Heaven and Hell

Paar sõna Joonatani harjumustest. Päevasel ajal käitub Joonatan nagu väike inglike ( jah seal pildipeal on tal tõepoolest tiivad) - magab, sööb, siputab, naeratab ning ajab muidu muhedat juttu. Seevastu õhtu saabudes, kui vanem õde juba oma voodis tudub ning emmegi tahaks meelsasti silma looja lasta, Joonatani olemus totaalselt muutub. Ta lihtsalt teeb suu lahti ja hakkab röökima ning siis röögib ja röögib ja röögib. Vahel lühemalt, vahel pikemalt. Vahel jätab ise järgi, vahel aitab võimlemine ning vahel lõpuks lihtsalt suurest väsimusest kustub. Ainsaks võlurelvaks on kandelina, kuid sellega on see mure, et vahel on emme õhtuks lihtsalt nii otsa lõppend, et ei vaimselt ega füüsiliselt ei kujuta ennast ette kandelinaga ringi tatsamas ning siis ei jäägi väiksel mehikesel muud üle kui lihtsalt röökida. Paraku on ta selle röökimise ka nii hilisele ajale sättinud, ilmselt soovib Emili närve ja kõrvu säästa. Issi on meil öisema eluviisiga, ilmselt proovime sõpra talle kõhule siduda ja vaatame kas see ka toimib. Õnneks leidub ka nutuvabu õhtuid. 

Mis laul on?

Nüüd lugejatele mõistatusmäng. Järgneb Emili tehtud sisukokkuvõte ühele tuntud laulule, mida emme talle unelauluks laulda tavatseb.

Poiss läks koos koeraga lammastega karjamaale. Siis istus maha ja tegi endale pilli ning hakkas seda puhuma. Üks hästi ilus tüdruk tuli teda kuulama. Tüdrukul oli kleit seljas ja kiisu kaasas. 

Tegelikult on hästi vahva kui Emili laule ise ümberjutustab või peale laulu laulmist küsib, et mis laulus toimus. Selgus, et tal on need laulud ikka detailideni peas, sest ümberjutustuses ei pääse jutustaja sugugi lühikokkuvõttega vaid pinnitakse seni, kuni iga detail on ära mainitud. 

Viimase aja konkurentsitu lemmik on Haldjate jõuluöö. Eile avastasin, et Emili on seda temaatikat ise edasiarendanud ning haldjatele veel terve rea lisategevusi väljamõelnud ning ühtlasti jutustas ta ka pikalt, mis haldjatel seljas oli. 

Teised viimaseaja hitid:

Piimaauto laul (Piimaauto sõidab piimapoodi)

Põdra maja

Tihase laul ( tihase tukkuma laulis tuul)

Linna laul (ema kui mina kord suureks saan)

Kutsu laul ( see on meie endi leiutis)

Kiisu laul ( Üks kiisu läks kõndima)

Õnneks on repertuaarist maas Ernesaksa Rongisõit, sest sellest oli vanematel ikka täiega siiber, ilmselt esitasime seda iga jumala õhtu kuskil pool aastat järjest.

Beebiikka on jäänud ka Karumõmmi unelaul

Aega- ajalt esineb ka teisi laule ning mulle tundub, et laps saab osa ka tudengite repertuaarist ja muudest joomalauludest, sest Emili voodikõrvale on ilmunud korp! Rotalia laulik. Viimasel ajal on meil nimelt põhiliseks magamapanijaks ja seega ka laulumeheks issi.

Jõulud

Jõuludele eelnes meil veel issi talvepuhkus ning järgneb väike ülevaade sellest, mida me pühade eel ja ajal ettevõtsime. 

Emili ja Brüsselist pühadeks Eestisse saabunud onutütar Merilin joonistamas.

Naljaninad nukuteatris. Ülejäänud meie pere ninad aga tegid samal ajal kodus nalja.

Tädi Leena ja Emili raekoja platsis kuuse all. Ühtlasi võib imetleda ka Emili uut talvevarustust.

Päris jõulupühad veetsime me Viljandis, kus tegime alustuseks perega emme vanas kodulinnas pisemat sorti tiiru. Lumme mattuv väikelinn loob hoopis paremini jõulumeeleolu, kui Tallinna kesklinn. Pildil teeb Emili Joonatanile suurt hoogu ning issi kontrollib, et hoog liiga suureks ei läheks.

Väike jalutaja ja talvine maasikas.

Et issil ikka põnev oleks, otsustas Emili tema vaatevälja mõnevõrra piirata.

Viimase osa jalutuskäigust läbis Emili emme seljas magades. Kuna Emili leidis, et tema tahab just emme ja mitte issi selga ja jalatsipood, kuhu olime plaaninud Emilile susse ostma minna asus vaid 10 minuti kaugusel, siis arvas, et nii võib küll. Paraku lasi aga Emili kohe silma looja ning vaene emme tassis magavat kahe-aastast oma 1,5 tundi. Viljandi aga ei ole mitte Tallinn, vaid asub teatavasti Sakala kõrgustikul ning seetõttu sai emme mägedest üles ja alla ronides ikka korraliku koormuse. 

Selle talve esimene kelgutamine. 

Meie ehitasime! Tegelikult issi ja tädi Inna ikka aitasid ka.

Vanaisa Jaak ja Merilin ehivad kuuske...

ja Emili aitab ka.

Noored moosekandid onu Mihkli klaverimängu saatel musitseerimas.

Vanaisa Jaak ja jõuluõhtuks üleslöödud tüdrukud.

Kõik ootamas jõulurooga (Emili ootas jõulurooga väga, sest haldjad ju sõid seda). Oli tõeliselt maitsev, iseäranis vanaema Lembe enda tehtud verivorstid. Joonatan andis ka oma panuse jõulusöömaaja õnnestumisse ning hetk peale antud foto tegemist otsustas noormees diivanile kõhutama minna, kus lasi koheselt ka silma looja ning virgus taas kui kõigil teistel olid kõhud täis. Tavaliselt noormees niimoodi omaette ja omaalgatuslikult ei põõna. 

Haldjaneiu kuuse all. On ikka ilus tüdruk ( ilus kukuk nagu Emili ütleb) küll, kui nägu puhtaks pesta, juuksed ära kammida, patsid pähe teha ning kleit selga panna. Punased kingakesed on kirsiks tordil. Järgmiste jõulude ajal lubame endale jälle seda lõbu :-).

Emme ja Joonatan esinevad Jõuluvanale luuletusega. Tegemist on ühtlasi ka peitepildiga "Leia pildilt beebi".

Jou Mehed! Issi, tema süles Joonatan ja viimase süles Jõuluvanalt saadud Poo ( Emili ristis tegelase Pooks, sest see olla teletups Po moodi)

Noored daamid koos oma uute hobustega (aitähh Berit ja Gunnar) torti söömas.

Teisel jõulupühal sõitsime Tartusse sealsetele vanavanematele külla. Pildil onutütar Eliise ( ka tema elab vabal ajal Brüsselis), Joonatan ja Emili

Laulukene Kutsust ja tema Tondist

Joonatani tulekuga on meil kodus taas populaarseks muutunud tundud lastelaul/mäng "Kuts läks karja". Emilil meeldib seda kaasa deklameerida ning siis vastavalt endale või Lottele või Mõmmile võimlemist teha. Paraku perfektset K-tähte oskav Emili asendab selle paljudes sõnades T-ga ning seetõttu kõlavadki meil kodus järgnevad luuleread ( teised tähemoonutused parema arusaamise huvides hetkel ära jäetud):

Kuts läks karja 

linta-lönta linta-lönta linta-lönt

Koon tal norus, saba sorus,

meeles koju jäänud Tont.

Tuli karjast koju

vinta-vänta vinta-vänta vinta-vänt

hüppas volksti üle aia

kraapis Tondi välja, kraapis Tondi välja

sõi ära!

Nämm-nämm-nämmm.

Karlsson lendab jälle

... seekord siis tädi Iida-Leena kaasabil. Varasemaid lende saab näha siin.

Üks väga sulnis reede

Teile tõestamaks, et meil on ka väga toredaid ja rahulikke päevi:

Eilsest on meie issi talvepuhkusel ning seoses sellega me kõik siin kodus heas tujus. Joonatan on kohe eriti rahulikuks muutunud ja kui ta parasjagu ei maga siis tsillib vaikselt kandelinas või kõkerdab siputades naerda või sööb. Sellele viimasele tegevusele liiga palju aega noorhärra ei armasta kulutada. Kui samavana Emili sõi ikka järjest tubli 45min kuni tund ning emme jõudis ühe söögikorra ajal ikka mitu peatükki läbi lugeda, siis Joonataniga ei ole mõtet raamatut otsimagi hakata - 5 min ja tehtud. Söögiaegade vahed tunduvad kusjuures olema sama pikad. Müstika! Emili oli ka selline tegelane, kellele võis igal ajal tissi pakkuda, isegi kui eelnenud jorina põhjus ei olnud nälg siis viisaka lapsena ta natuke ikka sõi, kui juba pakutakse. ( see komme on muide tulnud kaasa ka "päris"toidu maailma). Joonatan seevastu ei vaevu ampsugi võtma kui nälga ei ole ja kui piisavalt kiiresti aru ei saada ja tissi nina alt ära ei koristata, siis saab kurjaks ja teatab mis asjast arvab.

Aga nüüd siis tänasest päevast - otsustasime siis, et kasutame noorhärra head tuju ja nohust tingitud tubast olemist ära ning loome veidi jõulumeeleolu. Kodukaunistamises emme eriline käpp ei ole ning mis sa siin kahe väikelapse kõrvalt ikka niiväga kaunistad - üks dorpedeerib kaunistuste valmistamist ( see tegevus eeldab ikkagi kahte vaba kätt) ja teine annab endast parima, et need võimalikult lühikesta aega kaunid püsiksid. Nii me siis võtsimegi kavva hoopis emme lemmiktegevuse ning asusime jõulutemaatikas kokkama. 

Kõigepealt valmistasime pirakoogitainast, milles lõid kaasa kõik pereliikmed pluss tädi Leena.

Ning siis küpsetasime hapukapsapirukaid.

Joonatan hoidis head tuju õhtuni ning meie jõuluootus jõudis uuele tasemele. Pirukad pistsime pintslisse ja pühapäeval ootab ees piparkoogitegu.

Punk on põhiline

Juhe koos

Emilil on nohu juba alates pühapäevast, Joonatanil alates eilsest. Nohused lapsed pluss krõbe talveilm tähendab paraku seda, et emme vaatab kogu seda lumist ilu juba pool nädalat läbi klaasi. Lisaks sellele on üks meie seast viimastel kuudel vaidluskunsti lihvinud täiuslikkuseni ning tüüpvestlused näevad välja järgmised:

L: Emili, lõunaune aeg on

E: Ei ole.

L: On küll, hakkame tuttu sättima.

E. Ei

L: Emili sul on nohu, nohuga tuleb magada, siis saab kiiremini terveks.

E Eminil  ei ole nohu.

L: Oeh.. Emili palun ära vaidle.

E: Vaidlen küll

L: Emme ei taha sinuga vaielda

E: Tahab

L: Nüüd lähed sa igatahes tuttu.

E: Emini ei taha tekki

L; Aga sa oled haige ja magades peab tekk olema, muidu sul hakkab külm

E: Ei hakka

L: Emili, kui sa terveks ei saa, siis me ei saagi jõuludeks Viljandisse ja Tartusse minna.

E: Saame

L: Haigena ei minda külla, istutakse kodus

E: Minnakse küll

L; Emili palun ära enam vaidle

E: Emini tahab vaielda

jne.jne

Nüüd kujutage analoogset kahekõne ette veel ligi 20 korda päeva jooksul, kõikvõimalikel teemadel - meie pere klassika oli 5 minutit arutelu selle üle, kas Emilil on püksid jalas (Emili arvamus) või mitte (Emme tagasihoidlik seisukoht). Lisage sellele nohust tingitud tavalisest viletsam tuju ning kõigele sellele sekundeerimas viienädalane jõmm, kes ka just iga päev rõõmurull ei ole ning te saategi teada, milline tore päev emmel täna oli. Mõni ime, et õhtuks on juhe totaalselt koos ning Politseiakadeemia 6 tundub täiesti sobiliku kvaliteetmeelelahutusena.

Kõige krooniks toimuvad just sel nädalal kõik viis jõulupidu, kuhu Emilil oli plaanis minna ning mille tarbeks uued punased kingadki sai poest toodud. Võite ise pakkuda, kas meie jõlgume mööda pidusid või passime kodus, nuuskame ja käime üksteisele närvidele. 

Lihtsalt

See pilt tähistab talve saabumist ja on mõeldud eeskätt Annile ja Rihole. Mõnus talvemüts on. Meenutab pisut vanakooli sõdurimütse, ainult et viisnurga asemel on hoopis helikopter. Suured tänud.

Mida kahe väikelapsega perekond õhtuti kodus teeb

Loomulikult mängib :-). Neljas mängija on hetkel kaamera taga. Joonatan on oma lemmik asendis ja kohas. Tegemist on tõsise kandelina- ja pallisõltlasega.

Joonatani 1. kuu

Ja ongi meie mehike juba ühekuune. Nagu vasakult kaalu-kasvu tulbast lugeda võite, töötab meie meierei täistuuridel ning viisaastaku plaan on nelja aastaga täidetud. Lahenenud on ka Joonatani õhtuste-öiste ägamiste müsteerium - kas teie ei ägaks, kui suurendaksite ühe kuuga oma kehakaalu kolmandiku võrra?

Paar sõna ka Joonatani oskustest. Esmalt tuleb tunnistada, et kasvatame väikest imelast. 2,5 nädalasena otsustas Joonatan hakata kõhult seljale keerama. Algul mõtlesime, et kogemata, kuid ta teeb seda igapäev ja üle mõlema külje. Võib küll olla, et tegemist on miski vastsündinu refleksiga, mis mingil hetkel kaob, kuid see hetk ei ole veel saabunud. Nii, et tulge Mozarti kaema. Muud oskused-tegevused nagu ühekuustel ikka, kuid kõike seda saatmas Emili pidev kommentaar. Viimast valdab selline lobapidamatus, et Kuuse-Lemps jääb isegi parematel päevadel varju.  

Mõned näited: 

Joonatan joriseb. 

Emili: Mis sa kurjustad, Joonatan? Kas on krooksu-poiss? Emme, Joonatanil on krooksu-poiss, laseme selle krooksu-poisi välja. 

Joonatan lesib lambanahal ja asub kõvemat häält tegema.

Emili tõlgib Joonatani nuttu: Emme tule siia! Joonatan hüüab emmet. EMME!!

Joonatan tirib Münchhauseni kombel ennast juustest ning hakkab nutma.

Emili: Joonatan, kes see teeb endale haiget! Nuu-nuu, Joonatan!

Lisaks sellele kommenteerib Emili ka iseenda iga liigutust ning seda kõigis ajavormides. Näiteks kui Emili otsustab putru süüa, siis teatab ta alustuseks: Emini hakkab putru sööma. Siis süües kommenteerib, et Emini sööb putru ning lõpuks taldrikut eemale lükates teatab, et Emini sõi putru. Seoses söömisega on Emilil tekkinud tore komme lauast lahkudes veendunult teatada: "Oli väga hea toit!"

Seega võib arvata, et kui lapsed oleks ühes toas ja meie teises, siis saaksime kuuldemänguna nende kogu tegevusest osa ning kui tekst hakkaks ohtlikuks kiskuma ( stiilis: Emini teeb akna lahti...) jõuaksime veel õigel ajal kätt ette panema.

Roosa maja

Kui Kadrioru parki siseneda mööda Rohelise aasa tänavat jääb vasakut kätt üks väike armas puust eramaja, mille omanik on ainult talle mõistetaval põhjusel võikalt barbie roosaks värvinud. Keegi teadis rääkida, et see omanik olla selle triki eest ka trahvi saanud, sest teatavasti miljööväärtusega piirkonnas ikka asjad päris nii ei käi, et lähen Sadolini ja ostan selle, mis enim meeldib või mida soodalt saab. 

Igakord kui me Emiliga sellest majast möödume ( ja teeme me seda tihti) õhkab laps lummatult "Roosa maja". Nüüd on iseäranis vahva, sest maja on endale ka helesinised elektrilaternad külge riputanud ja need põlevad ka valgel ajal. Saan Emilist täiest aru, sest see maja näeb tõesti välja selline, et sobiks pigem pisikese tüdruku nukkudele kui Kadriorgu. Ei tea, kas selle roosa majaga võib lugeda Emili roosaperioodi alanuks?

Pidu.pidu.pidu!

Täna võisin ma terve tunni imetleda oma aknast sellist vaadet. Tütarlapselikult sinises kärus magab Emili ja pruunis Joonatan. Oodatud on pakkumised, millise nipiga ma nad korraga õue magama sain. Mina olengi super-ema!

Käru värvist ajendatuna hakkasin mõtlema... Emilil on seljas sinine kombe ja peas sinine müts. Joonatanil punane kombe. Soolise võrdõigluslikkuse volinik (jeesus - ei tea, kas Margit ise oskab oma ametinimetust kirjutada. ma googeldasin, et kirjapilt väga mööda ei saaks  ja ikka suutsin kaks korda valesti kirjutada) oleks meiega rahul.

Mõned pildid

Õnnestus vanaema Lembe fotokale näpud taha saada ning lisame nüüd siia veel mõned fotod Joonatani esimesest kuust.

Puzzlematt

Emili avastas taas vana hea puzzlemati, millel titest peast sai pikutatud ja roomamist harjutatud. Nüüd kasutab ta seda tõesti puzzlena. Ühtlasti saime teada järgmised tõsiasjad:

S on maduussi moodi

F on lamba moodi

E on elevandi moodi

D on siilipoisi moodi

L on tuukani moodi

Ilmselgelt teeb inimese kujutlusvõime aastate jooksul läbi tõsise taandarengu.