Kevadeni vastupidada!

Talv on tore. Lumi on lausa väga tore. Äsjasadanud hangedes tundub isegi Tallinn puhas ja kaunis. Pimedus ja külm ei ole toredad, kuid talutavad. Siiski on üks asi, mis sunnib emmet päevi lugema ja pikisilmi kevadet ootama. Nimelt sai täna õue minnes kiire arvutustehe tehtud ning selle tulemusena teadvustatud fakti, et järgneva 4,5 kuu jooksul peame Joonatani umbes 270 korda talveriietesse riietama. See väljavaade ei mõju eriti rõõmustavalt. Nagu varem oleme juba ka kirjutanud, siis Joonatan annab riietumisprotseduuri jooksul endast parima, et neid riideid talle selga ei pandaks. Ühtlasi saadab oma tegevust (loe: pulgaks viskamine ja väänlemine) enamasti valju lärmiga. Emme vaikselt loodab, et ehk läheb ajapikku paremaks. Peaks ju olema võimalik juba ka selles väikeses peas üks ja üks kokkupanna ehk arusaada, et õues on tore (seda Joonatan juba teab hästi), kuid sinna minekuks tuleb riietumisprotseduur edukalt läbida. Seni tundub, et see teadmine ei ole meie noorhärrat veel tabanud. Ilmselt liigne oleks ka loota, et ta saaks aru lihtsast tõest, et riietumine võtab umbes 2x vähem aega, kui ta lihtsalt laseks sel sündida ning ei kulutaks kogu oma jõudu mainitud tegevuse takistamiseks. Me ei ootagi, et ta riietumisel ise kaasa aitaks (kaugel sellest). 

Eriti kummaline on veel see, et umbes samasugune kisa saadab ka talveriiete eemaldamist. Õnneks see protsess on tunduvalt lühem ja vähem valulik kui eelmine.

Samas Joonatani ja tema kindlameelsust tundes, ma nagu hästi ei usu, et meil enne kevadet selles vallas kergemaks oluliselt läheks. 

Hommikune huumor

Tänane päevanali pärineb taaskord meie valvekoomik Emili käest.

On hommik ja emme ning Emili pesevad vannitoas hambaid. Selleks, et kindlastimittehommikuinimesest Emili tuju üleval hoida, teeb emme pesemise vahele pidevalt nalja ning seekord tuleb ettekandele show, kus Emili hambahari üritab kogu aeg oma emme (ehk siis emme hambaharja eest) ära joosta, kuid jääb iga natukese aja tagant kinni (tal on saba otsas selline iminapp). Lõpus maanduvad harjad sõbralikult oma kodus (ehk topsis). Emili leiab, et ühe põgenemiskatse võiks hari veel teha ning Emili hambahari pagebki korra veel kraanikausiääre peale uitama. Kell aga tiksub armutult ning emme otsustab, et on aeg pesemisel otsad kokku tõmmata, et Emili söögi ajaks lasteaeda ning issi mõistlikul ajal tööle jõuaks.

Emme: Emili palun pane oma hambahari nüüd ilusti tagasi topsi. Näed, et tema emme teeb juba hommikusööki.

Emili: Ta ei tee hommikusööki. Ta vaatab hoopis seda seepi. 

Kiire pilk hambaharjade topsi suunas ning tõepoolest emme hambaari kõrgub harjastega alusel lebava seebi kohal.

Soo

Tundub, et meil elab siin mõnes toanurgas see sama Soo, kes Lotte multikas jalanõusid kogus. 

Esmalt läksid kaduma issi peokingad (no ikka need pulmadeks ostetud ning paar korda smokiga kantud kallid, mitte tavalised peopastlad). Seejärel issi tutikad talvesaapad (neid jah ei oldud kordagi jalga saanud, sest said Eccost soodukaga järgmiseks talveks ette ostetud). Otsisime, otsisime aga ei midagi. Meil kappe ja panipaiku suht napilt nii, et väga kaua ei olnud vaja otsida. Tegime siis järelduse, et juu sai mingil remondi hetkel keldrisse hoiule viidud ning sealt need siis ilmselt ära varastatigi. Emmele andis see kõik muidugi kuldaväärt põhjuse kuudepikkuseks tänitamiseks teemal, et no kas oli tarvis siis selliseid asju keldrisse viia. Emmele nimelt käib juba ammu närvidele issi komme kõiki asju keldrisse "eest ära" tassida, mistõttu alati kui midagi tarvis läheb, selgub, et see ese on keldris. Keldrivõtit emmel aga ei ole, sest mismoodi sa lähed keset päeva keldrisse, kuhu pääseb õuest ümber maja. Hetkel eeldaks see näiteks iseendale ja Joonatanile talveriiete installeerimist ning keldriukse lahti kaevamist. Ei, aitäh!

Aga tulles tagasi Soo juurde... nüüd siis selgus, et nagu tina tuhka on kadunud nr. 23 talvesaapad, mida Emili paar talve tagasi kandis ning mis sel talvel Joonatanile kandimiseks olid mõeldud.  Kuna on üsna kindel, et neid keldrisse ei viidud, tundub olukord eriliselt müstiline. Kõige rohkem on kahju Joonatanist, sest ilm on juba selline, et nõuab villast sokki saapa sisse aga hetkel kantavad jalavarjud sokki enam paraku ei mahuta. 

Seega, kallid sõbrad,  ega me äkki ei ole kellelegi teist laenanud nr. 23 musti Ecco talvesaapaid?? (vihjeks siis, et laps kellele võisime laenata peaks olema Emilist noorem ja Joonatanist vanem :-)).

Ega kellelgi ei ole kodus seismas nr. 23 talvesaapaid ( eriti hea oleks kui ei oleks roosad)? Me laenaksime 5ks kuuks või seniks kuni meie omad välja ilmuvad.

Kallid vanavanemad - äkki vaatate oma kodus ka selle pilguga ringi, et ega me äkki teile pole neid üle-eelmisel kevadel unustanud.

Kui keegi Lottet, Pipot, Oskarit ja Klausi lendamas peaks nägema, siis saadke siia. Las organiseerivad meie kadunud jalavarjud meile tagasi.

Ja ta ei jäänudki taeva

Enne kui asume lumiseid pilte näitama paar sõna Joonatani viimase aja saavutusist. 

Vahepeal raugenud hammustamislust on jälle pead tõstnud ning arvestades, et lõuapärad on möödunud kuude jooksul tugevamaks treenitud, siis on seda iseäranis raske taluda. Emmel on näiteks paramal käsivarrel kahed täiesti selgelt loetavad hambajäljed. Need on seal konstantselt, sest nii kui ühed kaovad, tehakse uued asemele. Pidavat olema üks homöopaatia aina, mis sel puhul aitab - kui keegi lugejatest teab siis andke palun meilegi teada, sest tervel perel on villand. Nagu koerakutsikat kasvataks.

