Joonatan kaks (Moo-na-tann kats)

Eks ta ole, tsiteerides ühte mu lemmikblogi, siis ega see blogi siin ennast ise ei kirjuta, paraku. Joonatanpoisi sünnipäevast on juba rohkem kui nädal möödas, kuid siin valitseb endiselt vaikus. Vabandame ette ja taha ning paneme sel puhul ikka paar rida kirja ning paar pilti

ülesse.

Alustuseks mõni sõna sünnipäevalapse kohta. Soeses kõrgesse vanusesse jõudmisega on Joonatan saanud endale kaks uut südamesõpra, kes ei lahku temast ei päeval ega ööl. Need on nimelt seltismehed "Ise" ja "Ei taha". Ise tuli esimesena juba mõni kuu tagasi, kuid Ei taha kolis küll elamisse täpselt sünnipäeval. Seoses sõprade pideva kohaloluga tuleb absoluutselt kõiki asju teha ise (ja oh seda maailmavalu ja traagikat kui selgub, et ise ikka ei saa) ning kõigile küsimustele/ettepanekutele vastata "ei taha". Täna näiteks ei olnud kell veel pool kümme hommikulgi, kuid emme oli juba vähemalt 100 (sada) korda kuulnud poja suust "ei taha". Eriti narr on lugu, kui Joonatan mingil hetkel pakutava abikäe (näiteks trepist laskumisel) meeltesegaduse hoos vastu peaks võtma. Kui ta siis sellest abist teadlikuks saab, järgneb selline nutt ja hala, et anna olla. Harvad pole ka hetked, kus avalikus ruumis (tänaval, kaubanduskeskuses jne) silmanäoli maha viskutakse ning kõigile möödujaile oma muret kurdetakse ning mõistmatuid vanemaid manatakse. Eriti nüri on selle kõige juures komme end mitte selili vaid just kõhuli heita ning karjumise käigus ka asfaldti või poepõrandat lakkuda. Õnneks on tegemist teise lapsega ning emme nahk on võrreldes paari aasta taguse ajaga ikka kohe paar senti paksem. No olgem ausad, kui endal parasjagu kiire ei ole, siis minu poolest karjugu ja aelegu, mida tõesti enam ei huvita, et mida teised inimesed arvavad. Kui aga kiire on, siis haaran julmalt kaenlasse ning tassin kuhu tarvis. Läbirääkimistesse ei lasku. Elu on tõestanud, et kui Emiliga sai pea igal teemal läbirääkida (küll teinekord väga pikalt) siis Joonataniga on see mahavisatud aeg ja vaev. No kui just Automultikat vastutuleliku käitumise korral ei lubata, kuid reeglina ei lubata. Emili muidugi ei harrastanud ka sellist tubateatrit.

Enamus ajast on meite mehike küll õnneks heas tujus ning tõeline naerupall või nagu Emili ütleb "mürtsumees ja naljahammas". Ja mürtsu teeb ta ikka kõvasti. Jookseb, hüppab, laseb kukerpalli ning ronib sinna kuhu saab ja sinna kuhu võiks mitte ronida. Leiutab pidevalt uusi trikke ja nippe. Ükspäev näiteks leiutas emme ja alumiste naabrite suureks rõõmuks söögilaualt allahüppamise mängu. Mina sealt alla hüpata ei julge, Emili ka ei julgenud, kuid Joonatani jaoks ei olnud see mingi eriline kõrgus. Emili muidugi teeb kõik trikid uljalt järgi ning nii mul siin siis toimubki pidev kodune parkuur. Trikimehel endal on ka stabiilselt muhk peas või sinikas otsaees.

Jutt on Joonatanil nüüdseks ka jooksma hakanud. Diktsioon on küllaltki hea ning enamus tekstist arusaadav. Eriti vahvad on mängud, kus Emili laseb Joonatanil erinevaid sõnaühendeid järgi ütelda. Sõnavara areneb iga päevaga ning minu meelest on juba küllaltki hoomamatu. Pikki lauseid veel ei moodustata, kuid paari kolme sõnalisi juba küll. Pereliikmeid kutsub nii nimepidi (Emili on Lililii) kui ka emmeks-issiks. Ühtlasi on väga levinud pöördumine "kallis". Näiteks kojusaabunud issit võidakse vabalt tervitada lausega "Tere, kallis!". Kallistama on Joonatan ka kõva ning naljalt ei pääse keegi meie juurest minema ilma kohustusliku "lalli-lallita".

Huvialadest rääkides ei ole tarvis pikka juttu teha. Autod, autod, autod, no ja lisaks veel traktorid, bussid, trollid, trammid, kombainid, helikopterid, lennukid, mootorrattad ja lõpetuseks veelkord autod. Täpselt nii ongi ja ma ei liialda. Youtube'st nõuab Top Geari ning ajalehtedest käib autoreklaame vaatamas. Autosid söödetakse ja autosid võetakse kaissu. Autoosade õpetamisel oleme jõudnud piirini, kust meie teadmistega enam edasi ei lähe. Ilukilp ja valuveljed on selged ja kui mootori vastu peaks huvi tundma hakatama, siis saadame suvel onu Toomase töökotta sulaseks.

Lõpetuseks paar pilti pidustustest ka.

Õigel päeval käisid meil külas Binnie (nagu juba traditsiooniks saanud) ning Katrin koos Tuule ja Kadriga. Oli väga mõnus kodune päev. Ka mõlemad vanaemad ning vanaisa Väino said aega läbi astuda.

Veidi suurem pidu toimus pool nädalat hiljem Tartus, kus lisaks vanavanemaile olid külalisteks veel Pia ja Ott ning Oskar ja Sofi ning nende vanemad. Autopark sai tubli täienduse ning mängimist jätkus kohe pikemalt. Pildil on Joonatan just saunast tulnuna ning näeb minu meelest väga väikese onu Mihkli moodi välja.