Baby-led Weaning edasijõudnutele

Joonatan sööb koos emmega hommikust ning seekord serveeritakse keedumune. Joonatan väga armastab keedumune ning esimene muna kaob kiirelt kõhusügavustesse. Teise muna juures otsustab poiss pista nahka ainult kollase ning valgest teeb seda hammastega veidi kujundades kena väikse autotunneli (ise teatab uhkelt, et "autotunnel" ega emme muidu ei taipaks). Järgnevalt asuvad Joonatani alatised lauakaaslased väike punane Ferrari-auto ja väike kollane ralliauto mõnuga läbi tunneli põristama. Emme küll hetkeks leiab, et äkki peaks alustama mõttevahetust teemal "toiduga ei mängita", kuid loobub siiski sellest plaanist. Keelavaid-õpetavaid mõttevahetusi, või õigemini papagoilikke monolooge (siit ka Joonatani kuldvaramusse kuuluv lause "Emme (on) papagoi!"), mahub meie päevadesse niigi rohkem kui küll ning enamus neist on ka täiesti vältimatud nagu näiteks igapäevane "Joonatan palun ära hüppa trepi peal!". Kui ma oleksin võlur, siis ma võluksin trepijuurde sellise liikumisanduriga valjuhääldi, mis Joonatani trepile jõudes teataks "Ettevaatlikult! Palun ära hüppa trepi peal! Käime ilusti tipa-tapa!" . Aga tulles tagasi hommikusöögi juurde, lasin siis Joonatanil rahus autodega tunnelis põristada, kui äkki peatus poisi pilk laual asetseval munakoorte taldrikul. Järgnevalt võttis ta suurima neist kätte, uuris seda veidi ning pani siis suhu ning hakkas isukalt närima. Emme ei osanud kohe ööd ega mütsi öelda. Kuna munakoored on tuttavate talukanade omad ning kümme minutit keenud, ei olnud taaskord väga põhjust keelama hakata. Esimene munakoor söödigi ära, ka teine pisteti suhu, kuid see siiski otsustati pärast korralikku läbinärimist taas väljastada. Ehk siis loo moraal - kellel veel 20 aastat tagasi lubatud kartulikoored on söömata võib Joonatani eeskujul munakoortega proovi teha.