Teine harrastus, mida igapäev harjutatakse ja täiuslikumaks lihvitakse on komme kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronida/pugeda/ennast või omi näppe toppida. Pääsu trepile takistanud toolid enam meie noorhärrat ei pea, sest ta lihtsalt lükkab ennast kahe tooli vahelt toore jõuga läbi. Ja kaval on ta kurivaim(uke) ka. Täna nägi emme pealt, kuidas esmalt roomati neljakäpakil laua alla, siis lükati sealt välja Emili söögitool, edasi nihutati see raamaturiiuli juurde ning siis juba naginal nagu trepist toolile (Emilil on Tripp-Trapp tool), kõige kõrgemal astmel püsti ning riiulilt kraami kiibitsema. Kui emme oleks vähe taiplikum oleks ta juba eos poisi kavatsused läbi näinud ning turnimisele varakult kriipsu peale tõmmanud. Emme aga nägi küll, et poeg puges laua alla ning asus tooli nügima, kuid mõttes naiivselt, et las pusib, keeras selja ning asus poolelijäänud e-kirja lõpetama. Järgmine pilk üle õla tunnistas juba maast meetri kõrgusel seisvat Joonatani, kes nägi kurja vaeva, et mitme kilost küünalt riiulilt endale kaela tõmmata. Siis läks lapsevanemal kiireks.

Ühesõnaga igav meil siin ei ole ning närvikõdi jätkub igale maitsele. 

Nüüd siis lubatud talvepildid:

Joonatan harjutab tehnikat juhuks kui talv peaks jälle lumerohke tulema ning käru teinekord vajama lahtilükkamist.

Lemmiktegevus pargis. Joonatan jälitab tuvisid ning tuvid alahinnates noormehe visadust lendavad temast vaid paari meetri kaugusele. Ja nii kümmekond korda järjest.

Märkas uusi pahaaimamatuid ohvreid, kellele tuul alla teha.

Pika ja visa töö lõpptulemus - kõik tuvid istusid puu otsas ning Joonatan seisis nagu noor kutsikas kael õieli puu all ega saanud aru, miks sõbrad temaga enam mängida ei taha. 

Aga vähem kui neli kuud tagasi sai niimoodi õues olla! Ilm on ikka imeline!

Tänane päev

Emili joob Joonatani tassist Joonatani jooki.

Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.

Emili joob samas tempos edasi.

Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.

Emili joob tassi tühjaks.

Emili: Otsa sai!

Emme: Aga Emili ma ju palusin, et sa Joonatanile ka jätaksid.

Emili: Aga mulle see nii maitses.

Emme: Nii ei ole ilus teha, et sõbrale üldse ei jäta.

Emili: Joonatan ei ole minu sõber. Ta on ainult sinu ja issi sõber.

Emme: Miks ta siis sinu sõber ei ole?

Emili; Ma ei ole temaga veel sõbraks saanud.

Loogiline. 

Muidu oli meil siin aga vahva päev. Emme kokkas vinguva Joonatani kiuste 1,5 tundi lasanjet. Õhtusöögilauas selgus aga, et Emilile ei maitse ning noorim pereliige loopis terve toidu imetlusväärse järjekindlusega tükkhaaval laua alla. Ma annan endale küll aru, et võrreldes paljude emadega ei tohiks ma laste söömisteemal üldse vinguda, kuid sellistel hetkedel tekib ikkagi tunne, et mis asja ma üldse pingutan. Sama hästi võiks hommikul suure kausitäie kamapalle keset tuba tõsta ning terveks päevaks oleks rahu majas.

Pärast mängisid aga emme, Emili ja Joonatan kodu. Emili oli emme ning emme oli laps ning Joonatan töllerdas niisama ringi. Emme siis otsustas, et on uneaeg ning laps tuleb magama panna. Mõeldud tehtud. Laps heitis kuulekalt diivanile, laskis endale teki peale panna ning kuulas huviga unejuttu. Seejärel nõudis veel laulmist ja juua ning peasügamist. Väike emme oli kõigega lahkelt nõus. Pika protseduuri tulemusena juhtus aga see, et päris emme elas oma uude rolli niivõrd hästi sisse, et lasigi silma looja. Magas kohe kuskil veerand tundi õndsat und, samal ajal kui 3ne ja 1ne tema ümber tuba peapeale pöörasid. Ärkas alles siis, kui mängu emme tal teki pealt ära tõmbas ning "Tõuse ülesse! Hommik on!" kõrva karjus. 

Kuidas Joonatan isale piduliku lõuna korraldas

"Lammas" all keskel - taamal kiiguvad emme ja Emili

Sellel aastal pidi meie issi rahulduma pisut tagasihoidlikumate kingitustega kui möödunud aastal (Joonatan mäletatavasti väljus pakendist just isadepäeva hommikul). Või vähemalt emme arvas, et seekord võtame rahulikumalt. 

Isadepäev algas meil Tartus, kust siis ennelõunal alustasime koduteed Tallinnasse. Kuna Joonatan pani juba Tartu linna piiril silma kinni, siis lootsime vaikselt, et ehk magab kuskil Arduni. Väga hea õnne korral võiks ta ju ka Tallinnani magada kuid nii head õnne me suurt ei lootnud. Paraku selgus kuskil Mäeküla kandis, et Joonatanil on omad plaanid ning silm tehti lahti ning koos sellega ka edasist autosõitu maapõhja needev suu. Õnneks juhtus see kõik just vahetult enne Põhjaka mõisa viita, nii et keerasimegi mõisa juurde sisse, et teha väike paus ning süüa lõunat. Emme on juba ammu soovinud Põhjaka oma silmaga üle vaadata, kuid alati on üks lastest sel hetkel maganud. Ilmselt Joonatan teadis sellest soovist ning korraldaski nüüd tervele perele  mõnusa isadepäeva lõuna. Väga mõnus oli seal tõepoolest - kena interjöör, maitsev toit ning väga sõbralik teenindus. Kindlasti lähme sinna ka tulevikus, sest asub Põhjaka ju täpselt poolel teel Tallinnast Tartusse ning juba ülikooliajast on meeles, kuidas täpselt selle koha peal sõitmisest kõrini sai. 

Isadepäeva programmilise poole eest hoolitsemise usaldame aga edaspidigi Joonatanile, sest viimased kaks aastat on näidanud, et teda on selles vallas väga raske ületada. 

Emililt sai issi kingituseks särgi, kuhu Emili oli joonistanud terve meie pere koos ühe suure päikesega ning seljapoolele oli suurte tähtedega kirjutatud ISSI ALLAN.  Ühtlasi tegi Emili särgid ka endale ja Joonatanile. Enda särgile joonistas ta iseenda koos Lotte ja Brunoga ning Joonatani särgile otseloomulikult auto. Emme ainult hoidis särke paigal ja kiitis takka.

Joonatani sünnipäev

Joonatani sünnpäeva pidasime hoopistükkis Tartus. Peolisteks olid lisaks sünnipäevapoisile ja tema õele veel kõik vanavanemad, mõlemad vanemad, tädi Iida-Leena ja onu Aivar ning väike sugulane Liisbet koos oma vanema õe Lisette ning nende ema Eveliniga. 

Kõigepealt möllasime paar tundi mänguasjamuuseumis, seejärel prassisime tunnikese Gruusia saatkonnas ning lõpetuseks sõime torti ja puuvilja Tartu vanaisa-vanaema juures. Väike peoperemees pidas kogu selle kadalipu väga vapralt vastu ning oli terve päeva heas tujus. Emili oli samuti väga tubli. 

Sünnipäeva tulemusena täienes Joonatani autopark veel ligi kümne masina võrra ning mul on tunne, et kui asi samas tempos edasi läheb peab meie issi hakkama tõsiselt mõtlema maja taha garaazi ehitamise peale. 

Mõned fotomeenutused ka.

Teatava mangumise ning korduva sättimise (Joonatan nimelt üritas pidevalt pildilt plehku panna) tulemusena saime mõlemad lapsed ühele pildile. Zoomimiseks ja seadistamiseks ei jäänud siis küll enam sekunditki.

Tädi Iida-Leena omas elemendis ehk näitamas Emilile kuidas jalg jalusesse käib.

Joonatan ja tema kallid vanaemad.

Mehed vaatavad, millega poisid vanasti mängisid.

Kas pole armas ja kelmikas tegelane?

Lõpetuseks paar pilti mänguhoos Joonatanist ka.

3 ja 1

Alustuseks anname teada, et ei me ei maganud maha asjaolu, et Joonatan sai juba kolme päeva eest aastaseks. Kook oli, küünal oli, kingitus oli, kaugeltnurga külalised olid ka. Lihtsalt suurem tähistamine koos vanavanematega on plaanis ülehomme ning siis teeme ka vastavasisulise postituse. Nii et - püsige lainel. 

Seniks aga juba ammu soolas olnud kirjatükk kolmeaastasest Emilist ning seekord kaks ühes põhimõttel, et kui juba siis juba ehk aastasest Joonatanist ka.

Mida siis öelda meie noore daami kohta. Elu toimub meil siin suuresti Emili pilli järgi. Kui neiul on hea tuju, on ka kõigil teistel meel rõõmus ning päev kulgeb toreda koostegutsemise tähe all. Kui neiu aga astub hommikul vale jalaga voodist välja, siis tähendab see seda, et ta lihtsalt viriseb nonstop kuni õhtuni ning vanematel on juba lõunaks tunne, et kui oleks fast-forward nupp siis selle päeva võiks küll edasi kerida kuskile sinna, kus Emili juba voodis on. Vahel õnnestub tusatuju siiski ka poole päeva pealt minema peletada, kuid mitte alati. Lasteaiast naastes võib emme õhtu edasise kulgemise ka kohe viie sekundiga paika panna, sest kui Emili tormab ukselt Joonatani kallistama ning teatab, et "oi Joonatan ma nii igatsesin sinu järele" tõotab õhtu kujuneda meeldivaks. Samas vihane seljapööramine ning tervitama tulnud väikevennale kõlav röögatus " EI Joonatan!" tähendab, et vanematele kujunevad järgnevad 

tunnid parajaks väljekutseks.

Lasteaia Emili ja kodu Emili on endiselt totaalselt erinevad. Õhtune totaalne pingete maandamine kõige ja kõigi peal on õnneks möödunud. Samas kui kodus pole jutul otsa ega äärt siis lasteaias ei pidavat naljalt suud lahti tehtamagi. Kõiges muus pidi olema superlaps - sööb ise, riietub ise, pättusi ei tee, igati meeldiv ja rahulik - ainult, et vait kui sukk ning teistega koos mängimisele eelistab vaatlemist. Ega me suurt ei imesta. Ootame ja vaatame, et kas järgnevate kuude jooksul asi muutub. Positiivseid märke on  - kojuminnes tehakse paarile lähemale sõbrale juba omal algatusel kalli-kalli. Või no õigemini sõbra algatusel aga Emili kallistab vastu ning ei jookse vastassuunas minema - asi seegi. Samas Emilile meeldib lasteaias ning sinna läheb ta reeglina hea meelega ning kodus tahab ka lasteaeda mängida. 

Viimaste nädalate suureks lemmiktegevuseks on Emilil joonistamine ja kirjutamine. Joonistab ta juba väga lahedalt ning peagi on käes aeg, kus Emili oskused selles vallas saavad emme omi ületama. Põhiliselt joonistab ta perepilte, kuid sekka satub ka muud. Eile näiteks joonistas Emili mere ning taeva ning "selle laeva, mis põhja läks". Emme ei osanud asjast midagi arvata. Esimene mõte oli, et huvitav, kes lapsele "Estoniast" on rääkinud. Suunava küsimuse peale, et milline laev see põhja läks, kõlas aga vastus, et see, mille ausammast me vanaemaga vaatamas käisime. Siis lõi ka lapsevanemal lamp põlema, et õigus jah paar kuud tagasi käisid Emili ja vanaema Lembe koos "Russalkat" vaatamas ning see jättis Emilile kustumatu mulje. Koju jõudes seletas ta emmele tükk aega Buralkast ning läks ikka mitu head hetke ning kogu Kadriorg-Pirita trassi mõttelist läbitöötlust enne, kui emme aru sai kellest või millest jutt. 

Edasi joonistas Emili pildi, kuhu tegi "selle laeva, mis ei läinud põhja" ning suunavate küsimuste peale selgus, et seekord oli tegemist Viking Line'i alusega, mis meid suvel Soome viis. See tõesti ei läinudki põhja. 

Veel meeldib Emilile väga mootorsõidukeid joonistada - autosid, murutraktoreid, trolle, tramme, busse. Mõnes eelmises elus on ta olnud ilmselt inglane, sest kõik bussid on tal kahekordsed.

Sellel pildil siis issi ja tema kukil Emili ning emme ja tema süles Joonatan, lisaks muidugi päike.

Kirjutamises on Emili ka juba kibe käsi. Talle meeldib kui sõnad ette kirjutatakse ning siis ta kirjutab järgi. Asjale läheneb ta siiski loominguliselt ning laseb tähtedel suht vabalt paberile platseeruda selmet vasakult paremale kulgeda. Päris mitmed tähed on juba selged ka ning eile linnas luges möödudes majadelt trükitähtedes silte. Sõnu ta muidugi kokku veel ei loe vaid teatab ainult, milliseid tähti ta tunneb. Kogu see tähendus sadas vanematele kuidagi väga ootamatult kaela ning on sügavalt Emili oma algatus ning huvi. Emme nimelt uskus, et selle kõigega on veel aastake rahulikult aega. Samas on Emili ju kogu aeg selline hea keskendumisega ja omaette tegutsemisega olnud nii, et suht loogiline ka varane huvi kirjutatud maailma vastu. 

Üks näide ka sellest, et Emili tunneb hästi lastekasvatuspõhimõtteid. Ühel hommikul kui Emili istus laua taga ja joonistas, oli Joonatanil mingil kummalisel põhjusel pidevalt asja laua alla. Selles iseenesest ei oleks ju midagi halba, kuid laua all oli tarvis iga kord püsti tõusta ning selline teguviis päädis arusaadavalt korraliku kolakaga peaga vastu lauaplaati. Sellele järgnes omakorda emmepoolne sekkumine poisi laua alt eemaldamisega. Emme pingutusi ei peetud aga miskiks ning paari sekundi pärast oli Joonatan taas laua all ning valmis püsti tõusma. Lõpuks viskas emmel selline kilplaslik rabelemine siibrisse ning ta küsis retooriliselt  - no mis me sinuga nüüd siis teeme, Joonatan? Koheselt kostis laua tagant vastuseks - Viime magamistuppa! Emmepoolsele pärimisele, et miks me Joonatani magamistuppa peame viima, vastas Emili, et Joonatan ei kuula emme sõna, sellepärast!. .. Loogiline ju. Emili on niimõnigi kord pidanud magamistoas aegaveetmas käima, kui olukord vanemate meelest juba igasuguse mõistlikkuse piirid on ületanud. 

Nüüd siis ka paar sõna Joonatanist. Kõnnib juba mõnda aega ning juba hea paar nädalat ka jookseb (võrdluseks Emili hakkas jooksma kuskil kaheaastaselt ning ka praegu on jooksev Emili suhteliselt haruldane vaatepilt). Kõnnib väga vapralt ka õues ning tuvide sabas on valmis minema ilmselt "maailma otsa". Ilmutab esimesi pahaendelisi märke kalduvusest pättusi teha ning pidevalt ronida sinna kuhu parasjagu tarvis pole. Näiteks eile oli Emili lasteaiast kodus ning kuna emmel oli tarvis  paar sisseostu teha, suunduti kolmekesi (emme-Emili-Joonatan) Solarise keskusse, kus planeeriti ka Vapianos lõunatada (pastasõltlasest emme on suutnud pastaarmastuse ka Emilisse tugevalt sissesüstida). Kui Emili oli kuskil aastane võis emme südame rahus lapse kärust välja tõsta, ise mobiilikõne ära lõpetada, üleriided ära võtta ning väike Emili seisis kogu selle aja truult käru kõrval ning vaatas suurte silmadega ringi. Eile emme siis tõstis Solarises Joonatani kärust välja, eemaldas viimaselt kombeka ning pani lapse käru kõrvale seisma. Ise pööras ümber, et vaadata, kas Emili vajab lahtiriietumisel abi. Viis sekundit hiljem tagasi pöörates selgus, et Joonatan on 10 meetri kaugusel optika poes, kus ta on juba jõudnud vilkuvates tuledes dekoratiivpõõsa ümber lükata ning nüüd patsutab seda rahulolevalt. Edasised vägiteod kätkesid endas särgipoe vaateakna oma käe järgi ümberkujundamist ning ca 20 minutit kestnud tulutut üritust Vapiano söögitoolist väljapääseda. Selle vaateakna juures sai emme ka aru, et tulevik ei pruugi alati mitte kõige roosilisem olla ning ohulambi pani põlema just Emili, kes sai venna lõbusast laamendamist ilmselgelt inspiratsiooni ning läks ja ulatas Joonatanile oma abistava käe ( loe:lükkas ka paar kunstiliselt aknale paigutatud karbivirna ümber.) Sellest võime järeldada, et pättused ei jää Emilil sugugi tegemata vaid ta lihtsalt ootas, et oleks keegi kellega koos neid teha ning kelle kaela (ilmselt sageli ka õigustatult) neid saaks ajada.

Oh jah - see kuidas Emili istus omal ajal  kui emme süüa tegi kümnete minutite kaupa köögis kolmest küljest lahtisel tööpinnal, mille kõrval paiknes kuum pliit, tundub Joonatani vaadates küll täielik ulme. Ta oleks sealt ilmselt all enne kui emme jõuaks kapist kausigi lauale tõsta. 

Minnes nüüd Joonatani eelistuste juurde, alustame esmalt negatiivsest. Asi, mida Joonatan kirglikult vihkab on riietumine - nii riiete selga panek kui ka nende eemaldamine. Parim nipp issi näoilme õudust väljendama saada on enne lastega kodust väljumist nii möödaminnes talle öelda, et ole hea pane Joonatan riidesse. Mainitud tegevusega kaasneb seakisa ning visklemine, mis ei lõpe enne kui viimanegi kombetrukk kinni ning riietatav turvaliselt mõne lapsevanema süles. Toariiete installeerimist ei tervitata samuti rõkkavate kiiduavaldustega, kuid see protseduur on oluliselt lühem ning mehike on õppinud seda vaikselt ära kannatama.

Meeldivama poole pealt võib tõdeda, et enamasti on Joonatan heas tujus ning siis tegeleb ta mööda tube ringi tuiamisega, mille käigus proovib kätte saada asju, mis on teadlikult tema käeulatusest välja pandud. Suure osa ajast tegeleb ka mängimisega ning eeskätt leiab rakendust tema uhke autopark. Öelgem siis nüüd esimest ja viimast korda ka ametlikult välja, et meie poeg on tõsine autofanaatik (et mitte öelda autop...). Oma armsate autodega jõristab ta mõnusalt mööda vaipa, lisaks nõuab iga natukese aja tagant sülle, et vaadata aknast paistvaid autosid, märkab autopilte nii lehtedes, ajakirjades kui oma riietel. Kui parajasti ühtki autot ei paista, mängitakse automängu muude esemetega  - näiteks paar päeva tagasi jõristasid issi tossud üksteise kannul mööda elamist ringi. Ilmselt pole enam kaugel aeg, mil lisaks vanematele ka Joonatanist andunud Top Geari fänn saab. 

Lapse arengu ja anatoomia fanaatikutele veel infoks, et hambaid on noorhärral kaheksa. Sööb endiselt ise ja kätega. Magab vahelduva eduga - võrreldes paari nädala taguse ajaga, mil igal ööl paar tundi üleval oldi, on hetkel ikka lausa pidu. Kuskil 20.30 - 8.30ni ikka reeglina magatakse, kuid sellesse aega jääb ikka õige mitu-mitu piimapausi ning mõni hädaldamise paus ka. Öiste hädaldamiste põhjused jäävad emmele sügavalt arusaamatuteks ning mingit reeglipära neist või nende maandamisvõtetest otsida pole eriti mõtet. Nii, et ega me suurt enam ei otsi ka. Päevaunesid teeb reeglina ühe, kuid vahel satub ka kahe unega päevi sekka. Potil noormees põhimõtteliselt enam ei käi ning seda arengut on lapsevanemail eriti raske tervitada, sest mälestus 11kuusest Emilist, kes ise potile küsis ning seda IGA KORD, on endiselt värske. 

Sõnadest on popim amp(lamp), järgneb buu(auto) ning äh(see tähistab kõike,mis ei ole lambid ega autod) ning kõlanud on ka mõmm(magamistoas elava suure karumõmmi kohta). Vist vahel harva on kuulda olnud ka emmet ning ükskord keset ööd, kui emme mingis "totaalses meeltesegaduses" sipleval ja joriseval tüübil uinutamise eesmärgil selga sügas, teatati väga valjult ja käskivas kõneviisis "tiss". 

Kummaline lugu on Joonatani käelisusega. Terve meie pere ning ka kõikvõimalikud lähisugulased on paremakäelised. Ega me ei teagi, mis vanuses laste puhul seda käe asja vaatama hakatakse (ning ega see ju tegelikult väga oluline näitaja ei ole ka), kuid Joonataniga on lood kummalised. Sööb ta eranditult ainult vasaku käega. On seda teinud algusest peale ehk siis kuskil 5 kuud juba. Eks me selle pinnalt juba vaikselt vaatasime, et ei tea kas tõesti vasakukäeline. Samas mängides kasutab nagu rohkem paremat. Näiteks rõngaid pulga otsa ajab küll paremaga. Tundubki, et ta kasutab kindlateks tegevusteks kindat kätt, kuid mitte ühte ja sama kätt nagu võiks eeldada. Seega ootame ja vaatame - kui kunagi kirjutama hakkab, siis ilmselt selgub ka tõde. 

Lõpetuseks pilt sellest, kuidas emme endale vajadusel 3 minutit vaikust  ning kaks vaba kätt korraga tekitab.

