Emili joob Joonatani tassist Joonatani jooki.
Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.
Emili joob samas tempos edasi.
Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.
Emili joob tassi tühjaks.
Emili: Otsa sai!
Emme: Aga Emili ma ju palusin, et sa Joonatanile ka jätaksid.
Emili: Aga mulle see nii maitses.
Emme: Nii ei ole ilus teha, et sõbrale üldse ei jäta.
Emili: Joonatan ei ole minu sõber. Ta on ainult sinu ja issi sõber.
Emme: Miks ta siis sinu sõber ei ole?
Emili; Ma ei ole temaga veel sõbraks saanud.
Loogiline.
Muidu oli meil siin aga vahva päev. Emme kokkas vinguva Joonatani kiuste 1,5 tundi lasanjet. Õhtusöögilauas selgus aga, et Emilile ei maitse ning noorim pereliige loopis terve toidu imetlusväärse järjekindlusega tükkhaaval laua alla. Ma annan endale küll aru, et võrreldes paljude emadega ei tohiks ma laste söömisteemal üldse vinguda, kuid sellistel hetkedel tekib ikkagi tunne, et mis asja ma üldse pingutan. Sama hästi võiks hommikul suure kausitäie kamapalle keset tuba tõsta ning terveks päevaks oleks rahu majas.
Pärast mängisid aga emme, Emili ja Joonatan kodu. Emili oli emme ning emme oli laps ning Joonatan töllerdas niisama ringi. Emme siis otsustas, et on uneaeg ning laps tuleb magama panna. Mõeldud tehtud. Laps heitis kuulekalt diivanile, laskis endale teki peale panna ning kuulas huviga unejuttu. Seejärel nõudis veel laulmist ja juua ning peasügamist. Väike emme oli kõigega lahkelt nõus. Pika protseduuri tulemusena juhtus aga see, et päris emme elas oma uude rolli niivõrd hästi sisse, et lasigi silma looja. Magas kohe kuskil veerand tundi õndsat und, samal ajal kui 3ne ja 1ne tema ümber tuba peapeale pöörasid. Ärkas alles siis, kui mängu emme tal teki pealt ära tõmbas ning "Tõuse ülesse! Hommik on!" kõrva karjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar