenevalt on Emilil ka kaks päris tõsist hirmu - ta nimelt kardab Kurja Nõida ja Suurt Kurja Hunti. Kõik selgitused nende olendite olemasolu või selle puudumise kohta ei vii kuhugi. Eks ta ju ole ka nii, et ka kujuteldav maailm on tegelikult ju olemas ning päkapikke ei usu meie peres teatavasti mitte ainult lapsed. Aga nende kurjamitega on küll see lugu, et kui mäletaks siis ütleks kohe paar krõbedamat sõna sellele isikule, kes Emilile Grimmide raamatu kinkis. Emili käsul on see raamat küll nüüdseks silma alt eemaldatud, kuid Nõid ja Hunt passivad lapse peas endiselt nagu äädikakärbsed sügisesel õunal. Seoses raamatutega tutvustasin nüüd ka Emilile raamatukogu ja selle toimimise põhimõtet. Esmareaktsioon oli, et miks me need raamatud tagasi peame viima, kuid veidi hiljem jõudis kohale, et siis saab ju nii palju erinevaid raamatuid lugeda ning tundub, et Emilistki võib tulevikus Torupilli raamatukogu püsiklient saada.

Vaikselt on laps asunud ka kino- ja teatrimaailma avastama ning üritame selleski vallas endiselt aktiivsed olla, kuigi pere noorim liige ei lase meil liiga tihedaks külastuskalendrit siiski planeerida. Joonatanile tuleb ju siis alati hoidja leida, sest kui lühemale seansile kinno veel kannatab teda kaasa võtta (muide uuest Lotte filmist vaatas 3/4 ilusti istudes ära aga seal oli üheks peategelaseks ju ka mootorratas) siis teater oleks sellele mehele küll liig mis liig.

Viimase aja püsiteemaks Emili mõttemõlgutustes on kujunenud surm ning surmajärgne elu ning eks me siin ürita lapse sellesuunaliste arupärimiste peale korrektseid vastuseid anda. Samas kui kõige ausam vastus oleks tihtipeale, et ma ei tea. Küll on aga Emilil tekkinud veendumus, et tema vanemad on ka pärast surma tema vanemad edasi ning et suremisega on kõigil veel aega küll. Ainsaks erandiks siinkohal endiselt vanavanaema Linda, kelle kohta tehtud viimane ennustus "vanaema Linda läheb oma sünnipäeval taeva" taaskord kõigi rõõmuks ainult noore hiromandi andeprooviks jäigi.

Niipalju siis hetkel Emilist, järgmises peatükis räägime Moo-na - nanist (nagu mees ise ütleb) ning siis katsume anda väikese ülevaate ka laste omavahelistest suhetest või nende puudumisest.

Need tähtkujutargad ikka teavad, mis räägivad

Mängisime Emiliga Funny Bunnyt ning kui mäng lõppes, tahtsin mina veidi arvutiga tööd teha. Emili ei suutnud endale ise tegevust leida ning käis ümber minu ning soigus, et tal on igav ja tundis huvi, et mida ta nüüd teha võiks. Pakkusin lambist, et korista oma nukumaja ära. Laps sattus ideest vaimustusse ning nüüd möllab juba ligi pool tundi ennastunustavalt oma toas ja kuulda on ainult nukkude tunnustavat mõminat. Kusjuures ta koristab ka teisi ruume meie majas täiesti omaalgatuslikult ning tõreleb teiste pereliikmete (eeskätt Joonatani) kallal, kes neid pidevalt segamini ajavad. Jääb vaid loota, et koristamisharjumus ajapikku ainult süveneb, kuid samas võiks see ikka normaalsuse piiridesse jääda. Ma nagu väga ei tahaks omas kodus sõimelda saada, kui juhtun tassi või sokki kuhugile vedelema jätma.

Emili neli

Nagu juba viimastel aastatel kombeks, saabub sügis meile alati Emili sünnipäevaga. Viimaks oli Emili ise ka juba jõudnud ikka, kus ta teadis pidupäeva pikisilmi oodata ning luges ikka korralikult ligi kaks nädalat, et "mitu ööd veel äramagada on". Kõik teised pereliikmed ootasid suurt sündmust samuti pingsalt, ainsaks erandiks reeglile siiski Joonatan, kes õe aasta kõrghetkest ei osanud suurt midagi arvata. Veidi etteruttavalt olgu siiski öeldud, et pidu meeldis Joonatanilegi väga ning pidutseda see mees juba mõistab. Kuna neli on vist veel viimane vanus, mis suurt mängutoa sünnipäeva ei eelda ning meie korter on ka piisavalt suur ning mitte ülemäära möbleeritud ja saigi otsustatud, et pidu toimub kodus. Ettevalmistustega alustasime varakult ehk sünnipäevale eelnenud nädalal ning esmalt asusime teostama paari aasta taguselt Nora sünnipäevalt saadud ideed, et ka kõigile väikestele külalistele võiks pisikesed kingitused teha. Ideed edasiarendades mõtlesime välja toreda kingituste peitmise mängu, kus siis iga laps peab oma paki ise üles otsima ning ideed veelgi edasiarendades otsustasime, et Emili võiks tüdrukute kingitused ise valmis meisterdada. Nii juhtuski, et ühel nädalasisesel hommikupoolikul seadis emme koos kahe lapsega sammud paar tänavavahet eemal asuvasse Karnaluksi, eesmärgiga muretseda kotitäis pärleid/helmeid ning rull venivat nööri, millest siis sünnipäevalaps pidi kaheksa käevõru valmismeisterdama. Kõik vajaliku me Karnaluksist ka saime, paraku jätsime lisaks rahale endast maha ka hulga närvirakke, sest üliagar ligikahene lahtiste pärliriiulite vahel käitus täpselt nii nagu karta võis. Seevastu kodus naelutas pärlikauss mõlemad lapsed pooleteiseks tunniks laua taha ning sel ajal kui Emili kingitusi meisterdas, tõstis Joonatan pärleid tuima järjekindlusega ühest kausist teise ning kui see mäng ennast ammendas, siis tõi mängunurgast bussi ning asus neid ükshaaval bussi toppima. Õhtul tegid emme ja Emili veel toorsokolaadikomme ning kingipakid külalistele olidki valmis.

Sünnipäevahommikusse oli nagu ikka planeeritud traditsiooniline üleslaulmine, kuid sellele plaanile tõmbas paraku kriipsu peale päevakangelane ise, kes ühes oma noorema vennaga leidis, et jube äge on kell 6 hommikul ärgata. Sellisel kellaajal ei olnud meil lauljaid küll kusagilt võtta ning kuidas sa hing ikka laulad juba ärkvelolijat ülesse. Issil ei jäänudki siis muud üle, kui jalad alla võtta ning lastega mängima suunduda, samas kui emme veel paar tundi tukastas. Pidulik kinkide üleandmine toimus siis mõnevõrra hiljem. Edasi saadeti Emili koos oma mõlema vanaemaga Nukuteatrisse ning sealt naasnuna ka varasest ärkamisest tingitult lõunaund magama, millest iseenesest oleks ju võinud küll sünnipäevalast ka üleslaulda, kuid jäime siiski pehmete äratusvõtete juurde. Pärastlõunal aga hakkasidki riburada saabuma külalised ning pidu kujunes väga meeleolukaks ning mängurohkeks. Mängisid nii lapsed (põhiliselt plastiliiniga), lapsevanemad (Scrabbelit) kui ka vanavanemad (ligi kaks tundi ennastunustavalt Emilile kingitud mängu Funny Bunny). Kingitusi kogunes terve kuhi ning need kõik meeldisid Emilile väga, kuid kõige rohkem meeldis talle ikkagi pidu ise ning kõik kaugelt ja lähedalt saabunud sõbrad ja sugulased. Peojärgse päeva Emili puhkas ning siis suundus omatehtud toorsokolaadikommid kaasas lasteaeda, kust naases väga armsa raamatukesega, kuhu kasvataja oli kõigi laste poolt just Emilile joonistatud pildid köitnud.

Tublid jooksjad!

Möödunud nädalavahetus kulges meie peres väga sportlikult. Laupäeval osalesid oma esimesel ametlikul jooksul Emili ja Joonatan ning pühapäeval jooksis isikliku rajarekordi Tallinna Sügisjooksu 10km rajal pereisa Allan, kes ise võttis oma saavutuse kokku sõnadega "kaotasin sel korral ainult kahele roomaleegionärile ja ühele banaanile". Sellega olid kõik jooksuvõimelised pereliikmed oma jooksud teinud. Emme jookseb vabatahtlikult ainult kord aastas trammile ning käesoleval aastal on ka see jooks juba joostud.

Minul on jah paraku jooksmisega kummaline lugu. Ma lihtsalt ei suuda joosta. Suusatada, rattaga sõita, kõndida, ujuda - vabalt kilomeetrite kaupa. Aga joosta - tänan ei. Ma ei suutnud üle paarisaja meetri joosta juba siis kui ma 6 korda nädalas trennis käisin ning kuigi ma olen ka hilisemas elus paar korda jooksmist kui sporti proovinud, olen siiski jäänud arvamusele, et on inimesi (mina nende hulgas), kes ei jookse ning keda jooksma ei õpeta.

Pärast ettenähtud distantsi edukat läbimist tungis Joonatan finishi kõrval asunud kinnisesse tsooni ning tegi endale Haribo kommikottide vahele pesa. Sellel pildil palume lahkesti tähelepanna ka vanemate ülimast ettenägelikkuse puudusest tingitud "huvitavat" jooksujalatsite valikut. Me nimelt arvasime, et lastejooksul osaleb ainult Emili ning riietasime Joonatani kummikutesse. Seda, et Joonatan ei suuda jooksmata jätta kui kõik teised jooksevad, oleks võinud kogenud lapsevanemad muidugi juba enne teada.

Uhke kommikoti ja diplomi omanik finishis.

Nüüd te siis teate, miks Eesti võitis

Eks ikka sellepärast, et sellised spordisõbrad kohapeal kaasaelamas käisid. Emilile oli see esimene kord sporti vaatamas käia ning kuigi emme oli eelnevalt pisut kahtlev, et kas ta ikka peab seal vastu, siis kõik kõhklused olid asjatud. Kui spordisõbrad hilisõhtul Saku suurhallist naasid oli Emili elevus ise ning teatas kohe tuppa astudes, et Eesti võitis. Edasi seletas ta, et kõige toredamad olid olnud tantsutüdrukud ning et nad olla vaheajal ka jäätist söönud. Emili ja Allan seetähendab, mitte tantsutüdrukud. Mängust andis laps ka kiire ülevaate, vehkides kätega ning seletades, et kuspool oli Eesti ja kus Hollandi korv. Ühtlasi oli soetatud meeletut lärmi tegev lõgisti ning sellele sekundeeriv pasun. Viimast emme suureks rõõmuks lapsed iseseisvalt puhuda ei jaksa. Hea seegi.

Emiliga Helsingis

Ja jõudiski kätte üks suve oodatumaid päevi - meie ammu planeeritud reis Soome, ainsaks eesmärgiks Linnanmäki lõbustuspargi külastamine. Algselt oli mõte minna terve perega ning võtta ühes veel üks vanaemadest. Mingil hetkel aga jõudsime otsusele, et Joonatani ei ole nagu väga mõtet kaasa tassida ning hoopis loogilisem oleks noormees koos vanaemaga koju jätta. Selle variandi plussiks veel asjaolu, et me ei ole Joonatani sünnist saati suurt kuskil ainult koos Emiliga käinud. Et mõlemad vanemad ja ainult Emili. Nii siis jäigi, et vanaema Pille ja Joonatan veetsid mõnusalt aega Tallinnas ning meie kolm ärkasime varavalges ning suundusime vikerkaarelaevaga (nagu Emili Viking Line'i nimetab) üle lahe. Ülemine, äärmiselt ebapedagoogiline, pilt annab aimu sellest, mida meie oma lastele juba maast madalast õpetame. Tegelikult kehtib meil peres reegel, et mänguautomaatidega võib mängida ainult laevadel ning kuna seda saabki teha ainult kord-paar aastas, siis ei saa ju lasta enda alaealiste juuresolekust heidutada.

Helsingi tervitas meid ideaalse ilmaga. Oli soe, kuid parajalt pilves ning nii jäigi terveks päevaks. Kuna lõbustuspargi avamiseni oli veel paar tundi aega, suundusime selle lähistel paiknevale suurele Kirbuturule ning mõnusasse Tai restorani sööma. Kõhud täis ronisimegi mäkke ning varustasime end eakohaste käepaeltega ehk siis emme ostis 120cm+ paela, millega pääses kõikjale ning issi ja Emili 100cm+ mis võimaldas sellist veidi rahulikumat karuselli valikut. Olgu öeldud, et Emili ongi täpselt 100cm pikk (või ehk pool sentimeetrit lühemgi)nii, et vedas, et talle selle paela ikkagi saime. Vastasel korral oleks valikus olnud ainult Joonatanisugustele vendadele mõldud atraktsioonid.

Sellest hoolimata tekkis esimese pooltunni järel vanematel tunne, et võib siiski juhtuda, et terve päev tuleb rahulikult tiirlevatel kohvitassidel veeta. Emili nimelt keeldus kõikidest veidi äkilisematest lõbustustest. Samas oli meil Belgia reisist kogemus, et kui ta lõpuks pika veenmise peale siiski midagi proovib, keeldub ta reeglina hiljem sealt maha tulemast.

Päästvaks õlekõrreks osutus seegi kord edasi-tagasi kiikuv piraadilaev. Emili oli terve hommiku rääkinud, et tema läheb piraadilaevaga sõitma nagu Brüsselis. Linnanmäkis aga selgus, et suurde laeva nii väikeseid tegelasi ei lubata ning emme käis üksinda seal trallimas. Küll aga leidus väike laev, kus oli aga see häda, et sinna üle 140cm-seid ei lubatud. Nii oligi Emili olukorras, et kui laevaga sõita tahab, peab seda täiesti üksi tegema. Mõtles ja mõtles, sai hirmust võitu ning läks ja sõitis. Kohe mitu korda järjest ning edasi oli nõus juba enamikke teisigi atraktsioone proovima.

Kokku veetsime Linnanmäkis kuus tundi ning hea meelega oleks päevakese veel veetnud. Suurema osa ajast kulgesime kõik koos, kuid vahepeal tegi emme kõrvalepõikeid, et pisut ameerika mägedel kiljuda, pea alaspidi rippuda või endal siseelundid segiraputada lasta. Sel ajal kui issi ja Emili pildilolevat jäätist konsumeerisid tuhises emme mitmekümnemeetrise torni küljes tolgendades taevasse ning siis samakiiresti uuesti alla. See oli ka emme võimete lagi. Väsinult kuid õnnelikena lahkusime pargist ning suundusime õhtuse laevaga tagasi koju. Emili pidas veel laevaski vapralt vastu, tsillis koos vanematega buffees ning tegi koos Ville Vikingiga pilti, kustus alles siis kui laevalt maha jalutasime. Emme aga nägi lõbustusparki veel uneski.

Väike küpsetaja

Emili taasiseseisvuspäeva puhul juustu-tuunikala omletikesi valmistamas. Tegi ise algusest lõpuni. Emme ainult lisas koostisosi ning toimetas ahjuga. Emili teeks ja sööks neid ilmselt ülepäeviti.

Dalai Lama ehk lastega linna peal

Juhtus nii, et tädi Leena ettepanekust kinni haarates arvas emme, et väga hea mõte on keset laste uneaega minna päikesest kuumale Vabaduse väljakule, et kohe vahetult osa saada rahu ja kaastunde saadiku visiidist. Selles mõttes läks hästi, et Joonatan lükkas kärus silma kinni ning esimese osa kõnest ka hoidis selle kinni. Emili aga väga ei viitsinud seista tihkelt täiskasvanute vahel, olles ise neile vööni ning kuulata, mis Dalai Lamal meile öelda on. Nii ta siis aeleski emme jalge ees kivil ning tundis ennast kuskil pool tunnikest päris hästi. Siis emme halastas lapsele ning suundusime tahapoole murule ja puude varju. Seal oli küll õhku ja jahedust, kuid paraku ei kuulnud enam mitte midagi. Olime siis niisama ilusad ning võtsime püha mehe sõnumi teiste meelte kaudu vastu. Hiljem suundusime veel koos tädi Leenaga kohvikusse ning veel hiljem mänguväljakule ning juhtuski nii, et olles kell 10 hommikul lastega kodust väljunud plaaniga minna pooleteiseks tunniks parki, jõudsime koju tagasi alles kell 18.

