Kevadine jalutuskäik ehk kust tulevad tubased lapsed

Ilm oli tõeliselt päikesepaisteline ja soe ning emme, vanaema Lembe, Emili ja Joonatan otsustasid väikese patseerungi ette võtta. Emme on nimelt koos lastega nädalakest Viljandis veetmas. Jalutamaminek aga esitas mõningaid väljakutseid, sest kahe lapsega reisimine ei ole enam hoopiski see mis ühe lapsega, et viskad aga autosse, mis pähe tuleb (ehk kogu vajaliku träna) ning muudkui reisid. Kui autos on kohad sisse võtnud emme, vanaema, vanaisa ja kaks last koos ettenähtud turvavarustusega, siis paraku pagasile enam suurt ruumi ei jää ning tuleb teha teatud valikud. Ega noh tegelikult ei jäänud emmelegi suurt ruumi vaid päris pisike ruum turvatooli ja turvahälli vahel tagaistmel. Igatahes oli sunnitud valikuks Joonatani vanker koju jätta ning kaasa võtta ainult kookon. Otsus, mis sundis emme ja vanaema fantaasia täie võimsusega tööle, et väljatöödata parim viis lapse rõdule magamapanekuks. Võitis lahendus järgmiselt fotolt:

Jah - Joonatan on kookoniga kiige külge riputatud.

Muide väga hea lahendus on - lükkad aga hoogu, kuni silm lapsel looja läheb ning kui poole une pealt jorinat kostub siis lükkad aga jälle hoogu ning jorin vaikib.

Aga tulles tagasi meie jalutuskäigu juurde. Valitud sai variant, kus Joonatan tudib emme kõhul ning Emili läbib vahemaid ise kõndides või kelgul istudes. See oli kohe esimene valearvestus, sest teatavasti Emili üle 10 meetri vabatahtlikult üleriietes ei kõnni ning kelku mööda paljaks sulanud asfalti ka suurt ei vea. Emme ja vanaema olid siiski optimistlikud ning leidsid, et mis seal ikka, küll hakkama saame (no emme vähemalt võiks varasematest kogemustest õppida ja juba targem olla). Esimene ohumärk anti kohe kui õue astusime, sest algas  virin teemal "päike paistab silma", millele järgnes koheselt mõttevälgatus "lähme tagasi tuppa". Sai siiski veenmistööga ( lähme toidame piiluparte ning laseme liumäest alla) laps liikuma meelitatud. Viljandi teatavasti ei hiilga just mänguväljakute rohkusega, kuid õnneks asub Paalalinna ainus avalik liumägi vanavanemate elamisest 200m kaugusel. Kohale jõudes selgus, et liumäeni jõuab kui läbida mõnikümmendmeetrit paksu lund. Optimistid asusid sumpama, ise arvates, et lumi kannab neid. Kandis ta küll! Võidukalt liumäeni jõudnud, said emme ja vanaema kuulda, et noor daam ei taha mitte liugu lasta vaid hoopis kiikuda. Kiikesid valikus polnud ning järgnes selleteemaline nutt ja hala, mis pärast lumme kinnijäämist kasvas arusaamatuks üürgamiseks kestusega kümmekond minutit. Lubadusega piiluparte toitma minna saime lapse siiski taas liikuma ning pisaratevoo ajutiselt kinni. Järgmise etapi läbis Emili kelgul istudes, kuid kelk ilmselt leidis, et jalutuskäik kisub liiga positiivseks ning otsustas asjale vürtsi lisada ning heitis lapse keset kurvi porilompi, misjärel üürati juba tubli viisteist minutit ning keelduti igasugusest edasisest koostööst. Ühtlasi esitati juba korduvalt väljendatud soovi koju tagasi minna, samas ise keeldudes nii kõndimast kui kelgule naasmast (arvestades kelgu varasemat käitumist, oli see ka täiesti mõistetav). Õnneks ärkas kogu selle kära peale Joonatan, kes sunniti seepeale vanema õe kasuks kõhukotist väljapugema, et Emili saaks kasutada ainumõeldavat transpordivõimalust emme seljas. Kuuekilost niisama süles tassida ei ole sugugi nii kehv väljavaade kui viieteistkilost. Kõige krooniks otsustas ka ainus Paalajärvel prääksuv pardipaar meid liginemas nähes minema lennata, nii et piilude söötmisest ei tulnud samuti midagi välja. Ühesõnaga oli tore matk.

