Uus soeng

Lasin eile juuksed ära lõigata. Mitte lühemaks vaid ikka kohe lühikeseks. Oleks veel lühemaks lasnud aga juuksur nii ilusti palus, et mul hakkas tast kahju ja nõustusin siis tema pakutuga. Laste reaktsioonid olid iseloomudele vastavad.

Kõigelevastuvaidleja:
Emme: Noh, Joonatan, on ju ilus?
Joonatan: Minu meelest oli enne ilus.

Äärmiseltpessimistlikumaailmavaateesindaja ehk Emili halas pool õhtut, et tema peab nüüd peres ainsana pikkade juustega olema. See ei olevat kohe üldse aus. Minu pakkumisele, et kuule, lõikame siis sulle ka sellise soengu nagu emmel, vastati loomulikult eitavalt.

Juuksed sain muide juuksuri juurest kaasa. Nüüd ei teagi mida nendega teha. Otsiks mõne kiilaka nuku või äkki teeks pintsliks. Tartu Mänguasjamuuseumis on ühes nukumajas juustest tehtud nukuhari ja nukuhambahari. Need valmistas mees, kes oli kümme aastat kartulisalves või laudas või kuskil varjul. Kõige põnevam eksponaat terves muuseumis mu meelest.

Jõulude ootus

Joonatanile pisteti lasteaias käärid pihku ja teda tabas raskemakujuline lõikamismaania. Jätsime siis suure lõigutud paberitükikeste hunniku aeda maha ja tulime koju, et lõikuda valmis teine sama suur mägi ka siin. Laps oli vaimustuses, emme oli vaimustuses. On ju tore, kui laps istub ja tegeleb süvenenult millegagi? Paraku jäi lõikamisõnn meie majas üürikeseks, sest Joonatanil läks täpselt üks päev aega lahti hammustamiseks, et lõigata saab lisaks paberile veel muudki. Enda juukseid ja riideid näiteks. Nüüd ongi käärid taas kapi otsas ja Joonatan tavapäraste pättuste juures tagasi.
Üheks selliseks on näiteks lume söömine. Iseenesest suht süütu tegevus, kuid Tallinna kesklinnas mitte just kõige soovitavam. Lasteaias pidavat ka Joonatan ja tema truu kuriteokaaslane Jakob igal võimalikul juhul lund sööma. Nii juhtuski, et kui Joonatan siis emmel sinisilmselt uuris, et millal küll kevad tuleb, teatas emme südametäiega, et kevad tuleb siis kui teie Jakobiga olete kõik lume ära söönud. See võttis mehe mõtlikuks. Jakob aga meeldib Joonatanile väga. Joonatan oli laupäeval lausa kurb, et ei saa minna lasteaeda Jakobiga mängima. Kasvatajate hinnangul pidavat nad suht ühte masti mehed olema, mis tähendab ka seda, et pättused naljalt tegemata ei jää ning järelemõtlemistool juba tühjalt ei seisa. Õnneks on neil veel kolmas kambajõmm Sander, kes tundub selline vähe rahulikum tegelane. Aga noh, mis mina ka tean, ma näen neid ju viis minutit hommikul ja teine viis õhtul.
Jõulukuu uudistest veel nii palju, et hooaja spordiala on meil tuuleveskitega võitlemine. Ehk, et meie Allaniga üritame mingilgi määral kontrollida laste magusakonsumeerimist. Täiesti läbikukkunud üritus muide. Eile said lapsed Elisa jõulupeol (mis muide oli väga vahva ja toimus Premia jäähallis) kumbki 700 grammise kommikoti. Me siis mõtlesime välja reegli, et eile võivad süüa nii palju kui tahavad ja edaspidi saavad iga õhtu ühe kommi valida. Nad siis hakkasid sööma nii palju kui tahavad. Ma istusin, vaatasin ja tundsin kuidas iga kommiga käed järjest rohkem värisema hakkasid. Ma usun, et kui me ei oleks kotti käest võtnud oleks Joonatan selle ühe soojaga tühjaks söönud. Õnneks said lapsed ise ka aru, et vist aitab. Hilisemast õhtusöögist noormees loomulikult keeldus. Ainult vett käis iga poole tunni tagant küsimas. Ma ei kujuta ette, et kuidas nendest "üks päev nädalas on kommipäev" riikides/peredes see päev üle elatakse. Meie põrgulised olid õhtul ikka täielikud energiapommid ja Emili puhul kaasnes sellega veel suur trots ja vanemate pikalt saatmine.
Täna aga jätkame jõulupidude nädalaga ning kui vahepeal maailmalõpp ei saabu, siis jõuame ehk ka pärisjõuluvana ära oodata.

Üks väike Liis

Taaskord tänu Laulukarusellile kõlavad meie elamises nüüd kahel häälel järgmised lauluread:

"Üks väike Liis paneb silmad särama,
ajab nutu ära ja teeb tuju heaks!
Üks väike Liis peab ikka kõlama,
jah laul peab kõlama, sel kaunil maal."

Mina küll neid parandama ei hakka.

Antud laulu originaali võib vaadata siit.
Peaks olema antud saate teine esineja.

Ühtlasi arendab Laulukarusell ka filosoofilist mõtlemist. Joonatan nimelt lähenes üks päev siin mulle küsimusega:
"Emme, kas sa tead, mis on õnn?"
Ma ei jõudnud veel midagi kosta, kui laps ise vastas endale lauldes:
"Õnn on see, kui võid rändama minna,
muusikamaale, helide linna.
Ja sinus eneses kõlab üks viis,
õnnelik olla võid siis."

Mitte ainult suhkrust, jahust ja maasikavahust

Täna selgus, et ühe põhilistest tarkustest, mis aitab elus hakkama saada, on meie kolmeaastane mehike igatahes omandanud.

Joonatan: "Igas tüdrukus on peidus natuke nõida!"

Puhas kuld. Nüüd jääb veel üle ainult loota, et järgneva viieteist aasta jooksul õpiks noormees eristama, milliste eksemplaride hingesügavustes leidub natuke Nöbinina ja millistel Bellatrix Lestrange'i. Kui see ka selge, võib ema süda rahulik olla.

Jõud lõppeb, ei jaksa enam.

Nüüd järgneb üks suur hala.
Teate, ma lähen kadedusest roheliseks iga kord kui keegi kellel on umbes sama vanad lapsed kui meil teatab, et tema lapsed nii kenasti mängivad koos ja nii hoiavad üksteist. Meie omad hoiavad üksteist ainult kord päevas enne magama jäämist. See tähendab, et siis kui nad on juba magama pandud ja vanemad leiavad, et nad võiks magada, siis nad moodustavad mingi uinumisvastase ühisrinde ja tegutsevad sõbralikult koos. Muul ajal toimub üks suur kaklus ja vingumine. Ja meil on sellest niiiiiiiii kõrini. Nad ei suuda viite minutit ka ühes toas viibida, ilma tülli minemata. Kui me ei taha, et nad kakleks, peab üks meist nonstop nendega mängima ja seda me paraku ei suuda kogu aeg. Täna näiteks läksin lastele aeda järgi. Kõigepealt võtsin Emili ja siis me jalutasime Joonatani lasteaeda. Mingi sõnelus tõmmati käima juba riietusruumis (teemaks oli vist, kes millise kapi ees istuda tohib), kuid see õnneks sumbus. Aga kohe kui me lasteaia uksest välja olime saanud algas jaur alatisel teemal "kes kõige ees saab kõndida" ja kaks sekundit hiljem üürgas Emili üle terve tänava ning sellest veel viis sekundit hiljem jäi Joonatan kõnniteele seisma ja teatas, et tema siis ei tulegi koju. Ma ütlen ausalt, mul tekkis kange tahtmine sel hetkel neile mõlemile poekotiga piki pead äsada. Loomulikult ma ei teinud seda. Alustasin läbirääkimisi ja veenmisi (loe: hardat palumist, et äkki ikka saaks rahulikult koduni kulgetud). Parimat toimivat nõksu - lihtsalt minema kõndimist - ma kesklinna tänavail paraku rakendada ei saa, sest Joonatan on suht ettearvamatu ja ma küll ei julge pead anda, et ta autoteele ei jookse suure viha ja nördimusega.
Kui mulle oleks meeldinud pidevalt ületamatute erimeelsuste lahendamisega tegeleda, oleks ma diplomaadiks hakanud. Aga mulle ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Ei meeldi kavaldada, meelitada, igat kuradi pisiasja läbi mängu lahendada, iga sammu juures üritada kolm sammu ette näha, et ennustada, kes millise liigutuse peale jälle solvub või üürgama pistab. Ma ei taha olla pidevalt mingi kloun. Mulle meeldiks kui mu viiene tütar näitaks oma venna suhtes lahkust ja sõbralikkust üles ka muul juhul, kui ta sellest mingit isiklikku kasu näeb ja mu kolmene poeg ei üritaks igal võimalikul juhul oma õde välja vihastada. Kas neile tõesti meeldib, kui teine on kurb ja nördinud?? Mis see neile annab?
Samuti tahaks ma teada, et kes kurat programmeeris need lapsed nii, et alati on tarvis mängida selle asjaga, mis parasjagu teise käes on!!!!
Mul on lihtsalt sellest igapäevasest lahingutandrist nii kohutavalt kõrini. Ja enamus päevast on nad ju ometigi lasteaias. Ma olen juba täiesti selleks emaks muutumas, kes läheb oma lastele aeda võimalikult hilja järgi, et see õhtune "tore kvaliteetaeg pereringis" kujuneks võimalikult lühikeseks. Kurb, aga tõsi. Hetkel.
Ma ei teagi, mida teha. Harjuda, et nad on nagu nad on ja neilt mitte midagi enam eeldada? No mismoodi sa harjud sellega, et su oma kodu on sõjaväljaks muudetud?

Kes ütles, et emadepäev on mais?

