Ilusat Eesti Sünnipäeva!

Eesti Vabariik ja Vanaisa Väino on teatavasti ühe päeva mehed ning seetõttu võtsid Emili ja Joonatan ette ja sõitsid pühadeks Tartusse. Pidupäeva hommikul säras ilus päike ning otsustati paukuvat pakast trotsida ning suunduti Toomemäele tähetorni juurde laulma ja kõnesid kuulama. Joonatanmees jäeti küll seekord veel vanavanematega koju trallima. Toomemäel oli ilus ja ülev, emme poetas hümni ajal ikka väikse liigutuspisara ning Emili turnis koos teiste lastega lumehanges.

Sünni Päev

Keda huvitab, millega emme Emili ja Joonatani kõrvalt veel tegeleb, siis palun väga:

Sünni Päev

Olete kõik oodatud osalema!

Lisaks sellele tegeles emme viimased kaks kuud veel enda koolitamisega ning annab nüüd uhkusega teada, et on diplomeeritud imetamisnõustaja. Nii, et kui keegi soovib sellel teemal nõu või abi, siis võib julgelt minuga kontakteeruda.

Uued tuuled

Tänasest puhuvad meil siin blogis uued tuuled. Nimelt juhtus nii, et emmel lõid edevuse ja tähelepanuvajaduse lained üle pea kokku ehk siis lisaks Emili ja Joonatani tegemistele võib siit edaspidi lugeda ka emme mõtteid muudel teemadel. Kindlasti jäävad Emili ja Joonatan endiselt blogi peategelasteks, kuid ärge siis üllatuge kui sekka satub mõni retsept, hala päevakajalisel teemal, törts spordijuttu või niisama mõtisklusi. No mis teha kui inimene arvab ja usub, et tema arvamused ka teistele korda lähevad.

Kes õpetas Joonatanile kuidas Riia linna näha?

Ühesõnaga väljas on - 15C. Suundume mehikesega õue ning nagu alati esimese asjana tatsab tüüp hoovi pargitud autode juurde. Kuna autod kõik seisavad ja meil on kinnine hoov, siis emme väga ei süvene poja tegemistesse vaid pöörab nina päikese poole, sest aega on maa ja ilm ning enne me nii ehk nii edasi ei liigu, kui kõik autod on läbi patsutatud. Ühel hetkel Joonatani poole pilku heites ei suuda emme oma silmi uskuda, Joonatan seisab auto kõrval ajab keele suust välja ning kummardub aegluubis auto suunas. Täpselt kaks sentimeetrit enne väikse roosa keele ja külma metalli kokkupuudet kõlab üle hoovi kiljatus "EI! Joonatan!". Noormees tardub täpselt nii kauaks paigale, et emmel õnnestub kohale söösta ja laps eemaldada. Järgenenud loeng teemal autosid ei lakuta läks küll ühest kõrvast sisse teisest välja ( võis muidugi ka olla, et läbi mitme mütsi ja kapuutsi ei jõudnud tekst kohalegi), sest mõni hetk hiljem üritas noormees sama trikki korrata.

Varem ei ole nagu märganud, et ta autosid lakuks, nii et ilmselt ootas käredat pakast, et juba vanemate lapsepõlvest pärit trikk järele proovida.

Muinasjutumaailm

Emili on meil suur jutusõber. Pikkadel autosõitudel, kus vahest vingumiseks läheb, saab tihti olukorda päästa kui lapsele mõnda lugu jutustada. Üks tema kauaaegseid lemmikuid on lugu Hundist ja Rebasest, kes lähevad talvel kalale ning kus Rebane (nagu alati) Hundil naha üle kõrvade tõmbab, ise kalad nahka paneb ning Hundi sabapidi jääauku jätab.

Veel meeldib Emilile väga kui talle raamatuid etteloetakse ning hetke lemmik on üks lasteverisoon Grimmide muinasjuttudest. Ma ei teagi täpselt, kuidas see raamat meile sattunud on - pildid on seal tõesti toredad, kuid muinasjuttude olemus läheb sellises lühiversioonis kaduma ning järele jääb suhteliselt kahtlaseid väärtusi edastav soust. Igatahes Emili seda raamatut armastab ning seetõttu tuleb seda talle ka igal õhtul lugeda. Lemmiklooks on kujunenud Hunt ja Seitse Kitsetalle, mistõttu on meie laps kindlal veendumusel, et metsas elab üks tohutu koletis, kelle nimi on Suur Kuri Hunt ning tema suvel vanaemaga marjule küll ei lähe ja parem oleks kui vanaema ise ka ei läheks. See on "tore" lugu veel seetõttu, et teatavasti lõigatakse loo lõpus tallekeste eemaldamise ettekäändel hundil kõht lõhki.

