Toitumisahel

Emili veetis koos vanematega taas aega Suislepas vanavanaema juures ning omandas kohalikku toitumisahelat iseloomustava sõnapaari. Esimeseks uudissõnaks sai "pamm-kook" ehk siis maakeeli pannkook. Kodus hommikuti ikka usinasti putru söönud Tupsik nõudis juba teisel hommikul kohe peale ärkamist häälekalt pannkooki ning küsimusele, mitu pannkooki ta siis ära süüa kavatseb vastas siivsalt "üts" (maakeeli üks). Ühest oli aga asi kaugel, sest kui koogisöömiseks läks pakkus Emili issile kõva konkurentsi. Lõpuks issi siiski võitis tulemusega 10 -6. Maavanaema koogid on muidugi täiesti klass omaette ning lapse armastus nende vastu täiesti mõistetav.
Teiseks uudissõnaks kujunes hoopis vähem positiivne "sääts" ehk siis sääsk. Viimased olid vallutanud kogu Suislepa ning asusid Emili kallale sama agaralt kui viimane pannkooke manustama. Emili õppis peagi selgeks, et sääske nähes tuleb hoogsalt plaksutama hakata, sest muidu sääsk tuleb ja teeb "nämm-nämm". Paraku mõned neist siiski saavutasid ka oma eesmärgi ning vaene Emili pidi isegi läbi une paluma, et emme või issi teda sügaks ( " emme-itsi kuhh-kuhh!").

Nõmmel seiklemas

Vihmast ja veidi viludat ilma trotsides, käisime täna Nõmme seikluspargis issi töökoha perepäeval. Selleks, et ka Emili saaks täiel rinnal seigelda, soetasime talle tee pealt ( loe: lastemaailmast) kummipüksid. Poes pakutav valik ei olnud paraku kõige suurem - või õigemini Emili suuruses pakuti seal ilma voodrita kummipükse vaid ühes värvitoonis - beiberoosad laigulised.

Karabiinide ja turvarihmadega varustatud noor sõjard suundumas rajale.

Pisut keelest

Panen siinkohal kirja ka mõned Emili unar- ja uudissõnad ja popimad väljendid. Üldiselt on Emili rohkem käpp pikemate sõnade peale ning lühikeste ja lihtsatega ta ei viitsi ennast väga vaevata. 

apu-ark  - maakeeli hapukurk. Keskturul on meil oma kurgitädi, kes alati enne kurkide kaalumist pistab Emilile ühe pihku ja siis Emili nosib seda uhke näoga, kuni emme muud kaupa valib.

atsu-aib - maakeeli juustuleib. juust nimelt on atsu

akku - ahti - ehk siis endas tervet tegevust hõlmav väljend kokku-lahti. seda kasutab Emili enim puslede kohta, kuid ka tõmblukkude, kellamängu ning iseenda käte kohta.

Üldiselt hakkavad Emilil kõik sõnad täishäälikutega ning tähtede järjekord neis on ettearvamatu. Näiteks Muumi on Emilil Eemu, Bruno Aku ja Puhh Auhh.

Paar päeva on juba kasutusel lühike kuid äärmiselt lööv sõna "äge", mis tähendabki sama, mis eesti keeles ja leiab kasutust äärmiselt kummalistes kohtades. 

Eelmainitud pärlitele lisaks kasutab Emili veel tervet rida igapäevasõnu, milledest arusaamiseks on enamasti võimalised vaid Emili vanemad ja vahel ka vanavanemad. Kehtib reegel, et olenemata algusest sõna lõpp on enamasti õige. 

Uuema aja komme, et kõikidele küsimustele vastata eitavalt. Täna näiteks müdistas Emili üle tunniaja issiga pargis ja koju jõudes emme pärimistele vastates selgus, et ta ei lasknud liumäest alla, ei kiikunud, ei hüpanud, ei jooksnud ning isegi liivakooke ei teinud. Viimaks oli emme sunnitud tõdema, et siis te ei teinud ju mitte halligi ning ka sellele konstateeringule vastas Emili eitavalt. 

Liikumisvabadus

Aprillis Portugalis katsetas Emili esimest korda rattatoolis istumist. Alguses suhtus ta ettevõtmisse üpris kahtlevalt, kuid juba teisel katsel hakkas selline liikumisviis talle enam-vähem sobima ning peagi avastas ta, et kui ennast istmelt veidi kergitada siis saab ägeda potsatusega tagasi maanduda. See tegevus aga pani emme arvama, et jalgratas on ilmselt hobuste poolt üleskasvatatud ning korralikult treenimata, sest viskab kogu aeg tagant üles.

Nüüd ostsime siis Eestis ka Emilile rattatooli ning esialgu installeerisime selle maal leiduva uunikumi külge. Seal oli sel kombel mugav mõisa juurde mänguväljakule ja tagasi liigelda. Ilusa liblikatega kiivri ostsime noorele daamile ka, kuid selle pähe panemiseks tuleb alati mitmeminutilisi läbirääkimisi pidada. 

Nüüdseks on emme endale lõpuks linna ka ratta muretsenud ning peagi katsetame mainitud liikumisviisi ka pealinnas. Rattaostuks kulus emmel nimelt ligi kaks kuud, sest oma suureks üllatuseks avastasime, et selliseid tavalisi ilma imevidinateta jalgrattaid, mis mõeldud lihtsalt sõitmiseks ja mitte mäkketõusuks Männiku karjääris pea-aegu ei müüdagi ja kui müüakse siis mingite utoopiliste summade eest. Lõpuks leidsime siiski Tartust ühe toreda poe ning sealt ka imeilusa tumepunase jalgratta. Nüüdseks oleme suutnud oma uue sõbra ka pealinna transportida. Viimase tegevuse käigus sai aga paraku ratta tagumine kumm pisut kannatada ning kohe kui koera saba kummiremondi näol saab ületatud, võite hakata Kesklinn-Kadriorg-Pirita trassil silmi teritama, et väikest lilla kiivriga reisijat märgata ning talle veel enne tuulena möödavihisemist lehvitada. 

Lastekaitsepäeval loomaaias

Emili, emme ja tädi Leena (nagu ka tuhanded teised tallinlased nagu kohapeal selgus) seadsid ilusa ilma ja soodsa piletihinna tõttu sammud Tallinna Loomaaeda. Enamik loomi oli paraku kuumuse eest majadesse varjule pugenud või lebotasid niisama puurinurgas, mistõttu tegelesime rohkem alternatiivmeelelahutusega.

Väge meeldis Emilile asfaldile joonistamine. Samal ajal kui Emili joonistas, möödus meist Karumsi vares, kes lastele kohukesi jagas. Emme oli eelnevalt netist lugenud, et selline koletu tegelane loomaaias ringi töllerdab ning õnneks Emili varest ei märganud. Meie peres nimelt lähtutakse lähedase lastearsti soovitusest ning Eesti laste lemmiktoitu kohukesi Emilile ei anta. Vot sellised julmurid oleme siin.

Järgmiseks pidasime viludas mõnusa pikniku. Emiliga on väga tore koos piknike pidada, sest tema tähelepanu kuulub enamasti jäägitult toidule. See võimaldab ka emmel rahulikult võileiba nosida, sest puudub vajadus iga kahe minuti tagant oma kohalt karata ning minema jooksvale mudilasele järele tormata. 

Päeva lõpetasime "Laste loomaaias" kitsedele pai tehes, kuid ka seal ületas inimeste arv ja aktiivsus tunduvalt loomade oma. Kokkuvõtteks veel niipalju, et Emili suuuuuri ( tuleb öelda kaks kätt peakohale tõstetuna) lemmikuid elevantse nägime ka.