Tõusev päike kuldas SEBi peakontori katusekolmnurka ja Swisshotelli torne. Ööpimeduses säranud Viru Hotelli logo hakkas vaikselt kahvatuma. Vesi oli soe, tuba hämar ja vanainimeselikult mõtlik poiss nii pisike-pisike. Ta tõmbas ennast sooja rätiku sees kerra ning vaatas oma suurte-suurte silmadega maailma ja inimesi enda ümber. Inimesed vaatasid vastu ja naeratasid. Emme, issi, vanaema, tädi ning suur ja soe valge ingel nimega Ingrid. Korrus allpool virgus veel unesoe tüdruk, pehme öökulliga bidzaama seljas. Ega sellist hommikut ei saa ju ometi mahamagada! Hommikut, kui sa ei ole enam lihtsalt üks kaheaastane tüdruk, vaid ühtäkki hoopis õde, vanem õde. Kiiresti oli tarvis uudistama tulla, piiluda rätiku serva alla, saada tuttavaks. Vaadata, kes on siin koos minuga. Kes see on, kes on tulnud tähtede tagant, et olla minu teekaaslaseks, sõbraks, mänguseltsiliseks, vennaks. Kas ta teadis juba siis, et mõni tund vähem kui kolm aastat hiljem, lesivad nad koos laias voodis ja muudkui naeravad ja naeravad ning ei pea vanemate juttu hilisest kellaajast ja eesseisvast varasest ärkamisest miskiks? Kas ta teadis, et just sel hommikul lõppes vanemate ülekaal ja jõud said võrdseks? Isadepäeva hommikul. Emadepäeva hommikul.
Ilusat sünnipäeva teile Joonatan, Ott ja Artur! Ilusat emadepäeva kallid Kai ja Kadri!

Hiiumaa mees

Me elame väikese saare peal,
mille nimeks on Hiiumaa.
Selle saare peal olen sündinud ma...

Ei tasu erutuda, kallid blogilugejad, me ei ole Hiiumaale kolinud. Ainult Tallinna kesklinnas sündinud ja kasvanud mees lõõritab siin viimasel ajal ülalmainitud viisi. Kõlab kummaliselt, arvestades, et Joonatan on vaid korra Hiiumaale sattunud ja sedagi poolteist aastat tagasi.
Asi on nimelt selles, et meie lapsed ei vaata enam multikaid vaid Laulukaruselli. Igal pühapäeval me lindistame uue osa ja siis seda kedratakse igapäevaselt kuni uue pühapäevani. Joonatani viisi- ja sõnademälu on aga hämmastav ning seetõttu ka lauldavate laulude valik laieneb iganädalaselt. See on iseenesest tore, sest laulurühmitus Vigri (kuhu ka Joonatan kuulub) repertuaar hakkaski ennast pehmelt öeldes ammendama. Või kui kohe ausalt öelda, siis oleme jõudnud punkti, et kui keegi peaks veel korra laulma laulu "Tigu hädas majaga" anname me Allaniga alla ja võtame kasutusele kõrvatropid.

Aga viriseda ei ole siin midagi. Ikka tore kui ebamusikaalsetel vanematel juhtub musikaalne laps sündima. Siis võib kergesti juhtuda nii nagu ükspäev Emiliga, kes laulis rongilaulu ning mõnda aega mõtlikult õe esinemist kuulanud Joonatan ühel hetkel teatas, et sul läks siin vist natuke valesti, Emili. Aru ma ei saa, omas kodus ei tohi ka enam mööda laulda!

Magamine on nõrkadele!

Joonatani võlunipp kõigile lastele, kes mingil põhjusel parasjagu ei soovi lasteaeda minna:

Minna õhtul normaalsel ajal magama. Ärgata kuskil kahe ajal. Passida siis tunde lakke vahtides ja väherdes üleval, aeg-ajalt emmet varvaste ja näppudega surkides, tagamaks, et ka mainit lapsevanem sõba silmale ei saaks, uinuda siis sügavalt vahetult enne kukke ja koitu. Magada nagu kott, kui on aeg tõusta, ignoreerida kõiki äratuskatseid, kuni vanemad halastavad ja alla annavad. 

Tulemus: vahva kodune päev emmega mängides - mis juba iseenesest peidab endas vastust küsimusele, kas emme saab tänaseks planeeritud tööd tehtud või mitte.

Ai Joonatan - kui sa oled teismeline ja hindad üle kõige rahulikku ööund ning järgmisel päeval on sul tasemetöö, võistlus või midagi muud olulist, ausõna, ma tulen ja surgin ka sind kahest kuueni ja vaatan pärast  hommikul ingli näoga otsa!!!!

Joonatan ja Siri

Emme Ipad, nagu tema veljed üle kogu ilma, läbis eelmisel nädalavahetusel tarkvarauuenduse nimega iOS 6 ning meie kõige kaunimasse kodumasinasse asus elama Siri. Siri on ise ka väga ilus - lilla ja plinkiv. Kõigile, kes moodsa õunandusega kursis ei ole, siis Siri on selline programm (vist on see õige termin, ega ma ise ka teab mis arvutigeenius ei ole), millele saab anda häälkäsklusi (stiilis "Open facebook") ja teoorias on võimalik ka ingliskeeles jutt sisse rääkida ja Siri siis transkribeerib selle jutu. Praktikas on isegi google translate ja auotcorrect enamasti tõele lähemal.
Igatahes juhtus täna hommikul selline lugu, et Joonatan sai kuidagi Ipadile näpud taha (rangelt keelatud!!) ning tal kulus täpselt üks sekund, et avastada Siri. Ilmselgelt oli tegemist 21.sajandi vidina ja 21. sajandi lapse kohtumisega, sest Joonatan asus kohe uljalt Siriga rääkima (me reeglina ei räägi arvutitega, lapsed ei kasuta isegi Skype'i) ja Siri rääkis sama uljalt vastu.  Vestlus kõlas järgmiselt:

Joonatan: Tere!
Siri: Hello!
Joonatan: Kas sina oled paha?
Siri: Sorry, I did not get that.
Joonatan (emmele) : Kes see on?
Emme: See on Siri.
Siri: Blablabla. That does not make sense. Would You like to make a google search for that?

Ütleme nii, et juttu jätkus kauemaks. Täitsa põnevaid variante pakkus Siri Joonatani jutu peale välja. Erinevaid facebooki kontakte näiteks. Ühel hetkel läks Joonatan parema teineteise mõistmise huvides "inglis keelele" üle, aga suurt see ei aidanud. Ipad ise oli muide terve selle aja väljalülitatud olekus. Ilmselt peaks uurima, et kas Sirile saab ka mingi luku peale panna, sest muidu avastan äkki ühel heal päeval, et Joonatan on teatanud "Delete all" ja Siri vastanud rõõmsalt "With pleasure, my man!"

ESMist meie pere näitel

Ma olen siin mõtisklenud. Kodune inimene, aega palju käes, eksole. ESMist olen mõelnud ja jõudnud kohta, kus tahaks kahe käega peast kinni hoida ja karjuda - see ei ole võimalik! Samas on alati võimalik, et mina siin saan asjadest valesti aru. Ma nüüd jagan teiega, kuidas mina asjast aru saan.
On olemas teatud kooslus. Inimeste, riikide, organisatsioonide vms. Meil peres inimkooslus. Eurotsoonis siis riikide kooslus. Igal osalisel selles koosluses on omad tunnusjooned, funktsioonid, huvid, eripärad jne.
Meil on siin näiteks Allan - äärmiselt rahulik, stabiilne, kindla sissetulekuga, vastutusvõimeline isik. Loogiline, et tema hooleks on pere majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine, vähe labiilsema närvikavaga isendite tasakaalustamine, arvete maksmine. Tema peale saab loota ja tema näeb suuremat pilti Eurotsoonis on sarnaseks tegelaseks näiteks Saksamaa.
Edasi olen meil siin mina - oluliselt vähem stabiilne kui Allan, kuid siiski enamasti vastutusvõimeline. Minule pandud kohustused, suudan reeglina täita ehk toit valmib, pesu saab pestud ja lapsed ei olegi kogu aeg teineteisel kõri kallal. Kuludel suudan ka enamasti silma peal hoida. Aeg-ajalt küll tekib hetki, kus katus sõidab, kuid harva ja mitte hävitavas mahus. (loe: hasartmänge ei mängi ja sms-laenu ei võta).    Ühesõnaga minu kätte võib raha usaldada (väheses mahus teenin toda isegi!!) ja kui ikka on vaja torumehele maksta, siis ei lähe sama summaga endale uusi botikuid muretsema. Säilinud on ka lootus, et ühel heal päeval hakkan ka mina jälle mehe moodi panustama pere sissetulekutesse. Mind võiks siis äkki võrrelda Iirimaaga või Prantsusmaaga.
Edasi on meil Emili ja Joonatan. Lõbusad, armsad, tegusad, kuid samas täiesti ebastabiilsed, ettearvamatud, vastutusvõimetud ning omavahel pidevalt vaenujalal. Nendega tuleb pidevalt tegeleda ja nende endi tegevusel silm peal hoida. Kui on vaja vahva pilt joonistada, peitust mängida, komme hävitada vms. on nad igati omal kohal, aga raha ju neile ei annaks, üksi neid poodi ei saadaks, õhtusööki valmistada ei paluks, kas pole? Ma oleks vist naiivseim ema maailmas, kui ma näiteks läheks õhtul välja ja annaks oma lastele ülesande ise end kell üheksa magama panna. Sama lugu on minu meelest Vahemere rahvastega, eesotsas Kreekaga. Kui on tarvis maitsvat mussakat või parimat oliiviõli, siis seda teevad kreeklased. Kuid eeldada, et nad oma riiki majandada oskavad ja üleöö sakslase kombel tööd vihtuma asuvad selmet pool päeva kohvi tassi taga sõpradega nardõd mängida on naiivsuse tipp.
Kreeklased, täpselt nagu lapsedki, ei ole midagi valesti teinud. Lapsed ka ju silmad pärani lubavad, et see on viimane kord, kus nad üht, teist või kolmandat pättust teevad. Kuid juba lubamise hetkel, teavad nii nemad ise kui ka vanemad, et uued pahandused on kõigest nurga taga. See on laste loomuses, täpselt nagu geograafilisest asukohast, kultuurist ja ajaloost tulenevalt ei ole tihke töörabamine ja vähene bürokraatia kreeklaste loomuses. Milleks neilt siis seda ometigi eeldada???
Äkki me peaks ka oma riigiisadest õppust võtma ja andma lastele suure hunniku komme ning  seda lubaduse vastu, igal hommikul ainult üks komm võtta selmet kogu kott esimese soojaga tühjaks süüa?

Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna

Hetk Emili sünnipäevapeolt. Neile, kes ei ole liiga osavad piltmõistatuste alal ka väike vihje - pildil on juubilari isa ja vanaisa. Üpriski sümboolne ja paljuütlev pilt, kas pole? Esimene on täpselt selline nagu kogu tema poolt esindatav juristide armee ja teine on mingil kummalisel põhjusel ülejäänud sada klouni sel korral Toompeale jätnud.
Teisest küljest võib sellel pildil ära tunda ka seadusandliku võimu pidurdava käe erasektori sabal.

Ah jaa - need sada sõna saabuvad peagi, sest pidu oli äärmiselt lennukas ja lõbus. Kipsist hoolimata.

Kips!

No nii, huul paistes ja käsi kipsis. Ja kui te nüüd kõik arvasite, et jutt käib tulevasest Eesti parkuurimeistrist Joonatanist, siis eksisite, sõbrad. Seekord juhtus hoopis nii, et Emili ei kuulnud, kuidas õnnetus hüüdis. Õigus küll, õnnetused ju ei hüüa tulles.
Igatahes oli tegemist ühe väga kummalise päevaga. Hommikul kukutas Joonatan ennast alustuseks enda toolist selg ees alla. Ta nimelt seisis söögitoolis ja aitas emmel muffinitainast vormidesse tõsta, Ühel hetkel aga tasakaal kadus ja Joonatan koos temaga. Seda, et kaheaastane suudab kukkuda nii, et teeb samal ajal õhus täispöörde, toetab käed tooli alumisele astmele ja maandub põhimõtteliselt jalgadele, ei usuks ma elusees, kui poleks ise näinud. Kuna mainitud akrobaatilist etteastet saatis emme vali karjatus, siis järgnes ka lapse nutt. Hiljem Joonatan seletas, et ta ei saanud haiget vaid nuttis ehmatusest, sest emme karjus. Igatahes väga õnnelik õnnetus ja tuleb tunnistada, et pidevast ronimisest ja hüppamisest on ilmselt vist kasu olnud. Kukkumine on vähemalt selge.
Emiliga paraku nii hästi ei läinud. Tema kukkus lastetoas kiigelt. Üldse mitte kõrgelt ja üldse mitte hoo pealt. Põhimõtteliselt seisvalt kiigelt, aga nii õnnetult, et verd lahmas ninast ja suust ja kui esimene ehmatus üle sai elatud ja Emili lisaks karjumisele ka rääkida suutis, selgus tõsiasi, et haiget teeb hoopis vasak käsi. Tund aega hiljem traumapunktis tuvastati luumurd ja antud jäse läks Emili protestist hoolimata kipsi. Näo vigastused olid õnneks suhteliselt kerged ja loodetavasti saavad pühapäevaseks peoks korda. Käega läheb paraku kauem ja esimest juubelit tähistab noor daam igatahes käsi kenasti roosa salliga kaelas.
Nii, me siin siis nüüd toimetame ja võtame parimat uudsest olukorrast, kus Joonatan on lasteaias ja Emili kodus. Emme põhitegevuseks on aga vildikatel korkide maha võtmine, sest seda ju ühe käega ei tee.

Sügisjooks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada kevadest. Millalgi mai lõpus sai minu erinevates sisetreeningutes veedetud spordiaasta otsa ja kuna ilm oli muutunud ilusaks (nagu mais ikka), tundus mõtetu oma aega ja raha (mida eriti ei olnud) raisata ning kuna kallis kaasa agaralt Kadrioru vahet silkas, tekkis ka minul plaan, et kas nüüd või mitte kunagi. Seda, mida ma senini olen jooksmisest kui liikumisviisist arvanud võib lugeda siit. 
Siiski otsustasin veel viimast korda proovida ja juhtus ei vähem ega rohkem kui ime. Minu esialgne plaan oli joosta 20 minutit ja siis hakata iga kord kahe minuti kaupa aega pikendama. Valitud tihedus siis kuskil kolm korda nädalas. Esimene kord jooksin 22 minutit Pirita rannas ja ei jõudnud ära imestada, et õlad ei valutagi ja hing ei ripugi peale 100 meetrit paelaga kaelas. Järgmine kord läbisin puhtalt eufooria pealt kohe 35 minutit ja siis ei saanud ju enam tagasi minna. Paari nädalaga oli läbitav trass pikenenud viiele kilomeetrile ja siis kuuele ja siis seitsmele ja septembri alguseks, kui ma end lõpuks sügisjooksule kirja julgesin panna, oli pikim läbitud vahemaa 8, 5 kilomeetrit.
Ja teate, mis kõige naljakam, jooksmine oli puhas rõõm. Suur osa oli siin muidugi ka Diana Gabbeldonil, sest minu suviseid treeninguid saatis audioraamatuna tema "Outlander", mis ühel hetkel muutus nii põnevaks, et ma pigem läksin uuele ringile, kui jätsin kuulamise pooleli. Lõpuks nägin unenägusid ka soti aksendiga inglise keeles.
Igatahes, kolm kuud ja 162 jooksukilomeetrit (loe: Tallinnast - Viljandisse) hiljem ( näpuotsaga veel jalgratast, tennist ja ujumist peale) , asusin ma Kesklinna Politseiprefektuuri ees sügisjooksu starti. Eesmärgiks joosta terve maa kuni lõpuni, hinges väike lootus mitte joosta üle 1.20ne. Kartsin ka, sest kümme kilomeetrit oli ikkagi tervelt 1,5 kilomeetrit rohkem kui kunagi varem. Tegelikkus kujunes aga väga ägedaks. Algul kõik jooksid mööda, ma hoidsin hammastega oma tempot ja siis trassi teises pooles hakkasin ise rahvast mööda minema. Kiirendada siiski enne viimast kilomeetrit väga ei julgenud aga kui kiirendamiseks läks, siis möödusin ma usun hotell Tallinn - finish lõigul kuskil paarisajast kaasjooksjast. Kaarli kiriku juurest panin täistempo peale ja kohale jõudes oli selline tunne, et jookseks veel. Imeline!
Ajaks siis 1.15.20 ja koht kuskil kuuenda tuhande lõpus. Allan jooksis 20 minutit kiiremini ja lubas aasta pärast poolmaratoni ette võtta.
Kurb on aga see, et jooksuhooaeg on sama hästi kui lõppenud, sest pimedas mina Kadriorus joosta ei julge ja valget aega lihtsalt ju enam peaaegu polegi. Ratast saab veel kuujagu sõita, aga see pole päris see. Ei tea kas mingite moodsate vidinatega õnnestuks audoraamatut ujudes kuulata? See võiks täitsa variant olla.... mhmm.
Järgmiseks suveks on aga uus eesmärk. Täpselt veel välja ei hõika, aga vihjeks on triatlon.
Nüüd lähen ja söön õhtusöögiks kahekümne aasta jagu sõnu, et jooksimine on ainult hulludele ja mitte normaalne liikumisviis.

Ülitundlik liiklusnärv

Suur suvi pole ühelgi aastal blogile teab mis viljakalt mõjunud. Oodatud ikaldus siis selgi korral.
Oh jah ... ma ikka loodan, et saan meie väga vahvate suvereiside muljed ühel hetkel ka siia kirja aga noh kuniks olümpiat seniks ei maksa vist väga loota. Lastel muidugi hakkab olümpiast juba kena kopp ette saama. Emili siin just uuris, et "Emme, miks sa niiiii palju seda sporti vaatad?" Sellele järgnes muidugi kohe ka neiult kaval ettepanek, et kas nemad ei võiks siis samapalju ka muumisid vaadata. Mh, et kuidas see eeskuju järgi kasvatamine käiski? Joonatan ei jaga spordist paraku veel ööd ega mütsi. Algne küsimus, kuhu nad jooksevad, on asendunud hoopis filosoofilisema küsimusega, miks nad jooksevad. Kui sult seda ikka kümme korda päevas küsitakse, hakkad ise ka lõpuks mõtlema, et miks...
Aga mitte sellest ei.... Ma tahtsin hoopis kirjutada meie laste kummaliselt kombest omi vanemaid liikluses korrale kutsuda.
Näiteks eile liikusin autoga mööda Liivalaia uulitsat (mitte, et mul siin ülesküntud ja võõrkeelseid kirju täis soditud tänavarägastikus eriti enam valida oleks, et mööda millist tänavat sõita. Võtad ikka paraku selle, mis veel sõidukõlbulik ja kuhu ka väksem sõiduk kui lõõtsaga buss oodatud on, eksole). Tempo oli miski 45 km/h. Noh selline linna keskmine, ei midagi erilist, kui äkki algas tagaistmel kahehäälne manitsus:
Ära kiirusta! Meil ei ole ralliauto, emmekene! Sõidame ettevaatlikult! Ära nii kiiresti sõida, ma kukun välja! Rahulikult, rahulikult! Kiiresti sõidetakse ringrajal! jne jne. Ühesõnaga selline targutavalt häiriv tekst, mis pensionäri esituses ajaks ilmselt marru, kuid kahe- ja nelja-aastase poolt kuuldavale tooduna ajas hoopis naerma.
Kurblooliseks muudab situatsiooni aga hoopis see, et naerda ei ole siin midagi. Nii emme kui issi on sel suvel liikluspolitseilt kiirustamise eest juba omad esimesed triibulised kätte saanud ja mitte mingit tahtmist ei ole teisi saada. Ehk siis laseme kõrvad longu ja võtame noorema põlvkonna elutarkust kuulda.