Sügis Kadriorus

Meie issi pani sillad lukku

Selline lugu juhtus siis nädalapäevad tagasi Tartus. Pisut peale kahte pani vormi selga ja suundus põõnava pere keskelt öhe ning uuesti kohtusime järgmisel päeval Tartu raekoja platsil. Joonatan ei pannud kummalist välimust miskiks ning võttis koheselt sisse harjumuspärase koha issi süles. (Kui tema teha oleks siis ta ilmselt viibiks seal 24/7. Issi on üldse Joonatani konkurentsitult lemmik inimene, eriti popiks on issi muutunud viimasel ajal, kui emme ligineb lapsukesele sageli taskurätiku, ninapumba, Humeri või jumal teab veel millise õudusega, siis on targem kiirelt selg keerata ning issi sülle varjule minna. ) Emili seevastu võttis issi kohta kasutusele nimetuse Sõdur ning pöörduski tema poole sel viisil. Ühtlasi leidis ta, et noortel daamidel ei ole sobilik sõduritega otse suhelda ning asus emmet suuvoodrina kasutama. Nii pidigi emme leidma vastuseid küsimustele - kas see sõdur tahab ka pannkooki? ja kas see sõdur tuleb ka koos meiega koju?

Köis käes

Nagu pildilt näha, õnnestus meil kurikuulus köis ikkagi üles leida ja koju tassida. Issi poolt sooritutatud lühike internetiotsing teatas, et Viimsist teadmata kadunud ettevõte asub nüüd praktiliselt meie ukse all. Huumor missugune! Esialgu köis veel oma põhitegevusega pole alustanud ning leiab rakendust hoopis lapsehoidjana. Nimelt on võimalik Joonatani sinna täiesti edukalt minutikeseks kinni panna. Mängu nimi siis Boamadu ja Hiir.

Joonatan ja Auto

Kui Emili ja Joonatan koos oma vanematega suvel Soomemaal käisid, ostsid nad Naantalist imeilusa Volkswagen Põrnika mudelauto. Just sellise nagu pildil. Eks see auto oli esialgu mõeldud rohkem aknalaule ilutsema ja  vanematele silmarõõmuks, kuid õigepea selgus, et Joonatan tunneb masina vastu väga elavat huvi ning muutub äraütlemata kurvaks kui tal sellega mängida ei lubata. Nüüd ongi nii, et vanemliku järelvalve all tohib ka Joonatan selle autoga mööda tuba jõristada ning võimalust ei jäta ta mitte kasutamata. 

Täna juhtus aga selline huvitav lugu, et samal ajal kui Joonatan oma armsa autoga vaiba peal mängis, tuli talle vastupandamatu piimaisu peale. Nii ta roniski emme sülle, võttis paar "lonksu" piima, kuid siis märkas põrandal autot ning hakkas haledalt nutma, sest tegelikult tahtis ta ju hoopis autoga rallida. Ronis siis mehike jälle põrandale ning asus jõristama, kuid kõht oli ju endiselt tühi. Järgnes taas hale nutt. Järgmised minutid veetiski Joonatan nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest mis sa teed kui üks osa sinust tahab piima ja teine osa niiväga autoga mängida. Emmel hakkas lõpuks poisist hale ning ta tõstis lisaks Joonatanile ka Volksu endale sülle. Nüüd sai mehike lõpuks ometi rahus süüa, ise samal ajal ühe käega hellalt oma autot silitades. 

Loo moraal on aga hoopis selles, et kallid soorolliteadlased, unustage ära oma jutt, et kõik oleneb kasvatusest ja ühiskonna mõjudest. Kui ikka oma silmaga näed, kuidas 11kuune beebi (kelle vanemad muide ei ole autopeded ning ei oska kapoti all teha muud kui klaasipuhastusvedelikku juurde valada) läheb autot nähes täiesti pöördesse ning hakkab koheselt "põristama", siis leiad paratamatult, et poiss on ikka juba sünnist saati poiss.

Imeplaadid

Täna tahan teile kirjutada kahest võluplaadist, mis Joonatanil ja Emilil on. Väljast näevad need välja nagu muusika Cd-d ikka, kuid kui mängima hakkavad siis juhtub ime. Esimene neist kahest plaadist on meil juba pea sama kaua kui Emili ning keegi enam täpselt ei mäletagi, kust me selle plaadi saime. Tegemist on ETV lastesaadete laule sisaldava kogumikuga "Kõige suuremad sõbrad". Plaat paikneb meil statsionaarselt autos ning just seal ta saadabki oma imetegusid korda. Kui mõni lastest autos jorisema peaks hakkama, siis tuleb just see plaat masinasse lükata (olgem ausad, tegelikult see plaat masinast peaaegu ei väljugi) ning mõneks ajaks on taas vaikus "majas". Kui Emili oli väike (umbes sama väike kui praegu Joonatan) siis armastas ta ülekõige just plaadi esimest laulu (vana hea Leopold ... ja sõbra jaoks on valla ...) ning ükskord kui emme ja Emili kahekesi Viljandist Tallinnasse sõitsid kuulasid nad seda laulu umbes 20x järjest kuni noorem reisija silma looja lasi. Iga kord kui teine laul algas, võttis Emili jorina üles ning Leopoldi laul keeras uuesti jorina kinni. Leopoldi laulu armastab Emili praegugi, kuid nüüd on ta nõus enamikke ülejäänud 49st laulust samuti kuulama. Iseäranis popid on viimasel ajal laulud telelavastusest "Kardemoni linna rahvas ja röövlid". Need sisaldavad nimelt järgmisi ridu: Sul Joonatan on kõrvad pesemata aastat kaks ja Kus mu püksid on, kus mu traksid on, selle kadumises süüdi on vist Joonatan. 

Kui varem tundus, et plaat täidab Emilil rohkem tapeedi osa, siis nüüd on selgunud, et neiu kuulab tähelepanelikult sõnu. Paar päeva tagasi Buratino laulu kuulates, teatas Emili nimelt, et meil on lasteaias ka Rasmus. Emme ei saanud esialgu mitte muhvigi aru, et mismoodi see nüüd konteksti peaks minema, kuid sama laulu uuesti kuulates (oli selline hetk, et Emili soovil kuulasime terve tee Nõmmelt Kesklinna just seda laulu) jõudis emmelegi pärale, et laulurea "meelest läheb elu raskus" viimane sõna kõlab tõesti täpselt nagu Rasmus. 

Teine võluplaat tekkis meie majapidamisse aga alles sel suvel, kui emme ja issi pärast meeleolukat idanaabrite ansambli Otava Yo kontserti ka nende helikandja (koos kõigi bändiliikmete autogrammidega muide :-)) muretsesid. Esimesena sai selle plaadi võlujõust aru Joonatan ning kujunes nii, et iga kord kui Joonatanil tuju paha oli, pani emme toas selle plaadi mängima ning hetkega oli tusatuju kadunud ning poiss keset vaipa püsti ning põlved muusika rütmis nõksumas. Peagi kandus plaadi vägi ka emmele ja Emilile ning nüüd ongi nii, et ükskõik, kes kolmest parasjagu mossitab, plaat läheb masinasse ning paari minutiga on tuju kõigil kodusolijatel hea. Emili meelest on eriti vahva neid laule kaasa laulda ning kuna heliteos on venekeelne siis Emili versioon kuuldust on umbes sama naljakas kui emme ja onu Mihkli omaaegne Vremja mängimine *.