Puhkus piltides

Meie suvepuhkusest ülevaadet alustades olgu kohe öeldud, et fotokas oli meil küll kogu aeg kaasas, kuid mõni päev pärast puhkuse algust sai aku paraku tühjaks ning laadijat ei olnud ju keegi taibanud kaasa pakkida ( ega ilmselt ei oleks mahtunud ka, sest auto oli niigi paksult kõikvõimalikku nodi täis ja pagasiluuk sulgus vaid suure tahtejõu abil). Mingil hetkel suundus Allan siiski Tallinnasse "treppi ehitama" ning võttis Mulgimaale naastes laadija ühes ning saime taas klõpsima asuda.

See kena rahvariietes Halliste naine emme ja laste taustal on muide vanaema Lembe.

Loomulikult käisime meiegi laulu- ja tantsupeol ning kui eelmistel pidudel on emme koos kummagi kõhuelanikuga ka kaare all olnud siis seekord piirdusime kõik pealtvaataja rollidega. Tantsupeol käisid küll ainult emme ja Emili. Pidu oli küll pikk, kuid Emilile meeldis väga, iseäranis kõige väiksemad tantsijad. Laulupeo osas olime algul pisut skeptilised ning seda just Joonatani silmas pidades, sest ei olnud meie peres seda vabatahtlikku, kes leiaks, et tuhandete peoliste vahel poissi taga ajada on just see, mis ilusa suvepäeva täiuslikuks muudaks. Siiski ei olnud keegi teine ka nõus peost loobuma ning nii saigi Joonatan ka kaasa pakitud. Etteruttavalt olgu öeldud, et pidutses meie perest kõige kauem ehk koos emmega peo lõpuni ning pärast kodus voodis ka veel tunnikese kuuldud repertuaari valjul häälel läbi võttes. Emili küll lahkus issiga vahetult enne rokiblokki, sest väsimus nõudis oma, siiski jättis pidu ka temasse kustumatu jälje, sest kodus mängitakse laulupidu tänase päevani regulaarselt. Kolme aasta pärast on Emili ilmselt veel liiga noor, et ise kaare alla või tantsumurule pääseda, kuid emmel on küll kindel plaan just seoses tantsumuruga. Ainus nõrk koht plaanis on hetkel, et issi keeldub kategooriliselt kõikidest selleteemalistest ettepanekutest (veel :-)).

Postitantsijad lauluväljakul. See post oli üks äraütlemata tänuväärne tegelane, sest absoluutselt kõik meie läheduses istunud lapsed käisid seal kordamööda kõõlumas.

Varitseb kanu. Vist on mängult rebane.

Üsna varsti pärast laulupidu pühkisimegi pealinna tolmu jalgelt ning suundusime Mulgimaale, kus peastaabiks kujunes Suislepa, kust siis sai tehtud veidi lühemaid või pikemaid otsi Viljandisse, Tartusse, Muhumaale, Saaremaale, Tõstamaale, Häädemeestele, Kiidjärvele ja kindlasti kuhugi veel, mis hetkel ei meenu. Enamasti reisisime kõik neljakesi koos, kuid paar korda õnnestus emmel ka endale ja teistele tõestada, et tema ongi kangelasema ehk reisis koos pärdikutega (tuntud ka Fille ja Rulle nime all) täitsa üksinda. Oli täitsa teostatav (ka telkimine) kuid vaimse tervise säilitamise huvides soovitavalt mitte liiga tihti.

End prillide taha peitev paadiseltskond teel Muhust Kesselaiule. Meie selle suve suurim mereseiklus (eriti tagasisõit Muhku), mille kohta Emili teatas tabavalt, et "ma kartsin, et me läheme põhja ja siis taeva". Tõe huvides olgu öeldud, et ühel hetkel kartis emme ka. Joonatanmees oli aga nii vapper merekaru, et nii kui loksutama hakkas lasi silma joonelt kinni ning toetas pea päästevestile. Kokkuvõttes oli väga tore, kuid tulevikku silmas pidades sai siiski õpitud, et koos lastega ükskõik millise alusega merele ronida ikka ei maksa.

NBA-mees otsib Kesselaiu metsas maasikaid. Leidis ka ja mitte vähe.

Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Muhumaa heinamaal juulikuu varahommikul. Väike aaskäoking sünnipäevalaps Evelile.

Emili, Kutt-Kaarel ja Joonatan proovivad kriketis kätt.

Emmel läheb selle pildi peale kohe nunnumeeter põhja, sest tegemist on ühega esimestest ülesvõtetest, kus meie lapsed käest kinni kulgevad. Ütleme nii, et reeglina nad sedasi ei liigu.

Igasuvine käik Anrepi lõvi juurde sai samuti tehtud. Lõvi aluse maa omaniku kiituseks tuleb öelda, et ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ning isegi muru niidetud nii, et lapsed said päris mitu tiiru ümber lõvi joosta.

Tartus käisime ühel varahommikul lodjaga sõitmas. Tegemist ei olnud just ülearu hea ideega, sest Joonatan püsis paigal täpselt viis minutit (üllatus-üllatus) ning ülejäänud viiskümmend viis minutit ootasid vanemad vaheldumisi lõbusõidu lõppu.