Tüdrukute ja poiste mängud

Minu ja Emili hiljutine Brüsseliskäik (millest ehk ka siin veidi pikemalt pajatame) pani mind mõtlema poiste ja tüdrukute erinevuste üle. Eeskätt just selle üle, et kui erinevalt nad mängimisse sellises eelkoolivanuses suhtuvad. Õigemini pani mind selle üle mõtlema mu kallis sõber Eveli ja meie vestlused sel teemal. Nüüd kodus omi lapsi jälgides, olen sunnitud tõdema, et suur osa Emili ja Joonatani "kaklustest" saavadki alguse sellest, et nende ootused teineteisele on ebarealistlikud. Ma pole varem osanud sellise pilguga asju näha ja suur tänu Evelile selle eest.
Näiteks. Joonatan tahab mõõgelda, trügida, rahmeldada ja kui tal isegi õnnestub Emili nõusse saada, et mõõkleme, lõpeb asi tavaliselt üpris kiiresti Emilipoolse totaalse hädakisaga. Joonatan lihtsalt mängib nagu poiss, samas kui Emili jaoks on tegemist üleigasuguse piiri füüsilise rünnakuga. Seda, kust meie kahepoolene on mõõklemist õppinud ärge minult küll küsige. Võibolla sõjaajaloofanaatikust isa teab tõde.
Igatahes, täpselt vastupidised olukorrad on samuti tihedad. Emili tahab rahulikult joonistada või nukkudega mängida ning Joonatan lihtsalt sõidab mängule sisse. Järgneb taaskord Emili ülivalulik reageering, mida mina ehk mitte kõige pedagoogilisemalt nimetan kiunumiseks. Joonatan lihtsalt on selline füüsiliste mängude tüüp (poiss noh) ja Emili on ka muidugi eriline printsess hernetera. Iga väiksemgi puudutus ja haiget saamine leiab valjult äramärkimist.
Nii, et tulebki välja, et me oleme lõhkise küna ees. Emilil oleks vaja kedagi, kes temaga rahulikke mänge mängida tahaks ja Joonatanil teist omasugust rahmeldajat. Meil neid paraku pakkuda ei ole. Eks lasteaias nad siis saavad neid vajadusi rahuldada, kuid kodus peavad ilmselt õppime teineteisega kohanduma. Ja õpivad ka. Mängivad tegelikult igasugu mänge üpris tublisti omavahel.
Mis mind aga üllatas, oligi see, et ma ei ole varem osanud neid tülisid üldse selliselt näha. Tagasi oma lapsepõlvele mõeldes on see tegelikult igati loogiline. Mina nimelt ei mänginud tüdrukute mänge (loe: nukkudega) ja minu vend ei rahmeldanud ega mõõgelnud (kaugel sellest). Meil olid teistsugused mängud meie loodud maailmas. Kokkupõrked tekkisid hoopis teiselt pinnalt. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord me mõõklesime küll. Mitte üksteise vastu, vaid see toimus siis, kui me läksime metallist saslõkivarrastega (sic!) naabersuvila lastele mingit karistusaktsiooni korraldama. Mille eest, enam ei mäleta. Kindlasti õiglase kättemaksu nimel. Muide nende naabrilaste seas oli ka hilisem kuulus laulustaar ja tantsutäht Koit Toome. Mõtelge, mis oleks saanud, kui ta oleks näiteks minu saslõkivarda ette jäänud. Need, raiped, olid ju hirmteravad!

Teise lapse klassika

Joonatan: Miks Emili küsib "miks"?

Ergutamaks laste fantaasiat

Teatavasti on enamikel tänapäeva lastel liiga palju mänguasju ja nende aeg sisutatakse ülemäära ära. Uuringud on näidanud, et mida vähem asju ja igavam lapsel (just sellisel Emili vanusel) on, seda paremini areneb tema fantaasia ja loovus.
Tundub, et lätlased on asja tõsiselt võtnud. Siin nähtav, võibolla, et mitte kõige maalilisem, ülesvõte pärineb Riia lennujaama mängunurgast. Olgu öeldud, et totol nähtav lauake ja kolm tooli moodustasidki kogu mängunurga sisustuse. Meie "fantaasiavaene" laps istus seal mõnda aega, korra ronis kogu täiega lauale, pöördus oma sama üleküllastunud emme poole küsimusega "Mida siin teha saab?" ning mõistlikku vastust saamata, andis alla ning "väljus" "nurgast" (loe: astus kolm sammu vasakule).
Mulle jäigi arusaamatuks, et kas endisele idabloki riigile sobivalt oli kogu ülejäänud inventaar lihtsalt tuuri pandud (mängunurk asub ju turvakontrolli järgses alas, mõni asi siis liumägi või kiikhobu kaenlas lennukile ronida, iseäranis kui ärimehel on kiire töötempo juures lastele kingitused ostmata jäänud) või äkki näeb miski eurodirektiiv ette, et igas lennujaamas peab laste mängunurk olema ja lätlased siis tegid vaibast ja aiamööblist ka ühe sellise valmis.
Või äkki kõik teised lapsed ja nende vanemad mängivadki seal ennastunustavalt fantaasiamänge. Et nagu söövad õhupannkooke ja ehitavad õhulosse. Sel juhul olid nad ilmselt ise ka õhust, sest meie istusime antud nurga kõrval ca 45 minutit ja ühtki last seal mängimas ei kohanud.

WANTED!

Mõni päev tagasi läks kaduma Joonatani ööuni.
Me oleme ääretult kurvad ja igatseme kallist sõpra väga.
Joonatani ööuni jõudis enne kaotsiminekut meie peres kõigest paar nädalat viibida ja me hakkasime teda väga armastama.
Tundemärgid: magus, sügav, rahulik, sisaldab palju vahvaid unenägusid.
Eriti häiritud on tekkinud olukorrast kadunud ööune suur sõber Emme ööuni.
Kui keegi peaks Joonatani ööund kuskil kohtama, siis palun-palun-palun öelge talle, et me väga ootame teda tagasi ja elu ilma temata on just varastel hommikutundidel üks suur hädaorg.

Emili ja Merilin

Brüssel, juuli 2012

Brüssel, aprill 2011

Annika

Täna leidis emme ja Emili vahel aset dialoog, mis võtab päris hästi kokku Emili olemuse.

Emili ja Joonatan pugivad hommikuputru ja leiavad sealt seest kakaonibse, mis emme mingi uitmõtte ajel sinna lisanud oli.

Emili: Miks need kasulikud on?
Emme: Toorkakaos on väga palju mineraale. Söö, siis kasvad suureks ja tugevaks.
Emili: Ma ei taha tugevaks kasvada.
Emme: Sa siis ei taha olla nagu Pipi?
Emili: Ei. Ma tahan olla nagu Annika.

Tõsi ta on. Emili ei ole mitte üks teps nagu Pipi ja on kohe täitsa nagu Annika. See on tegelikult nii armas. Ainus mure on selles, et emme on vist rohkem nagu Pipi ning peab nüüd õppima aksepteerima seda väikest Annikat, kes kohe üldse ei taha Pipi olla. Näiteks viimati Belgias lõbustuspargis nägi emme kurja vaeva, et lasta Emilil rahus karuselli kõrval seisata ja oma vähest julgust kokku koguda. Emme oleks ju kohe, Emili kaenlas,  karusellile tormanud ja alles hiljem võibolla veidi hirmu tundnud. Jah, Emili sai karusellil aru küll, et on väga äge ja hiljem sõitis veel ja veel, kuid see seismise, vaatamise ja enda kogumise hetk enne igat uut karuselli, ei jäänud sellest grammigi lühemaks.

Huvitav, kas elus hakkama saavad pigem Pipid või Annikad? Aga kummad õnnelikumad on?

Millal maksan memme vaeva?

Teatame uhkusega, et meie järeltulev põlv alustas täna ametlikult memme vaeva maksmist.
Olime nimelt Suislepas ja lapsed toimetasid asiselt õues. Joonatan oli reibas ja rõõmus ning keegi kohalviibinud vanemlikust ega vanavanemlikust kontingendist ei tundnud endas erilist motivatsiooni teda lõunaunne panema hakata. Hilisel pärastlõunal juhtus aga selline lugu, et laste mängu jälgival emmel tikkus diivanil silm vägisi kinni vajuma. Tegigi siis emme lastele ettepaneku, et täna võiksid nemad hoopis emme lõunaunne panna. Emili ja Joonatan haarasid mõttest kinni ning järgnes emme selja sügamine neljal käel ning Emili esitas ka unelaulu "Väikesed täiskasvanud kõik magavad juba...". Emme jäi sügavalt magama ja lapsed suundusid õue koos vanaemaga toimetama.
Pikk unevaba päev värskes õhus pani ühtlasi veel aluse mõnusale jalgpalliõhtule, sest noorem generatsioon lükkas teel Suislepast Viljandisse silma joonelt kinni ja ei avanud seda ka tuppa transportimise käigus rohkem kui vaid hetkeks. Nii saidki vanemad kell pool kümme üksteisele sügav hämmeldus näos otsa vaadata, teleka käima panna ja külma õlle klaasidesse valada. Ei mingeid vaidlusi ja väljapressimisi teemal, et kelle kord on lapsi magama panna ja kes saab rahus vutti vaadata.
Elu nagu lill!

Piiter

Emili ja Joonatan pakkisid oma seitse ( või pigem seitsekümmend) asja ja sõitsid suveks vanaema juurde maale. Täpsemalt Viljandisse. Emme ja issi aga pakkisid oma seitse asja, võtsid vanaisa Jaagu kaasa ning põrutasid rongiga kolmeks päevaks Piiterisse. Seal sulanduti kiiresti kohalike sekka ning viimaseks päevaks saavutati tase, kus võis juba vabalt muuseumides kohalikena esineda ja tänaval turistidele teed lähimasse metroopeatusesse juhatada.
Eestile lähim suurlinn tervitas meid mõnusalt sooja ja veidi vähem mõnusalt tuulise ilmaga. Olime tegusad ja nägime palju, läbides oma väikeste jalakestega kümneid kilomeetreid päevas. Käisime Venemaa vanimas, Peterburi Aleksandri Teatris, Ibseni "Hedda Gableri" ja Gogoli "Revidenti" vaatamas, sõitsime laevaga Peterhofi, teise laevaga Neeval ja kanalitel, kolasime Peeter-Pauli kindluses ja ronisime Iisaku katedraali kupli alla, külastasime Mensikovi paleed, sõjamuuseumi, Marli lossi, Dostojevski, Krõlovi ja Tsaikovski haudu. Puskini muuseumi meid paraku ei lastud ja Peterhofi palee ukse ees keerles nii lõputu saba, et piirdusime vaid imelise pargi ja purskkaevudega.
Hommikusöögiks sõime kaaviari ja kõrvale jõime sampanjat. Vabanduseks võib öelda, et tegemist oli pulmaaastapäevaga.
Lapsed samal ajal kasvasid kõvasti suuremaks. Joonatan jättis oma lainetavad lokid Viljandi juuksuri põrandale ning õppis iseseisvalt pükse jalga panema. Olla oldud väga tublid ning vanemate paiknemise või naasimise vastu mingit huvi ei ilmutatud. Õnneks läksid ka ilmad soojaks ja Viljandi kui suvituslinn leidis eesmärgipärast kasutamist.
Nüüd puhkame nädalapäevad kodumaal ning siis pakivad juba emme ja Emili oma seitse asja, võtavad vanaisa Jaagu kaasa ning põrutavad Euroopa pealinna Brüsselissse sõpradele ja sugulastele külla.

