Katan õhtusöögiks lauda. Kuna menüüs on lillkapsas ja vorstikesed ehk sellised suht hästi lõigatavad asjad, siis panen vahelduseks lastele ka lisaks kahvlitele noad. Sellised väiksed, mitte väga teravad, lastenoad. Kaelkirjakutega ja puha.
Lapsed saabuvad lauda. Võtavad istet. Joonatan märkab nuga.
Joonatan Miks mul nuga on?
Emme Et sa saaks toitu lõigata.
Joonatan (hüsteeriliselt ja lauast eemale tõmbudes) Väikestele lastele ei tohi nugasid anda!
Emme Noh, ma mõtlesin, et sa oled juba nii suur laps, et saad lõikamisega hakkama.
Joonatan Ei. Ma ei ole suur laps. Ma olen väike laps.
Emme Kas ma siis võtan noa ära?
Joonatan Jah!!!
Ilmselgelt on olnud mõju varasemal kasvatusel, et "väikesed lapsed nugasid ei puutu". Samas oli Joonatani reaktsioon ikka väga ebaharilik, sest tal pole absoluutselt mingit probleemi pidevalt kõikide teiste keelatud asjade käppimisega. Klassikaliseks näiteks oli vanaema Lembe pesumasin, mille nuppe ta (rangest keelust hoolimata) näppis ning seeläbi pooles korteris korgid välja lasi.
Lõpetuseks Joonatani kild Metsakalmistult.
Joonatan Kas me oleme nüüd surnuaias?
Emme Jah.
Joonatan Aga kus siis surnud on?
Emme Maa all.
Ilme Joonatani näol oleks tulnud sel hetkel üles jäädvustada. See oli täiesti hindamatu. Ma loodan, et ma antud vastusega lapsele mingit püsivat traumat ei jätnud. Kuid kuna ta esitas sama küsimust pärast veel kümme korda, siis ilmselt arvas ta lihtsalt, et emme ajab mingit kägu.
1 kommentaar:
Meil oli eile praktiliselt identne nugadeteemaline vestlus Kertuga.
Postita kommentaar