Unimütsid

Täna öösel juhtuski siis see imelugu, et Joonatan ärkas ainult 1 korra ca 6.30, mil emmele tundus, et nüüd võiks juba piima väljastada küll ning siis söödigi kõht punni ning põõnati edasi 9ni. See tähendab, et 9st - 6.30ni laps magas - tegelikult küll miski 10ne ajal õhtul ta ka korra kiunatas ja emme tegi hetkeks seljale pai-pai aga see ei lähe ärkamisena päris arvesse ning öösel vist korra või paar pidi teda ühest kohast teise tõstma, sest ta oli kuidagi kummaliselt voodi jalutsisse jõudnud (meie lapsed teatavasti ei maga ühe koha peal). Ühesõnaga teeme risti lakke. Sellega seoses magas ka emme keskööst kuni 9ni (no see väike piimaväljastuspaus välja arvata) nagu kott ning mis selgus hommikul - emme oli jube uimane ja Joonatan jube viril. Tuleb välja, et ega see magamine ei ole miski lihtne töö, kui ikka harjunud ei ole.

Lugejatele veel infoks, et Piimasaali öine sulgemine on meil läinud üleootuste libedalt - iga ööga on ärkamisi järjest vähem olnud ning need järjest lühemad. Suurt nuttu või lausa röökimist ei ole esinenud kordagi ning enamasti aitab, kui poiss kaissu võtta ning "tuttu-tuttu nüüd" paar korda öelda. Ühel ööl paar päeva tagasi ta küll oli miski tunnikese üleval - lihtsalt istus vaikselt keset voodit, vahepeal heitis pikali ja üritas uinuda, kuid ilmselt ei olnud und. Emme siis mõtles, et noh las istub ning hakkas ise silma looja laskma. See paraku ei sobinud teps mitte ning Joonatan asus hoogsalt emmet kätega patsutama (kui mitte öelda peksma) ning näppe silma lükkama. Emmel viksas üle, läks teise tuppa magama ning saatis issi poisile sõbraks. Natuke nad seal jaurasid, kuid varsti oli vaikus majas.

Igatahes oleme nüüd tõeliselt lootusrikkad, et äkki nüüd ongi nii, et magatakse. See oleks küll superluks.