Nalju ja naljandeid

Emme: Mul kurk valutab.
Joonatan (hoolivalt): Kuhu sa selle ära lõid?

Joonatan lõpetab söömise: Aitäh, kõht on täis. Mutionu külas käis. Väga hea toit oli. (see kordub päevast päeva. Miks või kust, me tõesti ei tea.)

Emili on unine ja ei taha ülestõusta, kuid on lasteaiapäev. Joonatan istub Emili voodi kõrval ja muudkui laulab: Pasunad puhuvad, tõuske üles magajad! Tuul puhub pasunat, tõuske üles magajad!

Emme meigib ennast ja Joonatan jälgib teda. Pikalt. Kui emme ripsmete värvimiseni jõuab, küsib Joonatan: Mis sa OMETI teed?

Seoses Ipadi lisandumisega meie leibkonda, teevad ka lapsed esimesi tutvusi puutetundlikkusega.
Emme istub diivanil ja kirjutab midagi oma arvutis. Joonatan läheneb, algul jälgib toimuvat, ühel hetkel hakkab paaniliselt arvutiekraani näpuga taguma. Kui see ei tööta, siis võtab terve käe appi ja üritab keset ekraani ilutsevat kujundit vasakule ära vedada.
Emme: See ei ole touchekraan.
Joonatan jääb mõttesse.
Joonatan: Ei ole jah tatsekraan.

Joonatan käib mööda tuba ringi ja hoiab oma kõrvu peos. Emili seletab midagi laua ääres.
Joonatan: Ma ei usu oma kõrva, et mis Emili räägib.

Aitäh!

Üks suur tänu inglitele, politseile ja päästeteenistujatele!
Eile Tallinna kesklinnas auto küljest leitud pomm oli meie kodust 150m ja Emili lasteaiast 50m kaugusel. Me käime ja sõidame sellest kohast igapäevaselt mööda.
Lasteaed jäi politsei poolt eraldatud ala sisse. Eile oli suhteliselt seikluslik, Joonatanil ikka ülipõnev aknast vilkuritega autosid vaadata ja Emilile järgi minnes politseiga juttu teha. Täna alles jõuab kohale, et mis oleks.....

Hommikune nipinurk

Ja nüüd kallid lugejad, midagi eluks vajalikku:
Kuidas korraldada koduste vahenditega ja suurema vaevata iseendale väiksemat sorti infarkt või suuremat sorti ehmatus.
1. Pesta ära vihmakile (no tegelikult see esimene etapp ei ole obligatoorne, saab läbi ka täitsa kuiva tumedamat sorti riideeseme või kilega)
2. Minna rõdule ja riputada kile magamistoa akna taha konksu külge kuivama
3. Tulla tuppa ja selle kahe (2!) sekundi jooksul unustada täielikult eelneva viie (5!) sekundi jooksul toimunu
4. Tõmmata magamistoa aknal kardin üles ja olla sekundi (1!) jooskul täiesti veendunud, et su kolmanda korruse rõdul seisab mingi tont (varas, sarimõrtsukas jne), kes valmistub aknast sisse ronima.

See on hea mäng veel selles mõttes, et saab täitsa üksi mängida ja lugematu arv kordi, sest tänu kolmandale punktile tundub iga kord nagu esimene.

Jõudu seltsimehed!

Kaklusklubi ehk tekitame tühjast tüli

Emili ja Joonatan on saavutanud omavahelises kisklemises korraliku kesktaseme. Loodame, et nad sellele tasemele jäävadki ja ei ründa tulevikus meistriklassi. Nad on võimelised kaklema ükskõik mis põhjusel ja ükskõik mis hetkel. Ametlik termin on vist "lambist". Täna hommikul näiteks korraldati korralik kisma ajakirja "Elukiri" omandiõiguste üle. Nad meenutavad mulle ühte pensioniealist abielupaari (ei hakka siin nimesid nimetama, kes teab see teab), kes on teineteise suhtes rakendatavast verbaalsest vägivallast sõltuvuses ja lähevad ilmselt üle keha kihelema kui mõnda aega ei ole saanud vastastikku teravusi pilduda.

Teeme lapsevanema päeva põnevaks!

Joonatan on siiani olnud poiss, keda lõunaunne saada ei ole olnud eriline raskus. Veerand tundi, teine kord pool tundi, uinutamist ja tehtud. Ilmselgelt selline asjade korraldus noormehele enam ei sobinud, sest nüüd ta kategooriliselt keeldub pakutavast lõunaunest ja teeb kõik (ja ma mõtlen tõesti kõike) endast oleneva, et uinumist vältida. Täna näiteks viimases hädas hammustas iseenda kätt, et vägisi pealetükkivat und ära ajada. Olles poolteist tundi pojaga maadelnud ja proovinud nii ussi- (unejutud, -laulud, seljasügamised) kui püssirohtu (ähvardamine, karjumine, pikemaks ajaks ruumist lahkumine) andis emme alla. Kui päevane mittemagamine tähendas omal ajal Emili puhul seda, et ööuni tuli õhtul lihtsalt mõnusalt vara ning seoses sellega selline asjade käik oli nii mõnigi päev lausa tervitatav, siis Joonatani mittemagamine on täielik loterii. Variant A - päev jätkub pideva vingumise saatel ja ööuni saabub N ajal röökides. Variant B - poiss kukub N kellaajal pärastlõunal suvalises kohas "lõunaunne" ning ööuni saabub seetõttu pehmelt öeldes hilja. Seega emme ei hakanud mingeid panuseid tegema, et kuidas meie päev edasi välja näeb. Juhtus aga nii, et Joonatan valis võimalikest variantidest kõige "põnevama". Olles äravaadanud Kanepi mängu avaseti (emme selgitustest hoolimata pidevalt poolatarile plaksutades), suundus mehike kõrval tuppa "mängima".  Kuna emme tegeles parajasti Kanepile kaasaelamisega (loe: kuhjaks omi närvirakke teleka ette hunnikusse), siis oli kõrvaltoas valitsev vaikus üsnagi tervitatav. Mängu lõppedes aga millegipärast ei järgnenud hüüdele "Joonatan, läheme Emilile lasteaeda järele!" oodatud reaktsiooni. Kiire pilk üle ukse näitas seda, mida oligi arvata, väike vapper tinasõdur magas südamerahus keset tuba ärajäänud und. No kui magab, siis magab, mis siis sellest ikka? Aga ei, sõbrad, siin on ka konks - lähme Emilile lasteaeda järele ei olnud lihtsalt suvaline pick-up-line. Suurem laps tuli lasteaiast järgmise 30 minuti jooksul tõepoolest koju saada. Olles võimalikud variandid peas läbi mänginud ja kaasvastutajaga (loe: Allaniga) konsulteerinud, töötas emme välja järgmise tegevusplaani: Joonatan magab; emme hüppab rattale ja käib välgukiirusel Emilil järel ära, jõuab vähem kui 10 minutiga tagasi; Joonatan magab ka tagasijõudes. Need närvirakud, mis pärast 2h tennisevaatamist veel alles olid, kulusid nüüd kaheaastast üksi koju jättes marjaks ära. Aga plaan igatahes töötas. Tore oleks, kui rohkem taolisi ekstreemsusi meil siin ei korraldataks. Kuigi sel ajal kui emme ja issi lapsed olid, ei oleks selline asjadekäik sugugi erakordne olnud. Alles hiljaaegu rääkis keegi, kuidas omal ajal oli täiesti igapäevane, et kolmene ja ühene saadeti koos õue ja kolmene siis vastutas, et ühene ka elus ja tervena hiljem tuppa naaseb.

Retooriline küsimus naabrimehele

Kui sul ei ole kaks aastat rõdupiiret olnud ja sa nüüd oled otsustanud selle endale rajada, kas oleks väga kontimurdev olnud teha samasugune nagu meil???
Põhimõtteliselt meil ei olnud plastmassist ja sammastega. Minu meelest täitsa normull piire on.
T..., ma ei või. Nagu Mustamäe.
Meil ainult kaks rõdu siin majal ongi.

Mida kõike me multikatest teada ei saa

Juhtusin täna laste kõrvalt Muumide multikat kuulama.

Piripiiga, Väike My ja Muumitroll arutavad Muumimamma sünnipäeva kingitust.

Väike My: Kingime talle rula. Mulle küll meeldiks.
Muumitroll: Mamma ei oska rulaga sõita.
Piripiiga: Pealegi pole see üldse naiselik.
Muumitroll: Ja kes siis meile süüa teeb, kui ta kukub?

Veidi hiljem.
Muumipapa on rattaga kukkunud ja põlve kriimustanud. Mamma tohterdab seda. Tuleb Muumitroll.
Muumitroll: Oi Papa, mis sinuga juhtus.
Muumipapa: Ah ei midagi, ainult väike kriimustus.(paus) Aga ka sellest võib veremürgitus tulla.

I rest my case, lähen teen köögis edasi süüa ja vaatan, et ükski laps end kriimustades veremürgitust ei saaks.

Kalamaja päevadel

Rohelistest näppudest

No nii, mulle aitab. Annan ametlikult alla. Minu kolmas katse aknalaual maitserohelist kasvatada lõppes viisakalt öeldes "freskoga". Rucola suri kohe peale mullast väljumist (ilmselt hirmu kätte), tüümian andis nädal peale kojutoomist otsad, koriandri potis on rohkem mingeid siblivaid rohelisi satikaid kui taime ennast ja basiilik on sellises "ei ela ja ei sure" vaikseisundis, et ilmselt suve lõpupoole saame teelusikatäie pestot, kui antud taime ikka korralikult kääridega ründame.
"Ei ole midagi lihtsamat kui kasvatada aknalaual maitsetaimi" või tsiteerides Briti staarkokka Jamie't "even a raving idiot like myself can do it". Well, Jamie, mina ilmselgelt ei kvalifitseeru isegi mitte idioodiks.
Ma ei saa aru, kust ma selle totaalse võimetuse millegi kasvatamises (lapsed vist veel moodustavad väikese erandi, aga pärast tänahommikust intsidenti, ei ole see ka mitte päris kindel) pärinud olen. Ema on mul ikka täitsa tumeroheliste näppudega ja omab isegi isiklikku aiamaad (Emili nimetab seda küll "vanaema karjamaaks", kuigi ainsad kariloomad on seal teod). Ämm on tema aiandusalaseid saavutusi vaadates vist kuni küünarnukkideni roheline. Kuigi mõned mu toalilled on tõesti, vaatamata minu pikaajalistele püüdlustele, endiselt elus, on siiski enamik neist ammu loojakarjas.
Ikka tõeline õnn, et me elame korteris ja mul ei ole tervet aeda, kuhu iga kevad tööd-vaeva-raha investeerida, et siis ülejäänud aasta halada, kuidas millestki asja ei saanud. Eelmisel aastal ma üritasin verandal tomateid kasvatada. Kasvasid mingid pikad ja vibalikud olendid, kes võtsid terve elamise enda alla, venitasid vart ja laiutasid lehti, kuid ühtegi tomatit küll kuskilt paistmas ei olnud. Augustiks viskas Allanil üle ja ta tassis kogu kupatuse prügikasti. Veranda sai kohe hoobilt jälle ilus ja valgus mahtus aknast sisse. Ühesõnaga, nüüd aitab! Enam ei kasvata midagi. Lähen ostan keskturult.