Kui juba Tartus olime, siis käisime ka Vudilas, kuhu eelmisel suvel laste väiksuse tõttu minemata jätsime. Ühtlasi võtsime kaasa ka vanaema Pille ja onutütar Eliise ning lastekarja kantseldamist igapäevatööna tegev vanaema sai ka isiklike põngerjate peal musklit treenida. Vudila oli täitsa vahva. Loodetavasti võtavad nad korralike basseinide ehituse ka peagi ette, sest praegused olid ikka sellised ajutise loomuga ning vesi oleks võinud ka kraadi või kümme soojem olla.

Vanaema Pille teenuseid ja oskusi lastehoiu alal kasutasime kohe rohkesti ning ühel ilusal reedel võtsid emme ja issi koos tädi Leenaga ette reisi Võrru (jah tõesti siiski mitte Sidneysse), et nautida ikkagi sel aastal folgi ajal Poolas tuuritava Svjatra Vatra live'i. Mõnus öine kontsert depressiivses Eesti väikelinnas. Tervitused sealse Kreutzwaldi muuseumi direktrissile, kes sulgemiseelsest kellaajast hoolimata meile väga ülevaatliku ringkäigu tegi.

Folkisime loomulikult ka. Pool ajast koos lastega ning pool ajast ilma. Mõnus ja elamuste rohke oli mõlemal kombel. Pildil seavad sammu noored rahvatantsijad. Tantsupõrand oligi meie laste lemmikkoht ning kuna see asus vallikraavi põhjas siis meeldis ka vanemaile seal väga, sest Joonatan ei saanud suvalisel hetkel suvalises suunas leebet teha.

Folgi järgselt pidi issi paraku Tallinnasse tööle naasma, kuid emme koos lastega jäi veel nädalaks Viljandisse. Ujusime, mängisime ja ujusime veel. Viljandi järved said suvel ikka korralikult läbi ujutud. Noort sumomaadlejat meenutavat kostüümi Joonatani seljas (ülemisel pildil keskel) põhjendab asjaolu, et noormees kukkus eelnevalt ühes oma igapäevariietega järveäärsesse pinnaselõhesse (mis muide varitses täiesti pahaaimamatult keset kaunist muruplatsi). Emmel jättis seda pealt nähes küll süda löögi vahele, sest vanaema suunas kulgev Joonatan lihtsalt ühel hetkel kadus pildilt, kuid õnneks oli väga õnnelik õnnetus ning Joonatan ise ei teinud teist nägugi vaid istus augu põhjas rinnuni lombis rõõmus nagu alati. Riided tuli siiski lapselt eemaldada ning sobiv sumokostüüm ümberkaudsetelt kokku laenata, sest nii targaks meie emme kahe lapsega veel saanud ei ole, et tagavarariided alati kaasas oleks.

Augusti alguses jõudsime veel Muhusse ratsutama ja Saaremaale sõpradele nende suvekodusse külla. Angla tuulikud vaatasime ka taaskord üle, kuid see dolomiidist Disneyland, mis sinna turistide tarbeks vahepealsete aastate jooksul ehitatud oli ehmatas meid küll üpris kiiresti autosse tagasi. Lapsed said siiski korraks vanade põllutöövahendite otsa ronida ning Joonatan oleks sinna ilmselt jäänudki.

Vedamaks oma lapsi juba varakult mööda pühakodasid ning õigustamaks oma ülikooli diplomit sai seekord Püha kirikus ära käidud. Kenasti oli korda tehtud ja valgustatud võlvide peale ning palverändurite kambrisse viiv käik nii, et ka lastel jäi mulje, et kirikus on päris põnev .

Üks päikest täis päev

Ühel juunilõpu päeval kutsusime endale fotograafi külla ning tema kaasabil valmiski hulk võtteid meist kõigist. Nii eraldi kui koos. Enamus pilte pärineb Kadrioru pargist, kuid mõned kaadrid tehti ka meie kodus.

Ma usun, et kui oleks Joonatani teha olnud siis täpselt sellise koosseisuga oleks olnud suurem osa pilte, sest Joonatan lihtsalt jooksis igal vabal momendil kaadrist välja ning "vaata siga lendab" nalja ikka paarkümmned korda järjest ei tee.

Püüdsime kinni ja panime puu otsa istuma.

Niisama ilusad ja õnnelikud.

Üks minu lemmikpilte.

Esimene folgipääsuke

Mida teevad lapsed siis kui emad-isad magavad,

lava peal nad tasakesi on. (Juhan Viidingu ainetel)

Selle foto näppasin www.elu24.ee-st (tänud Evelile tähelepanu juhtimast) ning see on tõepoolest jäädvustatud siis kui ema - isa - Joonatan olid koju magama läinud ning Emili koos vanaema ja tädi Leenaga Baskimaa meeste kontserdile suundus. Hiljem Emili rääkis küll, et ta istus kolm laulu lava peal, kuid seda, et ta päris bändi nina all muusikat nautis saime alles hiljem netist teada. Ülejäänud folgi (ja ka teised suvepildid) paneme rahvale vaatamiseks välja siis kui mina ja fotokajuhe taas ühes geograafilises punktis viibime.

Suvesuudlus

See suudlus läheb kõigile kannatlikele blogilugejatele, kelle me taaskord suvesooja saabudes hüljanud oleme. Vabandame ette ja taha ning lubame peagi paremad olla. Vabanduseks veel, et olime lastega pikalt maal, kus nett ja mobiililevi olid üheksakümnendate lõpu tasemel ning esimene neist lahkus koos perepeaga sootuks ning võimaluse teist omatarbeks ärakasutada minetasime samuti, sest ka mobiililaadija oli paraku pealinna põgenenud. Seevastu õnnestus puhkuse jooksul läbilugeda kohe mitu raamatut.