Nii võibki tõdeda, et meil siin ei möödu päevagi ilma Otava Yo plaadita ning ühtegi autosõitu ilma Kõige suuremate sõpradeta. Kui esimest kuulavad ka emme ja issi endiselt suurima heameelega, siis viimasest on vanematel küll pehmelt öeldes kopp ees. 

* Vremja mängimine nägi aga välja järgmine - kui vanaema Lembe ja vanaisa Jaak (kes siis küll ei olnud veel mingi vanaema ja vanaisa vaid kõigest keskealised lapsevanemad) õhtul välja läksid, tormasid emme ja onu Mihkel üsna pea pärast välisukse sulgumist vanemate riidekapi kallale, panid endile parimad hilbud selga, varustasid endid hunniku A4 paberilehtedega ning istusid teleka ette diivanilaua taha. Kui telekast algas Vremja asusid emme ja onu Mihkel "vene keeles" uudiseid ettekandma. Ikka nii, et kui telekas rääkis tädi siis susises emme ja kui onu siis onu Mihkel. Pärast panid nad kasutatud garderoobi jälle hoolikalt kappi tagasi ning ei mõistnud hiljem kuidagi, et mismoodi vanemad alati aru said, et nende riideid oli kasutatud. 

Järjepidevus

Emme sattus netiavarustes surfates taaslugema seda suvist artiklit ning avastas endalegi ootamatult, et tema näol on tegemist vana suguvõsatraditsiooni ülalhoidjaga. Kui vanavanaema Olga ja vanavanaisa Hendrik olid põrandaalused kommunistid siis emme on põrandaalune sünnitaja ja Joonatan põrandaalune beebi. Kas pole imeline?

Aga tegelikult ei tahtnud me mitte sellest kirjutada vaid hoopis teatame uhkusega, et JOONATAN KÕNNIB. Üksikuid samme on ta teinud juba kuskil kuu aega, kuid päris korralikke vahemaid läbima hakkas viimasel nädalal. Tasakaal on poisil hea ning enamasti võtab ta poolel maal aja maha, jääb seisma ning aplodeerib endale õlalepatsutuse mõttes palavalt, et siis jälle omas tempos tudisedes matka jätkata. Esialgu eelistab ta siiski neljakäpakil liikumist, sest nii saab kindlamini ja kiiremini pärale.

Lastevahelise ebaterve konkurentsi arendamise mõttes olgu ka mainitud, et käimise sai Joonatan selgeks kuskil kuu aega varem kui Emili omal ajal.

Aplaus!

Emmel on kombeks Joonatanile uinumise soodustamiseks unelaule laulda. Või no, mis kombeks, olgem ausad ega ta ilma ei uinu ka. Emilile laulame ka juba suht sünnist saati igal õhtul. Pikapeale on sissetöötatud repertuaar  hakanud ausalt öeldes kergelt siibrisse viskama. Väike arvutustehe näitab, et mõnda popimat pala (Tihase tukkuma laulis tuul, Karumõmmi unelaul, Ema kui mina kord suureks saan jt) on emme viimase kolme aasta jooksul esitanud oma paartuhat korda kindlasti. Emili on unelaulude osas äärmiselt konservatiivne ning nõuab reeglina igal õhtul samu laule ning mingeid uuendusi ei salli. Emme üllatuseks selgus, et Joonatan on hoopis teist masti mees (no tegelikult on see nii kõikide asjadega ning ei peaks enam kedagi eriti üllatama). Kui end väga pikalt ühte laulu laulma unustada, antakse koheselt togimisega märku, et grammofoninõel võiks edasi liikuda. Sellest tulenevalt hakkaski emme uinutamise mõttes kõiksugu laulupeo-, estraadi- ja tudengirepertuaari esitama. Osa sobis, osa mitte. Ühel õhtul tuletas emme nelja aasta tagust noortelaulupidu meelde ning kandis ette Tätte-Ehala hiti "Ma tahan olla öö". Laulu lõppedes arvas emme, et pojake peaks juba enam-vähem uinunud olema, mispeale tõstis Joonatan pea, vaatas säravate silmadega emale otsa ning asus maruliselt aplodeerima. Nüüd ei teagi, kas esitus oli tõesti sedavõrd tasemel või näitas väikemees lihtsalt viimastel päevadel pidevalt kordamisele tulevat uut oskust kahte kätt kokkulüüa. 

Mälestuseks ka tänaõhtune unerepertuaar: Tihase tukkuma laulis tuul; Kord läksid kolm sõpra; Mullu mina muidu; Bursihiilgus; Vanamehe laul; Äiu-äiu (viimane tuli esitamisele ca 10x järjest)

Emili kolm

Kõigepealt tuhat vabandust, et juba kümme päeva tagasi toimunud suursündmus alles nüüd kajastamist leiab. Vahepeal ei olnud mahti ja siis oli vaim (ei, mitte hobune)läinud ning kurvastusega tuleb ka tõdeda, et peomöllus ununes pildistamine pea sootuks ning väga häid kaadreid meil paraku pakkuda ei ole. 

Kui Emili eelmisel õhtul kaheaastasena magama läks, ei aimanudki ta, et allkorrusel asusid tööle vaprad päkapikud ning rügasid poole ööni, et kolmesena ärgates, saaks Emili juba ise oma tuttuues köögis hommikuputru ja - kohvi valmistada. Köök, tuleb tunnistada, on äraütlemata ilus, sobib täpselt emme köögi kõrvale. Ainult on veel sada korda stiilsem kui viimane. Emilile meeldis kingitus muidugi väga ning iga päev valmib seal järjest uusi ja uusi hõrgutisi. Üleeile näiteks küpsetati leiba, kusjuures kõik koostisosad olid ilusti paigas ( pandi isegi "juurutist" ja puha). Joonatan saab paraku Emili köögis rahus toimetamas käia ainult siis kui perenaine ise on lasteaias, sest muul ajal kuuleb ta juba köögile lähenedes, et ahjuuks on kuum ja näpud võivad sahtli vahele jääda. 

Sünnipäeva tähistasime aga kohe kahe peoga. Õigel päeval käisid sugulased ning päev hiljem täitus maja lastega (ning nende vanematega). Väike peoperenaine oli igati ülesannete kõrgusel ning pidas väsitava nädalavahetuse ilusti vastu. Ülemisel pildil tassib Emili tädi Leenalt ja vanaema Lembelt saadud Euroopa kaarti, mis hiljem Emili toa seinale sai pandud ning kus Emili esimese asjana alati Brüsselit käib näitamas. Emili nimelt teab, et seal elavad onutütred Merilin ja Eliise ning kevadel minnakse lennukiga neile külla. 

Lisaks korvikestele sai ka Emili kohupiimakreemiga täidetud. 

Kolm kõva meest! Issi tsillimas koos Joonatani ning tema sõbra Hubertiga. 

Lisaks köögile ja maakaardile sai Emili kingituseks veel soolalambi, kaks kleiti, lilla kostüümi, mõned raamatud, Lotte loto, puzzle, mängunõud ja mikrofoni. Suur aitäh kõigile õnnesoovide ja kingituste eest. 

Sellest, milline see kolmene Emili täpsemalt ka on juba mõne aja pärast.

