Emili kaks ja pool

Paar sõna ka sünnipäevakukukust, kes kasutab viimasel ajal iseenda kohta enamasti nimetust Suur Õde Emini. 

Emili on endiselt väga mõnus kaaslane. Lausa nii mõnus ja mõistlik suurem osa ajast, et hetkedel kui ta käitub nagu "kahe-aastane" tabab vanemaid reeglina tõsine nõutus, millele järgneb juba vanematepoolne ebaadekvaatne reageering. Kui oled ikka harjunud päevade kaupa lapsega mõistlikult asju ajama ning pidevalt kõike argumenteerima (ja vastuargumente kuulama) siis võib vabalt juhtuda, et ka jonnivalt kaheselt eeldatakse mõistlikust täiskasvanutekstist arusaamist ja vastavat reageeringut. Sellistel hetkedel tuleb ikka pidevalt endale meeldetuletada, et Emili  on ju kõigest kahene ning väike jonn (ja suur vaidlemine) on normaalne käitumine.

Üks näide ka argumeneeritud vaidlusest (järgnev situatsioon esineb meil muide iga päev). Joonatanil hakkab uneaeg saabuma ning emme teatab, et ta paneb nüüd Joonatani kookoniga rõdule tuttu, mispeale Emili arvab, et hoopis Lehmavasikas on väsinud ja tahab rõdule tuttu minna. Kumbki pool kordab oma väidet veel mõned korrad ning esitab ka vastavaid argumente: 

emme: Emili, aga Joonatan on väsinud ja kui ta rõdul tudib siis meie saame toas kõva häälega rääkida.

Emili: Aga Lehmavasikas on väiksem.

Emme: Aga pane Lehmavasikas turvahälli tuttu.

Emili: Lehmvavasikas ei oska üksi turvahällis tudida.

Jne jne.

Täna siis käis Emili lõpus välja varem viimases hädas emme poolt kasutatud argumendi:

Aga Lehmavasikas on päris inimene! 

Selle peale ei osanud emme enam midagi kosta, kuid alla  ei andud ning Joonatan sai siiski rõdule magama pandud. Reeglina Emili peale umbes viiendat argumenti leebub ning teatab, et kui Joonatan on ära tudinud siis läheb Lehmavasikas tuttu ning nii ka on, sest kui Joonatan rõdult naaseb asub Emili kohe usinalt temalt üleriideid eemaldama ning neid Lehmavasikale selga toppima. 

Emili on suuteline väga pikka aega täiesti üksi mängima. Suure osa päevast veedabki ta üksi mängides ning vahel tahab kohe nii omaette olla, et magamistoauks pannakse kinni ning vanemaid sisse ei lasta. See on küll üks äärmiselt tänuväärne oskus ning vanemad püüavad seda mitte kuritarvitada ehk siis kui laps neid endaga mängima kutsub, siis tuleb ka minna (no juhul muidugi kui parajasti Joonataniga tegelema ei pea). Samuti on Emili nõus enamus koduseid toimetusi emmega kaasa tegema. Eriliselt vahva on ühine köögis toimetamine, millega kaasneb ka Emilipoolne kõikide toiduainete maitsmine. Nii teabki Emili leivateo kõiki etappe peast ning kõik koostisosad alates jahust ja lõpetades soolaga tuleb ka alati järgi proovida. Kuna Emili nukumaja nukud elavad enamasti sama elu, mis meiegi, siis võib tihti kuulda, kuidas verandal nukkude elamises leiba küpsetatakse, sest kõik mängud käivad ju valjuhäälse kommenteerimise saatel. Lisaks nukkude ja Lehmavasikaga ( Joonatani alter ego) mängimisele on hetkel väga popid mängud veel poemäng ja rongimäng.

Igal nädalavahetusel käib Emili issiga ujumas (ehk Emili keeli Espaas), millele järgneb kohupiimakorbisöömine ujula puhvetis ja poes (reeglina Prismas nädala toidukraami kogumas), kus siis emme tehtud nimekirjale vastavalt shopatakse. Mõlemad tegevused meeldivad Emilile väga. Veel meeldib Emilile väga käia Estokkmanis (seal viiendakorruse toidukohas ja mängunurgas), kohvikus (reeglina siis kas Nop või Rucola) ja lastemuuseumis(MiiaMillaManda). Joonatani tulekuga on kohvikuskäike kõvasti vähemaks jäänud, kuid seda erilisemad need on ning Emili meenutab pärast veel mitu päeva, kui tore oli ning et võiks millalgi jälle minna. Teistel lastel külas meeldib Emilile ka väga käia, nii et kutsuge meid külla :)).

Emilist kirjutades ei saa kohe kuidagi mööda söömise ja toiduteemast. Emili teatavasti armastab väga süüa ning sööb peaaegu kõike (v.a seened). Toidusse suhtumises on ta aga oma emapoolsesse vanavanaemasse Olgasse. Juba enne toidu lauale jõudmist teatab Emili, et täna on väga hea toit. Seda kordab ta laua taga veel mõned korrad ning lauseid ei söö, või ei maitse kuuleb meie majas ikka haruharva. Samas uurib ta alati täpselt järgi, et mis toitu täna teeme ning mis mingi toidu sees täpselt on. Tüüpiline toidulaua vestlus näeb meil välja järgmine:

Emili: Mis toit täna on?

Emme: Täna on pasta

Emili: Väga hea pasta. Mis see on (hoiab kahvliga kalatükikest)?

Emme: See on kala.

Emili: Väga hea kala. Eminile see kala maitseb. Mis see on (hoiab brokkolitükikest)?

Emme: See on brokkoli.

Emili: Väga hea brokkoli.

Jne.

Nii, et söömine on meil siin ainult puhas rõõm ning selles osas on Emili küll oma vanemate laps. Loodame, et ka Joonatan on need jooned pärinud, kuigi tõde selles osas selgub millalgi (lähi)tulevikus. 

Mida veel Emili kohta öelda? Riidesse paneb ise, potil käib ise (ammu), magab oma voodis ja reeglina terve öö jutti, räägib väga palju ja sõnavara on suur. Häädlus tahab küll veel pisut tööd, kuid vanaema Lembe on selles osas juba algust teinud nii, et viimastel päevadel olla juba ka L-tähte kuulda olnud. Positiivseks arenguks on koos kevadise varase ärkamisega taas päevakavva hiilinud lõunauinak (esialgu küll mitte veel igapäevane). Oma väikest venda armastab Emili kohe kõvasti ning seni pole armukadeduse märke küll kuskilt paista olnud. 

Nii, et elu nagu lill!