Kui mul endal kahte last, täpsustagem tüdrukut ja poissi, ei oleks, siis ma võibolla isegi leiaks, et jah, nii peabki. Nii ongi õige. Kuid Emili ja Joonatan on minu maailmapilti ikka kõvasti avardanud ja ei ole just vähe sõnu, mis mul tänu nende emaks olemisele ära süüa on tulnud. Nii, et kallid kasvatusteadlased ja soouurijad, tead ärge tulge mulle rääkima, et kõik on kasvatuses kinni ja soorollid ei ole midagi igiomast vaid õpitavat. Ma ütleks teile kohe teie kuulsa ja väga armastatud (ilmselt teie poolt ka kirutud ja ära keelatud) kaasmaalase sõnadega "Lakkuge õige panni!".
Ma olen üpris kindel, et minu lapsed oleks sooneutraalses lasteaias sügavalt õnnetud. Joonatan ilmselt keelduks kategooriliselt sisenema ruumi, kus ei leidu mänguautosid. Iga kord kui me kuhugi lähme (külla, poodi, kohvikusse, vanaema juurde jne) leiab kodus aset järgmine vestlus:
Joonatan: Kas seal autosid ka on?
Mina: On ikka.
Joonatan: Aga kaubikuid?
Mina: Ma ei tea. Vast ikka mõni on.
Joonatan: Aga busse? Ronge? Tramme?
Kui ma esimesele küsimusele eitavalt vastan, teatab Joonatan täiesti tõsiselt, et tema ei tule vaid jääb üksi koju.
Paar päeva tagasi me läksime Emilile lasteaeda järgi täpselt 45 minutit. Vahemaa kodust lasteaiani on linnulennult 100m, kõndides ehk 300m. Minemisele endale kulus 5 minutit nagu tavaliselt, ülejäänud 40 minutit seisis Joonatan Kunderi tänava ääres ja vaatas autosid. Keeldus kategooriliselt edasiliikumast. Üritas nimetada autosid, mida tundis (Honda, Mercedes, Jeep jne) ning iga kord kui autodevool pärast punast tuld taastus poiss hüppas suurest rõõmust ja hüüdis "Tulevad!". Ma olen üpris veendunud, et meid endale vanemateks valides sai Joonatani jaoks määravaks teguriks asjaolu, et me elame Tallinna kesklinnas. Ta kindlasti kaalus võimalikke variante ning välistas juba esimeses voorus kõik loodusrüpes elavad kandidaadid.
Rääkides aga Emilist, siis tema eelistab kõike üdini naiselikku. Pükse vabatahtlikult ei kanna,(Sel teemal oleme isegi korra tülli läinud, kui mina sundisin teda mängumaale ronima minnes pükse jalga panema) riideid vahetab n korda päevas. Puu otsa roniks ilmselt ainult ähvardades (Joonatan siin üritas ükspäev naabrikassile järele ronida) ja eelistab iga kell vaikseid mänge ja joonistamist rabelemisele ja hüppamisele. Kuigi Joonataniga koos ikka rabeleb ja hüppab ka. Ülekõige meeldivad talle imikud ja kogu oma mänguloomakarja tassib pidevalt taga, sest need on tema lapsed.
Me ise ka endiselt imestame, et kuidas meil tüdruk nii tüdruk ja poiss nii poiss on. Me nagu olekski mingi eelmise sajandi teisepoole alguse läänemaailma musterperekond. Kontoris töötav pereisa, kodune pereema, kaks last - tüdruk ja poiss. Puhas klassika!
PS. Muide Joonatanil on versioon "sõbrakestest". Hommikul ta vaatas raamatut ja pildil kujutatud poisse nimestas poisteks, tüdrukuid aga lapsukesteks. Ma nüüd mõtlen natuke aega ja teen sellest järeldusi... kui viitsin.
