Ja ta ei jäänudki taeva

Enne kui asume lumiseid pilte näitama paar sõna Joonatani viimase aja saavutusist. 

Vahepeal raugenud hammustamislust on jälle pead tõstnud ning arvestades, et lõuapärad on möödunud kuude jooksul tugevamaks treenitud, siis on seda iseäranis raske taluda. Emmel on näiteks paramal käsivarrel kahed täiesti selgelt loetavad hambajäljed. Need on seal konstantselt, sest nii kui ühed kaovad, tehakse uued asemele. Pidavat olema üks homöopaatia aina, mis sel puhul aitab - kui keegi lugejatest teab siis andke palun meilegi teada, sest tervel perel on villand. Nagu koerakutsikat kasvataks.

Teine harrastus, mida igapäev harjutatakse ja täiuslikumaks lihvitakse on komme kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronida/pugeda/ennast või omi näppe toppida. Pääsu trepile takistanud toolid enam meie noorhärrat ei pea, sest ta lihtsalt lükkab ennast kahe tooli vahelt toore jõuga läbi. Ja kaval on ta kurivaim(uke) ka. Täna nägi emme pealt, kuidas esmalt roomati neljakäpakil laua alla, siis lükati sealt välja Emili söögitool, edasi nihutati see raamaturiiuli juurde ning siis juba naginal nagu trepist toolile (Emilil on Tripp-Trapp tool), kõige kõrgemal astmel püsti ning riiulilt kraami kiibitsema. Kui emme oleks vähe taiplikum oleks ta juba eos poisi kavatsused läbi näinud ning turnimisele varakult kriipsu peale tõmmanud. Emme aga nägi küll, et poeg puges laua alla ning asus tooli nügima, kuid mõttes naiivselt, et las pusib, keeras selja ning asus poolelijäänud e-kirja lõpetama. Järgmine pilk üle õla tunnistas juba maast meetri kõrgusel seisvat Joonatani, kes nägi kurja vaeva, et mitme kilost küünalt riiulilt endale kaela tõmmata. Siis läks lapsevanemal kiireks.

Ühesõnaga igav meil siin ei ole ning närvikõdi jätkub igale maitsele. 

Nüüd siis lubatud talvepildid:

Joonatan harjutab tehnikat juhuks kui talv peaks jälle lumerohke tulema ning käru teinekord vajama lahtilükkamist.

Lemmiktegevus pargis. Joonatan jälitab tuvisid ning tuvid alahinnates noormehe visadust lendavad temast vaid paari meetri kaugusele. Ja nii kümmekond korda järjest.

Märkas uusi pahaaimamatuid ohvreid, kellele tuul alla teha.

Pika ja visa töö lõpptulemus - kõik tuvid istusid puu otsas ning Joonatan seisis nagu noor kutsikas kael õieli puu all ega saanud aru, miks sõbrad temaga enam mängida ei taha. 

Aga vähem kui neli kuud tagasi sai niimoodi õues olla! Ilm on ikka imeline!