Kuna Emilil meeldib erinevaid lugusid ka läbimängida, siis täna juhtuski nii, et emme ja Emili mängisid seda Hundi ja Rebase lugu. Emili oli Hunt ja emme Rebane. Kui siis emme kalaga punuma pani ning selle põõsa taga üksinda nahka pistis ( nagu originaalversioon ette näeb), otsustas Emili ( ehk siis Hunt) loo lõppu pisut modifitseerida - võttis mängult käärid, kargas rebasele kallale ning lõikas söödud kala kõhust välja, et saaks ikka kalasuppi teha nagu loo alguses kokku sai lepitud. Ühesõnaga laps võttis ühest muinasjutust lõpu ning pani selle sobivalt teisele loole otsa.

Igaks juhuks järgnes sellele kõigele emme õpetliku hääletooniga ettekantud monoloog tõsiasjast, et päris elus sedasi kõhtusid lõhki lõigata ei ole võimalik, et nagu sööd sama sokolaadi ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Jätsime kirurgia olemuse lahtiseletamise kuhugi pisut kaugemasse tulevikku.

Lastesõbralikeim toit

Taimetoitlased (me ei hakka siin nimesid nimetama) võivad rahuliku südamega selle postituse vahele jätta.

Igatahes tahame täna teile tutvustada parimat võimalikku talvist toitu väikelastega perele õhtusöögiks. Asi sai alguse sellest, et mõni nädal tagasi silmas emme Sadama Turul maheliha letis veisesabasid. Kohe meenus, et Nami-Nami kokaraamatust sai nende kohta loetud ning nii ta nad sealt turult kaasa tassiski. Tänaseks päevaks oleme neid sealt veel paar korda koju toomas käinud, sest selgus, et hautatud veisisabade näol on tegemist roaga, mis oleks nagu mõeldud väikelastega majapidamisse. Viskad aga lõuna paiku sabad koos veini-õlle või mõne muu käepärase vedeliku ning mõne maitsetaimega potti, tund või paar hiljem lisad juurde tükeldatud juurikad ning veel paar tundi hiljem, kui õues juba pime ja pereisa töölt koju jõudnud võtad poti ahjust välja. Ainus toiming kogu ettevalmistuse juures, mis veidi enam vaeva nõuab on sabade pannil pruunistamine. Seda on mõistlik teha siis kui väikelaps õues lõunaund tudib, sest emmel on iga kord selle käigus õnnestunud suituandur vastikult piiksuma ajada.

No ja kui siis toit ahjust väljas, ei olegi enam muud kui laud katta (salvrätikud on siin ka omal kohal) ning asuda asja kallale ning siis te saategi aru, miks on tegemist lastesõbraliku toiduga. Lapsed istuvad nagu Möhk ja Tölpa kumbki vaikselt oma konti järades laua taga ning vanemad saavad rahulikult omavahel vestlust arendada ilma, et keegi pidevalt vahele räägiks, midagi nõuaks või laua tagant lahkuda üritaks. Ja nii ikka hea veerandtundi järjest. Imeline!

Ah jaa - väga maitsev on ka ning soodne samuti.

Unimütsid

Täna öösel juhtuski siis see imelugu, et Joonatan ärkas ainult 1 korra ca 6.30, mil emmele tundus, et nüüd võiks juba piima väljastada küll ning siis söödigi kõht punni ning põõnati edasi 9ni. See tähendab, et 9st - 6.30ni laps magas - tegelikult küll miski 10ne ajal õhtul ta ka korra kiunatas ja emme tegi hetkeks seljale pai-pai aga see ei lähe ärkamisena päris arvesse ning öösel vist korra või paar pidi teda ühest kohast teise tõstma, sest ta oli kuidagi kummaliselt voodi jalutsisse jõudnud (meie lapsed teatavasti ei maga ühe koha peal). Ühesõnaga teeme risti lakke. Sellega seoses magas ka emme keskööst kuni 9ni (no see väike piimaväljastuspaus välja arvata) nagu kott ning mis selgus hommikul - emme oli jube uimane ja Joonatan jube viril. Tuleb välja, et ega see magamine ei ole miski lihtne töö, kui ikka harjunud ei ole.

Lugejatele veel infoks, et Piimasaali öine sulgemine on meil läinud üleootuste libedalt - iga ööga on ärkamisi järjest vähem olnud ning need järjest lühemad. Suurt nuttu või lausa röökimist ei ole esinenud kordagi ning enamasti aitab, kui poiss kaissu võtta ning "tuttu-tuttu nüüd" paar korda öelda. Ühel ööl paar päeva tagasi ta küll oli miski tunnikese üleval - lihtsalt istus vaikselt keset voodit, vahepeal heitis pikali ja üritas uinuda, kuid ilmselt ei olnud und. Emme siis mõtles, et noh las istub ning hakkas ise silma looja laskma. See paraku ei sobinud teps mitte ning Joonatan asus hoogsalt emmet kätega patsutama (kui mitte öelda peksma) ning näppe silma lükkama. Emmel viksas üle, läks teise tuppa magama ning saatis issi poisile sõbraks. Natuke nad seal jaurasid, kuid varsti oli vaikus majas.

Igatahes oleme nüüd tõeliselt lootusrikkad, et äkki nüüd ongi nii, et magatakse. See oleks küll superluks.

Jätkame toiduteemadel

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada blogi peategelaste söömisharjumustest. Põhiliselt vist selleks, et oleks hiljem kust vaadata.

Esmalt Emili. Nagu ma vist juba korduvalt olen maininud on Emili söömisharjumustelt tõeline emade unistus. Sööb kõike, peaaegu alati ning kiidab kui on hea toit. Lisaks tunneb ta toidu vastu ka huvi ning uurib alati, et mis täpselt taldrikul on ning palju mineraale ja vitamiine üks või teine komponent sisaldab. See vitamiini ja mineraali teema tuli meil sisse, kui ma kunagi talle idusid pakkusin ning seletasin, et miks ma neid kasvatan ning miks need kasulikud on. Tuleb välja, et lasteaias räägiti neil ka vitamiinidest ning nüüd ongi nii, et kui öelda mingi toidu kohta, et seal on palju vitamiine, siis Emili juba ainuüksi selle pärast pistab mainitud toiduaine nahka. Siiski mõni üksik toit on, mida Emili ei armasta - pikka ega ei söönud ta seeni, nüüd juba sööb; veel väidab ta, et ei armasta baklasauni(baklazaani), kuid alati ta seda välja ei korja ka; rohelised salatilised ka ei lähe väga kaubaks, kuid viimati juba väitis, et rukolat tema sööb. Lasteaias pidavat ta ka alati kõik ära sööma. Viimane fakt mind just ülemäära ei rõõmusta, sest ma leian, et sealne menüü on liiga piimatoodetele ülesehitatud ja magust saavad nad ka liiga palju. Samas aga eks kodus ole eelnevalt kolm aastat tervisliku toiduga põhja laotud ning kui ikka hea isuga ja omaalgatuslikult sööb, siis tähendab, et saab ka hea energiaga toidu. Väga hea on vähemalt see, et lasteaias tehakse toit kohapeal ja ei tooda kuskilt sisse, seda viimast varianti ma ilmselt ei oleks nõus aksepteerima.

Paar sõna ka Joonatanist. Põhitoiduseks on endiselt rinnapiim. Tegelikult oli Emili meil ka selline, kes pisut üle aasta toitus peamiselt ainult piimast ning siis käis äkki klõps ning üleöö hakkas suurtes kogustes päris toitu tarbima. Muid toite Joonatan rohkem maitseb kui sööb. Igat asja reeglina paar ampsu ja mitte rohkem. Laua taga tegeleb pigem toidu laiali loopimise ja lusikaga vastu taldrikut tagumise kui söömisega. Siiski on mõned toiduained, mida Joonatan alati isukalt sööb ning nüüd läheb asi tõeliselt kummaliseks. Joonatan nimelt sööb rohelisi toite. Juba beebieast on alatine lemmik aurutatud brokkoli, sellele lisaks võib veel kindel olla, et süüakse spinatit (ja seda sisaldavaid toite) ning avokaadot. Ilus kas pole? Kõik muu on kuidas kunagi ja kindel ei saa olla. Viimasel ajal lähevad ka õunad hästi peale ning banaan on ka enamasti kindla peale minek. Nii, et kuigi ta suure söömaga ei ole (piima vist tarbib küll liitrite kaupa), võib siiski tõdeda, et kasulikud ained saab ta toidust kätte, sest palju tervislikumaks kui avokaado, spinat ja aurutatud brokkoli vist minna ei anna. Äkki ta teeb mingit ph-dieeti????

Ah jaa lõpetuseks veel, et lauakommetega on meil nüüd ka kord majas. Emili nimelt üritab kodus ka juurutada lasteaias toimivat korda. Korraldusele, et söögiajal ei tohi rääkida vanemad siiski ei olnud nõus alluma, kuid iga kord enne sööki peab emme teatama kõva ja selge häälega, mis on söögiks ning ütlema, kes lauda tohivad tulla ( nagu oleks siin palju variante, eks) ning siis kui kõik istuvad, soovima head isu (nagu varem ei oleksi seda tehtud, eks), millele teised (jah ka Joonatan) peavad vastama aitäh. Edasi järgneb igapäevane kordusõppus teemal, kuidas tuleb kahvlit hoida - Emili õpetab ning vanemad kuulavad.