Et te meid aga lõplikult ei hülgaks siis lubame, et peatselt saabuvad siia meie suveseikluste muljed (sest ega me koguaeg ka maal ei olnud) ning samuti juuni lõpus tehtud klantspildid.

Kuidas ma Viljandi Konsumis Kertu Rakket tegin

Ühesõnaga..

Olime Joonataniga juba varahommikust saati üleval ning juba enne kaheksat suundusime Viljandi turule maasika ja Pajumäe piima jahile. Pooletunnine maasikasaba üleelatud, marjad käru all ja piim kotis, suundusime kohalikku Konsumisse eesmärgiga osta üks liiter rummi. Selline pisut ehk ebatavaline suvehommikune soov oli tingitud sellest, mul tekkis tahtmine jõuludeks üks marjajook hakkama panna ning kuna maasikaid pakutakse viimaseid päevi, siis ei kannatanud selle teemaga enam suurt oodata. Ma pole kunagi varem rummi ostnud ning seetõttu uurisin alkoholiriiulit kohe eriti hoolikalt. Ka Konsumis oli kenakene saba ning Joonatan ei viitsinud teps mitte kärus vedeleda vaid turnis ringi. Kui siis meie järjekord kätte jõudis ja mina oma tagashoidliku soovi esitasin, teatas kõrval kassa pidaja minu tarbeks riiulilt pudelit koukivale kolleegile valjuhäälselt: "Sa ei saa talle seda müüa. Kell ei ole veel kümme." Seepeale muidugi pöördus kaks kassasabatäit inimesi rõõmuga vaatama, et kes see alkar on, kes ei suuda kümneni ka kannatada ning juba nii vara hommikul oma pudelit nõuab. Kärus turniv Joonatan muidugi lisas kogu olukorrale veel pikantsust juurdegi. Vandusime siis seadusele alla ning lubasime hiljem tagasi tulla.

Lõpetuks fotojäädvustus Joonatani leiutatud uuest magamisstiilist.

Viljandi

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada kergelt vinguvas stiilis kirjatükki oma lapsepõlvelinnast Viljandist ning viimaseks piisaks karikasse sai juuni algul Viljandi järve ääres avatud Eesti kalleim mänguväljak. Ema arvas, et võiksin kirjutada "Sakalasse", kuid minu väljundiks on pigem ikka see blogi.

Mulle tundub, et Viljandis aetakse asju mingist mulle täiesti arusaamatust loogikast lähtuvalt. Paarkümmend aastat tagasi oli tegemist väga ilusa linnaga, kuid siis asuti linnasüdamesse ükshaaval eriliselt ilmetuid kaste ehitama (Anttila-Bussijaam, Centrum, turuhoone ja see teine kaubanduskeskus seal turuplatsil) ning ilu jäi iga korraga järjest vähemaks. Samas vanalinnal on muinsuskaitse keeld peal ning seetõttu jäid sinna kastid ehitamata ning ilus on seal endiselt, kuid sinna seevastu rajati mõne aasta eest tõeline linnakujunduslik "pärl" nimega Arkaadia aed, mille kohta ka linnaisad ise on pärast tohutut kriitikalaviini tunnistanud, et läks ikka aiataha küll.

Või võtkem juba kümmekond aastat kestnud tubateater ujula ehituse ümber. Kaalutud on üht ja teistpidi, otsuseid tehtud ja konkursse korraldatud, valimistel alati rahvale ujulat lubatud, kuid mida endiselt ei ole ning tundub, et ka ei tule, on ujula.

Või siis see, et täiesti toimivad Kultuurimaja ja Noortekeskus pandi rohkem kui aasta eest kinni, kuid tänaseks päevaks ei ole kummagi renoveerimisega algust tehtud.

Tulles tagasi mänguväljaku juurde siis iseenesest on ju tore, et järve äärde ilus ja uhke ning laste ning noorte kehalisi võimeid arendav mänguväljak rajati, kuid kui kogu see ilu läks maksma vanas rahas ca 2 miljonit. Arvestades, et enne seda oli Viljandis täpselt kaks mänguväljakut, millest üks paarkümmend aastat tagasi ehitatud ja kergelt amortiseerunud, tekib vähemalt mul õigustatud küsimus, et kas sama raha eest ei oleks mitte võinud igasse linnaossa ühte korralikku paari kiige, liumäe ja liivakastiga väljakut rajada selmet teha "Eesti suurim ja kalleim" alla järve äärde, kuhu mänguväljakute põhisihtrühm ehk kärudega emad nii ehk nii igapäevaselt ei jõua. No ma tahaks näha, kes jaksab sinna järve äärde (ning hiljem väsinud peast sealt tagasi mäkke) jalutada eriti kui lisaks kärule veel ka mõni omil jalul liikuv 3+ peaks kaasas olema. Me sattusime juuni keskel Sillamäele, olime seal kuskil 45 minutit ning nägime 8 (kaheksat!) mänguväljakut.

Lõpetaks nüüd selle hala mälumängu küsimusega.

Nimetage Eesti linn, kus ei ole ujulat, kino, töötavat kultuurimaja, noortekeskust, ühtegi toredat ja lastesõbralikku söögikohta? Õige vastuse leiab pealkirjast :-).

Tasakaalustamaks kriitikat ning juhtimaks tähelepanu positiivsele - minge Viljandisse ja vaadake millised lilledest linnakaunistused seal juba mitmendat aastat on. Lihtsalt imeilusad! Või minge teatrisse. Või pärimusmuusika aita. Või järve ujuma. Või lossivaremetesse piknikule. Või ostke varahommikul Kivi pagariärist jumalikke saiakesi. Või minge minu ema aiamaale salatit sööma :-). No Folgile tulete te ju niiehknii.

