Paar sõna Joonatani harjumustest. Päevasel ajal käitub Joonatan nagu väike inglike ( jah seal pildipeal on tal tõepoolest tiivad) - magab, sööb, siputab, naeratab ning ajab muidu muhedat juttu. Seevastu õhtu saabudes, kui vanem õde juba oma voodis tudub ning emmegi tahaks meelsasti silma looja lasta, Joonatani olemus totaalselt muutub. Ta lihtsalt teeb suu lahti ja hakkab röökima ning siis röögib ja röögib ja röögib. Vahel lühemalt, vahel pikemalt. Vahel jätab ise järgi, vahel aitab võimlemine ning vahel lõpuks lihtsalt suurest väsimusest kustub. Ainsaks võlurelvaks on kandelina, kuid sellega on see mure, et vahel on emme õhtuks lihtsalt nii otsa lõppend, et ei vaimselt ega füüsiliselt ei kujuta ennast ette kandelinaga ringi tatsamas ning siis ei jäägi väiksel mehikesel muud üle kui lihtsalt röökida. Paraku on ta selle röökimise ka nii hilisele ajale sättinud, ilmselt soovib Emili närve ja kõrvu säästa. Issi on meil öisema eluviisiga, ilmselt proovime sõpra talle kõhule siduda ja vaatame kas see ka toimib. Õnneks leidub ka nutuvabu õhtuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar