Päev Helsingis ehk sinna ja tagasi

Kell on kolmveerand üksteist õhtul ning seljataga seiklusrohke päev põhjanaabrite pealinnas.
Alustuseks ütleks kohe ära, et meie lapsed on ühed parajad duracelli jänesed. Kaheksast saadik hommikul üleval ning hetkel mängivad kahekesi teisel korrusel, samas kui meil Allaniga on toss täiega väljas. Ilmselt on süüdi Tallinki buffees konsumeeritud magustoidu hulk. Vähemalt Emili puhul. Joonatanil ei olnud eriti aega suurt midagi süüa, sest miski popp võidusõiduautosimulaator või asi ootas oma järge ning üpris kiirelt tegi ta söögilauast vehkat ning suundus laeva mängunurka.
Aga et asi ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Ühesõnaga meil oli tarvis ära kasutada sügisjooksult teenitud Tallinki kupong ning otsustasime enne suurt suve teha lastega ühe reisi Linnanmäki lõbustusparki, kust eelmistest suvedest on kustumatud elamused. Nädal enne reisi internetis  maad uurides selgus, et Linnanmäki on muutnud kardinaalselt oma piletipoliitikat ning ära kaotanud keskmise hinnatasemega käepaelad ehk need, mida Allan ja Emili kasutasid ning mida ka meie Joonataniga olime sel aastal planeerinud soetada. Valik oli seega kas kõik (ehk kogu pere pealt välja laduda ligi 150 euri) või mitte midagi (ehk 11 väikelaste antraktsiooni, mis sellest aastast alates on tasuta). Otsustasime viimase variandi kasuks ning mina tegin endale kuskil nädal aega enne reisi igapäevaselt ajupesu, et "tegemist on lastele mõeldud reisiga, oluline on, et neil on lõbus ning jah, kallis Liis, sa ei saa selle viie tunni jooksul mitte ainsamalegi tõsiseltvõetavale atraktsioonile, mis sest et need vaid paari meetri kaugusel tiirlevad, loksuvad, pöörlevad ja vuhisevad". Nii jäigi. Sõitsime 10.30 laevaga üle lahe, vurasime trammiga kohale ning tsillisime üle nelja tunni karusellidel, kus lastel oli üüratult lõbus ja meil oli lõbus lapsi vaadata. Pooltele nendest karusellidest meid isegi ei lubatud aga tühja kah, sihtgrupp nautis täiega. Päeva hitiks kujunes kõige lihtlabasem autokarusell, mis tiirles sellisel väga aeglaselt ümber oma telje pöörleva vanainimese kiirusel ning kus sai istuda erinevate autode ja mootorratase roolis. Sellel käisid lapsed kokku 8 ( kaheksa !!) korda.
Ühtlasi tuli ka saatus ise mulle täna appi, sest teel lõbustusparki õnnestus mul Helsingi puupüsti täis trammis Joonatani istuma tõstes oma selg nii korralikult ära tõmmata, et kõikvõimalikud ameerikamäed olid hetkega väga vastu näidustatud. Ma suutsin mõnda aega vaevalt hingata ning igasugune füüsiline tegevus valmistas kogu ülejäänud päeva pehmelt öeldes raskusi. Tagasiteel laevas tekkis isegi mõte, et äkki läheks ja küsiks valuvaigistit, kuid buffees pakuti lahkesti õlut ja veini, nii et ma leidsin, et küllap on nende mõju suht analoogne. Natuke aitasid tõesti, kuid mitte väga.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et päeva põhiülesanne - pakkuda lastele üks väga vahva ja elamusterohke päev- sai igati täidetud. Neile täiesti piisas nendest "titekarusellidest". Emili ongi selline titekarusellitüüpi lõbutseja ning Joonatani poleks oma väikse kasvu tõttu teiste peale nii ehk nii lubatud. Ka nendest mõnedel vaadati teda ikka väga pikalt ning mõõdeti üle ( et kas ikka on meetrine mees või mitte), selgus et oli sentimeetri pealt ja kui mõnes kohas pisut alla jäi, siis me rääkisime ta ikkagi karusellile.
Päeva suurima elamuse pakkus meie pere seiklejahing aga õhtusel laeval, kus ta mingil hetkel mängunurgast lihtsalt kaduma läks. Õnneks jäi paanikahetk väga lühikeseks, sest ma jõudsin vaevalt peal laiali otsas ringi tormama hakata, kui mehike juba laevapersonali käekõrval nähtavale ilmus. Ta ise vist ehmatas rohkem kui meie. Süümekanupule jõudis sellegipoolest pressida, sest no mis ema see ometi on, kes oma lapse Tallinki laeval ära kaotab.
Tõsi on aga see, et aeg, mil lapsed on piisavalt suured, et koos nendega päris karusellidele ja mägedele ronida ei ole enam üldse kaugel ja seda aega ootan ma pikisilmi. Jah, rahakotile saab see paras pauk olema, sest tänapäeva lõbustuspargid on ikka kuradi kallid, kuid minu meelest ei ole maailmas väga palju toredamaid asju kui ühed korralikud ameerikamäed. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas me Joonataniga neil kiljume. Nojah, Emilit ma veel täiesti maha ei kanna, kuid üleliia kõrgeid ootusi talle ka parem ei pane. Kindlasti saab neil Allaniga mingi muu tegevuse juures täpselt sama lõbus olema. No näiteks malet mängides või 3000 tükilist puslet öö otsa kokku pannes.
Legoland ja Liseberg - suvel 2016 me tuleme!

Pildikesi igapäevaelust

Katan õhtusöögiks lauda. Kuna menüüs on lillkapsas ja vorstikesed ehk sellised suht hästi lõigatavad asjad, siis panen vahelduseks lastele ka lisaks kahvlitele noad. Sellised väiksed, mitte väga teravad, lastenoad. Kaelkirjakutega ja puha.
Lapsed saabuvad lauda. Võtavad istet. Joonatan märkab nuga.
Joonatan  Miks mul nuga on?
Emme      Et sa saaks toitu lõigata.
Joonatan (hüsteeriliselt ja lauast eemale tõmbudes) Väikestele lastele ei tohi nugasid anda!
Emme     Noh, ma mõtlesin, et sa oled juba nii suur laps, et saad lõikamisega hakkama.
Joonatan  Ei. Ma ei ole suur laps. Ma olen väike laps.
Emme    Kas ma siis võtan noa ära?
Joonatan  Jah!!!


Ilmselgelt on olnud mõju varasemal kasvatusel, et "väikesed lapsed nugasid ei puutu". Samas oli Joonatani reaktsioon ikka väga ebaharilik, sest tal pole absoluutselt mingit probleemi pidevalt kõikide teiste keelatud asjade käppimisega. Klassikaliseks näiteks oli vanaema Lembe pesumasin, mille nuppe ta (rangest keelust hoolimata) näppis ning seeläbi pooles korteris korgid välja lasi.

Lõpetuseks Joonatani kild Metsakalmistult.

Joonatan Kas me oleme nüüd surnuaias?
Emme  Jah.
Joonatan Aga kus siis surnud on?
Emme Maa all.
Ilme Joonatani näol oleks tulnud sel hetkel üles jäädvustada. See oli täiesti hindamatu. Ma loodan, et ma antud vastusega lapsele mingit püsivat traumat ei jätnud. Kuid kuna ta esitas sama küsimust pärast veel kümme korda, siis ilmselt arvas ta lihtsalt, et emme ajab mingit kägu.