Aprillis Portugalis katsetas Emili esimest korda rattatoolis istumist. Alguses suhtus ta ettevõtmisse üpris kahtlevalt, kuid juba teisel katsel hakkas selline liikumisviis talle enam-vähem sobima ning peagi avastas ta, et kui ennast istmelt veidi kergitada siis saab ägeda potsatusega tagasi maanduda. See tegevus aga pani emme arvama, et jalgratas on ilmselt hobuste poolt üleskasvatatud ning korralikult treenimata, sest viskab kogu aeg tagant üles.Nüüd ostsime siis Eestis ka Emilile rattatooli ning esialgu installeerisime selle maal leiduva uunikumi külge. Seal oli sel kombel mugav mõisa juurde mänguväljakule ja tagasi liigelda. Ilusa liblikatega kiivri ostsime noorele daamile ka, kuid selle pähe panemiseks tuleb alati mitmeminutilisi läbirääkimisi pidada.
Nüüdseks on emme endale lõpuks linna ka ratta muretsenud ning peagi katsetame mainitud liikumisviisi ka pealinnas. Rattaostuks kulus emmel nimelt ligi kaks kuud, sest oma suureks üllatuseks avastasime, et selliseid tavalisi ilma imevidinateta jalgrattaid, mis mõeldud lihtsalt sõitmiseks ja mitte mäkketõusuks Männiku karjääris pea-aegu ei müüdagi ja kui müüakse siis mingite utoopiliste summade eest. Lõpuks leidsime siiski Tartust ühe toreda poe ning sealt ka imeilusa tumepunase jalgratta. Nüüdseks oleme suutnud oma uue sõbra ka pealinna transportida. Viimase tegevuse käigus sai aga paraku ratta tagumine kumm pisut kannatada ning kohe kui koera saba kummiremondi näol saab ületatud, võite hakata Kesklinn-Kadriorg-Pirita trassil silmi teritama, et väikest lilla kiivriga reisijat märgata ning talle veel enne tuulena möödavihisemist lehvitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar