Kui mul endal kahte last, täpsustagem tüdrukut ja poissi, ei oleks, siis ma võibolla isegi leiaks, et jah, nii peabki. Nii ongi õige. Kuid Emili ja Joonatan on minu maailmapilti ikka kõvasti avardanud ja ei ole just vähe sõnu, mis mul tänu nende emaks olemisele ära süüa on tulnud. Nii, et kallid kasvatusteadlased ja soouurijad, tead ärge tulge mulle rääkima, et kõik on kasvatuses kinni ja soorollid ei ole midagi igiomast vaid õpitavat. Ma ütleks teile kohe teie kuulsa ja väga armastatud (ilmselt teie poolt ka kirutud ja ära keelatud) kaasmaalase sõnadega "Lakkuge õige panni!".
Ma olen üpris kindel, et minu lapsed oleks sooneutraalses lasteaias sügavalt õnnetud. Joonatan ilmselt keelduks kategooriliselt sisenema ruumi, kus ei leidu mänguautosid. Iga kord kui me kuhugi lähme (külla, poodi, kohvikusse, vanaema juurde jne) leiab kodus aset järgmine vestlus:
Joonatan: Kas seal autosid ka on?
Mina: On ikka.
Joonatan: Aga kaubikuid?
Mina: Ma ei tea. Vast ikka mõni on.
Joonatan: Aga busse? Ronge? Tramme?
Kui ma esimesele küsimusele eitavalt vastan, teatab Joonatan täiesti tõsiselt, et tema ei tule vaid jääb üksi koju.
Paar päeva tagasi me läksime Emilile lasteaeda järgi täpselt 45 minutit. Vahemaa kodust lasteaiani on linnulennult 100m, kõndides ehk 300m. Minemisele endale kulus 5 minutit nagu tavaliselt, ülejäänud 40 minutit seisis Joonatan Kunderi tänava ääres ja vaatas autosid. Keeldus kategooriliselt edasiliikumast. Üritas nimetada autosid, mida tundis (Honda, Mercedes, Jeep jne) ning iga kord kui autodevool pärast punast tuld taastus poiss hüppas suurest rõõmust ja hüüdis "Tulevad!". Ma olen üpris veendunud, et meid endale vanemateks valides sai Joonatani jaoks määravaks teguriks asjaolu, et me elame Tallinna kesklinnas. Ta kindlasti kaalus võimalikke variante ning välistas juba esimeses voorus kõik loodusrüpes elavad kandidaadid.
Rääkides aga Emilist, siis tema eelistab kõike üdini naiselikku. Pükse vabatahtlikult ei kanna,(Sel teemal oleme isegi korra tülli läinud, kui mina sundisin teda mängumaale ronima minnes pükse jalga panema) riideid vahetab n korda päevas. Puu otsa roniks ilmselt ainult ähvardades (Joonatan siin üritas ükspäev naabrikassile järele ronida) ja eelistab iga kell vaikseid mänge ja joonistamist rabelemisele ja hüppamisele. Kuigi Joonataniga koos ikka rabeleb ja hüppab ka. Ülekõige meeldivad talle imikud ja kogu oma mänguloomakarja tassib pidevalt taga, sest need on tema lapsed.
Me ise ka endiselt imestame, et kuidas meil tüdruk nii tüdruk ja poiss nii poiss on. Me nagu olekski mingi eelmise sajandi teisepoole alguse läänemaailma musterperekond. Kontoris töötav pereisa, kodune pereema, kaks last - tüdruk ja poiss. Puhas klassika!
PS. Muide Joonatanil on versioon "sõbrakestest". Hommikul ta vaatas raamatut ja pildil kujutatud poisse nimestas poisteks, tüdrukuid aga lapsukesteks. Ma nüüd mõtlen natuke aega ja teen sellest järeldusi... kui viitsin.
10 kommentaari:
Noh, järeldame siis - mehed ja inimesed :)
Muide, ma kutsusin oma lapsi sõbrakesteks juma enne seda kui see popp (loe: sooneutraalne) oli. :D
Vat nüüd ei julgegi enam sõbrakesed ütelda. Ega ma ütlen ju ka kallikesed või sõbrakesed või olgem ausad ürpis tihti pöördun ma ka oma laste poole terminiga "ahvid". Näiteks lauses "Kuulge, ahvid, hakkame minema!". No ei ütle ju ükski inimene, et "Kuulge, poiss ja tüdruk, hakkame minema!".
Mul tuleb lasteaias tihti ette pigem pöördumist stiilis "härra Joonatan Aedmaa, äkki suvatseme liikuda nüüd üheskoos välisõhu suunas" vms. Ahvidest on asi kaugel. :D
Aga üldiselt ma ei saa aru kust tulevad inimesed kes usuvad et soorollid on ainult kasvatuses kinni..kas nad nagu..bioloogia tundides vahtisid koolis lakke või mis mõttes nad poiste ja tüdrukute erinevast füüsilisest, emotsionaalsest ja mentaalsest arengust kuulnud ei ole...täiesti kehatasandil kasvõi, et millal miski aine ja kuidas lapse aju mõjutab jne.
See artikkel (ma räägin sellest "avapaugust") oli muidugi väga suure eelarvamusega kirjutatud, eriti vihastas mind see lõpuosa seal.
Mina ei ole teadlikult üritanud Norast printsessi kasvatada, kuigi eks see roosa-teema ja tantsimine tulevad tasapisi ikka sisse (välja?). Ulakuste poolest teeb vennale pikalt ära praegu. Eks näeb, mis neist saab.
Aga Nukuteatri garderoobis kuuldud fraas "Kammime Su juuksed ära, tüdrukud peavad ikka ilusad välja nägema" ajab mind ka täiega marru. (Võib-olla on mul sisimas lihtsalt kade meel, et Nora juuksed kammimisele ei allu, aga no kas on vaja kolmestele algusest peale _rõhutada_, et nende roll on kenake ja kaunike olla????)
Jaa, ahvid sobiva sooneutraalse nimena on meil ka käibel. Ahviks nimetame me Ivariga ka üksteist, kui tahaks õige pisut pahasti öelda. Universaalne.
mnjah, selle kõige juures ma siiski sooviksin, et värvid oleksid sooneutraalsed. kutt arvas enne lastehoidu minekut, et roosa on väga ok poiste värv. pärast paari nädalat suutis ta 2-aastaselt väga kiiresti mulle selgeks teha, et poiste värv on sinine ja tüdrukutel roosa. ja nii on nüüd...
Kirke on meeltu pribtsesside hull ja mul pole õrna aimugi, kuskohast see tuleb. Pükse samamoodi jalga lihtsalt ei panda ja lasteaiaga pole seal mitte miskit pistmist. Printsesside ja roosa kohalt on mul selge arusaam - 3-aastase puhul on see OK, küllap siis kasvab 16-aastaseks saades sellest välja.
Meie tänasest päevast 6-kuune! Ants roomab, kui ainult lastakse isa jalgratta poole, et katsuda pedaale või Linda ja Matu nukukäru poole, et katsuda rattaid. No ausalt.
Mina oma kahe lapse põhjal veel midagi järeldada ei julgeks, võib-olla 6 põhjal juba julgeks. Mõlemad tüdrukud, kusjuures noorima põhihobiks turnimine ja autod, samas on just tema see, kes on väga valiv riietuse suhtes. Üldiselt ma arvan, et ekstreemne sooneutraalsus on kurjast, nagu ka selle vastand - soolisuse pealesurumine (mida iganes see ka hõlmaks). Ja seda viimast on meil Eestis veel küllalt. Ma mäletan, kuidas ma 8-aastasena oma vanaemaga pisarsilmil vaidlesin, et meetele ei ole rohkem lubatud kui naistele. Õnneks E lasteaias valivad lapsed ise, mida teha, sõidavad autodega ja mängivad söögitegemist. Ja mis puutub roosa värvi eelistamisse, siis siin on tegu isiklikest eelistustest ja (hetke aeg-ruumi) grupieelistustest. Disniprintsessid on roosad, aga ajaloolised printsessid kandsid kalliskivitoone, Pariisis ja Kopenhaagenis ei kanna tüdrukud Eestis valdavat fuksiaroosat, aga on siiski väga naiselikud jne. Igaühele oma!
Postita kommentaar