Lõpetuseks õpetussõna rubriigist "omad vitsad peksavad". Joonatan on nimelt omandanud sõna "kohe" selle tavapärases tähenduses. Lausele "Joonatan pane autod ära, hakkame magama minema" vastab ta "Kohe." ja mängib südamerahus edasi. Pole vaja väga pikalt mõelda, et kust selline komme. Emme on ikka ma usun sadu kordi vastanud laste algatustele "kohe, ma lõpetan selle asja arvutis ära."

Kasvatades Emilit ja Vahtramäe Emilit

On aeg see ka siin blogis lõpuks mahahõigata - meie noorim laps on üks paras kratt. Küsimusele, Joonatan, kas sul näpud sügelevad, vastab ta täiesti tõsimeelselt jahh. Täna näiteks sügelesid näpud lõunasöögilauas. Algul söödi vanemliku instantsi valvsa pilgu all inimese kombel. Kui aga lapsevanem kööki lahkus, leiti kuskilt laua lähedusest uksevõti ning võeti see lauanõude asemel kasutusse ehk kui emme tuppa naases sõid kaks last ühe võtmega Joonatani taldrikust liha ja kartulit. Emili teatas, et Joonatan alustas. Ma ei vaielnud vastu ka.
Veidi hiljem üritas noorhärra lillepotist lille nahka panna. Ma õnneks sain jaole, sest ma ei tea, kas antud lill mürgine ka on või mitte. Eile oli emme aga nii süüdimatu, et jättis Joonatani rahuliku südamega üksi tuppa tatraputru sööma. Mõni hetk hiljem kõlama hakanud hõiked "emme, tule vaata mul on ilus kaabu" ei pannud hajameelsel lapsevanemal ka lampi põlema. Natukese aja pärast pahaaimamatult tuppa naastes ma nägin seda kaabut küll. Noormees istus nägu naeru täis tatrapudru taldrik tagurpidi peas. Tõe huvides olgu ka öeldud, et taldrik ei olnud enne kummuli keeramist sugugi tühi. Kaugel sellest.
Nädala eest Tartus õnnestus Joonatanil veerandtunniga emme tähelepandamatus lausa kahel korral ära karistada. Mina, rumaluke, nimelt pakkisin südamerahus asju ja leidsin, et las lapsed toimetavad omapäi. Ühel hetkel koridori suundudes aga leidsin eest toimeka poisi, kes oli vanavanemate saapaviksile näpud taha ajanud ning nüüd uhkelt ennast võõpas. Järgnes kirumine (emme poolne), kiunumine (Joonatani poolne) ja pesu. Puhas laps jälle lahti lastud ja saapaviks kõrgemale pandud, naasesin pakkimise juurde, kuid seda vaid selleks, et paar minutit hiljem avastada oma poeg trepikojast liikumissuunaga allapoole.
Ühesõnaga sellised pättused on meil siin igapäevased ja vanemate hirmuks fantaasia ja leidlikkus ajaga ainult arenevad ( no kus nad pääsevad, eks). Ja nagu ühele korralikule paharetile kombeks, vaatab ka Joonatan sulle oma suurte süütute silmadega otsa ja naeratab, justkui öeldes "ise te ju mind tahtsite". Tahtsime jah, täpselt sellist tahtsimegi. Nuta või naera.
Õnneks on meil Emili, kes töötab Joonatani kõrval hädakellana ehk vähemalt pooled pättused jäävad katki, sest Emili hõige "Tulge vaadake, mis Joonatan teeb!" toob vanemad helikiirusel sündmuskohale. Mis aga Emilisse endasse puutub, siis ei tea, kas see meeletu soov kõigele vastuvaielda ja eriliselt valikuline kuulmine on mingi ealine iseärasus või? Ja kui jah, siis kas see üle ka läheb või kestab sedasi ühe soojaga kohe puberteeti välja?
Muide, ma sain ka jälile, miks mu kaheaastase sõnavaras on sellised väljendid nagu "uskumatu" ja "ei ole aimugi". Tuleb välja, et Lotte multikas on kurjajuur. "Eino tere talv!" päritolu on aga endiselt segane. Ilmselt tasub mõnda vanavanemat kahtlustada. Seda "uskumatut" kasutas ülbe pealinnapoiss muide provintis, kus moodustas lause "Ainult üks auto ongi, uskumatu!" Veidi hiljem teatas aga naabrimehele tolle ziguli kohta "Nii kole auto!" Julge siis veel sellisega avalikus ruumis viibida.

Sooneutraalsusest ajendatuna

Teate, mina olen oma elus natuke aega Rootsi Kuningriigis elanud ja sellesse aega (mis küll jääb 17 !!! ((appi kui vana ma olen)) aasta taha) jääb ka minu arvamuskujundus rootslastest. Hiljem olen ma küll kokku puutunud algsesse pilti kardinaalselt mittesobivate isenditega, kuid üldmulje jääb ikkagi samast. Seetõttu ma väga ei imesta nende viimaste uudiste üle, mis sealseid soounustamise eksperimente lasteaedades kajastavad. No, kes siis veel kui mitte rootslased. Kui neil elu on imeliselt ilus ja uudissõna "afrorootslane" juba liigagi tavaline, siis tõepoolest lasku käia ja tehku katseid. Omad lapsed, ise teavad.

Kui mul endal kahte last, täpsustagem tüdrukut ja poissi, ei oleks, siis ma võibolla isegi leiaks, et jah, nii peabki. Nii ongi õige. Kuid Emili ja Joonatan on minu maailmapilti ikka kõvasti avardanud ja ei ole just vähe sõnu, mis mul tänu nende emaks olemisele ära süüa on tulnud. Nii, et kallid kasvatusteadlased ja soouurijad, tead ärge tulge mulle rääkima, et kõik on kasvatuses kinni ja soorollid ei ole midagi igiomast vaid õpitavat. Ma ütleks teile kohe teie kuulsa ja väga armastatud (ilmselt teie poolt ka kirutud ja ära keelatud) kaasmaalase sõnadega "Lakkuge õige panni!".

Ma olen üpris kindel, et minu lapsed oleks sooneutraalses lasteaias sügavalt õnnetud. Joonatan ilmselt keelduks kategooriliselt sisenema ruumi, kus ei leidu mänguautosid. Iga kord kui me kuhugi lähme (külla, poodi, kohvikusse, vanaema juurde jne) leiab kodus aset järgmine vestlus:

Joonatan: Kas seal autosid ka on?

Mina: On ikka.

Joonatan: Aga kaubikuid?

Mina: Ma ei tea. Vast ikka mõni on.

Joonatan: Aga busse? Ronge? Tramme?

Kui ma esimesele küsimusele eitavalt vastan, teatab Joonatan täiesti tõsiselt, et tema ei tule vaid jääb üksi koju.

Paar päeva tagasi me läksime Emilile lasteaeda järgi täpselt 45 minutit. Vahemaa kodust lasteaiani on linnulennult 100m, kõndides ehk 300m. Minemisele endale kulus 5 minutit nagu tavaliselt, ülejäänud 40 minutit seisis Joonatan Kunderi tänava ääres ja vaatas autosid. Keeldus kategooriliselt edasiliikumast. Üritas nimetada autosid, mida tundis (Honda, Mercedes, Jeep jne) ning iga kord kui autodevool pärast punast tuld taastus poiss hüppas suurest rõõmust ja hüüdis "Tulevad!". Ma olen üpris veendunud, et meid endale vanemateks valides sai Joonatani jaoks määravaks teguriks asjaolu, et me elame Tallinna kesklinnas. Ta kindlasti kaalus võimalikke variante ning välistas juba esimeses voorus kõik loodusrüpes elavad kandidaadid.

Rääkides aga Emilist, siis tema eelistab kõike üdini naiselikku. Pükse vabatahtlikult ei kanna,(Sel teemal oleme isegi korra tülli läinud, kui mina sundisin teda mängumaale ronima minnes pükse jalga panema) riideid vahetab n korda päevas. Puu otsa roniks ilmselt ainult ähvardades (Joonatan siin üritas ükspäev naabrikassile järele ronida) ja eelistab iga kell vaikseid mänge ja joonistamist rabelemisele ja hüppamisele. Kuigi Joonataniga koos ikka rabeleb ja hüppab ka. Ülekõige meeldivad talle imikud ja kogu oma mänguloomakarja tassib pidevalt taga, sest need on tema lapsed.

Me ise ka endiselt imestame, et kuidas meil tüdruk nii tüdruk ja poiss nii poiss on. Me nagu olekski mingi eelmise sajandi teisepoole alguse läänemaailma musterperekond. Kontoris töötav pereisa, kodune pereema, kaks last - tüdruk ja poiss. Puhas klassika!

PS. Muide Joonatanil on versioon "sõbrakestest". Hommikul ta vaatas raamatut ja pildil kujutatud poisse nimestas poisteks, tüdrukuid aga lapsukesteks. Ma nüüd mõtlen natuke aega ja teen sellest järeldusi... kui viitsin.

Humorist, ma ütlen!

Mõlemad lapsed on meil sünnist saati kõvad koomikud olnud. Ma ise arvan, et nad on selle minult pärinud. Loodetavasti lisandub aastatega ka minu perekonnale omane terav keel ja sarkasm. No mis oleks elu ilma sarkasmita?

Stiilinäide eilsest, kui meil käis Egle külas.

Egle: Joonatan, kui vana sa oled?

Joonatan: Jõuluvana.