Hobustel külas

Eelmisel nädalal võtsime Eveliga oma neli last ja viisime nad Iida-Leena hobustele külla. Minu suureks üllatuseks ei pakutudki enam suurt Ronjat koos väikese varsaga vaid Vaim oli kasvanud sama kõrgeks kui tema ema. Sellest hoolimata ronis hobusevolask vahepeal ema kõhu alla piima limpsima ning ma tegin Ronjale kohe seltsimehelikult silma. Kuna plaan oli, et Emili ja Kutt Kaarel kasutavad juhust ning teevad paar ringi sõbraliku poni seljas, oli Leena ilusa valge poni juba varakult valmis pannud. Kohapeal muidugi selgus, et ei Emili ega Kutt Kaarel soovi poni selga ronida ning et poni mitte niisama narrida ei jäänudki muud üle, kui tõsta sadulasse ärkvel olevatest lastest ainus, kes ise keelduda ei mõistnud. Joonatanile see mõte päris meeldis ning veidi hiljem näitas ta suurematele tüüpidele, et kõvad mehed võivad ka suurele hobusele selga istuda ning maandus korra ka Ronja turjale.

Emili ja Kutt Kaarel sellest siiski innustust ei saanud ning piirdusid hobuste paitamise ja neile porgandite söötmisega. Hella Mia otsustas seekord unehobustega piirduda ning eks ta targem oligi, sest päris loomade juures oli nii pisikeste preilide jaoks liialt palav ja sääserohke.

Leena, Kutt Kaarel ja Vaim. Taamal paistab ka Ronja.

Man of few words

Joonatan meil veel eriline sõnakunstnik ei ole ning eesti keelele üleminekuga suurt ei kiirusta. Ta on rohkem elukunstnik ja aega sul siis keeletaipu arendada kui ilm tahab uudistamist ja muskel kasvatamist. Siiski paneme siia kirja tema sõnavara hetkeseisu, et oleks pärast hea vaadata, et mis ja millal.

emme (rõhk viimasel e-l) - tähistab lisaks emmele ka issit, Emilit, vanaemasid ja vajadusel ka teisi lähedal viibivaid naisterahvaid.

amp - lamp. esimene ja endiselt armas, sobib ideaalset sisenenud külalisega vestluse alustamiseks, sest peaaegu alati on millele viibata.

auk - auk. Kui plaadilt kõlab Detektiiv Lotte nn Kosmoselaul (no see laul, kus Lotte ja Bruno erinevatest ametitest laulavad) laulab Emili terve laulu kaasa, Joonatan laulab alati kaasa esimese salmi viimase rea ehk siis "auk".

eeeee...ant - elevant. Ei tea, mida näitab see meie kohta, et mõlemil meie lastest on selles vanuses elevant konkurentsitu lemmikloom olnud.

auh- koer

äu-kass

hõk - kaelkirjak :-)

röh-röh - siga

mõmm - karu

anni! - vaidlustamisele mittekuuluv teadaanne soovist vanni minna

ämm - ei ole paraku tegemist külalisega tulevikust vaid see sõna näitab hoopis, et Joonatan on ikkagi pealinna mees ja tähistab trammi.

brr - auto

dzzz - lennuk, sama kirjapilt on ka helikopterit tähistaval "sõnal", kuid häälduses on siiski väike (vaid lapsevanema kõrvaga eristatav) vahe

aitäh - endiselt kasutusel, kuid paraku ei pakuta seda enam nii külluslikult kui mõni kuu tagasi

õue! - vaidlustamisele mittekuuluv teadaanne soovist õue minna

bljääd - seoses suvekuumaga sõnavarra lisandunud uudissõna, mis tähistab jäätist

mmm! - täheühend, mis tähistab kõiki teisi vajalikke sõnu

Lisaks sellele pidavat Joonatan kasutama veel tervet rida keerulisi ja vähem keerulisi sõnu, kuid neid paraku ainult Emili kuuldes.

Jutust aru saab poiss see-eest suurepäraselt, ütleks lausa, et mõnikord paremini kui tema kaks aastat vanem õde, kelle puhul on vanemate poolt esitatud palvete-käskude mõistmises ja kuulmises tekkinud märgatav taandaareng, kuid sellest juba edaspidi.

Inimene õpib kuni elab

Me oleme oma praeguses kodus elanud peaaegu 8 aastat ning sellest ajast peaaegu 4 olen mina olnud lastega kodune st. et jalutanud oma maja ümbruses tohutu arvu kilomeetreid ning seda peaaegu iga päev. Möödunud sügisel avastasin oma suureks heameeleks, et minu ülepäevasel kodu-Kadrioru park trajektooril asub Torupilli raamatukogu, kust on võimalik kõike head ja paremat (alates krimkadest ja lõpetades kokaraamatutega) koju laenutada. See raamatukogu on olnud samal kohal ilmselt aastakümneid ja ma ei suuda siiani mõista, miks ma seda kunagi varem ei olnud märganud.

Kuskil kuuaega tagasi avastasin ma oma kodust 5 minuti pikkuse jalutuskäigu kauguselt "uue" mänguväljaku. Selgus, et see mänguväljak on olnud seal juba paar aastat, ma lihtsalt ei olnud seda kunagi varem avastanud. Ulme! Kusjuures mänguväljak on täiesti super - varjuline, aiaga piiratud (Joonatani puhul ülioluline), titekiiged, liumägi, auto, suur linnupesakiik (minu puhul ülioluline) ning kuna asukoht on väga hästi varjatud, siis enamus ajast on väljak ka suht inimtühi, mistõttu õnnestub mul südamerahus kiikuda ilma, et peaks pidevalt muretsema, et äkki tuleb mõni laps, kes ka kiikuda tahab (jultumus kas pole!).