Seeneralli

Septembri alguses käisid emme, Emili ja Joonatan koos Viljandi vanavanematega seenel. Seeni oli lausa nii palju, et meie pere fanaatilisim seeneline vanaisa Jaak oli südamest nördinud, sest igasugune otsimise ja leidmise hasart puudus. Tee korviga autole tiir peale ja korv on seeni triiki täis. Emilile selline seenerohkus sobis, sest ta ei oleks viitsinud pikalt niisama metsas müdistada. Emme ja Joonatan suurt ei korjanud, vaid istusid mättal ja sõid pohli. Paraku ei ole meil toredast metsaskäigust ühtegi pilti pakkuda, sest kaamerat ei taibanud ju keegi kaasa võtta. See-eest pildistasime siis uisinaid seenepuhastajaid. Emili oli kohe väga usin. Kohe mitu tundi istus koos vanaemaga ja tegi tööd. Asjale lisas vürtsi seegi, et lapsele anti esimest korda elus nuga kätte. Kohe päris terav nuga. Emme oli seni vist arvanud, et terariistu tutvustame Emilile kuskil täisealiseks saades. Nüüd kui sai jupp aega kõrvalt jälgitud kui ilusti Emili noaga toimetas ja seeni lõikas, jääb emmele endalegi suht arusaamatuks, miks juba varem ei ole niisama ringi jooksvat ja jalus tolknevat tasuta tööjõudu köögis hakkimisel ära kasutatud. 

Karjamaal

Hommikusöök ehk sinna ja tagasi

Täna hommikul sõitsid emme ja Joonatan Viimsisse, ostsid Statoilist emmele hommikusöögiks sooja võileiva ja pudeli vett ning sõitsid koju tagasi.

Jah, meil ongi vaba aega lõdvalt käes.

Jah, Joonatan armastab üle kõige autosõitu. Ta armastab seda lausa niiväga, et tavaliselt annab ka kaasreisijatele valjul häälel teada, et nii "äge" on. 

Ei, loodusest ei hooli me karvavõrdki vaid harrastamegi niisama autoga mööda linna ringisõitmist.

Tegelikult oli asi selles, et firma, kust saab põrandaliistuks sobivat köit osta asus veel aasta tagasi kui me vannitoa tarbeks mainit köit ostmas käisime Viimsis. Täna selgus paraku tõsiasi, et seal see firma enam ei asu ning suure tõenäosusega ei ole seda firmat enam olemaski. Ühtlasi leidis kinnitamist ka vana tõde, et kui pea ei jaga, peavad jalad (elik autorattad) jagama. Selmet 5 minutit internetis veeta, veetsime 50 minutit Tallinn - Viimsi - Tallinn trassil.

Võileib oleks ka võinud parem olla!

No ok, vesi oli joodav.

Milleks meile Zenja Fokin?

Emme pani hommikul endale selga põhimõtteliselt esimesed ettejuhtuvad asjad - maasikatega sokid, teksad ja mõnevõrra päevinäinud punase särgi. 

Ärganud Emili istus ja piidles emmet ning teatas lõpuks:

Need särk ja püksid ja sokid sobivad sul nii hästi omavahel kokku!

Dr. Jekyll ja Mr. Hyde

Nüüd siis lõpuks sellest, mis on meie suurim uudis viimasel ajal. Emili käib juba teist nädalat lasteaias. Või õigemini esimene nädal käis kõik päevad (ta käib ainult hommikuti), siis korjas korraliku lasteaialapsena üles mõnusa nohuviiruse, jagas seda sõbraga (ehk Joonataniga), oli mõned päevad kodus ning nüüd saatsime ta jälle aeda, et tassigu seekord midagi põnevamat koju.

Lasteaias Emilile meeldib väga. Pidavat olema musterlaps - mängib ilusti (väidetavalt isegi teiste lastega), sööb ilusti, kuulab sõna. Ühesõnaga on igati tegus ja tubli. Lasteaeda läks kohe esimesel päeval hea meelega ning alguses emme passis ka temaga seal tunnikese, kuid siis lubati emme lahkesti minema ning naasma pidi kohe kaks korda, enne kui laps nõustus koju kaasa tulema. Lasteaias magamist me ei ole veel kavva võtnud ning sellega ei ole ka kiiret, sest emmele ja Joonatanile sobib igati Emilile päeval järele jalutada. Lasteaed asub nimelt meie maja taga ning kui puud raagu lähevad saame otse aknast neile aeda vaadata ning kui kiiker muretseda siis näeks põhimõtteliselt ka rühmaruumi :-)). 

Nii, et arvate, et elu nagu lill. Aga võta näpust. Kui meie tubli lasteaialaps aiast koju saabub toimub metamorfoos ning inglikese seest ilmub hetkega täielik põrguline. Varasem sõbralik ja koostööaldis laps oleks nagu ära vahetatud. Sõna ei kuula, koostööd ei tee, lärmab, karjub, kiusab Joonatani ja kõiki teisi, kes ette satuvad. Eilsele palvele, et Emili palun ära pane sõrmi suhu, käed on mustad, vastati demonstratiivselt terve labakäe suhu toppimisega. Loomulikult me saame aru, et ta elab ennast välja ja et lasteaed on tema jaoks uus kooslus, mis tekitab stressi ning kodu on turvaline koht, kus tekkinud emotsioone ja pingeid maandada ning et väikelaps ei oska pingeid muul moel endast lahti lasta (et nagu ei haara pudeli järgi või nii). Kuid mis te arvate, kes peab igal pärastlõunal peldikuseina ja poksikoti rollis olema? Okey, okey vahel on Joonatan ka, kuid ega seegi pole lahendus. 

Huvitav küsimus on meie jaoks siis hetkel, et kas see on  mööduv nähtus või jääbki nii? Või tähendab see, et ta tegelikult ei ole veel lasteaiaküps? Kas peaks rahulikult edasi aias käima ja õhtusi maniakaalsusi tuimalt taluma või kuluksid aiapäevade vahele just pikemad pausid ära? Ühesõnaga kui kellelgi lugejaist on sel teemal asjalikku arvamust või nõu siis andke teada. Seniks otsime lohutust kasvatajate igalõunasest kiitusest, kui tubli ja tore laps meie Emili ikkagi on. 

Kahekõne hommikulauast

Tänahommikuse tatrapudru (ja paraku on tatrapuder meil Emili soovil absoluutselt igal hommikul) kõrvale hilisemat poeskäiku planeerides leidis meil täna aset selline mõttevahetus:

Emme: poest peame õhtusöögiks kana ka ostma.

Emili: Ei täna teeme kotletti.

Emme: Kotlette me alles hiljuti tegime. Ma arvan, et täna teeme ahjukana.

Emili (resoluutsel toonil): Mis sa vaidled! Kui teeme kotletti, siis teeme kotletti!

Ei tea, kas see oli nüüd peegeldus või??

Aga rääkides igahommikusest tatrapudrust - emme tõesti ei arvanud, et tal õnnestub taaskord elada koos tatrapudrufanaatikuga. Oma esimesed 15 eluaastat ta juba pidi igal hommikul pidama läbirääkimisi teemal, et ehk täna sööks midagi muud. Toidueelistustelt sobiks Emili ja onu Mihkel igatahes ideaalselt koos elama - iga hommik tatrapuder ja iga õhtu hiina toit.