Emiliga talvisel ajal õues käimine on üldse selline kergelt massohistlik ajaviide, sest ega ta peale emme seljas tukkumise seal suurt midagi teha ei viitsi. Parematel päevadel möllab pisut mänguväljakul. Kehvematel päevadel aga algab juba kodutrepil jutt, et võiks tuppa tagasi minna ning see ei lõpe ka enne kui uuesti toas. Kasvamas on vist taaskord üks tubane laps.  

Kui emme ja onu Mihkel väikesed olid, siis ei saanud nad reeglina samuti aru, et mispärast pidevalt seal õues peab käima, kui toas on ju hoopis põnevam ning vanaema Lembe arvamusavaldused stiilis "Õues on nii ilus ilm, misasja te terve päeva siin toas istute, minge parem õue!" lasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja. 

Emili kaks ja pool

Paar sõna ka sünnipäevakukukust, kes kasutab viimasel ajal iseenda kohta enamasti nimetust Suur Õde Emini. 

Emili on endiselt väga mõnus kaaslane. Lausa nii mõnus ja mõistlik suurem osa ajast, et hetkedel kui ta käitub nagu "kahe-aastane" tabab vanemaid reeglina tõsine nõutus, millele järgneb juba vanematepoolne ebaadekvaatne reageering. Kui oled ikka harjunud päevade kaupa lapsega mõistlikult asju ajama ning pidevalt kõike argumenteerima (ja vastuargumente kuulama) siis võib vabalt juhtuda, et ka jonnivalt kaheselt eeldatakse mõistlikust täiskasvanutekstist arusaamist ja vastavat reageeringut. Sellistel hetkedel tuleb ikka pidevalt endale meeldetuletada, et Emili  on ju kõigest kahene ning väike jonn (ja suur vaidlemine) on normaalne käitumine.

Üks näide ka argumeneeritud vaidlusest (järgnev situatsioon esineb meil muide iga päev). Joonatanil hakkab uneaeg saabuma ning emme teatab, et ta paneb nüüd Joonatani kookoniga rõdule tuttu, mispeale Emili arvab, et hoopis Lehmavasikas on väsinud ja tahab rõdule tuttu minna. Kumbki pool kordab oma väidet veel mõned korrad ning esitab ka vastavaid argumente: 

emme: Emili, aga Joonatan on väsinud ja kui ta rõdul tudib siis meie saame toas kõva häälega rääkida.

Emili: Aga Lehmavasikas on väiksem.

Emme: Aga pane Lehmavasikas turvahälli tuttu.

Emili: Lehmvavasikas ei oska üksi turvahällis tudida.

Jne jne.

Täna siis käis Emili lõpus välja varem viimases hädas emme poolt kasutatud argumendi:

Aga Lehmavasikas on päris inimene! 

Selle peale ei osanud emme enam midagi kosta, kuid alla  ei andud ning Joonatan sai siiski rõdule magama pandud. Reeglina Emili peale umbes viiendat argumenti leebub ning teatab, et kui Joonatan on ära tudinud siis läheb Lehmavasikas tuttu ning nii ka on, sest kui Joonatan rõdult naaseb asub Emili kohe usinalt temalt üleriideid eemaldama ning neid Lehmavasikale selga toppima. 

Emili on suuteline väga pikka aega täiesti üksi mängima. Suure osa päevast veedabki ta üksi mängides ning vahel tahab kohe nii omaette olla, et magamistoauks pannakse kinni ning vanemaid sisse ei lasta. See on küll üks äärmiselt tänuväärne oskus ning vanemad püüavad seda mitte kuritarvitada ehk siis kui laps neid endaga mängima kutsub, siis tuleb ka minna (no juhul muidugi kui parajasti Joonataniga tegelema ei pea). Samuti on Emili nõus enamus koduseid toimetusi emmega kaasa tegema. Eriliselt vahva on ühine köögis toimetamine, millega kaasneb ka Emilipoolne kõikide toiduainete maitsmine. Nii teabki Emili leivateo kõiki etappe peast ning kõik koostisosad alates jahust ja lõpetades soolaga tuleb ka alati järgi proovida. Kuna Emili nukumaja nukud elavad enamasti sama elu, mis meiegi, siis võib tihti kuulda, kuidas verandal nukkude elamises leiba küpsetatakse, sest kõik mängud käivad ju valjuhäälse kommenteerimise saatel. Lisaks nukkude ja Lehmavasikaga ( Joonatani alter ego) mängimisele on hetkel väga popid mängud veel poemäng ja rongimäng.

Igal nädalavahetusel käib Emili issiga ujumas (ehk Emili keeli Espaas), millele järgneb kohupiimakorbisöömine ujula puhvetis ja poes (reeglina Prismas nädala toidukraami kogumas), kus siis emme tehtud nimekirjale vastavalt shopatakse. Mõlemad tegevused meeldivad Emilile väga. Veel meeldib Emilile väga käia Estokkmanis (seal viiendakorruse toidukohas ja mängunurgas), kohvikus (reeglina siis kas Nop või Rucola) ja lastemuuseumis(MiiaMillaManda). Joonatani tulekuga on kohvikuskäike kõvasti vähemaks jäänud, kuid seda erilisemad need on ning Emili meenutab pärast veel mitu päeva, kui tore oli ning et võiks millalgi jälle minna. Teistel lastel külas meeldib Emilile ka väga käia, nii et kutsuge meid külla :)).

Emilist kirjutades ei saa kohe kuidagi mööda söömise ja toiduteemast. Emili teatavasti armastab väga süüa ning sööb peaaegu kõike (v.a seened). Toidusse suhtumises on ta aga oma emapoolsesse vanavanaemasse Olgasse. Juba enne toidu lauale jõudmist teatab Emili, et täna on väga hea toit. Seda kordab ta laua taga veel mõned korrad ning lauseid ei söö, või ei maitse kuuleb meie majas ikka haruharva. Samas uurib ta alati täpselt järgi, et mis toitu täna teeme ning mis mingi toidu sees täpselt on. Tüüpiline toidulaua vestlus näeb meil välja järgmine:

Emili: Mis toit täna on?

Emme: Täna on pasta

Emili: Väga hea pasta. Mis see on (hoiab kahvliga kalatükikest)?

Emme: See on kala.

Emili: Väga hea kala. Eminile see kala maitseb. Mis see on (hoiab brokkolitükikest)?

Emme: See on brokkoli.

Emili: Väga hea brokkoli.

Jne.

Nii, et söömine on meil siin ainult puhas rõõm ning selles osas on Emili küll oma vanemate laps. Loodame, et ka Joonatan on need jooned pärinud, kuigi tõde selles osas selgub millalgi (lähi)tulevikus. 

Mida veel Emili kohta öelda? Riidesse paneb ise, potil käib ise (ammu), magab oma voodis ja reeglina terve öö jutti, räägib väga palju ja sõnavara on suur. Häädlus tahab küll veel pisut tööd, kuid vanaema Lembe on selles osas juba algust teinud nii, et viimastel päevadel olla juba ka L-tähte kuulda olnud. Positiivseks arenguks on koos kevadise varase ärkamisega taas päevakavva hiilinud lõunauinak (esialgu küll mitte veel igapäevane). Oma väikest venda armastab Emili kohe kõvasti ning seni pole armukadeduse märke küll kuskilt paista olnud. 

Nii, et elu nagu lill!

Vahepealsed kiired ajad

Eelmisest postitusest on palju vett merre voolanud (jää alt ikka). Mis meil siin siis vahepeal toimunud on? Kõigepealt käis meil külas poole-aastane Riho koos oma emmega. Riho mahtus pikkuselt ja kaalult täpselt Emili ja Joonatani vahele, kuigi Emiliga on neil vanusevahe pea 2 aastat ja Joonataniga tubli 3 kuud.

Pildil Joonatan ja Riho esimest sõprust sobitamas. 

Märtsi algusesse aga sattus selline nädal, kus emme ja Joonatan veetsid tervelt viis pikka päeva ennast harides ning vanade sõpradega aega veetes. Joonatani jaoks olid need juba teised pikad kursused tema kõhust väljas veedetud aja jooksul ning eneseharimisse suhtub noormees igatahes tõsiselt või õigemini toetab täiel rinnal emme vastavat tegevust. Kui vaja magas pikalt akna taga kärus, kui vaja siputas rõõmsalt põrandal ning vahepealse aja veetis emme süles mõtiskledes või seitsmekuuse Adaga flirtides. 