Täna avastasin ma trassilt Kadriorg - kodu "uue" shortcut"i - ka see on seal ilmselt olnud aastakümneid ning teised inimesed seda ka ilmselt igapäevaselt kasutavad, kuid mul polnud õrna aimugi, et sealt oluliselt otsem saab. No käruga patseerides ei ole reeglina ka vahet, kas jõuad koju 5 minutit hiljem või varem, kuid kui jalutuskaaslane kärus põrgulärmi teeb on küll hea kui saab lõigata.

Nüüd ootan huviga, et mida uut ja põnevat mu koduümbrus mulle järgmisena pakub. Sushicat juba kolis meie tänavanurgale. Järgmisena võiks mõni itaallane tulla ja siia lähedusse toreda lastenurgaga pastakoha avada.

Meie lapsed

Täna võttis Allan meie laste olemuse suurepäraselt kahte lausesse kokku.

" Kas seda liikumisvõimet ei oleks võimalik vähe ühtlasemalt jagada? Üks ei suuda vingumata kolme sammugi teha, samas kui teisel on kogu aeg dünamo tagumikus."

Enam täpselt oleks raske öelda.

Vesteid ja vestlusi

Emili mesimagusalt: Emme, sa oled mulle niiii armas!

Emmel läheb kohe süda soojaks.

Emili jätkab: Aga sa oled mulle veel armsam, kui sa mulle midagi ostad!

Wtf.....

Järgnes mõistukõne teemal, et asjadest hoopis toredam on ju koos midagi teha. Mõistukõne lõpuks oli Emili vähemalt näiliselt jõudnud emmega samale järeldusele.

Emili, Joonatan ja Kutt Kaarel kaevavad hoogsalt mänguväljaku nurgas heki varjus.

Eveli ( Kutt Kaarli ema): Mis teie seal teete?

Lapsed ( vähemalt need, kel inimkeel käpas): Me kaevame Rotaliat välja!

Hetk hiljem järgnes Kutt Kaarli ahastav hüüatus: Rotalia, kus sa oled?

Emad piirdusid mõnusa muigega ning jätsid Rotalia sügavama sisu ja olemuse lahtiseletamise laste isadele, kui antud teema spetsialistidele. Loodame, et viimased selle tähtsa tööga liialt ei viivita, sest Emili suust on olnud kuulda ka eksiarvamusi stiilis "kängurud elavad Rotalias".

Kuum poiss ja kuumad ilmad

Saime just kindad käest ja kampsunid seljast ning tõeliselt vabas õhus viibimist nautima hakata, kui Joonatan otsustas, et stopp ning ärkaski eile hommikul kere korralikult kuum.

Kui kere ei oleks käe all tuline tundunud, ei oleks aru saanudki, et poisil midagi viga võiks olla. Isu oli endiselt hea ning meel rõõmus, ülevoolavast energiast ei hakka rääkimagi. Paraku näitas kraadiklaas 38,5 ning hommikusse planeeritud Ronja ja Vaimu külastus ning õhtune Kutt Kaareli ja Hella Mia liivakasti hooaja avamine lükkusid kuhugi tulevikku. Istusime siis nagu kolm põrsakest nelja seina vahel ning vaatasime aknast õue. Joonataniga toas istumine aga paraku ei ole kõige lõbusam, sest ta nii väga tahab õue ning kõik tubased mängud ammenduvad üpris ruttu. Nii olimegi pärastlõunaks sellises seisus, et pähe tulid ainult jaburad ideed ning nii juhtuski, et issi kojutuleku ajaks tervitasid teda emme, Jänes ja Piraat. Vot sellised siis:

Mõlemad nöod valis välja Emili ning õnneks sattus Joonatanile väga kiirelt teostatav maaling. Värvimise ajal vaatasid lapsed arvutist Jussi tuulerõugete klippi, sest me esiotsa kahtlustasime Joonatanil tuulerõugeid. Nimelt aprilli lõpus Tartus lastehaiglas Joonatani igaks juhuks kuulamas käies (kust muide saime diagnoosi "äge bronhiit" - oligi väga äge, sest sai poisile aurumasinaga auru tehtud ning Joonatan käis veel päevi hiljem endale ise nurgas seisva aparaadiga auru tegemas ning seletas juurde "uua-uua-uua") olid ühed äärmiselt "vastutustundlikud" lapsevanemad tuulerõugetega erakorralisse vastuvõttu tulnud. Siiski kuna ka tänaseks ei olnud lisaks palavikule ühtegi muud haigusnähtu tekkinud, siis ilmselt ikka ei ole tuulerõuged ning meie hetke diagnoos on kolmepäevapalavik. Loodame väga, et hiljemalt reede õhtuks on palavik oma töö teinud ja lahkunud, sest siis tahaks nagu Viljandisse ja Suisleppa suunduda. Arvestades, et oma kallil issil palume täna lahkesti metsa minna (ja ta muide lähebki, nädalaks) siis ei oleks just parim väljavaade kogu selle nädala kahe lapsega Tallinnas nelja seina vahel istuda.

Eriti masendav oleks kui peaks Eurovisiooni üksinda (lapsed ju magavad) ja täiesti kainena vaatama. Samas ega keegi ju ei käsi seda vaadata võib ka magama minna :-).

Okey - aitab halast!