Lastekirjanduse harivast rollist

Intelligentne inimene sisustab oma vaba aega ju ikka raamatute lugemisega ja kui intelligentne inimene on veel nii väike, et ise lugeda ei mõista siis tuleb talle raamatuid ettelugeda. Nii ka meie. Reeglina oleme lektüüriks valinud ikka klassikuid ning viimase aja une-eelseteks hittideks on olnud A.Lindgreni "Madlike ja Liisbet Jaanikingul" ning vana-hea A.Kivirähu "Kaka ja kevad".

Esimest neist õnnestus meil täna Emiliga pool päeva teineteisele tsiteerida, sest selle sügishooaja esimese nohu puhul kõlas "Ise oled tatikas, kes vajab ninanuuskamist!" igatahes peenelt. Emme suureks üllatuseks asus Emili aga peagi ka teisi meeldejäänud lõike ettekandma ning teatas toimetavale lapsevanemale südame rahus: "Ise oled tatikas ja räpakäpp, laku panni!" Emme ei osanud sellepeale musta ega valget kosta, sest kahe-aastase hääletoon ei reetnud kohe millegagi, et ta oma sõnade mõttest suurt aru oleks saanud. Seda kinnitas ka peagi järgnenud arvamus, et Emili ise tahab hoopis tatikas ja räpakäpp olla. 

Hoopis pikantne lugu juhtus meil mõni nädal tagasi aga seoses Kivirähu raamatuga. Joonatan on alles nii õrnas eas, et mõnikord ei jaga veel ei pea ega ka jalad ning seetõttu tekkis meie elutoa põrandale ühel täiesti tavalisel pärastlõunal väike kakajunn. Emme suundus seepeale noorhärraga vannituppa vajalikke hügieeniprotseduure läbiviima ning sealt naastes jõudis juba koridoris tema kõrvu viisaka majapreili algatatud vestlus: " Tere kakajunn! Oi kui tore, et sa said meile külla tulla! Me nii ootasime." 

No ma ei tea, emme nagu väga küll ei oodanud...

Joonatanist üle pika aja

Suvi läks kiirelt nagu alati ning üle pika aja taas paar sõna Joonatanist. Noormees on jõudnud arenguetappi, mida iseloomustab pidev soov oma seitse nõelteravat hammast kellessegi või millessegi täiest jõust sisselüüa. Seetõttu pole enam võimalik teda rahulikult sülle haarata vaid peab pidevalt valvel olema. Vastasel korral võib minna nagu alloleval fotol (ühtlasi anname välja ka hetketabamiseeripreemia - seekord siis fotograaf Allanile).

Õnneks kasutab ta hambaid lisaks muule ka eesmärgipäraselt ja kuni ta ise rahus süüa saab on isu hea ning suhteliselt suur osa pakutavast jõuab ka kõhtu. Sellest hoolimata istub ta ööde kaupa piimasaalis ning leiab nagu õige mees kunagi, et nii peabki ja nii ongi hea. Emme jääb siin küll eriarvamusele, kuid paraku ka hüüdjaks hääleks kõrbes. Ühel ööl emme üritas veidi omi seisukohti selgitada - et äkki mingi aja ööst siiski ka magaks rahulikult ning ei sööks ega sipleks - kuid see oli ilmne viga, sest siis sai terve maja kuulda, mis Joonatanil südamel ning seda ikka volüüm põhjas ja kohe 1,5 tundi järjest. Pika mõtteavalduse sisu võis olla umbes, et küll mulle on ikka mõstmatu inimeseloom emaks antud!

Positiivse poole pealt nii palju, et päevasel ajal on noorhärra enamasti väga heas tujus ning tuiab ringi ja mängib pikalt ka täitsa iseseisvalt. Väga rõõmustav areng on toimunud ka päevaunedega. Varasem nx30min muster on asendunud 2x 1,5h (või 1x1h + 1x2h) mustriga ning mõnikord on isegi võetud kätte ja põõnatud pärastlõunal suisa 3h järjest. 

Juba juuli lõpust alates demonstreerib Joonatan võimet iseseisvalt seista ning viimasel ajal on sellele lisandunud ka oskus tühja koha pealt ise püsti tõusta. Püsti ei tõuse ta aga nii nagu lapsed enamasti (et esmalt tagumik püsti ja siis keha ) vaid nagu täiskasvanud (algul galantselt ühele põlvele ja sealt siis püsti) ning seda on väga naljakas vaadata. Kui vaja siis suudab ise päris jupp aega sel viisil seista ning tagasi põrandale laskub enamasti väga sujuva kükiga. Ühtlasi on avatud poll, et kas vend viib Emilile sünnipäeva kingi neljakäpukil kink hambus või juba suure mehe kombel omil jalul.

Emili uus voodi

Emilile sai juba mõni aeg tagasi uus voodi tellitud, sest kaua sa ikka võrevoodis magad, kui mõni vend käib iga päev sellise näoga vaatamas, et kas juba saab selle voodi endale või pean veel kaua vanemate juures magamas käima. Samas oleme me võrekast väljakolimist kogu aeg edasi lükanud, sest Emilil on komme kindlate seinteta vooditest poole magamise pealt lahkuda. Soomes kämpingus, leidsime õhtul kenasti voodis uinunud lapse keset ööd voodi alt (!) kaeblemast. 

Nüüd hakkab aga Emili tuba lõpuks valmis saama ning me otsustasime uue voodi kokkumonteerida.  Emili ise aitas tublisti kaasa ja keerutas vapralt kruvisid kinni ning poole töö pealt lisandus veel üks väike abiline, kes tegeles peamiselt voodi konstruktsiooni tugevuse testimisega ( patsutamise teel) ning üritas monteerija tagant vabu kruvisid sisse vehkida, et neid siis endale suhu toppida. Valmis voodi läks veel issi juurde värvimisse ning sellest pakume pilti, kui tuba lõplikult valmis on - loodetavasti Emili sünnipäevaks. 

Suvemeenutusi

Joonatan asus suvel ka seljakotirolli omandama, kuid esialgu meeldib talle siiski rohkem kõhul tsillida.

Kiikumispisik tuleb lastesse süstida võimalikult vara, sest siis on lootust, et nad tulevikus on on sinuga nõus mänguväljakule kaasa tulema ning emme ei peagi üksinda kiikumas käima. Meie peres on nimelt nii, et pärast õhtusööki asub just nimelt pereema jaurama, et lähme mänguväljakule kiikuma ning õnneks on Emili enamasti ka nõus kaasa  tulema (kahjuks ei viitsi ta aga nii kaua kiikuda kui tema ema). Kiikumas käime me aga ühel lähedasel väljakul, kus on täiesti super linnupesakiik, kuhu emme koos lastega täpselt peale mahub. Suur unistus on selline kiik endale tagaaeda muretseda, kuid maaletoojad tahavad selle eest paraku roppu raha.

See ja ka järgmine pilt iseloomustavad lapsevanema oskust igal võimalikul hetkel raamat haarata.

Kuku!

Just selline tsill toimus meil Suislepas. Emili veetis päevi basseinis ja nõustus välja soenema tulema ainult pärast julmi ähvardusi. 

Emili õpetab Joonatanile, kuidas kassile pai teha. Joonatan tegi Intsule hoopis jõulist ülekeha massaazi ning Ints ei teinud selle peale teist nägugi.

Koos onutütar Meriliniga lastemuuseumis teatrit tegemas. 

Poiss on ikka poiss. Joonatan sattus suurest autost ikka täiesti vasikavaimustusse.

Selline võiks välja näha paljulapseliste auto :-). Emili - Merilin - Joonatan.