Samal ajal nautis Emili emmevaba olemist ning vedas erinevaid lapsehoidjaid (issi, vanaema Pille, vanaisa Jaak ja tädi Iida-Leena) mööda kohvikuid, muuseume, ujulaid ning muid lõbustusi. Korduvalt olla ka kaubamajas käidud ning issiga lausa kaks korda raamatupoes, kust alati mõlemale poodlejale ka eakohane tellis koju tassiti. Tore kui mõnedel pereliikmetel on aega lugeda! Ühel päeval mängiti ka koos Brüsselist kiirvisiidile saabunud onutütar Meriliniga.

 Merilin ja vanaisa Jaak Miia Milla Manda muuseumis. 

Peaaegu märkamatult täitus ka Joonatani neljas elukuu ning nagu arvata võiski hoiab Johnny-boy endiselt saletat joont - kosub täpselt niipalju nagu miinimummäär ette näeb ning mitte grammigi rohkem. Ausalt öeldes oleksime sügavalt üllatunud, kui see teisiti oleks, sest söömine on Joonatani arvates ikka teise- kui mitte kolmandajärguline tegevus, mille puhul on hea kui kiirelt kaelast ära saab, et keskenduda muule põnevale. Sellest tulenevalt ongi tal küllaldaselt une- ja söögivaba aega, mida saab füüsiliste harjutustega sisustada ja nüüd on tulemus ka käes. Joonatan nimelt on otsustanud, et lihtlabasest lamasklemisest aitab  ning ettevõtnud avastusretked punktist A puntki B. Roomamiseks seda tegevust küll veel nimetada ei saa, sest see krõps ajus, mis annab teada, et jäsemeid on võimalik liigutada ka ükshaaval on veel käimata. Edasiliikumine toimub enese neljakäpakile ajamise ning pärast mõningast kõikumist sealt edasi sööstmise või siis tagasivajumise teel. Viimane tegevus muidugi tähendab soovitud sihtpunktist kaugenemist, mis on arusaadavalt äärmiselt nördimust tekitav areng.

Siiski on oodatust varem jõudnud kätte hetk, kus last enam niisama tekile siputama jätta ei saa, sest mõni minut hiljem on tekk seljataha jäetud ning peadpidi riiulisse või jalgupidi diivani alla jõutud. Parimal juhul õnnestub sel teel ennast Emili mänguasjade juurde vinnata. Eile pidi emme tunnistama stseeni, kus Joonatan viskus King-Kongi kombel Emili nina alla nukkude ja nukumööbli otsa. Emme suureks üllatuseks ei järgnenudki vali kisa ja sajatamine vaid Emili leidis, et Joonatan on hiiglama vahva naljaga hakkama saanud. Siiski on käes aeg kõikjal vedelevatel pisividinatel silma peal hoidma hakata. 

Joonatani meelest kõige naljakam asi hetkel on kiikuv Emili, keda ta üritab sarnaselt Ibsu-kiisuga käpaga tabada. Tuleb tunnistada, et Ibseni sihtimis- ja ajastamisvõime on mõnevõrra parem kui Joonatanil.  Kõige põnevam asi aga on vaieldamatult hambaid pesev emme, sest selle tegevuse ajaks unustab Joonatan kõik muu (isegi siputamise) ning vaatab suu ammuli kraanikausi kõrvalt.

Paar päeva tagasi käisid meil aga külas Merilin, Henrietta ja pisike Hubert. Selgus, et Hubert ei ole enam midagi nii pisike, vaid kaalus juba Joonatanist rohkem ning Emili plaan Joonatanile väikseks jäänud varandus Hubertile anda läks paraku vett vedama. Henrietta näitas Emilile aga toredat mängu nimega "Tita ärkabki ülesse kui talle põsele musi teha". Pidavat Merilini peres väga populaarne ajaviide olema. Õnneks selgus, et selle mängu olemusest arusaamiseks peab ikka juba kolmene olema ning Emili seda ühe päevaga igatahes ei omandanud. Jumal tänatud!.