Lõunauni

Kodus on järgnevad isendid:

A. 4,5 aastane laps

B. veidi üle 2 aastane laps

C. nooremas keskeas täiskasvanu (isendite A ja B ema)

Pakkuge kas ja kes magab(vad) lõunaund?

1. ainult B

2. A ja B

3. ainult A

4. A, B ja C

5. A ja C

6. B ja C

Kõik ülal pakutud vastusevariandid on valed. Õige vastus on ainult C!!!!!

Täpselt nii meil täna juhtuski. Mõlemad lapsed keeldusid lõunaunest. Ja pärast rohkem kui tund aega Joonataniga jändamist ja uinutamist andis emme alla ja otsustas, et no okey. Suveaja alguse puhul vast võib. Jäigi Joonatan esimest korda päeval ülesse. Hilisel pärastlõunal aga tuli emmel endal laste toimetamist vaadates selline karuuni peale, et jäigi magama. Ärkas 15 minutit hiljem Emili kestva (oli vist juba mõnda aega kestnud) kisa peale "Emme, ärka, vaata mis tal käes on!" Käes ei olnud tal (st. Joonatanil) midagi ohtlikku (emme virgudes kujutles juba nuga või kääre). Käes olid tal kõigest peotäis Emili juukseid.

Magamata Joonatan ei ole väga palju hullem kui maganud Joonatan. Endiselt ei kuula sõna, on kärme kui keravälk, ronib, hüppab, laamendab ja teeb kõikvõimalikke pättusid igal võimalikul juhul. Täna näiteks lisaks õe juuste väljatõmbamisele rebis lõhki oma voodilina, ronis aknalauale(väga rangelt keelatud aktsioon) ja lõhkus ära issi poolt äsja õlitatud ja ratastatud uhke kasti. Söögilauale ronimist, seal aelemist ja allahüppamist pole mõtet eraldi väljatooma hakatagi. See on selline igapäevane värk. Muidu on aga rõõmsameelne ja särasilmne poiss, kes poeb mitu korda päevas sulle sülle, lööb käed ümber kaela ja teatab "Ma almastan sind!".õ

Hommikune idüll

Mulle heideti ette, et näitan Joonatani siin blogis liiga negatiivses valguses. Pakume siis nüüd tilgakese mett tõrvapotti.

On hommik ja Joonatan ärkab, poeb kiiresti emme kaissu, tõmbab teki lõuani, aeleb selili silmad kinni ja muudkui korrutab "Nii mõnus!". Siis tõuseb korraks, tassib bussid-trammid-autod voodisse, paneb neil ka tekid lõuani ja jätkub mõnus aelemine. Varsti poeb Joonatan emmele veel lähemale, võtab väikeste kätega kõvasti emmel kaela ümbert kinni ja teatab "Ma teen sulle kalli-kalli!" Seejärel annab emmele nina otsa musi ning kommenteerib "Musi-musi ka!". Edasi vaatab oma suurte ja selgete silmadega emmele otsa ja ütleb "Ma armastan sind!".

Täitsa tõestisündinud lugu muide!

Lõpetuseks päevaküsimus: Kuidas on omavahel seotud Muumid ja Pingiviinipoeg Lolo seiklused?

Joonatan teab. Igakord kui ta Muumisid loendab (ja seda teeb ta igal söögikorral oma tassilt) teatab ta Piripiiga asemel Vanaisa Piigo. Iga kord emme parandab. Niimoodi 3x päeva, 7 päeva nädalas.

Härjast ja Jupiterist

Ma ei tea, kas on tarvis mainida, et kes meil siin see Jupiter parasjagu on. No vähemalt enda arust on ta kindlasti Jupiter - jumalate jumal ja vapraim mees universumis. Kõnnib ülbe näoga mööda elamast, keelab - käsib, poob ja laseb. Kõik teised on siis ühed parajad härjad. Või noh, Emili on tegelikult suutnud ennast veidi rohkem kehtestada (hammustamise teel), kuid meie Allaniga oleme küll sellised üpris pisikesed härjakesed, kellele on hea ülalt parnassoselt alla vaadata ja pähe sülitada. Enamasti see kõik meid eriti ei häiri. Füüsiline jõud on ikkagi meie poolel ning Jupiterihärra käib niimõnigikord magamistoas elu üle järelemõtlemas. Suureks erandiks on siin aga ööd. No ei suuda mina kohe taluda, kui olles just sõba silmale saanud, otsustab keegi virguda ning alustada jauramist teemal "Emme mine alla! Emme ei tohi magada! Emme tee kuhh-kuhh! (loe: süga selga) Emme anna käsi! jne jne". Kõike seda saadab pisikeste jalakeste tagumine ja näppude piinatavale silma toppimine. Jube tüütu. Sellest tulenevalt ongi meil siin lõunauinakud ka vanemliku instantsi seas väga popiks muutunud, kuid paraku see, mis sobib Jupiterile, ei sobi Härjale teps mitte. Ikka eriliselt vastik on lõunaunest ärgata. Oled uimane nagu kala kuival, midagi tehtud ei saa, päeva kasumlikum aeg lihtsalt maha magatud, kõik tundub räpane ja käib hullult närvidele. Jõuab siis just endale tassikese teed teha ning raamatu või arvuti avada ning juba virgubki va Jumalus, et alustada taas käskimist-kamandamist ja oma enesekeskse maailmapildi avardamist. Pole tarvis vist lisadagi, et energiat selleks saab ta sinu närvide söömisest.

Et lõpetada helgema noodiga (kallitel lugejatel ju endilgi jama küllaga) siis üks huumor eelmisest nädalast. Saabume parajasti Emili ja Joonataniga Eesti Lastekirjanduse Keskusesse jutuhommikule. Toimub üleriiete eemaldmine. Fuajees on lisaks meile veel kaks väga ontlikku ja toredat tädi. Ühel hetkel laseb Joonatan kõhutuult ja teatab valjult otse tädikeste nina all: "Kes tegi puuks-puuks! Eino tere talv!"

Me Emiliga naersime ikka nii, et pisarad taga. Eks seda loengut viisakatest kommetest sai hiljem küllaga peetud, kui noorsand otsustas Edgar Valteri loomingut kajastavaid vitriineronimiseks ja allahüppamiseks kasutada. Edgar Valter on liiga hea kirjanik/kunstnik, et sellist asja lubada.

Kuulsad eestlased ehk tule taevas appi! - täiendatud.

Sain täna Emili lasteaiast kirja, kus seisis, et neil on sel nädalal teemaks kuulsad eestlased ning oldagu head ja pandagu lapsele kaasa ajaleheväljalõige tema lemmik kuulsusega. Mh.

Teate, ma vajusin kohe mõttesse ja päris pikalt. Me räägime 4 - 5 aastastest lastest. Kas kasvatajatel läks miskit sassi või oleme meie lapsearendustööga väga ajast ja arust?

Esimese hooga ei suutnud ma küll välja mõelda ühtegi kuulsat eestlast, keda Emili võiks teada. Nii, et nimi+nägu+millega tegeleb. Vanaisa Jaak on kuulus küll aga see vist ei loe.Kust see laps neid kuulsusi õppima peaks? Ta loeb (meie loeme ette) Mesimummi ja Tähekest mitte Kroonikat ja Õhtulehte. Okey ta teab, et Eesti president on T.H.Ilves, kuid ma küll kindel ei ole, et kui talle presidendi pilti näidata ja küsida, et kes see on, siis sealt õige vastus tuleks. (Selle triki ma kavatsen järgi proovida täna kui ta lasteaiast naaseb. annan teile ka teada, et mida vastati). Mis kuulsusi siis veel? Mh. Teatris ja kinos käib Emili ilmselt mõnevõrra rohkem kui keskmine 4aastane aga ta teab ju Lottet ja mitte Evelin Võigemasti ja Pipit mitte Nele-Liis Vaiksood. Kes siis veel - sportlased, mkm; poliitikud, mkm; muusikud, kindlasti mitte. Kirjanikud? Ja lamp lõi põlema. On tõepoolest üks kuulus eestlane, keda Emili teab. Andrus Kivirähk. Ta teab, et Kivirähk on see mees, kes on kirjutanud Lotte, Kaka ja Kevade ning Kaelkirjaku. Viimase taga on ka Kivirähu pilt, nii et Andrus täitsa sobib. Tegelikult on päris tore, et valik on Kivirähu ja vanaisa Jaagu vahel. Targad mehed mõlemad.

Kogu see heietus käis nüüd küll minu peas ja võibolla on Emili juba omad mõtlemised-kaalumised päeva jooksul ära teinud ning tuleb koju ja teatab, et on jäänud veel lõplik valik Liis Lassi ja Kati Tootsi vahel. Eks paistab. Aga mind kohe huvitab väga, et keda siis rühmakaaslased ka teavad ja lemmikuteks peavad.

No nii - Emili tuli lasteaiast ning sai sel teemal vesteldud.

Küsimus: Kas sa tead, mis tähendab "kuulus"?

Emili: Ei. (mõtleb) tean küll. Kuulus tähendab tark.

Küsimus: Kas sa tead, mis tähendab "tuntud"?

Emili: Jaa. Tuntud on surnud.

Küsimus: Emili, kas sa tead, kus vanaisa Jaak töötab?

Emili: Ei.

Emme: Vanaisa Jaak töötab Riigikogus.

Emili: Mis riigikogus tehakse?

(sellekohapeal sekkus vestlusse issi ja seletas midagi tarka)

Edasi selgus, et Emili teab üpris hästi mida teevad näitlejad, sportlased ja kirjanikud. Ühtegi kirjanikku ta nimetada ei osanud. Ei meenunud ei Lindgren ega Kivirähk.

Küsimus: Emili kas sa tead, kes on Eesti president?

Emili: Toomas Hendrik Ilves

Küsimus: Kas sa tead, milline Toomas Hendrik Ilves välja näeb?

Emili: Jaa. Tal on sellised pidulikud presidendiriided seljas. Sellised sinised, mustad ja valged.

Pildi pealt tundis ka Ilvese ära aga ma näitasin ka ainult ühte pilti. Oleks pidanud ette andma Ilvese, Putini ja Obama ning laskma välja valida.

Küsimus: Kas sa tead, mis tähendab eestlane?

Emili: Jaa. Et on Eesti inimene.

Ehk siis kokkuvõtvalt: Kuulus eestlane on tark eestlane ja tuntud eestlane on surnud eestlane.

Päevaküsimus

Kui palju lund suudab üks laps ära süüa?

Loomad elutoas!

Vaatasime täna hommikul koos Joonataniga linnukesi, kes meie akna taga linnumajas söömas käivad. Joonatan oli parajasti popis tujus nimega "Ei ole, ei taha, ei saa!"

Emme: Joonatan, ootame tasakesi, siis tulevad linnukesed sööma.

Joonatan: Ei tule linnukesed!

Emme: Tulevad ikka, vaata!

Joonatan: Ei tule linnukesed, hoopis ilvesed ja hundid tulevad.

Sellega seoses meenus kohe pooleteise aasta tagune lugu, kui Emili teatas emmele, et vanaema Pille nägi maal saunataga hüljest. Meie maa on sügaval sisemaal, lähima mereni ca 130 km. Emili aga oma väitest ei taganenud. No kui hüljes siis hüljes. Hiljem küll selgus, et olla ikkagi ilves olnud.

Ja sellega seoses meenub omakorda heade sõprade lugu, kuidas nende tütar oli Kadriorus jalutades teatanud, et selles majas elab Eesti president Toomas Hendrik Hüljes.

Ps. Ilveseid ja Hunte ootame endiselt sihvkasid sööma. Mulle meeldiks küll vaadata, kuidas näiteks Aapo Ilves ja Margus Hunt meie akna taga einestavad. Me võiks neile isegi tassikese teed pakkuda, lähevad seemned libedamalt.

Ja jätkame..

Joonatan vaatab autode raamatut ning nagu tavaliselt näitab näpuga erinevatele eksemplaridele lehel.

Joonatan: Selle auto nimi on?

Emme: Volkswagen

Joonatan: Põrnikas või?

Emme on totaalses hämmingus ega oskagi kohe midagi kosta. Põhimõtteliselt ei olnud põrnikas, mingi suvaline VW oli.

Kild tänasest päevast

Emme koristab vannituba. Siseneb Joonatan.

Joonatan: Mis pesed, emmekene?

Emme: Kraanikaussi pesen.

Joonatan: Pesed puhtaks või?

Lõbus lastelauluke aga kas ikka on...

Joonatan esitas meile täna hommikul sellise luuletuse:

Jänku hüppas metsa all

Lõbus tuju oli tal

Hüppas ikka hips ja hops

Sabaots tegi sips ja sops

Aga eemal kõndis kurg

Küht on tühi, meel on kurb

Pikka nokka plagistas

Pilliroogu sahistas

Siin jäi salmikene pooleli ning noor taidleja asus uute tegevuste kallale, kuid emme mõtleb siiani, et ei tea, kas jänkukene ikka pääses näljase kure käest pakku.

Ilusat Vesidraakonit!

See on Emili pilt vesidraakonist. Nagu näete, siis draakon ujub (on üleni vee sees), tal on lilla keel ja purskab punast tuld.

Joonatan muidugi näitas üles erilist võhiklikust. Meie Emiliga joonistasime ilusti algava aasta puhul vesidraakoneid ning mürtsumees tuli ja teatas südamerahus, et "mulle ka krokodilli!" Eino aitäh - vesidraakonil ja krokodillil võiks ikka ju vahet teha. Meie katsed teda zooloogia alal harida ei viinud kuhugi, jäigi lõpuni kindlaks, et tegemist on krokodillidega.

Mõni sõna elust lastega

Eile tabasime Allaniga ennast rahulikult elutoa diivanil istumas, samal ajal kui lapsed kahekesi teisel korrusel mängisid. Väga mõnus oli. Sai isegi juttu ajada ilma, et mingi muu teema koguaeg vahele sõidaks. Meie lapsed on nüüd 4 ja 2 ning mängivad järjest rohkem teineteisega. Nad võivad isegi kuni tund aega järjest omaette verandal toimetada. Muidugi on neil ka hetki kus neljasel katus sõidab ja kahene jonnib nii mis jaksab, kuid võin ausalt öelda, et minul on oluliselt lihtsam kui Emili on lasteaiast kodus. Tihtipeale on just Emili see, kes suudab Joonatani motiveerida käituma soovitud viisil (loe: nõustuma koos meiega õue tulema või mitte aelema keset porist kõnniteed). Kui Emili on lasteaias alustab Joonatan juba kuskil hommikul kell 10 juttu, et läheme Emilile järgi ning on äraütlemata nördinud, kui selgub, et enne hilist pärastlõunat seda ikkagi teha ei plaanita.

Ühtlasi meenutasime eile ka elu kaks aastat tagasi, kui Emili oli kahene ja Joonatan paarikuune. Ausalt öeldes ei saa ise ka aru, et kuidas me hakkama saime. Müstika. Pidime ikka parajad kangelased olemas, sest Emili ju lasteaias ei käinud. Nojah kahene Emili oli ikka midagi hoopis muud kui kahene Joonatan aga ikkagi. Emili näiteks pani end selles vanuses ise riidesse, Joonatan ei tea riietumisest midagi ja kui meie talle riideid selga ei paneks, siis ta ilmselt olekski paljas kui porgand. Emili oli ka eriliselt rahulik ja mõistlik, Joonatan seevastu vaikusest ja rahust suurt ei pea, reeglitest ei hakka rääkimagi. Teisest küljest oskab Joonatan näiteks tagurpidi hüpata (neljane Emili ei oska), kukerpalli teha, kõikjale ronida ja kukkuda nagu filmis st. ta on omandanud väärtoskuse kukkuda haiget saamata. Nojah Emili kahesena juba magas ilusti öö otsa, samas kui Joonatan ikka ärkab päris mitu korda. Paar nädalat tagasi kolisime Joonatani koos voodiga Emili tuppa magama. Sellest tulenevalt näeb meie öiene elukorraldus nüüd välja nii, et issi laiutab 1,6m laias abieluvoodis ja emme magab lastetoas Joonatani voodi ees madratsil. Mida me antud ümberkorraldusega võitsime?? Nojah, Allan kindlasti võitis.

Mis ma selle heietusega öelda tahan. Laste väike vanusevahe on hea asi küll (nüüd kui saab juba vilju nautida) aga ma ei ole kindel, et ise viitsiks seda esimest aastat kui üks on 2 ja teine 0 uuesti läbi teha. Inimene on ju mugav ning päris hea on kui saab jälle magada ja lugeda ja teatris käia ja... Võibolla mõtlen juba aasta pärast teisiti, eks paistab. Huvitav kas kaksikud on keerulisem kui 2 ja 0?? Aga teile kõigile (Eveli, Anni), kellel on veel see 2 ja 0 või 3 ja 1 periood käsil, siis pidage vastu valgus tunneli lõpus juba paistab. Natuke veel ja läheb kõvasti kergemaks.

Angry Birds

Me Joonataniga ise küll ei leia, et me just ülemäära rohelisi põrsaid meenutaks (iseloom ei ole ka just teab mis sarnane), kuid täna juhtus igatahes selline lugu, et toimetame meie rahumeeli oma elutoas, kui ühtäkki käib vastu akent korralik mütakas. Ma esialgu mõtlesin, et ehk keegi viskas lumepalliga, kuid lähemal vaatamisel selgus, et aknaklaasil olid mõned suled ja akna taga õhus lendles samuti sulgi. Jube kummaline pilt. Tegin siis akna lahti ning vaatasin alla ning all paksus lumes lebaski tiivad laiali väike tihane. Siputas veel ennast ning siis jäi täiesti vaikselt lebama. Ümberkaudsetel põõsastel istusid linnukese sõbrad-sugulased ning käratsesid paaniliselt. Seisin ja vaatasin ning ei osanud kohe midagi ettevõtta. Kiire SOSkõne abikaasale varustas mind tegevuskavaga. Panin Joonatanile multikad, endale üleriided ning haarasin kaasa kaltsudega täidetud paberkoti. Eesmärgiks siis, et kui lind on veel elus panen kotti ning toon trepikotta sooja ning eks siis paistab. Ise mõttes palusin, et "ära ole surnud!". Maja taha jõudes aga ei leidnudki eest tiivad laiali värvukest, vaid linnuke istus ilusti lumel ja vaatas mulle otsa. Järgmisel hetkel tõusis ta lendu ning kadus koos oma sõpradega kõrvalhoovi suunas. Ilmselt lindudel sai lihtsalt villand sellest, et me Jõuluvanalt kingiks saadud söögimaja veel mitu nädalat hiljemgi üles ei ole pannud ning tuldi nö puust ja punaseks tegema. Annan siinkohal teada, et saime vihjest aru ning hiljemalt laupäevaks on maja rõdul ning seemneid täis. Ärge palun meid rohkem pommitage, eks!

Loogiline!

Emili ja Joonatan vaatavad meil viimasel ajal õhtuti ETV2 pealt Bullerby lapsi. Emilile on need lood tuttavad, sest Viljandis olles loeb vanaema Lembe (või AabaEebe nagu Joonatan teda kutsub) alati Bullerbyt unejutuks. Täna hommikul teatas Joonatan emmele järgmist:

Joonatan: Olen Bullerby laps.

Emme: Sa oled Bullerby laps?

Joonatan: Jaa. Emme on Buller.

Loogiline. Koeralapse ema on koer, Bullerby lapse ema on Buller.

Koomikud

Joonatan kasvatab jälle tagumisi hambaid ning seoses sellega on taastunud ka kena komme lõunaunejärgselt pooltunnikest (paremal päeval koguni terve tund) emme süles joriseda ning kurta oma kurba elu ning rasket saatust. Olemegi parajasti jõudmas ühe sellise jorisemismaratoniga lõpusirgele ning Joonatan võtab lõpuks jala alla ning suundub ettevaatlikult köögi suunas. Paraku jääb talle üks salakaval ajakiri täpselt teele ette ning sellele astudes kukub Joonatan nagu Chaplini filmis filigraanselt ristseliti maha. Emme hoiab hinge kinni ning valmistub mõttes juba jorisemismaratoni kordusetenduseks. Hetk hiljem teatab Joonatan väga üllatunud häälel "Naljakas!" ning hakkab laginal naerma. Ütleme nii, et sama eeskava kõnd-ajakiri-kukkumine-"naljakas" tuli meie kohalike stand-up koomikute (Emili ja Joonatan) esituses ühe uuesti ja uuesti kordamisele ning publik ei jõudnud ära naerda.

Mõned naljad on ikka aegumatud!