Minu ja Emili hiljutine Brüsseliskäik (millest ehk ka siin veidi pikemalt pajatame) pani mind mõtlema poiste ja tüdrukute erinevuste üle. Eeskätt just selle üle, et kui erinevalt nad mängimisse sellises eelkoolivanuses suhtuvad. Õigemini pani mind selle üle mõtlema mu kallis sõber Eveli ja meie vestlused sel teemal. Nüüd kodus omi lapsi jälgides, olen sunnitud tõdema, et suur osa Emili ja Joonatani "kaklustest" saavadki alguse sellest, et nende ootused teineteisele on ebarealistlikud. Ma pole varem osanud sellise pilguga asju näha ja suur tänu Evelile selle eest.
Näiteks. Joonatan tahab mõõgelda, trügida, rahmeldada ja kui tal isegi õnnestub Emili nõusse saada, et mõõkleme, lõpeb asi tavaliselt üpris kiiresti Emilipoolse totaalse hädakisaga. Joonatan lihtsalt mängib nagu poiss, samas kui Emili jaoks on tegemist üleigasuguse piiri füüsilise rünnakuga. Seda, kust meie kahepoolene on mõõklemist õppinud ärge minult küll küsige. Võibolla sõjaajaloofanaatikust isa teab tõde.
Igatahes, täpselt vastupidised olukorrad on samuti tihedad. Emili tahab rahulikult joonistada või nukkudega mängida ning Joonatan lihtsalt sõidab mängule sisse. Järgneb taaskord Emili ülivalulik reageering, mida mina ehk mitte kõige pedagoogilisemalt nimetan kiunumiseks. Joonatan lihtsalt on selline füüsiliste mängude tüüp (poiss noh) ja Emili on ka muidugi eriline printsess hernetera. Iga väiksemgi puudutus ja haiget saamine leiab valjult äramärkimist.
Nii, et tulebki välja, et me oleme lõhkise küna ees. Emilil oleks vaja kedagi, kes temaga rahulikke mänge mängida tahaks ja Joonatanil teist omasugust rahmeldajat. Meil neid paraku pakkuda ei ole. Eks lasteaias nad siis saavad neid vajadusi rahuldada, kuid kodus peavad ilmselt õppime teineteisega kohanduma. Ja õpivad ka. Mängivad tegelikult igasugu mänge üpris tublisti omavahel.
Mis mind aga üllatas, oligi see, et ma ei ole varem osanud neid tülisid üldse selliselt näha. Tagasi oma lapsepõlvele mõeldes on see tegelikult igati loogiline. Mina nimelt ei mänginud tüdrukute mänge (loe: nukkudega) ja minu vend ei rahmeldanud ega mõõgelnud (kaugel sellest). Meil olid teistsugused mängud meie loodud maailmas. Kokkupõrked tekkisid hoopis teiselt pinnalt. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord me mõõklesime küll. Mitte üksteise vastu, vaid see toimus siis, kui me läksime metallist saslõkivarrastega (sic!) naabersuvila lastele mingit karistusaktsiooni korraldama. Mille eest, enam ei mäleta. Kindlasti õiglase kättemaksu nimel. Muide nende naabrilaste seas oli ka hilisem kuulus laulustaar ja tantsutäht Koit Toome. Mõtelge, mis oleks saanud, kui ta oleks näiteks minu saslõkivarda ette jäänud. Need, raiped, olid ju hirmteravad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar